SUPEREMA*

Kui laps on haige, siis lööb välja superemadus. Ema on kohe valmis nahast välja pugema, et lapse eest hoolitseda. Vabalt oleks ärkvel terve öö ja siis jalul terve päev last kaisutades. Kõik valu ja paha tahaks minema paitada, tahaks koguaeg musitada ja kallistada.
Tütar on praegu natuke kahtlase olekuga ja eile õhtul jäi ta mu kaisus magama. Ja nii me magasime pool ööd. Oli ebamugav veidi aga sellistel hetkedel on iseendast nii ükskõik. Kõik muu üleüldse on nii tühine. Vannitoas on üks okseplekkidega riidehunnik ja puhtaid riideid tuleb päevas mitu korda juurde otsida aga no täiesti savi. Sinnamaani, kuni laps hakkab end paremini tundma, on muud asjad ootel.

* Mitte segamini ajada supernaisega, sest kui laps on haige, võib kraanikausis olla pesemata nõusid ja puhas pesu voltimata.

Advertisements

LOOGILISED

Mees oli haige ja kui haigus hakkas taanduma, tuli tal isu süüa värskeid asju. Ja ta ütles midagi, mis mind mõtlema pani: “Puuviljadega on see hea, et kui sa neid sööd, siis sa tead, et sul hiljem pole nende pärast paha olla.” Mu peas käis klikk. Täiesti loogiline. Tasapisi pürgin rohkem toortoitluse ja üleüldse taimetoitluse poole. Ja just tasapisi, sest ma alles õpin ja tasapisi on valutum ka. Harjumuste muutmisega läheb aega, peab oma mugavustsoonist välja ronima.

Aga mulle meeldibki ronida. Puu otsas näiteks.
Üks suvi, kui perega Austrias ühes jõeäärses kämpingus peatusime, ronisin ma ühe kaldaäärse puu otsa. Jõe kallas oli väga järsk ja puu oli äkki poole kõrgem kui enne. Ma põhimõtteliselt kukkusin puu otsast alla ja riivisin jalalt nahka. Aga mulle jällegi meeldis see. Öösel hakkas mul kõrv valutama, see mulle enam ei meeldinud.

KOKSUD

Praegu on see aeg, kui Tütar koksab end igale poole ära. Seitsme kuuselt hakkas ta roomama, käputama, istuma ja toe najal püsti tõusma. Ronib ja kukub. Kukkuda ja koksata on vaja aga mu süda tahab iga kord tema nutu peale lõhkeda. Enamasti nutab ta ikkagi ehmatusest ja mõnikord ka minu äkilise reaktsiooni peale.
Ma pole algusest peale tema kukkumisi ja veeremisi kuidagi pehmendanud ja ta oskab näiteks selili veeredes oma pead hoida küll aga kuna ta pürgib nüüd kõrgustesse, on tal veel rohkem õppida.

Ta vaikselt õpib minu eest ära roomama. Ma ikka pean teda takistama, kui ta näiteks Koera veekaussi kummutama läheb või trepi alla puukoort sööma minna tahab. Kui ma taban ta nendes suundades hiilimast, siis ta väga kähku üritab kilgates veel viimaseid poolmeetreid roomata.

Lisaks tunnen ma, et nüüd ta saab aru, kui midagi teha ei tohi. Mõnikord ta saab kätte mu käe ja hakkab tasakesi mu sõrmi näksima. Vahel kiljatan, kui natuke valus on. Aga kas ta siis ehmub ja enam ei tee? Ei. Ta hakkab naeru mugistama. No mis sa teed sellisega. Endale tuleb ka naer peale ja siis peab oma muiet tagasi hoidma. Ma parem ei mõtle sellele, kuidas talle lõpuks selgeks teha, et hammustamine pole eriti naljakas. Kõik tuleb nagunii käigu pealt, tasapisi ja loomulikult. Ei pea kohe õigesti tegema. Et õppida, peab vahel end kuskile ära ka koksama.