LILL

Viimastel päevadel olen ma olnud nii väsinud. Hea meelega pikutaks päevad läbi voodis ainult. Mulle välja kirjutatud antibiootikumid on päris kanged ja ma pean neid võtma kolm korda päevas. Iga kord, kui on vaja uus annus võtta, tunnen, et õõh, üldse ei taha. Need teevad enesetunde nii kehvaks. Iiveldus ja isutus vaevavad aga kõht on nii tühi. Kui ma vaheldumisi probiootikume ei võtaks, oleks ma ilmselt täiesti siruli.
Täna on juba mõnusam olla. Kell pool kaksteist avastasin, et ma olen juba nii palju teha jõudnud. Käisin poes, jalutasin Tütre magama, tõmbasin tolmuimejaga toad üle ja panin pesu pesema. Nüüd ma olen ülejäänud lapse uneaja voodis pikutanud ja imestan, et tal on väga pikk uni olnud. Üle kolme tunni vist isegi.
Pärast imetamise lõpetamist on ta olnud vaid veidi rohkem nutusem aga minu lähedust on tal väga palju rohkem vaja. Nii me siis veedame päevad nii, et ta on mul enamus ajast süles. Mängib süles, sööb süles, niisama lebotab süles. See viimane meeldib mulle kõige rohkem, sest varasemalt talle ei meeldinud üldse paigal olla. Ikka pidi kõndima või palli peal õõtsuma.
Ühesõnaga, elu on ikka enamjaolt lill ja millegi suure pärast muretsema ei pea. Sest kui Tütar magab, vaatan ma telefonist temast videosid.

Advertisements

VSJO

Mina olen antibiootikumide peal oma soolepõletikuga. Väga kummaline, et mul selline asi üldse on ja suve jooksul saab ehk teada, mis seda põhjustab.

Täna imetasin Tütart viimast korda ja no nutumaik on kurgus. Haiglast tulles pisardasin ka ikka korralikult, nii kurb oli. Siiamaani pole reaalsus veel kohale jõudnud. Ehk jõuab täna õhtul, kui Tütar on vaja ilma rinnata magama saada. Ma ei kujuta ette, mis juhtuma hakkab ja kui kaua aega see võiks võtta aga ma arvan, et see saab olema valutum, kui ma arvan.
Nüüd ma pean veel hoiduma rinnapõletikust. Hõhh, seda küll ei taha.
Eks see ülemineku aeg ongi raske, õnneks Mees on väga toetav ja ma olen õnnelik, et Tütart nii kauagi imetada sain. Nii mõnusad kaisutuse hetked ja oeh, no pole võimalik kirjeldada seda heldimustunnet. Leevendust pakub see, et ta on hakanud kaissu pugema ja kallistama ja proovib isegi musi teha. Niiet hellustest puudust ei tule!

20140517-193244.jpg

KOLMAS

Ma olen juba kolm korda sõitnud erakorralise meditsiini osakonda arvates, et mul on pimesoole põletik. Valu on paremal pool alakõhus aga tõmbab mingi aja pärast tagasi. Tavaliselt lahkun haiglast sama targalt kui tulin. Ma arvan, et on küll pimesoole põletik aga krooniline. Et vahel tuleb ja lööb välja ja siis jälle taandub.
Täna valutab mu kõht juba kolmandat päeva, täna hommikul oli valu juba tuntavalt paremal pool alakõhus. Kui pingutan, annab rohkem tunda aga see pole äge põletik. Aga seekord pole tagasi väga läinud, äkki jäetakse haiglasse ja lõigatakse välja. Ma pole eilsest õhtust saadik midagi söönud, täna hommikul olen veidi vett joonud.

Ohjah. Millegi pärast arvan, et mind saadetakse koju ja öeldakse, et kui hullemaks läheb, tulge tagasi. Samas loodan, et äkki lõigatakse välja, siis ta ei tülita mind enam. Võib olla antakse lihtsalt antibiootikumid pihku. Kahel viimasel juhul peaksin imetamise lõpetama ja mul polnud aimugi, kui kurvaks see mind teha võib. Imetamise lõpetamine on emale ka ikka väga raske. Emotsionaalselt. Samas natuke hea meel ka, et saab lõpetada. Saan teha endale suvel tatoveeringu ja saan veini rüübata.

Kuskil tund aega pean veel analüüside vastuseid ootama. Mulle pandi igaks juhuks kanüül ka, et ei peaks pärast rohkem torkima. Palun koju.
Palun süüa.

20140517-141721.jpg

HOMMIKUD

Mul on vaimusilmas pilt, kuidas ma olen koos Mehega hommikul valges köögis katnud laua ja kuidas me koos terve perega hommikut veedame. Laual on keedetud muna, värskelt hakitud roheline sibul, pehme või ja valgetes tassides aurab kohv. Tütar on pidžaamas, minul on seljas suur valge t-särk. On kaks varianti: kas ma olen rase või meil on juba väike beebi. Ja juuksed on mul lahti ja natuke sassis.

Niimoodi unistan.

20140514-110910.jpg
Allikad 1 2 3 4

EI OLE PUHKUS

Olen koolis. Eile trallasime terve hommiku põllul. Õppisime peenart tegema ja puid istutama. See on ikka väga peen töö ja ma võin väga uhke oma viie üle olla. Saime kaevata ja poste maa sisse taguda TÄPSELT vertikaalselt. Saime puu TÄPSELT kahe posti vahele istutada ja täpselt keskele kinni siduda.

20140508-104840.jpg

20140508-105032.jpg

Hiljem oli nii tolmune olla ja kuna me venitasime hommiku väga pikaks, saime ka pika lõuna. Läksin ühikasse utoopilise sooviga pikali heita, sest Tütart väga ei huvita, mis ma tahan. Niigi saan praegu koolis käia, mida veel tahta onju. Ta ei saa minult sellist tähelepanu, millega ta harjunud on.

Peale pikka lõunat läksime korra klassi ja siis jälle õue. Seekord küüslauku väetama. Imekombel ei tundnud ma tol hetkel üldse väsimust aga kui pärast kasvuhoones end peeglist vaadata sain, nägin ma täitsa sooda välja. Hiljem õhtul avastasin, et oi, ma olen päikest saanud. Niimoodi, et põsesarnad, ninaselg ja lõuaots õhetavad. Ülahuule pealt on ka põlenud, nagu oleks külmavõetud. Jätab sellise kurnatud mulje. Mees

on rõõmus, et ma päikest saan, sest tavaliselt ma suvel olen täiesti valge ja päikest minimaalselt saanud.

Igatahes. Nädala selgroog on murtud ja homme saab koju. Mul on siiamaani väga tore olnud. Küll on mõned asjad tegemata aga mul on hea meel, et mu ema Tallinna gruppi ei saanud. Ma olin eelmine aasta Tallinna grupis ja neil on kaks talvist sessi Ehituskooli ruumides ja elamus oli hoopis väiksem. Nüüd olen emaga ühel kursusel ja inimesed on nii toredad ja sõbralikud. Tehakse täpselt selliseid totakaid nalju nagu mulle meeldib ja ma ei ole nii endasse tõmbunud. Löön rohkem asjades kaasa ja ei tõmbu kössi kui midagi võib olla ehk äkki valesti on. Peabki valesti olema, muidu ei saagi teada, kuidas õigesti on.

Ja kui ma koju lähen, saan lõpuks sõbrannedega aega veeta. Väljamaa on seljataga ja terve suvi meie ees. Ma saan kõigi aedadesse targutama minna.

20140508-111321.jpg

20140508-111338.jpg

20140508-111356.jpg

20140508-111414.jpg