TOORTOIT

Kõlab kuidagi kuivalt ja igavalt, kui aus olla. Aga jube tervislikult onju. Ma ei tea. Kas veganid ei söö siis ainult toortoitu? Miks need kaks erinevat asja on?
Igatahes, ma natuke uurisin selle kohta, laikisin Facebookis mingit lehte isegi ja see natukene nagu kõnetas mind.
Kuna ma võtsin rasedusega päris palju juurde (ma ei taha sellest rääkida) ja pärast sünnitust on mu kaal nii aeglaselt langenud, siis toortoitumisega tutvumine ajendas mind suurendama toidulaual värskete asjade osakaalu. Rohkelt puuvilju, natuke vähem juurvilju, täiega vett. Otsisin erinevaid retsepte ja eile oli ostukorv värskeid asju täis.
Täna hommikul tegin endale smuuti:
kaks õuna
banaan
1/4 tl kaneeli
suts vett

Blenderdasin ära ja jätkus terveks päevaks aeg-ajalt ampsamiseks. Palju korraga ei tahagi.
Tegin veel mingeid maiuseid, mul on koguaeg magusaisu. Üks põhjustest, miks ma värske toidu kasuks otsustasin – et ma koguaeg šokolaadi ja kooke ei tahaks. Eriti šokolaadikooke.

2 spl mõru kakaod (retseptis oli jaanikaunapulber aga seda ei leia tavapoest)
6 datlit
5 parapähklit (brasiilia pähkel)
Peotäis kuivatatud banaani tükke

Blenderdasin jälle kokku aga see jäi kuidagi kuiv, sellest küll mingeid komme veeretada ei saa. Pritsisin vett natuke, et seekord asi lahendada aga järgmine kord peab midagi rohkem sisse panema.
Aa, ja ma sain teada, et datlitel olid kivid veel sees, mille tõttu esimene katse ebaõnnestus. Muidu sööks kivitükkidega komme praegu.
Homme tahan teha suvikõrvitsa pastat tomatikastmes ja laupäeval on plaanis ise kartulikrõpse teha.
Ma tahan harjuda ostma värskeid asju ja teha neist kiiresti lihtsaid toite. Ma tahan, et mul oleks rohkem energiat, et oleksin aktiivsem ja ettevõtlikum. Aga kõige rohkem tahan ma kaotada vähemalt 7 kilo ja olla ilus noor ema. Prioriteedid natuke paigast ära aga küll nad joonduvad.

Advertisements

MOMENT

Pühapäeval oli mul ja Mehel üks moment. Ma polnud jõudnud oma juukseid pärast duši all käimist veel föönitada ja üks hetk ma istun vannitoa põrandal, Tütar süles ja Mees kammib ja föönitab mu juukseid. Just alles olin ma vaadanud filmi “Letters to Juliet”. Seal on stseen, kuidas üks peategelastest kammib teise juukseid ja ütleb “One of the great joys in life is having one’s hair brushed.” Ooo, kuidas ma soovisin, et keegi minu juukseid kammiks. Ja see lihtsalt juhtus. Ja nüüd on mu juuksed kõige ilusamad maailmas.
Meil pole väga palju selliseid armsaid ja spontaanseid hetki olnud. Ükskord me lebasime keset päeva voodis, kodu oli korras ja me rääkisime juttu. Ja järgmine hetk me virgusime unest. Me olime üksteise kaisus magama jäänud. Kui tavaliselt ma ei saa kaisus magama jääda, siis sel korral oli nii mõnus. Mõlemad mõnikord meenutame, kui mõnus see oli.
Ja üks kord, kui Mees õhtupoolikul teki alla ronis ja magama jäi, otsustasin ma wrap‘e teha. Praadisin panni peal karri kana, korter oli täiesti pime, köögi lamp valgustas otse meie voodit. Mees ärkas selle lõhna peale üles ja kägises heameelest. Mul oli siis kuidagi eriti hea olemas olla.
Ma soovin, et neid hetki tuleks veel. Mitte liiga tihti aga piisavalt, et erilised olla.

LAPSEKASVATUSMEETODID

Nõukaajal oli üks raamat, mis pisteti värskele lapsevanemale pihku ja mille järgi hakati siis last kasvatama. Iga nelja tunni tagant süüa! Ei varem ega hiljem. Iga õhtu vanni! Rusikareegel. Magama alati samal kellaajal! Mis sest, et laps hoopis näljast karjub.
Ka tänapäeval on rohkem või vähem sellist suhtumist, et lapsi peab võimalikult vara “iseseisvaks õpetama”. Selle alla kuulub eelkõige iseseisvalt magama jäämine. Ja kuidas seda saavutatakse? Jäetakse laps oma voodisse end magama nutma. Ma ei ole veel välja mõelnud, miks ma peaksin oma last niimoodi magama “treenima”. Mis on sellise “meetodi” plussid? Saavutatakse see, mida tahetakse – laps jääb ise magama. Endal on lihtsam, vähemalt alguses. Magama jäämine ei pruugi olla enam probleem. Mis on miinused? Alguses võib kõik tunduda väga ilus ja korras aga hiljem võivad esile tulla probleemid, mida ei oska isegi seostada unekooliga. Esimesed eluaastad panevad aluse turvatunde arenemisele. Kui nutmine on üleüldiselt tervistav viis pingetega toimetulemiseks, siis lapse üksi jätmine samal ajal pole. Esiteks kaob tuvatunne, mis tekitab veelgi suuremaid pingeid, see tähendab, et lapsel on veel rohkem stressi, mida välja nutta. Teiseks, talle jääb tunne, et tema mured on tähtsusetud. Keegi ei kuula teda. Võib minna ka teistmoodi, et nutmise asemel laps on hoopis väga “tubli”. Ei nuta, ei protesteeri, ei vaidle. Ühesõnaga, ei tee midagi “halba”. See ei tähenda, et tal stressi pole, ta lihtsalt hoiab seda enda sees. Jesper Juul kirjutab sellest väga targalt. Lapsed teevad koostööd. Alati. Koostööd saab teha kahel moel: kas anda häälekalt märku, et midagi on vaja muuta (karjumine, nutmine, jonnimine, protesteerimine, iseenda või teiste vigastamine, asjade lõhkumine) või on nö head lapsed, kes teevad sõna otseses mõttes koostööd (on leplikud, sõnakuulelikud, isegi liigagi head lapsed).

See kõik muidugi ei tähenda, et lapsevanemad, kes on selliseid meetodeid kasutanud, on halvad vanemad. Ei ole, iga vanem teeb seda, mis tema arvates on kõige parem. Ja minu arvates pole õige lapsi kuskile enda raamidesse suruda. Tuleb teha samuti koostööd. See ei pruugi alati õnnestuda aga vähemalt proovitakse teadlikult ja ei loobuta esimese ebaõnnestumise pärast. Mina proovin teadlikult hoiduda igasugusest karistamisest, Mehe veenmisega läheb veel aega aga ma olen väga järjekindel. Enda kogemusest võin öelda, et rahulik seletamine on alati parem, kui otsekohe karistamine. Laps ei pruugi alati arugi saada, et on midagi valesti teinud. Mina näiteks lapsena ei saanud mõnikord aru, miks ma nutta ei või. Ja ma mäletan, kuidas ma ükskord ütlesin, et “Ma ei jonni, ma nutan!”

Mina usun kogu südamest, et alati saab heaga. ALATI. Ma ei karda oma lapsi “ära hellitada”, ma lihtsalt siiralt armastan neid ja näitan seda välja. See ei saa kuidagi halb olla. Kui ma kord õpetajate päeval eesti keelt andsin klassile, kus õppisid paar üle kooli “paha poissi”, siis nad alguses möllasid mööda klassi ringi ja üritasid mind provotseerida. Eesti keele õpetaja isegi hoiatas mind nende eest. Andsin klassile ülesande kätte ja ei üritanud neid mingil moel töötama sundida. Lõpuks nad tulid istusid minu juurde ja tegid seal samas ülesande ära. Mul polnud aimugi, mida ma teen aga ma leidsin, et minu närvitsemine oleks neile kütuseks olnud. Pärast seda ma mõistsin, et “pahad lapsed” pole üldsegi pahad. Kui sa arvad juba eos, et nad on pahad, siis nad ongi.

JÄTK

Teise testi tegin järgmisel hommikul, isadepäeval, et ikka kindel olla. Kuna meil oli plaan minna isadepäeva puhul minu perega kinno ja pärast seda Mehe isa juurde, siis tahtsime ühtlasi ka uudiseid jagada. Terve päeva pidasin peas monoogi, et kuidas seda ikkagi öelda ja kuidas see kõik kukub nii ilusasti välja aga tegelikult ei tulnud õhtujooksul sellist ilusat hetke, millal minu perele öelda. See oleks kuidagi nii muuseas müra sisse ära kadunud. Pärast kino läksime sööma ja seal oli nii suur melu ja sigimine-sagimine ümberringi, et ma oleksin pidanud üle terve laua seda hüüdma, et ikka kõik võõrad inimesed kõrvallaudadest ka kuulnud oleksid. Läksime siis Mehe isa juurde aga ma olin peaaegu lõhkemas, ma nii väga tahtsin öelda, tahtsin rõõmu jagada ja kõigi reaktsioone näha. Seal oli võimalusi öelda küll ja küll aga ikka kuidagi ei tulnud üle huulte. Mul läks meeleolu juba halvaks ja me läksime koju ära. Kodus ma pahurdasin ja halasin ja Mees pakkus välja, et võiks ju Skype’i kaudu öelda. Mõeldud tehtud. Kamandasin oma pere arvutitaha ja nõudsin, et nad kaamera tööle paneksid. “Meil on teile midagi öelda!” Iiihihihi! “Ma olen rase!” “Heheh, oled jah? No me arvasimegi.” No muidugi, kui terve pere sellisel kummalisel viisil arvuti taha tellitakse, ei ole palju võimalusi, mida teatada tahetakse. Noorem Vend kihistas kaamera taga “Ma saan onuks, hehe.”

Järgmisena helistasime Mehe isale. Mehe Õde oli veel seal ja saime tema telefoni kaudu skaibitada. Mees siis teatas, et too saab vanaisaks. Vaikus. Tabasime vist ootamatult. Aga muidugi oli lõpuks kõigil hea meel ja me ise hakkasime selle mõttega harjuma ja mõnulesime selles uues elevuses. Seda elevust jätkus õnneks väga kauaks. Esiteks see kõhu kasvamine ja ämmaemanda visiidid ja uue ilmakodaniku tulekuks valmistumine.

Pean ennast õnnelikuks, sest minu rasedus möödus suuremate vaevusteta. Need olid minimaalsed. Iiveldus, hemoglobiini puudus, lõpupoole kerged tursed ja no muidugi, lõpuks oli nii siiber ja raske ja nii väga ootasin ja siis nutsin ja kandsin nädal aega üle ka veel. Minu suurim mure oli kaal. Siiamaani on, kuigi ma proovin kaalunumbrist mitte väga suurt numbrit teha. Kui peeglist end vaatan, siis ma täitsa meeldin endale. Mul on lõualott, jämedad reied ja lotendav kõht. Kõhul on venitusarmid, mis mulle väga meeldivad. Need lähevad juba heledamaks ja sätendavad pehmelt nagu ööliblikate tiivad. Proovin tasapisi kergemaks saada, sest see lõualott teeb mind veelgi vähem fotogeenilisemaks kui ma juba olen ja meil on varsti fotosessioon.

Ma tahtsin juba ammu rase olla, tahtsin tunda seda õnneliku tulevase ema tunnet ja seda sügavat sügavat rahu. Tahtsin helendada ja kumada oma rahulolus. Ja see paistis välja ka, sest ma sain mitmeid kommentaare oma ülima rahulolu ja seletamatu ilu kohta. Nüüd me planeerime juba teist last. Tegelikult on ta täiesti ära planeeritud juba.

ALGUS

Me olime juba ammu salamisi last tahtnud, hoolimata sellest, et olime vaid aasta koos olnud. Iga kord, kui väikese kahtlusega rasedustesti tegin, lootsime mõlemad natukene kahe triibu peale. Planeerima hakata oli natukene vara. Me mõlemad alustasime kooli ja enne lapse planeerimist on mõistlik end rahaliselt kindlustada. Aga kui ma olin juba umbes kuu aega iiveldanud ja peaaegu meeleheite äärel, otsustasin arsti juurde minna. Ma arvasin, et mul on jälle mononukleoos. Arst ütles, et tee rasedustest ja ma mõtlesin “okei, midaiganes, teen selle rasedustesti ära” ja läksin ostsin kaks rasedustesti. Nii kindluse mõttes. Kuna teadupärast on soovitatav analüüse anda hommikuti, kui teatud hormoonide tase on päeva kõrgeim, siis otsustasin oodata hommikuni. Õhtu möödus soojas elevuses.

Hommikul ärkasin varem kui tavaliselt. Nagu jõuludel, kui tahaks juba piiluma minna, kas kingitused on kuuse all, iihihihi. Läksin tasakesi vannituppa, tegin testi ja jäin ootama. Ma küll mõtlesin, et keeran selja ja alles viie minuti pärast vaatan aga tegelikult vaatasin suurte silmadega, kuidas triibud nähtavale ilmuvad. Tükk aega vaatasin, et kas ikka on teine triip ka ja kas see ikka tähendab positiivset vastust. Siis saabus signaal ajju. Südame alt võttis õõnsaks, suu vajus lahti, silmad hakkasid vesistama. Natuke aega olin seal niimoodi liikumatult, siis mõtlesin, et peaks Mehele ka ütlema. Läksin magamistoa uksele ja vahtisin teda. “Noh, mis on? On positiivne või?” Ulatasin talle testi. “See tähendab, et positiivne?” Ma ei suutnud rääkida. Eriti ei tahtnud ka, ma tahtsin oma väikestviisi šokki kogeda. “On või?” Siis ma hakkasin hingama. Ja edasi-tagasi kõndima ja ei teadnud, mida oma kätega peale hakata. Korraks istusin, siis tõusin jälle, vaatasin end peeglist, kas ma olen ikka olemas, “mis tunded need on?” mõtlesin. Mis nüüd? Kuidas see välja nägema hakkab? Appi, ma olen rase, mulle kasvab kõht, nii armas kõht, kust me lapsevoodi saame, kui palju mütse tal vaja läheb, ooo, ma olen siis nii ilus ja särav, millal ta käima hakkab, kas ta on poiss või tüdruk, tal on nii palju tädisid ja onusid, appi, see on nii suur asi! Ja ma hakkasin nutma, seda kõike oli liiga palju korraga. Mees kallistas mind ja oli ise ka parasjagu šokis. Seisime vannitoas ja ma ikka pobisesin ja piiksusin. Ma koguaeg küsisin “kas see on ikka okei, oled sa rõõmus?” Läksime tagasi voodisse, pistsime oma jahedad varbad teki sisse ja rääkisime juttu. Meenutasime, kuidas ma mõned päevad tagasi alles nutsin, et äkki ma ei saagi lapsi. Ja kuidas see väike inimene siis mu kõhus endale pihku itsitas. Hihihihi! Salasoov oli täitunud. Me olime õnnelikud ja elevuses ja ärevuses. Kui planeerida on vara, siis tuleb kogemata. Nii sünnivadki lapsed. Tulevad lihtsalt mingil hetkel su ellu, just siis, kui sul seda kõige rohkem vaja on.

Ja nüüd ongi meil üks Tütar. Arabella, mereröövli tütar. Röövlitütar Ronja. Väike kratt. Metshaldjas. Aitame üksteisel kasvada.

viie kuune Saara

5-kuune