DEFINITSIOONID

Ma saan aru, et igal inimesel on vaja end leida, identifitseerida. Aga ma ei saa aru, miks defineeritakse end kui taimetoitlast või feministi. Või suitsetajat ja üksikvanemat. Mulle endale pole see kunagi meeldinud. Kunagi ma suitsetasin aga ma ei olnud nõus sellega, et ma olen suitsetaja. Siiamaani pole nõus. Ma polnud suitsetaja aga ma suitsetasin küll. Võib olla selle pärast polnud mul raske seda “maha jätta”. See õigemini jäi minust maha. Tegin aina vähem ja vähem suitsu ja lõpuks ei teinud üldse. Lihtsalt jäi maha.
Taimetoitlusega on samamoodi. Ma söön suhteliselt vähe liha ja mõtlen üldse sellest loobumisele. Kala mulle meeldib aga näiteks sealiha üldse ei meeldi. Kui keegi ütleb, et ta on taimetoitlane, siis mulle jääb mulje, et ta pingutab nii väga, et mitte liha süüa. Muidugi mitte alati. Liha mittesöömine peaks tulema loomulikult, mitte end sundides. Kui ma tõesti lihast loobun, siis ma ei ütle enda kohta “taimetoitlane”. Ma ütlen, et ma ei söö liha. Lihtne.

Defineerimine paneb märgi külge ja sellest pole lihtne lahti saada. Enamus sellistest nimedest on natuke negatiivse tooniga. Näiteks kui mõni naine ütleb selgelt välja, et on feminist, siis minu arvates on see veidi provotseerimine. Nagu kutsuks kedagi endaga vaidlema. Sama on ka taimetoitlusega, kirglikke lihasöömise pooldajaid on palju ja nad võivad sellist avaldust isiklikult võtta. Neile nagu heidetaks lihasöömist ette.

Mina eelistan oma valikutes olla neutraalne ja hajutada kõikvõimalikud vaidluskohad. Pole lihtsalt kuskilt kinni võtta. Mulle meeldib iseenesest vaielda küll aga mõnel puhul on see mõttetu energiaraiskamine, sest see ei vii mitte kuskile. Ühel on üks seisukoht, teisel teine ja enamasti ei muuda neid mitte miski. Olen aru saanud ka sellest, et mitte kedagi ei saa muuta. Nad peavad ise oma tee leidma. Ja nad leiavad siis, kui vaja. Olen isegi paljudest õpetussõnadest alles aja möödudes aru saanud ja mõistnud, et tol hetkel ma ei pidanudki aru saama. Teadmised ja kogemused lihtsalt tulevad mu juurde ja juhatavad läbi elu.

Täna hommikul oli mul vaikne puhkehetk. Mul on tunne nagu ma oleks sügavalt pehmet rahu sisse hinganud.

Advertisements

VAIKSELT

Ma olen ikka unistaja. Mulle meeldib sõnu ritta panna. Mitte nii, et kõik saaksid aru, vaid nii, et need väljendaksid kõige ligilähedasemalt mu meeleolu ja tundeid.

Mulle meeldis kunagi sõita Tallinnast koolist koju bussiga, mis tegi suure ringi. Sõitis läbi kõik külad, et inimesed saaksid koju. See oli ainuke buss, mis viis mind täpselt kodu juurde. Ja see sõitis üks kord päevas. Eriti meeldis mulle, kui buss sõitis ühel lagendikul just siis, kui päike loojus. Mõnikord oli taevas nii intensiivselt veripunane, et mu süda tahtis lõhkeda. Pärast sellist kojusõitu oli mu õhtu alati mõnus ja rahulik.
Mulle meeldis käia karjääri ääres, kui rohi oli kuiv ja ilus heinakollane. Mulle meeldis tennistega selle sees kõndida ja sellel istuda, vaadata veepinnal peegelduvat taevast ja lasta tuulel juukseid näkku lennutada.
Mulle meeldis õhtuhämaruses koju jalutada, kui õhk oli juba veidi krõbe ja kui kuu juba kõrgel helendas.
Mulle meeldis, kui ma ükskord varakevadel läbi metsa põlvini lumes kangelaslikult koju sumpasin. Mul olid tookord muidugi ketsid ja sukapüksid jalas ja mu pahkluud olid kriibitud. Aga mulle meeldis see. Ükskord jalutasin paljajalu viis kilomeetrit kuumal ja pigisel asfaldil, sest kingad hõõrusid. See meeldis mulle ka.
Mulle meeldis istuda rõdul, kui pääsukesed maja ümber tiirutasid ja räästa alla oma poegadele süüa viisid. Mulle meeldis istuda rõdul ja juua koos isaga teed.

Praegu mul selliseid rahulikke istumise hetki pole olnud. Alati on tunne, et vabad hetked peab kuidagi produktiivselt ära kasutama. Nüüd võtsin vastu otsuse teadlikult vaikseid hetki teha. Isegi kui on tunne, et peaks midagi tegema. Aja mahavõtmine pole vähem tähtsam.
Järgmisel vabal hetkel istun köögis, joon teed, hingan ja vaigistan mõtteid.
Rahu. Rahu.

VABAKASVATUS

Vabakasvatus on omandanud halva maigu. Tundub nagu tore – laseme lastel olla lapsed! Las teevad, mis tahavad. Mida veel tahta onju. Lapsed teevad, mis tahavad ja vanemad teevad, mis tahavad. Aga minu arvates on vabakasvatus hoolimatu, lühinägelik ja laisk.
Miks? Arvatakse küll, et kui lapsele antakse vabad käed, siis tal on hea ja ilus lapsepõlv. Tegelikult on asi täiesti vastupidi. Lapsele pannakse peale liiga suur vastutus. Tal pole piisavalt elukogemust, ta alles õpib ja ta pole pädev mingeid suuri otsuseid vastu võtma. Ta ei peakski, selleks on ema ja isa. See on otseselt seotud turvatundega – ta kas saab vanematele toetuda või ei saa. Vabakasvatusega saadetakse laps põhimõtteliselt üksi laia maailma ja siis pole ime, kui ta käitub nagu hullumeelne. Lapsed tajuvad maailma hoopis teistmoodi kui täiskasvanud ja neilt ei saa siis eeldada “normaalset” käitumist. Vabakasvatusega ei saa lapsed tihtipeale ka piisavalt armastust, kallistusi ja hellust ja seda on tegelikult kõige rohkem vaja. Lapsi koheldakse kui võrdseid. Aga võrdsus ei tähenda seda, et kaheksa aastane peaks vastutama õhtusöögi eest. See tähendab, et temaga arvestatakse, tema arvamused ja tunded on sama olulised kui teiste omad.
Sarnane olukord tekib kui ühe pere lapsi kasvatatakse ühtemoodi. Ja siis imestatakse, et kuidas need lapsed nii erinevad on. Üks on rahulik ja teine on rahutu. Aga lapsi ei saa ju ühtemoodi kasvatada. Nad on ju inimesed ja inimesed on erinevad. Igale lapsele tuleb individuaalselt läheneda. Me ei kasuta ju täiskasvanud inimestega suhtlemisel aina samu mustreid, sest igale inimesele ei sobi “Jou!” öelda. Miks see lastega suhtlemisel loogiline tundub?
Lastesse tuleb suhtuda lugupidamisega ja seda kohe algusest peale. Kui sa tunned, et tahad last kaissu võtta, kui ta parajasti nutab, siis tee seda. Sest see on ilmselt õige tunne. Armastav tähelepanu pole kunagi halb. Kuidas saakski olla?
Armastus on kõikvõimas. Mina küll usun. Ma näen, et on ja ma usun.

TÄHELEPANU

Kord kunstipraktikal maalisime künka otsast vaadet. Valisin akvarellid. Ja kolmest õpetajast mitte ükski ei öelnud minu töö kohta midagi. Vaatasid küll aga sõnagi ei öelnud. Ma ei tea, kas nad ei tunnistanud vesivärve või mida. Igatahes. Mina läksin aina närvilisemaks ja töö oli lõpuks ka täiesti mannetu. Ma ei saanud mingit tagasisidet ega suunamist. Mitte midagi.
Tagasi laagrisse minnes kurtsin muret sõbrannale aga tema ei saanud aru. Kui ma oma voodisse istusin, hakkasin nutma. Ma olin nii häiritud ja solvunud ja ma ei saanud aru, milles asi on. Sõbranna ei saanud aru, miks ma pillin. Mis oli imelik, sest ta on väga kaastundlik ja alati lohutab. Sellel hetkel tundus mu mure vist nii tühine. Aga minul on see siiamaani meeles. Nii paha oli ja terve praktika oli rikutud.
Ignoreerimine on kõige tõhusam viis liiga tegemiseks. Igasugune tagasiside on parem kui mitte välja tegemine. Ignoreerimine on vajalik siis, kui oled kellegi kinnisidee ja ta ei jäta sind rahule. Tähelepanu osutamine – olgu see siis positiivne või negatiivne – annab jõudu takka ja maharahunemise protsess venib pikemaks.
Ma olen mõnikord avalikus kohas näinud, kuidas lapsed nõuavad vanematelt tähelepanu (on väsinud, tüdinenud, näljased vms) ja vanemad ignoreerivad neid. Jalutavad minema ja hüsteerias laps jookseb järele. See ei aita mitte midagi, see ei ole mingi distsipliini kasvatamine, sest see lihtsalt ei tööta. Ainuke asi, mida laps sellest õpib, on see, et tema ei loe. Tema vajadustel pole tähtsust.

Mis siis täiskasvanud inimene tundma peaks?

PÜHAPÄEVAD

Kui ma Tütart ootasin, rääkisime Mehega, milliseid filme me tahame tallee näidata. Mina unistan sellest, kuidas me pühapäevaõhtuti traditsiooniliselt vaatame ühe filmi. Ideaalselt iga pühapäev. Selline eriline perega koos olemise aeg.
Ja ma mõtlesin, et teeks nimekirja filmidest, mida me koos vaadata tahame.

Tonari no Totoro (“Minu naaber Totoro”)

Majo no Takkyūbin (“Kiki Kullerteenus”)

Gake no Ue no Ponyo (“Ponyo mäe otsas”)

Kari-gurashi no Arietti (“The Secret World of Arrietty”)

Tom ja Fluffy

Lotte reis Lõunamaale

Leiutajateküla Lotte

Lepatriinude jõulud

Lotte ja kuukivi saladus

Need filmid on esimesed, mida ma Tütrele näidata tahan. Neis kas pole grammigi vägivalda või on seda minimaalselt. Nii vähe, et ei pruugi seda isegi märgata. Lotte filme vaatasin ma juba ise lapsena ja need meeldivad mulle siiani. Imelik mõelda, et “Tom ja Fluffy” tuli välja juba 1997. aastal ja “Lotte reis Lõunamaale” ilmus aastal 2000.
Ma armastan Studio Ghibli filme. See algas siis, kui me kunagi perega seina peal projektoriga filme vaatasime. Esimene anime oli vist “Tenkū no Shiro Rapyuta” (“Laputa, lendav kindlus”). Subtiitreid ei olnud ja midagi ei saanud aru aga see oli nii lummav. Alguses vaatasimegi minu meelest subtiitriteta. Ilmselt paelub mind see, et nendes filmides on peakangelane hea südamega, vapper ja kohati ennastsalgav tüdruk. Kohe tahaks ennast samastada. Ja enamasti rõhutakse looduslähedusele ja keskkonnale. Selle pärast meeldib mulle väga Monoke-hime (“Printsess Mononoke”) ja Kaze no Tani no Naushika (“Tuulte oru Nausikaa”) aga neid veel Tütrele ei näita. Need on väga paeluvad aga neis on siiski päris toorest jõhkrust.

METSAD JA MÄED

Hakkasin tasakesi oma eelmist blogi lugema. Leidsin sealt tsitaadi, mis läheb praegu ka hinge.

“Seetõttu eelistan ma merele mägesid; ja aastatega sai sellest kalduvusest kiivas kiindumus. Ma vihkasin neid, kes minu poolehoidu jagasid, kuna nad ähvardasid minu jaoks nii hinnalist üksindust; samas aga põlgasin ka neid, kelle jaoks mäed tähendasid eelkõige enese liigset väsitamist ja suletud silmapiiri ning kes seega polnud võimelised kogema tundeid, mida mäed minus tekitasid. Terve ühiskond oleks pidanud tunnistama mägede üleolekut ja mind kui nende ainsat omanikku.” – Claude Levi-Strauss

Ma elasin siis Tartus. Istusin üksinda ühikatoas ja lugesin kohustuslikku kirjandust. Kell kaks öösel käisin kohvi ostmas ja Emajõe ääres istumas.

Ma olin Tartus alati kurb.

BEEBIGRUPID

Mina olen olnud vaid kahes Facebooki beebigrupis. Beebid 2013 ja Juuni beebid 2013. Enam pole kummaski. Esimeses olin ma hästi vähe aega, seal olid lisaks eestlastele ka mingid välismaalased, kes seina päikeseprillide reklaamidega spämmisid. Ma ei saanud sealt grupist midagi kasulikku, pigem häirisid need postitused, mis minu uudistevoogu sattusid.
Aga juunibeebidega on teine teema. Liitusin sellega, kui ma olin juba päris rase. Seal oli tekkinud juba mingi teatud inimeste ring, kes siis aktiivsemad olid. Minul oli huvitav ja informatiivne lugeda, sain mõne koha pealt targemaks ja ma tundsin end kindlamalt. Esmarasedana kipuvad hirmud ja kahtlused ju kergemini tulema. Seal grupis oli kohustuslik lisada pilt endast või perest, kirjutada iseloomustus ja täita ootamise tabelit. Rõhk sõnal ” kohustuslik”. Mina neid reegleid siiski ei täitnud. Pole kellelgi võõral vaja teada, palju ma kaalun, kes mu ämmaemand on ja kus ma sünnitada tahan. Sellise info jagamine on rangelt vabatahtlik. Miks see peab kuskil tabelis olema? Liiatigi, kui seda tabelit saavad näha kõik (hiljem selgus, et kellegi mees sai seda oma konto alt näha). Üks hetk kerkis teema, et grupis on üle saja liikme ja umbes 30 on aktiivsed, viskame need vaikijad välja! Paljud pole pilti ja tutvustust lisanud ja tabelis on ainult 60 inimest kirjutanud! Okei, ma saan aru, et on imelik, kui üks seltskond kirjutab väga avameelselt oma muredest ja seda loevad mingid täiesti võõrad vaikijad, siis tekib küll natuke kõhe tunne. Siis ma võtsin esimest korda vaikijate kaitseks sõna, selgitasin oma seisukohti ja sain ka aktiivsetest aru. Sellel samal põhjusel valisin mina mittejagamise tee. Mina ei taha oma lapse kohta informatsiooni jagada. Ma peaksin arvestama ka tema õigustega. Minul poleks hea tunne, kui ma leiaksin praegu internetist mõne pildi, kus ma näiteks palja tagumikuga ukerdan. Ometi leidub ka selliseid pilte. Mind materdati maha. Olen paranoiline ja kes siin ikka neid pilte ja infot lekitab. Ma ei suutnud neile seda selgeks teha, ilma et mind poleks lõpuks vandenõuteoreetikuks tembeldatud. Sellest intsidendist jäi mulle paha maik suhu. Jube õelad oldi! Ma olin täielikus hämmingus. Mina üritan ikkagi umbisikuliselt end väljendada, et võimalikult vähe kellelegi liiga teha aga mõnel puhul nimetati lausa nimesid, mis minu arvates on ebaviisakas.
Ma jäin sinna gruppi edasi, sündisid esimesed lapsed ja ka minu sünnitus oli lähedal. Vaatasin igatsusega neid beebipilte ja ootasin oma beebit. Aga siis hakkasid noored emad end väga radikaalselt väljendama. Eriti siis, kui nad endast väljas olid ja laps näiteks nuttis. Pärast sünnitust ma paar korda kiikasin oma Facebooki, lugesin, kuidas tahetakse aknast alla hüpata ja ma ei tea, mis veel. Siis tulin ära. Vahel on tõesti nii abitu tunne, et tahaks laamendada aga mitte, et tahaks köit või kõrget maja. Ei ole väga hea väljendus. Äsjasünnitanuna läksid mulle sellised asjad valusalt hinge ja mul polnud seda vaja.
Kui Tütar oli umbes 2-kuune, siis liitusin uuesti. Olin aktiivsem ja avaldasin rohkem arvamust. Lisasin isegi Tütrestst pildi, kirjutasin veidi juttu ja täitsin minimaalselt tabelit. Uusi inimesi oli ilmunud ja tundus, et aktiivsem seltskond on vahetunud. Pärast selgus, et endised aktiivsed olid eraldi grupi teinud omavahel suhtlemiseks.
Vahepeal oli mingi kokkutuleku teema. Mina ütlesin, et ma hea meelega tuleks ka oma lapsega. Ma tahaksin väga suhelda teiste noorte emadega aga ma ei taha kuidagi sundida end mingeid suhteid looma. Kokkusaamised on toredad, sest siis saab tasakesi suhelda mitme inimesega ja kui kellegagi tekib klapp, siis suhelda ka hiljem. Tundus, et see konkreetne kokkusaamuse idee vajus ära. Mõtlesin, et mis siis ikka. Aga kui ma käisin asjavahetuse raames korra Malluka juures, sain teada, et sellega oli ka mingi draama tekkinud. Facebookis olevat event tehtud, paljud olid plaaninud minna ja siis olevat öeldud umbes, et ärge tulge, ainult teatud inimesed on tegelikult oodatud. Jube nõme ikka. See teema läks minust küll mööda aga olen siiski veidi õnnetu, sest ma oleksin tahtnud osaleda.
Enam ma pole üheski grupis. Tegin pausi, sest ma nägin, et mingi tobe skandaal hakkab jälle tekkima. Üksteisele võõrad naised hakkavad nimesid nimetama ja lahmima. Võib olla peaks mingi muu grupi otsima. Või blogi kaudu kontakte looma?

PÕSESARNAD

Ma olen praegu nii ilus. Kuidagi eriti ilus.
Reedel, kui ma Hiiumaale sõiduks valmistusin, mõtlesin, kas teen veits nägu pähe või mitte. Vaatasin peeglisse. Mina küll seda nägu meigiga ära ei riku. Praami peale sõites kiitlesin Mehele ka, et ma olen praegu väga ilus. Ta nõustus. Tegin Tütrega praamis selfie‘sid ja ma olin isegi pildil ilus. Ja ma pole enda arvates väga fotogeeniline.

Täna hommikul ma mõtlesin, et ma ei pane läätsesid ka silma, ma olen prillidega ikka väga ilus. Ma olen Mehe jaoks kogu aeg kaunis aga ka tema märkab, et praegu ma õitsen eriti. Mis sest, et ma pole jälle nädal aega juukseid jõudnud pesta.
Asi on ilmselt kaalulanguses. Nii kui Tütar 6-kuuseks sai, hakkas kaal märgatavalt langema. See nädalavahetus pole kaalunud aga vähemalt 7 kilo on nüüdseks läinud. Riided lähevad selga! Ja ma pole enam ümarnägu, põsesarnad tulevad aina välja.
Hea on ikka endaga rahul olla.

ÕIGED JA VALED

Mingi rongaemade teema on kergelt üleval. Hehe. Ja mina ei saa aru, miks see sellises kontekstis üldse mingi teema on. Üks pool arvab, et vahel on okei käia väljas ja jätta laps kellelegi hoida, teine pool arvab, et emad ei tohiks väljas käia, sest laps on ikkagi esikohal. Nii et need emad, kes käivad väljas, endal väike laps kodus, on rongaemad.
Misasja? Mina ei saa aru. Niimoodi pole ju tervislik. Oled lapsega kogu aeg kodus, hetkekski teda silmist ei lase, kellelgi teisel sülle võtta ei lase ja isegi vaadata ei luba. See on mingi hullumeelne klammerdumine ja lapse nimel elamine, mis lõpuks viib välja selleni, et laps on sotsiaalne invaliid. Ja ise oled ka. Miks panna lapsele peale stress, et ema on tema nimel nii palju ohverdanud ja peaks taevani tänulik olema selle eest ja täiskasvanuna ema teenima? Vastutasuks või nii. Inimesed teevad teevad ka endale oma ohverdustega liiga. Ma olen isegi seda teinud. Ohverdad endast nii palju ja vastu ei saa midagi. Öeldakse, et andmine on suurim rõõm aga andmine ja eneseohverdus on kaks erinevat asja. Eluaeg annad ja annad, ootad, et millalgi tuleks tasu aga ikkagi midagi vastu ei saa ja lõpuks oledki kibestunud. Ja keegi ei saa aru, miks. Endale tuleb ka mõelda. Laps ei sünni selleks, et vanemad end jäägitult talle pühendaks. Laps ei ootagi ega ka vaja seda, ta tahab lihtsalt armastada ja kasvada ja õppida ja avastada. Lapsele on oluline, et vanemad oleksid õnnelikud ja rahul. Kui ema on päevad läbi kodus ja tahab üks õhtu kuus minna välja või olla iseendaga, siis see küll mingi rongaemadus pole. Miks on nii, et kui inimesed saavad lapse, siis on väljas käimine nende puhul välistatud? Miks tehakse suured silmad, kui noor ema istub üks õhtu sõpradega pubis ja veedab mõnusalt aega? Kodust välja saamine on vajalik mõistuse säilitamiseks. Muidu oledki see, kes tituleerib rongaemadeks kõik need, kes jätavad lapsed kellegi hoolde ja lähevad sõbrannadega välja.
Mulle tundub, et need, kes peavad väljaskäimist ebanormaalseks, arvavad, et käiakse ööklubides ja baarides end pildituks joomas ja lolliks tegemas. Samuti tundub mulle, et nad ise võib olla ei saa endale väljaskäimist lubada. Pole näiteks kedagi, kes last hoiaks või on mõni muu põhjus.

Tegelikult on enamasti nii, et minnakse mehega või sõbrannadega kuskile sööma ja juttu puhuma. Lihtsalt rahulik õhtuke, ilma et peaks lapsega tegelema. Mina ammu ei jaksa enam “pidu panna”. Veel vähem jaksan ma seda teha pärast pikka päeva lapsega tegeledes. Aga kui keegi peaks mind kuidagi kõõrdi vaatama, sest ma istun üks õhtu sõbrannadega baaris, siis ma vaatan neid samamoodi kõõrdi vastu.

TROPID

Kui keegi arvab, et on hea mõte pärast aastavahetust järgnevatel päevadel veel rakette lasta, siis käige perse. Vabandage väljendust. Mina kärutasin Tütre magama just enne, kui pimedaks läks ja umbes 15 minutit sain rahus olla, kui keegi hakkas meie maja lähedal rakette laskma. Ja mitte vaid paar raketti vaid ikka kakskümmend ja peale. Tütar üldiselt saab magada igapäevase müra sees ja iga väike prõks teda ei ärata aga ta oleks ilmselt ka toas magades nende peale ärganud. Krt, lennutage oma rakette siis, kui on õige aeg! Ma tahaks kuskile luku taha sellised panna ja raketid pooleks murda. Iga väikese beebi ema teab, kui raske on mõnikord laps magama saada ja kui siis keegi äratab ta 15 minutit hiljem üles, siis tahaks lihtsalt minna ja lõuksi kütta.

Ma olen alati teistega arvestanud. Mõnikord isegi ebatervisliku eneseohverduseni aga kui Mees kunagi korteris elades muusika või mängu heli väga valjuks keeras, siis mina olin see, kes alati keeras vaiksemaks, naabrite peale mõeldes. Ja selle pärast ma saangi nii fuken vihaseks, kui mõned inimesed nii ignorantsed on. Miks ei arvestata teistega? Miks, miks, miks?

Ja nüüd, kui laps mul siin nutab ja mitte millegagi rahul pole, lähen ma aina vihasemaks nende anonüümsete troppide peale. Viskaks nende aknad kividega sisse.