KÄISIN ÕUES

Ma käisin reedel väljas. Pistsin ühe veini põue ja läksin sõbranna juurde. Mõtlesin, et tahan tantsida ja lõbusasti aega veeta. Vanast koolist mööda kõndides ja sõbranna juures aega veetes tuli mul noatalgia peale ja tahtsin korra pidutseda nii nagu keska ajal. Sõbrannal oli külas kaks saksa tüdrukut, kellega sai kriiksuvat roostes inglise keelt rääkida ja kes viimasel hetkel lennupileteid otsisid. Jõime siis veini, otsisime koos pileteid, itsitasime autocorrecti üle ja sättisime end Loomelinnakusse. Vahepeal sai veel poes uue veini järel käidud. Pokaalis võtsime laua peale ühe valge veini karahvini, rääkisime juttu, naersime, tegin oma seebikarbi-Canoniga pilte ja lõpuks tuli otsus minna Kanalasse tantsima. Jalutasime siis toredasti Kultuurikilomeetrile ja täpselt peo ukse ees mul tuli tunne, et issand, ma ei taha ju peole minna. Ma ei taha tantsida ja ma olen rohkem purjus kui võiksin olla. Kutsusin takso ja sõitsin koju.

Kodus teki all olles mõtlesin, et õigesti tegin. Peol oleksin ma kindlasti veel midagi joonud ja tantsida poleks üldse mõnus olnud. Ilmselt oleks paha ka hakanud. Hommikul mõtlesin, et tegin tõesti õigesti, sest mul oli üsna kehv olla. Ma ei pea sammu enam selliste pidudega. Lihtsalt ei meeldi.
Mulle meeldivad dinner party‘d, kus saab mõnusat süüa, rahulikult juua veini ja rääkida juttu. Ja siis minna koju ja hommikul ärgata ilma pohmellita.

Hea on kasvada endast välja.

Advertisements

THANKSES

Ma olen jälle armunud. Seekord iseendasse, maailmasse, loodussesse, elusse. Armastusse. See paneb mind Mehe järele igatsema nii nagu ma viimati esimese armumise ajal teda igatsesin. See paneb mind igal võimalikul hetkel Tütart musitama ja kaisutama. See paneb mind kodu koristama ja romantilisi filme vaatama. See võimendab igat mu emotsiooni kurbusest õnnetundeni.
Ma võin jalutada Tütrega vihma käes nii kaua kuni ta sügavalt magab, mis sest, et mu jope juba ammu vett tilgub ja läbi laseb. Ma võin elevusest tasakesi kiljuda, kui filmis on põnev koht või pisaraid valada, kui miski mind südamepõhjani liigutab. Ma võin tõsta nõudepesumasinast nõud välja ja tegeleda pesumajandusega. Ja mõnuga! Sest varem olid need tegevused mu kõige vähem lemmikumad. Ma teen heameelega oma kõhulihaste harjutusi ja vaatan, kuidas püksid mulle järjest suuremaks jäävad. Ma võin hommikul tund aega hirsiputru keeta ja siis seda mitte süüa, sest mul on lihtsalt liblikad kõhus.

Täiesti armunud. Nii tänulik.

EMAKS SÜNDINUD

Juba kaheksa-aastasena kirjutasin ma klassiõe sõbraraamatusse küsimuse “kelleks tahad saada?” taha ühe sõna – “emaks”. Aasta tagasi, kui seda lugesin, oli see mul juba meelest läinud ja ma üllatusin täitsa sõnatuks. Kui ma tol hetkel ei saanud aru, mida emaks olemine tähendab, siis nüüd ma olen seda olemist natuke tunda saanud.
Vahel haarab mind ahastus, kui tuure on kogumas üks riiakas jonnihoog aga järgmisel hetkel tunnen ma ülevoolavat armastust selle pisaratest triibulise näoga ja jalgu trampiva lapse vastu. Ja nii ma põlvitan maha ja kutsun teda kaissu. Mõnikord ta keerutab ja vehib kätega aga mõnikord tuleb jooksuga ja paneb oma väikesed käed mulle ümber kaela. Ja kui ta oma pea mulle veel õlale ka toetab… oeh!
Alles ma mõtlesin, et nii kahju, et lapsed nii kiiresti kasvavad. Väikese beebi eest on nii lihtne hoolitseda ja teda saab hästi musitada ja kaisutada ja ta on ju nii armas ja pisike.
Täna ma olen tänulik selle üle, mis mul on. Kui laps enne magama jäämist sulle lõua peale oma esimesed musid teeb, siis ei saa elu üle kurta ja minevikku igatseda. Mis sest, et järgmise liigutusega tiritakse välja su oimukarvad. Esimesed seosed sõnade ja tegevuste vahel ja üleöö tulnud oskus lihtsamaid väljendeid järgi öelda ja see peaaaaaaaegu “emme”! Kõige imelisemad esimesed sõnad!

See lühike aeg, kui ma olen olnud ema, on mind väga palju kasvatanud. Ma olen õppinud kannatlikkust ja tundlikkust. Ma oskan paremini oma aega planeerida ja oskan märgata, millal võiks aja maha võtta. Emadus on õpetanud mind ka paremaks naiseks ja kaaslaseks, kuigi vahel võin Mehele täiesti loco tunduda. Mul on rohkem julgust ja ma tean, et ei pea kartma. Ma olen õppinud sujuvalt teiste inimeste torgetest läbi liuglema ja üleüldse olen targem, tugevam ja tervem. Ma näen, et ma olen ilus seest ja siis väljast. Mul on keha, mis mind armastab ja mu hing, mis mind õpetab.
Niimoodi on ju väga hea lapsele eeskujuks olla. Ja nii on endal väga hea elada.

MINU KÕHT vol 3*

Natuke aega tagasi käisin kolmandat korda Kõhukliinikus ja sain uued harjutused. Kui varasemalt olen ma treeninud siselihaseid, siis nüüd ma treenin lisaks nendele ka pealmiseid lihaseid. Six-packi noh. Ja ausalt, kui ma neid nüüd pingutan ja sõrmedega katsun, siis ma tunnen, et mul päriselt ka on kõhulihased. Kõht näeb palju parem välja ka. Ma luban, et panen üles pildid, kui Helle arvab, et ma enam jälgimist ei vaja ja ma temalt pildid ja mõõdud saan. Enne oli mu kõht ettevõlvuv ja vertikaalselt oli paras vagu sees. Nüüd on kõht palju ilusam, tasasem, tervem ja tugevam. Enesedistsipliin on mul palju parem kui varem aga siiski on arenemisruumi. Jahedamate ilmadega saan kanda ka splinti, mis tuletab meelde kõhtu sees ja rühti sirgena hoida.
Lisaks kõhule tahan ma üleüldiselt vormi saada. Ma käin väikestviisi jooksmas ja sügisest hakkan käima joogas. Häääästi tasakesi muudan oma söömisharjumusi. Ikka rohkem värsket ja vähem saia. Ma pean endale seadma eesmärgid, mille poole püüelda. Alguses suhteliselt väikesed ja realistlikud, et ma nendeni jõuaksin, siis tõuseb motivatsioon ka kõrgemale. Sügisel tulevad alati uued tuuled. Tuleb tahtmine end kätte võtta. Pärast suurt puhkamist on jahedamate ilmadega hea uute asjadega alustada.

Ma vist valmistun teiseks raseduseks. Ma tahan saada tervislikumat rütmi sisse, et siis raseduse ajal ei oleks vaja midagi järsult muuta. Ma mõtlen selle peale väga palju. Ma tahan saada vormi, tahan süüa tervislikumalt, tahan olla hea naine, tahan olla hea ema. Tahan uut kodu, tahan autot. Tahan, tahan, tahan. Peaks ümber sõnastama.

Mul on hea vorm, ma toitun tervist toetavalt, ma olen hea naine, ma olen hea ema. Mul on uus kodu ja mul on auto. Afirmatsioonid. Ma olen terve, mu mees on terve, mu laps on terve, mu koer on terve. Meil on piisavalt palju raha ja jääb ülegi veel. Meil on hea ja ilus elu ja me oleme õnnelikud, sest me oleme koos.

*Selles sissekandes on teemade käsitlus natuke mitmekesisem kui pealkirjast järeldada võiks.

KÜSI LUBA

Eile käisime ühte korterit vaatamas ja teel sinna ma kuulsin midagi imelist. Kaks väikest poissi mängisid kõnniteel ja üks neist võttis ühelt põõsalt lehe. Ja mida teine poiss tegi? Teine poiss ütles: “Kui sa võtad lehe, siis küsi puult enne luba, onju?” Need poisid olid umbes neljased. Ma õpetan Tütrele ka nii.

Ja kui ma õhtul Koeraga jooksmas käisin, tundsin, et sügis tuleb. Aastaaegade vaheldumine on mu lemmik.

TAMM

Uue kodu otsimine on nii pikk protsess. Mul polnud enne aimugi, milliseks see kujuneda võib. Ikka käime kortereid vaatamas ja silmapiiril nagu poleks midagi. Ma vaikselt juba teen suurpuhastust meie asjade seas, et saaks alustada nii öelda puhtalt lehelt. Enda riidekappi olen ikka suhteliselt halastamatult tühjendanud. Ei ole mingeid “võibollasid” – kõik, mis tekitab vähegi kahtlusi, läheb minema. Nüüd on isegi Mehel rohkem riideid kui mul aga seal pole veel rookimist teinud. Lõpuks jääb talle ikka vähem ja kuna ta nii-iiih-iii harva on nõus endale üldse midagi ostma, siis ma lükkan seda koristust edasi, muidu tal polegi midagi selga panna.
Ma ei jõua ära oodata, millal ma saan tasakesi oma pesa tegema hakata. Mul on igasugused detailid välja mõeldud aga kuna mul pole kohta, kuhu neid isegi mõttes paigutada, siis on kodusahtel mu peas üsna sassis ja ligadi-logadi. Tahaks Pinterestis ringi kolada aga ma ei oska kuskilt alustada. Tahaks juba näha, millised saavad olema meie kodu ruumid, siis oleks lihtsam aga näed, ei ole neid veel. Ja ma nii tasakannatlikult ootan ja hoian oma emotsioone ja tundeid vaos, ei lase liialt elevile minna, sest noh, nii palju energiat läheb sinna. Lõpuks ma löön kodu otsimisele käega, sest nii väsitav on. Enda kohta olen ma väga hästi vastu pidanud. Ja pean veel.

Ma lähen see nädal regressiooniteraapiasse. Ma jällegi ootusi kõrgele ei sea aga ma tunnen, et see on minu jaoks õige. Ma loodan seal end sügavamalt näha ja võib olla oskan ma pärast seda paremini oma energiat suunata. Tunne on, nagu ma oleks kobras, kes on jõele tammi ehitanud ja enam edasi minna ei saa. Nii ma siis pikutan rahulikult vees ja valmistun tammi lõhkumiseks. Ei tea, kas kõik vabaneb järsku suure lainena või vuliseb tasakesi, läbi okste teed otsides. Ei tea, ei tea. Aga oodata on ka hea.

HINGEJUTUD

Ärevus kestis seekord mitu päeva. Väga teravalt tundsin, kuidas ma olen iseendaga kontakti kaotanud. Ma olin nii väike, kokkusurutud. Kohati täielikus ahastuses ja kui ma õhtuti pimedas lakke vahtisin, ketras mu peas küsimus “mis toimub”.
Kuskile ma just kirjutasin, et ma ei karda seda, mis elu mulle toob aga pean oma sõnu sööma – see oli päris hirmus. Ma ei näinud tulevikku ja see tekitas tunde nagu kõik saaks kohe otsa. Selle tõttu oli Mehega suhtlemine pingeline ja Tütar oli väga viril ja käitus kummaliselt. Ma ju nägin, et see kõik on otseselt mõjutatud minust ja ma ei osanud midagi ette võtta.
Aga ma õppisin. Ma nägin selle kurbuse ja ebamäärasuse sees elu ilu. Ma tundsin kõiki neid tundeid ja ükskõik kui õudsalt need mõjusid, tundsin, et see on ilus. Ma ei tundnud end turvaliselt aga sellest hoolimata usaldasin ma elu. Elu hoiab. Ma olen rasketel hetkedel alati tundnud, et ma olen hoitud. Mul on küll raske ja see ei lähe imeväel kergemaks aga see tunne annab lohutust. Kõikides rasketes ja kergetes hetkedes on midagi ilusat. Mitte miski ei toimu niisama. Ilus on see õppimise ja kasvamise protsess. Kõik tunded on ilusad – rõõm, kurbus, lein, raev, armastus. Kõik on ilus. Mina tunnen nendes aina oma südame avanemist.

Olen veel veidi kõhevil ja ettevaatlik, nagu kõnniks köiel ja all on must auk aga ma tunnen end turvalisemalt, ma olen paremas kontaktis endaga. Ja maailmaga. Ma olen üldiselt hetkes elaja aga ma avastasin, et kui ma tulevikku ei näe, siis on need hetked kaovad käest.

Kui ärevus läks mööda, avanesid paljud teed. Me võtsime kodu otsimisel täiesti teise suuna ja meil on tunne. Meie unistuste kodu. Hoidkem pöialt!

ÄREVUS

Mul on vahel selliseid päevi, kus ma olen lihtsalt ärev. Justkui ilma põhjuseta. Selline ärevus kestab tavaliselt terve päev, Ma ei tea, kust kohast see tuleb ja ma ei oska sellega midagi peale hakata. Siis ma olen justkui halvatud ja ma lihtsalt istun selle ärevuses sees. Ma ei taha midagi teha, ma tahan lihtsalt istuda ja passida. Mul on kehv olla.

Täna on üks selline päev. Mul on klomp kurgus nagu ma hakkaksin nutma kohe, kui võimaluse saaksin. Ma käisin Tütrega jalutamas ja kõndisin endale märkamatult kaugemale, kui ma tahtsin. Lisaks sellele on meie uue kodu otsingud täielikus ummikus. Ma ei saa aru enam, kuhu me liigume. Ma ei näe ega tunne tulevikku. Ma olen kuidagi väga. sügavalt. kurb. Nii kurb.

Asi ei ole selles, et ma saan täna aasta vanemaks. Ma ei põe mingi vananemise pärast, mul pole mingit sünnipäevakriisi. Ma lihtsalt tunnen nagu ma oleksin lõksus. Võib olla peaksin tasakesi pikutama ja tunnetama maailma enda ümber. Võib olla see silub mu sakke.