KIHVAD

Eile öösel ärkas Tütar üles ja lihtsalt nuttis. Vahepeal nagu rahunes, heitis pikali ja hakkas uinuma aga siis tuli juba uus laine. Ma ei osanud midagi muud teha kui lihtsalt olla. Kui juba vähemalt pool tundi olime üleval olnud ja mingit rahunemist polnud näha, keeras Mees külge ja ütles: “Kas tõesti on nii valus?” Ma ei saanud aru: “Mis asi?” “Hammas!” “…. aa ..”

Ausalt, mul ei tulnud see pähegi, sest varem pole Tütart hammaste tulek väga häirinud. Vähemalt mina pole erilisi muutuseid tema käitumises märganud. Aga tõepoolest, igimeid katsudes oli tunda, kuidas üks silmahammas end välja punnitas. Ige oli täiesti tursunud. Otsisin siis Calgeli välja ja istusime natuke aega elutoas ja vaatasime raamatut. Otsisin veel ärapandud kaelkirjak-Sophie ka üles aga seda ainult piiksutati. Aga valu tundus olevat leevendatud ja natukese aja pärast saime magada.
Hommikul oli tunda, kuidas hamba terav ots juba väljas oli. Teine silmakas on juba ammu nägu näidanud, nii et tundub, et hullem on möödas. Siuh.

Jumal tänatud, et öösel kella keerati. Mulle kulus üks lisatund und ära küll ja ma ei pidanudki poole päevani magama.

Advertisements

ELU KUTSE

Ma olen täiesti vaimustunud sellest, kuidas kodu on püsinud üle nädala korras. Mitte nüüd niimoodi, et kõik kogu aeg läigiks aga üleüldist segadust enam ei ole. Kui on sassis, siis hakkan lihtsalt kuskilt otsast pihta ja üldmulje on jälle ilus. Eks ikka üks tolmukord siin ja seal, küll need ka üle tõmmatud saavad.
Kui enne ma lihtsalt ei teinud asju, siis nüüd ma lihtsalt teen. Kui ma varem väga harva tegin hommikul voodi korda, siis nüüd on hommikuti esimene asi võtta kardinad eest ja teha voodi korda. Söögitegemise ajal loputan kasutatud nõud kohe üle, kuigi see alati mul ei õnnestu. Oleneb valmistatavast toidust. Õhtul paneme Tütrega koos mänguasjad korvi ja päeval seljas olnud riided lähevad kas musta pesu kasti või kappi mitte voodiääre peale. Pärast ahju tule tegemist pühin puupuru ja tuha kohe kokku. Ja nii edasi ja nii edasi.
Varem sellist asja polnud aga nüüd ma olen nende tegevuste pärast lausa elevil. Nii mõnus on elada korras kodus. Või noh. Pealtnäha korras. Elutoa kapp ja magamistoa garderoob on ikka mingit jura täis kogunenud aga nendega tegeleme siis, kui kolime. Hiljemalt. Ja ei tea veel tõesti, millal see juhtub.
Hoolimata nendest varjatud segadustest, liiguvad asjad omadele kohtadele ja igapäevased rutiinsed tegevused tunduvad hoopis justkui puhkusena.

See on see, kui sulle meeldib, mida sa teed. 🙂

MÕTTEID

Kui varem ma liialt kooseluseadusega seonduvale tähelepanu ei pööranud ja seisukohta võtta ei osanud (sest ma pole antud seadust lugenud ja end sellega kurssi viinud), siis nüüd, pärast Risto Kübara kirjutise lugemist, vaatan asja natuke teise nurga alt.

Mina tundsin neid sõnu lugedes end nurkaaetuna. Ma lugesin ja need sõnad olid nii kurvad ja nii väsinud sellest vaenust.
Miks? Miks me teeme üksteisele nii? Miks me ei näe, et teeme teistele liiga ja kuidas me põhjustame hirmu, lausa surmahirmu? Miks me õhutame vaenu ja vihkamist? Miks me väidame, et oleme Jumala teenrid ja kasutame seda nagu kaitsekilpi, et teha, mida tahame? Kas Jumal pole mitte ülima armastuse ja andestuse kehastus? Piibel jutustab sellest, et Jumal on Looja. Ta on loonud kõik – meid ja kõik meid ümbritseva. Miks siis peaks Jumala loomingut kahtluse alla seadma? Kui homoseksuaalsus on miski, mis on “kaasa sündinud”, siis see on ju Jumala looming. Kui homoseksuaalsus on haigus, siis see haigus on samuti Jumala loodud. Ei? See oli praegu lihtsalt üks arutluskäik. Ma ei tea, kuidas mittereligioosseid inimesi korraks mõtlema panna aga …

Mina usun reinkarnatsiooni. Meie hing on surematu ja me elame Maa peal mitut elu. Erinevaid elusid elades läbib hing mitmeid õppetunde. Ja kui mõni asi jäi ühes elus lahendamata või õppetund saamata, kanduvad need edasi järgmistesse. Karma. Ma olen hinge teemat käsitleva kirjandusega tutvunud ja pakun välja hoopis sellise variandi.
Mõni hing näiteks tunneb end paremini mehe kehas aga kuna mõned õppetunnid on vajalikud läbida ka naise kehas, siis elab ta mõne elu naise kehas. Aga kuna mehelik hing ei tunne end naise kehas naisena, siis võib mehelik hing naise kehas mehelikult käituda. Ja vastupidi. See on üks variant aga neid on kindlasti veel mitmeid. Ei ole mingeid hälbeid ja haiguseid, mida peaks ravima. Hingel on vaja läbida teatud õppetunnid ja seda keegi ravida ei saa.
Kui siit nüüd veel kaugemale mõelda, siis võib olla need inimesed, kes loosungitega Toompeal hõiskasid, koguvad karmavõlgu, mida selles või järgmises elus tasuda (võib olla sünnivad ise homoseksuaalsena ja saavad tunda ühiskonna survet) ja geid, kes praegu selle surve all kannatavad, saavad praegu hinge õppetunni.
Kui niimoodi mõelda, siis kõik asjad meie elus juhtuvad põhjusega ja kõik tuleb ringiga tagasi. Nii hea kui halb. See ei tähenda seda, et meil pole oma elu ja otsuste üle mingit kontrolli. Selline suhtumine on aidanud minul säilitada teatud muretust ja uskuda headusesse. Kui teed head südamega, saad head tagasi. Seetõttu ma püüan olla kaastundlik ja avatud. Seetõttu ma ei mõista hukka protestijaid Toompeal, vaid tunnen neile kaasa. Samamoodi elan ma kaasa geidele, et nad julgeksid olla nad ise.

Ma väärtustan armastust, austust, üksteisest hoolimist ja üldse pole oluline milline rass, seksuaalsus või usk sul on.

Hea on olla hea.

VIIS, KUIDAS ELADA

Ma kirjutasin ükskord, et lähen regressiooniteraapiasse. Käisin. Kohe pärast seda ma ei tahtnud kohe sellest kirjutada, sest see oli väga isiklik kogemus ja mul oli vaja natukene seedida. Aga nüüd olen ma aina rohkem hakanud märkama positiivseid muutuseid oma elus ja tahaksin sellest kirjutada.
Ma märkasin ükspäev, et koristada on mõnus. Koristamine juhtus kuidagi iseenesest. Nõud said iseenesest pestud, pliit küüritud, tolm tõmmatud. Vahepeal jõudsin veel naudinguga hommikusööki valmistada, reipal sammul Tütrega jalutamas käia ja hiljem kuuma tee saatel sarja vaadata. Mmmm. Ja just ükspäev ma tegin õhtusööki nii südamega, et ma panin lausa põlle endale ette ja kraanikauss oli ka hiljem nõudest tühi. Kõik varem nii tüütud ja tavalised tegevused on niivõrd põnevad ja päeva rikastavad, et elu on kohe poole mõnusam. Värvid on erksamad, väiksemadki lõhnanüansid on tuvastatavad, tolmukübemed mu ümber liiguvad nagu aegluubis. Ma tunnetan enda ümber KÕIKE. Eriti kogesin ma seda siis, kui ma Räpinas olin. Iga väiksemgi ilmamuutus oli suursündmus. Ma tundsin, kuidas Maa armastab kõike elavat ja ma olin tol hetkel nii tänulik, et ma seda üldse tunnetada saan. Elu on suursündmus ja viimseni nauditav elamus. Ma naudin seda, kui ma olen vihane; kui ma tunnen, et ma tahaksin kohe nutta; kui ma nutan; kui ma rõõmustan iga päikesekiire, huvitava pilve, magavate Tütre ja Mehe soojade kehade ja sügisvärvides Thunbergi kukerpuude üle. Kõik on nii ilus ja see protsess, nende muutuste märkamine on imeline. Ma olen elevil selle pärast, mida elu mulle toob. See on minu viis elamiseks.

Aga teraapiast. Alguses rääkisime pikalt juttu, terapeut kogus materjali ja pärast tegin läbi ka rännaku. See ei ole mingi hüpnoos ega mingi ülimalt maagiline asi vaid lihtsalt lõdvestusseisund, kus teadvus on vaigistatud ja on parem ligipääs alateadvusele ja sügavatele emotsioonidele. Kui ma olin mõnusasti oma pea tühjendanud, juhendas terapeut mu oma südamesse. Võiks öelda, et see oli lihtsalt mu ettekujutlus aga mis sellest, sest see töötas. Töötab. Vaatasin oma südames ringi, istusin nende mõnusate tunnete sees ja seejärel palus terapeut mul kutsuda südamesse oma teejuht, kes mulle nõu annaks ja suunaks mind tegelema just nende asjadega, millega parasjagu on vaja tegeleda.
Üks põhjustest, miks ma otsustasin regressiooniteraapia kasuks, oli see, et maikuus avastati mul sooles põletik. Mu alakõht valutas paremalt poolt, seda on varem juhtunud veel kaks korda ja kõik korrad olen ma käinud EMOs. Korra sain isegi kiirabiautos kohale. Esimesed kaks korda midagi ei avastatud. Kolm on kohtuseadus.
Igatahes. Ma käisin pärast seda ka vastava arsti juures, pidin minema kontrolli ka aga ma ju teadsin, et tavameditsiin siin ei aita. Põhjused olid palju sügavamal ja mul oli aeg oma allasurutud emotsioonidega tegeleda. Huhh. Need on pärit gümnaasiumi lõpuklassist, kui ma kogesin väga mitut esimest. Esimene poiss-sõber, esimene esimene, esimene lahkuminek. Esimene rasedus…
Raske on välja öelda neid asju, sest ma pole veel lõplikult selle perioodiga rahu teinud. Minu allasurutud emotsioonid on kurbus, süütunne, häbi, äng, viha. Kindlasti midagi veel. Ja need võisid väga hästi olla kogunenud just sinna soolde. Jäänud sinna pidama ja oma aega ootama. Ja ega nad seal niisama passinud, nendega tegelemist ei saanud ju lõpmatuseni edasi lükata, nii et seal nad siis arenesid põletikuks. Antibiootikumidega sai põletik minema peletatud aga emotsioonid ju ära ei läinud.

Teraapia juurde tagasi. Ma võin teid oma jutu sees ilmselt ära kaotada aga see tekst on ennekõike minu enda jaoks. Katsuge meeled avatuna hoida.
Mu teejuht oli suursuguste sarvedega hirv ja mu süda oli sügav ja hämar kõrgete puudega mets. Nii palju erinevat tooni rohelist. See ongi ju südame värv. Ma vaatasin süviti oma elu mitut aspekti. Oma suhet iseendaga, oma suhet Mehega. Enamus ajast tundsin ma end väga rahulikuna. Mul oli mõnus niisama uurida, mis teid pidi mu alateadvus parasjagu liigub. Kõige mõnusamad olid hetked, kui mitte midagi ei toimunud. Mu silmad olid küll kinni aga ma nägin vaid täielikku valgust. Kõik oli valge ja mu pea oli tühi. Ma arvan, et seda võiks nimetada nirvaanaks. Parim puhkus.
Rännaku ajal oli mitu märkimisväärset hetke ja ma toon välja kaks. Üks oli konkreetselt lõpuklassi kogemustega seotud. Ma istusin oma südame sees puude all samblal. Olin sinna kutsunud oma parima sõbranna ja Tütre. Kuna ma ise ei olnud jõudnud selle teemani vaid kümblesin oma meele avarustes, siis terapeut puudutas ühe sõnaga mu valusaid kogemusi ja ma puhkesin hetkega nutma. See tabas mind nii ootamatult. Metsa kohal käis üks sinine välgatus, mis lõpuks oli minu süles ja oli võtnud Tütre kuju. Helesinine Tütar puhkas oma pead mu õlal ja ma lihtsalt nutsin. Ma kogesin nii suurt tingimusteta armastust, et ma ei saanud sõnagi suust. Ma lihtsalt tundsin ja teadsin, et keegi ei süüdista mind, keegi ei ole minu peale pahane ja mulle saab osaks ainult armastus. Ma olen terve elu tundnud, et alati saab heaga. Ma usun ja ma saan. Ma saan, sest ma usun. See on minu jaoks nii lihtne ja elu ju peabki lihtne olema. Mina vähemalt usun nii.
Teine märkimisväärne hetk oli vahetult enne rännaku lõpetamist. Terapeut palus mul teejuhi käest küsida, kas tal on mulle veel midagi kaasa anda. Ja see, mis juhtus, oli nii ilus ja täpselt õige. Mu teejuht, hirvekuningas, puudutas oma koonuga mu rindkere. See puudutus helendas rohevalgelt. Ja täpselt seal, kus asub astraalkeha süda. Energeetiline keskus, südametšakra. See oli võimas ja ma hakkasin ennast ja maailma palju selgemalt nägema.
Minu vägi on armastuses. See on minu vahend maailmaga suhtlemisel ja see teeb mind nii õnnelikuks. Pärast teraapiat olen ma nii palju kasvanud. Ma olen hakanud ennast rohkem usaldama ja ma panen oma sõnadele ja mõtetele rohkem kaalu juurde. Ma olen endas kindel aga samal ajal avatud muutustele. Ma tean, et paljud võivad arvata, et see võib olla just nõrkus. Ma tunnistan, et olen kohati kergesti mõjutatav aga kohe alguses ei peagi kõike teadma ja õigesti tegema. Tegelikult on täiesti vastupidi. See on minu tugevus, minu kaitse. Mina ise teen enda otsuseid, keegi teine neid minu eest teha ei saa. Mina valin selle, et olen õnnelik ja halvad asjad ei pääse ligi.

Ma parandan maailma, sest ma armastan. Selline on elu, mida elada.

* Pean vajalikuks märkida, et selline viis elada on minu jaoks õige ja ühtlasi mainiksin, et regressiooniteraapia ei ole mingi imeline meetod, mis avab kõik uksed ja elu ongi lill. Igaüks leiab oma tee ise, mina kirjeldan oma teekonda. Muutused ja kõik hea tuleb iseendast.