HAMBAARST

Käisin täna üle viie (?) aasta hambaarsti juures ja lihviti ainult ühte plommi. Milline kergendus! Ma võib olla luban, et ma hakkan tihedamalt hambaarsti külastama aga kes seda teab. Iseenesest oleks endal lihtsam, valu ja väljaminekud oleksid kokkuvõttes kergemad. Ja hambaarst juures käimine pole üldse hull. Miks see nii hull tundub? Hambavalu on ju valusam, kui hambaravi. Aga tihti minnaksegi viimases hädas. Ma arvasin ka, et mul on viimane häda käes, kui mul ige valutama hakkas aga see läks üle. Mõtlesin, et võiks igaks petteks ikkagi ära käia ja see oli hea otsus. Süda on kergem, muidu ikka kripeldas kuskil, et äkki on mul kuskil mingi auk, mis varsti mu elu põrguks teeb.
Ma üritan ennast praegu eriti hoida, sest Tütar on veel rinnapiimal. Eks edaspidi hoian ka aga siis ei oleks see pisukene haigus nii suur põnts tervele elukorraldusele. Ma vähemalt arvan nii. Kui ma oleksin järsku haigusega siruli või vaevleksin mingi depressioonilaadse asja käes, siis mul oleks nii raske. Terve olla on ikka hea. Hea lihtne.

PS! Tütre hambad ei kükita enam niisama igeme sees!

Advertisements

JUURIKAD JA KOMMID

Blogimaastikul on tihti nii, et keegi kirjutab mingil intrigeerival teemal ja kui see teema kedagi mingil moel puudutab, kirjutab ta sellest omakorda enda blogis ja siis võib see sama teema läbida veel mitmeid mitmeid blogisid. Ma mõtlesin küll, et mina nende lumepallidega kaasa ei taha väga veereda, eriti siis, kui asi võib lõpuks inetuks minna. Aga ma läksin nii leili teema peale, millest Mariann oma blogis kirjutas. Tegelikult haaras mind püha viha, kui lugesin kommentaare. On ikka inimesi olemas. Küll on 4-kuusele mett antud, soovitatud marineeritud kurki lutsutada anda ja ei tea, mis veel. Mul jookseb aju täiesti kokku, tahaks suurest vihast ümberringi kõik segi peksta. Ma ei pea ennast mingiks eksperdiks aga mind hämmastab see ülim rumalus. Ma ei mõista ämmasid, kes poetavad lapsele laua alt salaja suhkrutüki või emasid, kes annavad oma ALLA AASTASELE liköörikommi! Ma ei tea, miks see mind nii endast välja ajab, mind valdab täielik ängistus ja ma tahaks peast kinni hoides karjuda. Kuidas!?

Miks ei mõelda oma peaga? Miks nii pimesi usutakse kõike, mida räägitakse? Ma tunnistan, et olen isegi kohati selline. Õnneks on mul mees, kes paneb kõik küsimärgi alla. Aga kui teema puudutab lapse kasvatamist, siis enamasti sean ma ise kõik väited küsimärgi alla. Keerutan neid oma peas, kasutan eelnevaid teadmisi, töötan need läbi ja siis võtan seisukoha, mis mulle kõige õigem tundub. Aga mulle näib, et mõned inimesed tõesti ei mõtle. Nad ei loe erinevaid materjale ja nad ei kuula erinevaid inimesi. Kui keegi vanemast generatsioonist midagi väidab, siis võetakse seda puhta tõena. Ta on vanem – järelikult teab.
Minule andis ämmaemand väikese raamatukese informatsiooniga, kuidas last toita. Samuti võib seda kahtluse alla seada aga minu arvates pole seal midagi sellist, mida täIesti ajuvabaks võiks pidada. Seal on kirjas, et tuleks alustada harjutamist köögiviljadega, magusaid puuvilju tuleks tutvustada hiljem. Selgelt on öeldud, et soola ja suhkruga ei ole vaja maitsestada, mis on täiesti loogiline, kui natukenegi tervisliku toitumisega kursis olla. Ma sain raseduse ajal teada, et alla aastasele lapsele ei tohi anda mett. Seda, et mesi on allergeen, teadsin ma juba varem, kuid botulismiohust sain hiljem teada. Botulism põhjustab lihashalvatust ja kui see haarab kopsu- ja südamelihaseid, siis on see surmav. Kuna alla aastaste laste seedesüsteem ei suuda veel botulismibaktereid hävitada, on mee andmine beebidele eluohtlik. Täiesti ajuvaba, kui su laps jääb raskesse haigusesse, sest keegi oma piiritus rumaluses andis talle mett. Veelgi ajuvabam on see, kui on sugulasi informeeritud, et lapsele veel kommi ja muud magusat ei anna ning hiljem keegi poetab salaja suhkrutükikese talle põske. Või et ema annab oma kahekuusele šokolaadi. Ma tõesti ei mõista. Ma ei saa aru, kuidas ei arvestata lapsevanema soovidega ja pärast arvatakse, et “Kunagi tehti nii ja kõik on korras!” on adekvaatne vastus. Ei mingeid vabandusi, ei mingit enda eksimuse tunnistamist. Ikka teatakse lapsevanemast paremini, tuntakse lapsele kaasa, et vanemad jätavad heast paremast ilma. Minge häbenege!

Ma ei julge Tütart teatud inimeste hoolde jätta, sest minu arvates on nad ikka nendes iganenud seisukohtades kinni ja ma ei tea, mis neile okei võib tunduda. Mina ei taha Tütrele anda ei hapukurki, mandariine, frikadelle ega šokolaadi. Ma ei taha, et temaga nutmise pärast riieldakse, teda noritakse või tema üle selle pärast naerdakse. Ma ei taha, et keegi teda ähvardaks või hirmutaks. Ma tahan teda armastusega ümbritseda. Ma tahan teda kõige eest kaitsta. Ma tean, et see pole võimalik ja ka mitte tervislik aga seda tahab iga ema kõigest hoolimata. See ei olegi sõna otseses mõttes mõeldud aga saate ju aru. Ma siiski soovin kogu südamest, et minu lähedased arvestavad minu kui lapsevanema soove ja ei tuleks mingi jabura mõtte peale pakkuda minu lapsele kommi või limonaadi enne, kui mina ise seda teen.

Ma ei oska sellel teemal adekvaatselt rääkida, sest ma tahtsin rohkem vihastada. Mina ei ole mingi ütleja, et nüüd tehtagu nii, sest nii on õige. Täpselt nagu keegi teine pole mingi ütleja. Ma pole väga pädev tervislikust toitumisest rääkima, ma teen seda, mida pean õigeks (mõningate kõrvalekalletega) aga siiski ma panen pahaks inimeste teadmatust ja ignorantsust. On teada, et Coca Cola ja Chupa Chups on keemia- ja suhkrupommid ning pole head mitte kellelegi. See on FAKT! Miks siis on hea mõte neid väikesele beebile pakkuda?

HILINEMISTEST

Mina olen alati see, kes jõuab kohtumistele vähemalt 5 minutit varem. Bussi- ja rongijaamas olen pool tundi enne väljumist, teatrisse või kinno jõuan alati aegsasti. Mulle meeldib, kui mul on turvaline ajasulg, et ma ei peaks närveldama, kas ma ikka jõuan. Mulle ei meeldi, kui minu järele peab ootama ja mulle ei meeldi teiste järele oodata. Mul pole midagi 5-10 minutilise ootamise vastu aga kui see aeg venib juba pikemaks, siis ma muutun pahuraks. Kui hilinemine on ette teada, siis ma oskan sellega arvestada aga kui mul lastakse oodata, siis see on nõme ja minu suhtes ebaviisakas. Ma tean mitmeid inimesi, kes on kroonilised hilinejad aga õnneks nad on vaid kauged tuttavad. Jubedalt käib pinda, kui helistad ette, et kohekohe jõuad ja alles siis, kui astud enda arvates korraks uksest sisse, venitatakse end vannist välja. Misasja? Kuule, sa peaks poole jalaga juba õues olema.
Nüüd, kui mul on laps, käib mulle närvidele ka see, kui on küllatulemise aeg kokku lepitud aga tullakse ikka tund aega hiljem. Kuule mees, ma olen oma päevakava selle kokkulepitud aja ümber teinud, lapse magama kärutanud ja sina tuled täpselt siis, kui laps juba ärkab. Siis läheb kõik sassi ja päeva lõpuks on mul üleväsinud laps. Mõnel juhul ka ülestimuleeritud, mis on veelgi raskem juhtum.
Kui lõpuks kohale jõutakse, ei hakka ma meeleolu õiendamisega rikkuma, sest hea meel on ikka näha aga ma palun neil, kes seda loevad, järgmine kord sellega arvestada. Hästi ärritav on see, kui Tütar jääb vankrisse kaheks tunniks magama ja mina terve see aeg ootan külalisi ja nad saabuvad siis, kui uni on täis magatud. Kui te tulete kokkulepitud ajal, saan ma teiega mõnusalt juttu ajada ja teile teed teha, ilma et peaksin samal ajal last süles sossutama, temaga mängima või talle süüa andma.
Aitäh.

TARBIMISPÜHAD

Eks jõulud ole üks tarbimispüha. USAs on enne seda veel tänupühad oma Black Friday ostuhullusega. Inimesed muutuvad täiesti elajateks. Eestis nii hull pole aga see sisseostude tegemine võtab nii läbi.
Eile käisime siuhsäuh Kristiine keskusest läbi, tegime kiiresti planeeritud ostud ära ja tulime tulema. Läks isegi hästi selle rahvamassi keskel, oleme ka hullemaid kogemusi saanud. Aga õhtul oli ikka nii väsinud olla.
Irvasime Mehega ühe poolvalmis mänguasja üle ja panime talle nimeks Tuumapomm. Vot nii väsinud olime.

PLAASTER

Teate neid plaastreid, mis pannakse peale, kui sult on äsja verd võetud? Ruudukujulised, nahavärvi ja superkleepuvad. Vot, kui ma ükskord sellist enda käelt tasakesi ära nokkisin, siis mu ema ütles, et selle järsku ära tõmbaksin. Ma kirtsutasin nina, kui selle valu peale mõtlesin. Isa hetkeks mõtles ja ütles, et mulle vist ei sobi see järsku tirimine, “Las tõmbab rahulikult, Nette vist ei ole selline järsku tõmbaja.”
See põhimõtteliselt võtab lühidalt kokku mu olemuse.

VARJANT

Võiks öelda, et ma olen natuke grammatikafriik. Ega mu enda õigekiri pole ka alati täiuslik, näiteks aeg-ajalt ja vahetevahel on sõnad, mille puhul pean keeleabisse piiluma aga mind ikka paneb imestama, kui palju vigast kirjapilti ma igapäevaselt näen. Viimasel ajal olen ma just näinud igal pool “varjante”. See sõna on minumeelest suhteliselt tihedalt kasutuses, õige kirjapilt võiks silme ees olla. Samuti -ki ja -gi lõpud, kuigi -ki lõppu valesse kohta väga ei panda, küll aga -gi lõppu. Lõpudgi, näinudgi.
Kommentaariumites tuleb ikka ette valede lõppudega sõnu. Ma kontrollin alati oma kommentaarid üle, tihti muudan sõnastust, et oleks ilusam lugeda, et oleks lihtne aru saada. Olen lugenud väga segaseid kommentaare, kus üritatakse liiga palju infot ühte lausesse suruda. Liiga palju sidesõnu ja komasid.
Samamoodi näen ma kirjavigu ka inglise keeles. Ja neid teevad inimesed, kes kõnelevad inglise keelt emakeelena. Kirjutavad nii nagu kuulevad. Kõige rohkem jääb silma should of ja must of, kui tegelikult mõeldakse should have ja must have. Kas inimesed ei loe üldse?
Mulle meeldib lugeda. Väiksena lugesin päris palju ja lugemise käigus ma märkasin mingeid seaduspärasusi ja kasutasin neid ka kirjutamisel. Isegi enne seda, kui koolis neid defineeriti ja mulle meeldis, et ma juba enne sain sellest loogikast aru. Keeled on mul üleüldse tugev külg. Vaistlikult tajun õiged asjad ära. Samas matemaatikas olen ma jube pikaldane. Mõnel on vastupidi. Aga mõnda asja võiks lihtsalt teada. Kui mõnikord lähevad -ki ja -gi lõpud sassi, siis võiks vähemalt teada, et “gümnaasium” kirjutatakse i-ga.
Ma armastan Eestit, selle loodust, kultuuripärandit ja keelt! Ma luban endale mõnikord võõrkeelsete sõnade kasutamist ja eestindamist aga ma siiski oskan ja hindan eesti keelt. Mul on kahju, et osa noortest ei taju selle väärtust. Kõik keeled muutuvad ajaga aga viimasel ajal on kirjapilt aina koledamaks muutunud. Ehtne näide. Kultuurišoki hoiatus.

TEINE ARMUMINE

Ma olen hakanud oma härrasse jälle ära armuma. Ma ei tea, kas asi on jõuludes või äkki ma lihtsalt ärkasin järsku üles. Tütar sai 6-kuuseks ja mul käis mingi klõps ära.
Kui esimesel korral lendasid kõhus liblikad ja pea hakkas ringi käima, siis nüüd on see natuke teistmoodi. See kõik toimub kuskil sügavamal. Pea pole laiali otsas. Me vaatame üksteisele silma, hoiame rohkem käest kinni, tegeleme koos kodutoimetustega ja Tütrega möllamisega. Tütart vaatan ka tihtipeale suurima heldimusega ja süda tahab lõhkeda! Terve maailm lõi särama. Ja need jõulutulukesed aitavad sellele vaid kaasa.
Vahepeal ma ei saanud üldse aru, mis mu tunnetega toimub. Ajan selle raseduse ja sünnituse ja hormoonide kaela. Teine armumine on parim asi maailmas.

PS! Täna on ühtlasi see päev, kui sõbranjed koju lendavad! Oeh, kui elevil ma olen. Iga natukese aja tagant hõiskan suurest rõõmust!

ARENDAVAD MÄNGUASJAD, HAIGUSED JA TRAGÖÖDIAD

Kahe päeva jooksul olen ma lugenud kahte artiklit, mis kinnitavad, et sisetunnet tasub ikka usaldada. Meedia ründab meid suure hulga informatsiooniga ja paneb lõpuks enda seisukohtades kahtlema ja leppima sellega, et ju siis ikka on nii, nagu igalpool räägitakse. Jube palju on näiteks mänguasju. Ma olen Facebookis juuni beebide grupis ja seal oli teema “Mida lastele jõuludeks kingite?” Mingid laulvad küpsisetünnid ja koerad, käokellad ja telefonid. Mina arvan, et neid pole üldse vaja. Mõni üksik võib ehk olla aga mitte kõik, nagu paljudel seal oli. Ma pooldan siiski puuklotse ja raamatuid. Ma ei usu, et Tütar millestki olulisest nüüd ilma jääb, kui tal laulvat küpsisetünni pole. Seda teemat puudutab oma artiklis Anne Lepasepp. Ta kirjutab, et mida vähem asju, seda parem. Ka mina arvan, et kõige olulisem on vanema armastus ja hool. Ma siiralt usun sellesse aga tihtipeale tekib küll ebakindel tunne, sest meid ümbritsevad igasugused reklaamid ja teised inimesed, kes erinevaid asju soovitavad (tegelikult teevad lihtsalt müügitööd). Täpselt nagu seal Facebooki teemas, igasugused imemänguasjad, millest ma pole kunagi kuulnudki, on järsku kõigil olemas või plaanis soetada. Ja siis ongi terve elamine neid koledaid plastmassjubinaid täis. Ja asi ei piirdu mänguasjadega. Tihti on tulnud teemaks ka inhalaator. Varem polnud sellest kuulnudki aga tuleb välja, et kõigil on. Ja olen tabanud end mõtlemast, et “Hmm, peaks ka vist selle hankima.” Mina olen aru saanud, et kui laps jääb nohusse või köhasse, siis lastakse tal inhalaatorist auru hingata. Misasja? Mõnedel pole laps veel kordagi haige olnudki ja juba soetavad inhalaatorit. Mõeldakse küll, et parem karta kui kahetseda aga kas sellise “ettenägelikkusega” mitte ei looda alateadlikult haigustele soodsat kasvupinnast? Et kui inhalaator juba on, siis võiks seda ju millekski kasutada ka. Järelikult peab laps haigeks jääma ja ta kuulekalt jääbki. Kindlasti on inhalaator väga kasulik asi aga mina leian, et seda pole vaja. Vähemalt mitte veel.

Haigustega on veel see värk ka, et minu arvates peab need läbi põdema, mitte meeleheitlikult sümptomeid ravida. Just nimelt. Sümptomite ravimine. Aga kuhu jääb põhjuse ravimine? Viimasel ajal on hakatud aina rohkem rääkima sellest, et “kõik on su peas kinni”. Nii närvi ajab mõnikord, kui keegi seda väljendit kasutab. Käi minema, las ma olen haige ka natuke. See lause ei võta kõike kokku. Asi ei ole ainult peas. Asi on terves kehas. Aina rohkem on minu jaoks saanud loogilisemaks oma keha kuulamine. Keha teab väga täpselt, mida ta vajab, tuleb osata vaid märke tähele panna. Haigused kipuvad tulema siis, kui kehal on puhkust vaja. Ja kuna ta muudmoodi inimese teadvusega kontakti ei saa, kui haigestuda või valutada, siis ta haigestub ja valutabki. Alles siis märgatakse oma keha kuulata. Ma olen ise ühe haiguse küüsis ikka ja jälle vaevelnud ja iga kord tahtis mu keha mulle sama asja öelda – “Hooli endast!” Sellel teemal soovitan lugeda Luule Viilmat. Väga tark naine aga tema tarkused tuleb enda jaoks sobivaks mõelda, sest inimeste stressid alati muutuvad.

Teine artikkel, millele mu tähelepanu pöörati on Tom Valsbergi “Oled sa mesilane või porikärbes?” Ta kirjutab, kuidas üks šokeeriv teatritükk pani teda mõtlema, mida me tarbime. Millist infot me tarbime. Hea on ikka lugeda artikleid teemadel, mida oled isegi mõelnud ja mis on kellegi teise poolt nii tabavalt kirja pandud. Ma tunnen alati nii suurt tänulikkust, sest keegi mõistab. Ja neid, kes mõistavad, pole üldse vähe. Kõik ei tarbigi ainult seda, mida neile ette antakse, mõeldakse ikkagi ise ka. Igatahes. Vahel kiidetakse mõnda filmi taevani ja lisatakse see lausa väärtfilmide hulka, mida kõik peaksid kindlasti elu jooksul vaatama. Ja tihtipeale on väärtfilmide nimekirjas väga raskeid teosed. Mitte, et oleks raske kuidagi filmi sisu mõista, ma pean silmas just emotsionaalselt raske. Need filmid on visuaalselt suurepärased, lausa täiuslikud. Ma hakkasin enda jaoks neid väärtfilme hindama siis, kui kunagi ammu oli ühe Sõrmuste Isanda fännivideo (terve perega fänname) taustaks lugu “Lux Aeterna” ja mu isa ütles, et see muusika oli filmis “Requiem of a Dream”. Ma olin kuulnud, et seda filmi on kiidetud ja mõtlesin, et peaks siis ka vaatama seda. Isa ütles, et pärast selle filmi vaatamist oled ise mitu päeva masenduses. Ja siis ma mõtlesin, et seda küll vaja pole. Mõnikord olen sattunud peale sellistele filmidele, pärast mida on paha olla. Vahel on hea vaadata brutaalseid filme aga selliseid, mis ei jäta mitmeks päevaks halba maiku suhu. Kuskil ajusopis hõljub üks must pilveke, mis saadab sind terve päev. Umbes sarnane tunne, kui oled öösel näinud eriti eredat unenägu ja selle tunne kummitab päev läbi. Aga igapäevaselt puutume me kokku uudistega. Minule on viimasel ajal mõned uudised nii hinge läinud, et ma olen lausa nutnud. Nii traagilised sündmused, väiksemad või suuremad, ikka lähevad hinge. Nüüd lähen ma eriti endast välja lastega seotud uudiste või lugudega, sest siis ma satun hätta oma talumatute tunnetega. Neid võiks võrrelda leinaga. Küll mitu kraadi leebem aga siiski. Lein on nii keeruline. See on väljakannamatu, võtab täielikult võimust ja tundub, et ei lõppe kunagi otsa. Sa tead, et ajapikku läheb kergemaks aga selle haripunktis soovid nii väga, et sa võiksid magada nii kaua kuni kergem hakkab. Uudised on valdavalt negatiivsed ja ma tunnen, et mul on kergem, kui ma midagi ei tea. Öeldakse ju ka, et lollid on õnnelikumad. Ja et mida targem ja teadlikum oled, seda raskem on endal olla. Palju lihtsam (ja minumeelest ka õigem) on elada üks päev korraga. Iga päev ma saan tubli annuse rõõmu, kui laps sööb mõnuga, magab sügavalt, kriiskab rõõmust ja avastab midagi uut. Iga päev ma ootan Meest koju, et me saaks lihtsalt koos elutoas istuda. Mul on hea olla, kui mul on jalas villased sokid ja kui ahi on soe. Kui tuba on korras ja juuksed on pestud. Kui näen oravat meie aeda ronimas ja kui lumi langeb täpselt nii, nagu ta jõuludel langema peab. Ma olen alati tundnud rõõmu lihtsatest asjadest. Ma ei pea olema kursis viimaste uudistega. Mulle piisab, kui ma olen kursis sellega, mis mu enda elus toimub.

LÄBIMÕTLEMINE

Jube palju mõtteid tuleb korraga. Mul on mitu mustandit on salvestatud teemadest, millest tahaks kirjutada. Ja ma naudin seda vabadust, et mul on aega mõelda küll. Ma saan omas tempos kirjutada, teksti üle lugeda, teha parandusi või midagi juurde kirjutada. Mõni tekst vajab laagerdumist, samal ajal teine seda üldse ei kannata. Mõned asjad jäävadki poolikuks, õige hetk läheb mööda ja sellest mõte enam edasi ei liigu. Võiks ju need poolikud tekstid ka siiski avalikuks teha aga ma olen ilge viimistleja. Kõik peab olema millimeetri täpsusega paigas. On ka erandlikke juhtumeid, kus mulle segadus meeldib aga erand kinnitabki reeglit.
Tegelikult tahtsin ma läbimõtlemisega seoses kirjutada sellest, kuidas koolis õppides läksin ma tihti ähmi täis, sest aega oli vähe. Alati pandi mingi ajalimiit ja sellest jäi mulle alati väheks. Mulle käis närvidele, et mul oli mingi okas kuklas “Miks ma ei või rahulikult mõelda, miks kõik nii kiiresti peab käima!?” Enamasti ketraski peas vaid mõte “Aega on nii vähe, ma pean kiiresti midagi tegema!” Ma olen kindel, et mu tulemused matemaatikas oleksid palju paremad olnud. Ja aega jäi väheks just mingite teemade õppimise ajal, kui mul oli vaja rohkem aega aru saamiseks. Tööde ajal ma väga ajapuudusesse ei jäänud, sest ma tegin töö ära ja pidasin paremaks mitte midagi muuta või ma ei osanud mitte midagi lihtsalt kirjutada.
Mul on meeles üks imeline matemaatika tunnikontroll, kus ma lõpetasin töö kõige esimesena. Vaatasin klassis ringi ja oma imestuseks nägin, et mitmed helgemad pead pusivad ikka ülesannete kallal. Vaatasin töö üle, kõik ilusad numbrid, ei hakka üle kirjutama. Viisin oma töö tasakesi ära ja mõtlesin, et mismõttes see töö nii lihtne oli ja kuidas nad nii kaua seda teevad. Ja järgmine tund sain töö tagasi puhta viiega. Ainukesena. Mina olin hämmeldunud ja õpetaja oli hämmeldunud. Siis oli matemaatika õpetajaks meil legendaarne Albert Raamat. Vanakooli mees ja väga autoriteetne. Ütles, et ma olen ikka huvitav kuju – hädised kolmed ja puhtad viied. Ja, et sellega jään ma talle meelde. Ma olen siiamaani nii uhke selle üle, kompliment matemaatika õpetajalt! Ja veel härra Raamatult!

Mulle ei meeldi see koolisüsteem aga ma ei tea ka, kuidas paremini saaks. Üldiselt on kool olnud tore, eriti gümnaasiumis. Siis olid kõik juba enam vähem normaalsed ja mõnus oli suhelda. Tore oli viimastes tundides lollitada ja vahetunnis aknalaual istuda. Kõik muu oli tore peale selle õppimisprotsessi, ühesõnaga. Kuidas ma nüüd oma lapse niimoodi kooli saadan? Õppimine võiks ju ka tore olla. Minu jaoks siiamaani veel ei ole näiteks…