MINA JA MAAILM

Kuna ma olen viimasel ajal nii õrna hingega, siis pole ime, et eilsest ülevast meeleolust on saanud ärev lootusetuse tunne. Tunnen ennast süüdi, sest äkki ma pole piisavalt hea ema. Praegu kirjutan siin blogi ja samal ajal laps mängib omaette. Tal on väga huvitav ja ma pean paremaks mitte vahele segada. Aga ikkagi ma tunnen, et äkki ma ei tegele temaga piisavalt. Tütrel on naha peal kuivad laigud, arsti juurde on juba aeg kinni pandud aga ma tunnen, et ma olen halb ema, sest mu lapsel võib olla allergia või mõni krooniline haigus hoopis. Lisaks sellele sattusin ma loomulikult peale artiklile, mis räägib ultraheli kahjulikkusest ja arvake ära! Ma tunnen end veelgi rohkem süüdi! Kuidas ma seda ei teadnud, mida ma oma lapsele teinud olen!? Miks selliseid asju üldse tehakse, kui need pole hädavajalikud ja võivad potentsiaalselt ohtlikud olla! Ja nii need mürgised mõtted mu südame halvavad. Mul on tunne, et mul on vaja puhkust, või tahaks hoopis omaette aega, et natuke näiteks nutta. Et saaks ikka välja elada, mitte enda sisse korjata igasuguseid hirme. Ma tunnen end süüdi, et ma pesen pesu värv- ja lõhnaaineid sisaldavate pesugeelidega. Miks ma pole neid juba ammu pesupähklite vastu välja vahetanud!? Miks ma ei anna Tütrele rohkem näputoitu ja annan talle hoopis lusikaga putru? Miks on kodu nii tihti sassis! Tahaks minna natukeseks kuskile maale, vot seda on mul vaja. Tahaks hommikuks süüa naati ja võililli ja lihtsalt vaiba peal pikutada ja päikest võtta. Tavaliselt ma suviti hiilin mööda varjusid ja päikese kätte ei taha, sest on liiga palav. Enam mitte! See suvi ma naudin kõike, mida mulle antakse ja ma ei loe enam uudiseid! Mitte midagi ei loe, ilukirjandust ja aianduse raamatuid ainult. Mul ei ole vaja seda hirmu, mida igal pool külvatakse. Mulle endale ja mu perele on tervislikum, kui ma elan rohkem oma roosas mullis. Kui uudised külvavad minusse hirmu, siis ma eelistan mitte maailma asjadega kursis olla.

 

Mis ma veel tunnen. Mul on tunne, et mul on vaja ühte pidu. Alkoholiga ja puha. Ma tahan huuled oma uue huulepulgaga punaseks värvida ja sõbrantsidega välja minna. Üks õhtu ja mu peovajadus on maandatud.

Eks selliseid päevi on igal emal aga need lähevad mööda ja hiljem tagasi vaadates tunduvad suhteliselt tühiselt. Enam ei saa oma halba enesetunnet keset päeva ära magada, kui kõrval võib iga hetk beebimonitor sahisema hakata. Aga muidu on mõnus, kui laps kaisus magama jääb ja pärast ärkamist veel voodis lebotada tahab. Mulle meeldib see kasvamise värk.

 

20140428-191857.jpg

20140428-192117.jpg

20140428-192317.jpg

Advertisements

JUURED

Käisime nädalavahetusel Hiiumaal. Hiiumaa teed on nii mõnusad tasased, selline tunne nagu vee peal liugleks. Hiiumaa õhk on nii mõnusalt värske ja mere ääres kadakate varjus on nii soe. Üks päev käisime Mehe isa ja onu maatükkidel. Mere ääres nägime ja kuulsime sookured ka ära. Nii ilusasti hüüavad. Kuulsime veel kahte huvitava häälega linnuliiki ja lisaks nägime kahte luigepaari ja ühte väikest Herefordi veist. Ülejäänud kari oli kadakate varjus peidus.
Hiljem jalutasin Tütrega Kärdla vahel. Väikestes linnades on midagi võluvat. Majadel on madalad katused ja aknad ja uksed. Igas teises hoovis on väike purskkaev või vähemalt tiigikene. Linn tuksub vaikselt ühises tasases rütmis ja tänavad on ilusad pikad. Suures linnas on nii palju erinevaid vibratsioone ja need omavahel häirivad üksteist ja lõpuks ongi õhk ümberringi nii rahutu.

Täna hommikul lasin Mehel koos Tütrega alumisele korrusele minna, et ma saaksin natukene rahus voodis lebotada. Mmm, mõnus! Pärast hommikusööki sõitsime ämma sõbranna juurde, et Mehe oma asjutundja pilguga ta internetimajanduse üle vaataks. Ja mis imeline koht tal seal on! Kõrgete puudega ümbritsetud hoov. Hoovis suur ja ilus valge koer, kuskil hiilib kass. Maja keskel soe valge ahi, metsaserval kasvuhoone. Kasvuhoonesse toob mere äärest väetiseks adru. Ja mis kõige parem – maja taga on võlumets. Oeh. Küll on hea, et ta meid suvel külla kutsus, saan oma hinge võlumetsa viia.

Ma sain sealt nii hea laengu. Maal on hea. Ma tahan paitada maad oma paljaste taldadega ja tahan oma varvastega samblasse vajuda. Suvel on mul maalähedust vaja.

20140427-231354.jpg

MIKS MA ARMASTAN

Ma tahaksin rääkida sellest, miks elu on nii hea ja miks pole vaja üldse põdeda. Põhiline asi, mille pärast ma põdenud olen, on see, et Tütar jääb rinna otsas ööunne. No ikka täiega põdenud. Igalt poolt saab lugeda, et see pole ikka üldse hea ja laps peaks magama oma voodis jaa nii edasi ja ni edasi. Bullshit, ma ütlen. Kui imetamine ja rinna otsas magama jäämine on nii halb, siis miks beebid seda teevad? See on ju loomulik. Ja kui selline elukorraldus töötab, siis ei ole ju vaja sundida mingeid muutusi sisse. Öeldakse, et nii on laps lõpuks “ära hellitatud”. Väga hea, kui laps saab hellitusi ja kallistusi täpselt nii palju kui tahab, sest just “ära hellitatud” lapsed kipuvad olema need, kes pole saanud vanematelt piisavalt hellitusi (kuigi siin võib vaidlema minna aga ma räägin paidest ja kaisutustest mitte sellest, et vanemad annavad lapsele igas asjas järele). Tütar jääb õhtul meie kõrval magama ja magab nii terve öö. Oma voodis magas ta viimati võib olla viis kuud tagasi ja sedagi ainult pool ööd. Kui me haiglas pärast sünnitust lõpuks voodisse magama saime, siis ma teadsin, et ma ärkan, kui Tütar mind vajab ja ma olin kindel, et ei mina ega Mees ei keera end läbi une kogemata talle peale. Meie perele niimoodi sobib ja kui kõigile sobib, siis kuidas see halb on?

Ma lugesin ühte artiklit, mis rahustas mu maha ja kinnitas, et mu sisetunne on õige ja seda võiks ikka kuulata. See artikkel andis mulle rahu ja enam ma ei põe imetamise ajal, et kas see on ikka õige. Mingid totakad mõtted, miks need olemas on. Muidugi on õige. Nüüd, kui Tütar on mul rinnal, ma kuulan, kuidas ta sügavalt hingab. Ma vaatan, kuidas ta imeilusad ripsmed on nii pikad ja kuidas ta keha on nii lõdvestunud. Ta on rahulik ja tal on turvaline ja ma olen nii uhke, et ta on valinud just mind oma emaks. Mind teeb õnnelikuks see, kui mu laps tunneb end hästi ja kui talle meeldib minu seltskonnas olla.

Aga uhkusest rääkides. Või pigem uhkuse tundmisest. Ma olen viimasel ajal nii uhke ja rõõmus erinevate inimeste üle – nii tuttavate kui võõraste üle. Näiteks ma olen nii uhke, kui Mees ühes strateegiamängus mingit kavalat häksi teeb. Üks mu endine klassiõde on USAs ja tal on seal täpselt sellised sõbrad nagu tal vaja on ja nad käivad pidevalt mägedes matkamas, nii hea meel on! Ma olen uhke oma suureks sirguva õe üle ja mul on hea meel, et me enam ühes toas ei ela ja omavahel ei kisu koguaeg. Mulle meeldib, et üks blogija saab elult olulisi õppetunde ja kuidas need omaks võtab ja endaga rahu sõlmib. Mul on hea meel nii paljude inimeste üle ja ma olen tänulik, et ma olen selleks üldse võimeline. Elu on palju ilusam ja lihtsam, kui ollakse tänulikud ja osatakse andestada.

Ma olen hakanud aksepteerima näiteks nõmedalt käituvaid inimesi. Bussis, turul, tänaval, internetis. Nad võivad oma käitumisega teha teistele liiga aga nad ei mõista veel, et kõige rohkem saavad haiget lõpuks nemad. Siis ma ei hakka neid kuidagi maha tegema vaid mõtlen, et neil on omad põhjused selliseks käitumiseks, nad ei pruugi sellest veel aru saada aga kunagi. Kunagi nad jõuavad arusaamisele ja ma andestan neile. Lisaks saadan ma nende poole tihti kallistusi ja paisid ja loodan, et need aitavad. Või mis loodan – ma tean, et aitavad. Nad ei pruugi sellest ise aru saada aga piisab sellest, et mina tean. Kuigi on ka kohutavaid tegusid, mida ma ei suuda andestada. Mitte veel. Mõndade asjade puhul tekivad mul endal vägivaldsed mõtted ja kui need varem mind hirmutasid, siis nüüd olen ma nad omaks võtnud. Ja siis nendest lahti lasknud. Las nad tulevad, ja las nad lähevad. Kui neid maha suruda ja eemale peletada, siis tekib hoopis vastupidine efekt – sa hoiad neist hoopis kinni ja ei lase neil minna. Vot mis elu vahepeal õpetab. Ise ka imestan …

Tänulikkus ja andestus on armastus. Ja teate, ma olen tihti mõelnud sellele, kuidas kristlased palvetavad. Nad põlvitavad õhtuti voodi ees, käed seotud ja panevad oma soovid sõnadesse. Nad saadavad need universumisse ja soovide täitumise tõenäosus on palju suurem, kui siis, kui sa ei ütle neid välja. Palvetamine on väga tark asi. Ma mõtlesin, et võiksin isegi aeg-ajalt võtta mõne vaikse hetke, et oma soovid välja öelda. Ise saan positiivse laengu, isegi kui soovid ei täitu. See annab kummalise lootuse tunde, mis jääb saatma vähemalt terveks päevaks.

 

Ja täna oli nii mõnus ärgata. Pärast väga rahulikku ööd ärkas Tütar kell kümme hommikul. Ta silmitses mind ja paitas mu kõrva ja põske. Sikutas õrnalt mu juukseid, et ma ka ärkaksin. Selline mõnus ja tasane äratus.

Oeh. Selle pärast ma armastan.

INTERNEEDUS

WordPress ütles ükspäev mulle kaks korda, et mu statistika on laes. Vaatasin siis, mis värk on ja nägin, et külalisi oli ainult 12 aga vaatamisi oli 161 – keegi vägaväga tahtis Tütre sünni kohta lugeda. Ma spekuleerin siis selle infoga, mis mul on. Kuna see konkreetne postitus on parooli all, siis arvatavasti keegi proovis 161 korda erinevaid paroole, et ehk äkki õnnestub. Ma olen ju siiski andnud väikese vihje parooli kohta. Ei tea, kas ta pääses siis ligi või mitte. Kui soovid lugeda, siis võid parooli küsida ju küll. Aga kui ma näen, et info liigub kuskil, kus ma seda ei taha, siis ma muudan parooli.

Ükskord oli mul samamoodi. Ma oma statistika järgi spekuleerisin, mis võiks toimuda. Ma kirjutasin beebigruppidest postituse ja mõni aeg pärast seda lendasid näitajad lakke. Vaatasin siis, et enamus klikke tuleb Facebookist ja vaadatuim postitus on “Beebigrupid”. Järeldasin sellest, et keegi on juunibeebide gruppi lingi pannud ja seal nad järjest loevad ja tunnevad ennast ilmselt puudutatuna.

See informatsioonikillukeste kokku panemine on nii paeluv. Võiks öelda, et ma olen kergelt ka stalkimisega tegelenud ja hiljem inimesele ette loetlenud, mida kõike ma temast tean ja see on ilmselt olnud väga kriipi. Ja mõnel juhul ei saa ise seda infot kontrollida. Üks asi on see, kui sa ise oled sotsiaalmeedias infoväljad täitnud ja avalikuks teinud aga teine asi on see näiteks, mida kool või töökoht avaldavad. Koogelmoogelist võib leida näiteks minu kunstitöid, selle järgi saab teada näiteks, kus koolis ma käinud olen.

Ma aeg-ajalt imestan, et kuidas mõned inimesed interneti ohtudesse nii kergekäeliselt suhtuvad. Ma enamasti usun, et inimesed on ilusad ja head aga internetis olen ma alati ettevaatlik olnud. Enamasti ikkagi saadakse aru, kui keegi kahtlane tuleb näiteks rääkima ja küsib su krediitkaardi andmeid aga nii paljud saavad neti teel kaupa ostes näiteks tünga või avatakse kahtlaselt hea pakkumisega meil ja ongi jama käes.  Ükskord tahtis keegi Rich Man mind Facebookis sõbraks lisada, pole üldse kahtlane. Kasutatakse nii odavaid võtteid ja ikkagi keegi langeb õnge. Mu vend ja õde on ka paraja õppetunni saanud, kui nad ühes mängus kellelegi oma kasutaja paroolid andsid. Uskusid, et tüüp teeb nende karakterid paremaks aga need varastati hoopis ära. Õnneks suhteliselt kerge laks aga meelde jääb eluks ajaks.

Tegelikult tahtsin ma siin postituses hoopis vabandada beebigrupi liikmete ees. Selliseid asju muidugi võetakse isiklikult aga see polnud mitte kellegi konkreetse pihta suunatud. Mind pani imestama, kuidas minu arvates kontrollimatult sõnu loobiti. Eks netis ikka juhtub neid nääklemisi ja ärapanemisi ja enamasti need ikkagi toimuvad kuskil soodustavas keskkonnas. Ma usun, et päriselus on inimesed palju mõistlikumad ja leebemad ja arvestavad rohkem teiste inimeste tunnetega. Internetis suhtlemine on sarnane autoga liikluses osalemisega. Tihtipeale normaalsed inimesed lähevad äksi täis, hakkavad ropendama ja sõimama, sest auto on nagu kapsel, mille sees me tunneme end julgemana. Ma olen enda puhul märganud, et juhina ma vahel pillun koledaid sõnu. Internetis toimub ka suhtlemine distantsilt ja ei pea teiste inimeste emotsioonidega nii vahetult kokku puutuma. Palun andeks, kui keegi tundis end minu postituse pärast halvasti. Siiski loodan, et see pani paljusid veidi järele mõtlema. 🙂

PROTSESSPROGRESS

Hakkasin oma kokkamisoskuseid lihvima ja laenasin tädipojalt Jamie Oliveri kokaraamatut, kus on lisaboonusena ka aiandusalast nõu ja olen nüüd teinud sealt kahte toitu – frititud lillkapsas karriga ja suvikõrvitsa carbonara. Ahmaising! Mõnusad road ja teate, maitsestama eriti ei peagi, mis on minu jaoks eriti sümpaatne.
Mis mulle Jamie Oliveri juures meeldib, on see, et tüüp on nii kirglik. Kohe tahaks ise köögis lahmima hakata. Ei ole tunnet, et peaks piinliku täpsusega koguseid jälgima vaid tunde järgi. Ikka peopesa ja näpuotsaga. Kõik juhendid on väga lihtsad, tavainimese keeles ja üldse mitte ranged. Ta julgustab ise proovima ja no palju lihtsam on süüa teha. Ma õppisin hiljaaegu kanasupi tegemise ära ja Mehele väga meeldib. Mulle meeldib, et ma panen vaid naatu-natukene soola ja pipart ja seda saab ka Tütar süüa.
Tore on õppida ja areneda ja lõpuks omada teadmisi, mis võimaldavad toidutegemisel improviseerida. Pärast on nii uhke tunne. Tõestada endale ja Mehele (eriti Mehele), et ei pea alati soola juurde panema, et “maitset” oleks.
See raamat (“Jamie kodus”) on täiuslik. Härra Oliver jagab oma teadmisi aiandusest ja läheneb sellele samamoodi nagu toidutegemisele – võta vabalt. Ei pea tegema täpselt raamatu järgi vaid just tegema ja õppima ise. Õppima tundma neid taimi, mida kasvatada tahad; maad, millel kasvatada tahad ja sellest saab palju suuremat rõõmu ja naudingut. Protsess on oluline. Endal tuleb kohe entusiasm sisse ja tahaks minna peenraid tegema. Paras annus elurõõmu.
Mu sõbranna külastas just alles Inglismaal ühte Jamie Oliveri restorani ja see on nüüd mu wishlist‘is.

MU HING

Kuna viimased üheksa ja pool kuud olen ma konstantselt valveseisundis olnud, olen hakanud end natuke kurnatuna tundma. Emotsionaalselt just. See vist on värskete emade värk, et endaga kaob kontakt veits ära ja mingi hetk see hakkab närima kuskilt kuklast, et kuule, ma olen ka siin. Ma olen enamus ajast pea laiali otsas. Mulle on nagu tööülesanded kätte antud ja ma teen neid, ilma et peaksin väga palju mõtlemist tegema. Võrdleksin seda liinitööga. Väga palju loomingulist mõtlemist tegema ei pea ja kui mul on sellest tööst puhkehetk (kui Tütar magab), siis ma lihtsalt passin ja pea on tühi. Ilge rahutus on sees, et tahaks ja peaks midagi tegema aga ma ei tee. Lihtsalt ei tee. Miski takistab mul püsti tõusmast ja kusjuures mul on tunne, et ma peaksingi äkki istuma või isegi lamama ja mitte niheleda, et asjad vajavad tegemist. Oleks pikali ja lihtsalt hingaks, tunnetaks oma keha ja hinge. Siluks need puntrad sirgeks.
Ma tegelikult tean, millist väljundit mul vaja on. Sisendit õigemini – mul on vaja sisse vaadata. Kahte sisendit on vaja. Vaimset ja füüsilist. Energiad on vaja liikuma saada. Mul on kaks konkreetset asja ka juba olemas, kus ma saaksin sisenduma hakata aga ma ei jõua kuidagi nendeni.
Ju siis on elul vaja mind veel painutada ja ju siis pean veel natuke tagaplaanil olema. Sest ma hakkasin vaikselt Tütart rinnast võõrutama ja watahell, kui vastuolulised tunded mind valdavad. Ma nagu tahan võõrutada aga mul on jube kurb selle pärast.

Just mõtlesin, et miks ma võõrutada tahan ja jäin tühja passima. Pean siiski oma kõhutunnet usaldama. Ta lihtsalt teab paremini.