ÕIGE TUNNE

Ma tahaksin olla tihedam postitaja aga mul on kirjutamiseks vaja seda erilist tunnet, et mu kirjutatu oleks vahetu ja ehe. Ma olen nii mitut postitust alustanud aga ma olen see, kes kustutab need ära, mitte ei jäta alles, sest need laused on liiga ümaraks silutud ja liiga palju mõjutatud sellest, et “mida teised mõtlevad”. Ja mulle meeldivad kandilised ja robustsed ääred, peaasi, et tunne oleks õige. Näiteks praegu seda kirjutades on mu silme ees fokusseeritud langev lumi, punased käpikud ja tutimütsid vähem fokusseeritud tänavalaternate ja koduakendest kumava valguse käes. Mulle on alati meeldinud see, kuidas mu kujutlusvõime läheb kuhugile kaugele ja aitab mul matemaatika tunnis näiteks võrrandeid lahendada. Iga tehte taga oli koolis minu jaoks mingi lugu, mis enamasti pärast oli meelest läinud aga ma mäletan seda, et 5 ja 7 ei saanud omavahel hästi läbi aga 5 ja 2 olid päris head sõbrad. 3 ja 6 olid lausa hingesugulased ja 9 oli nende õpetaja. Kontrolltööde tegemine läks alati mõnusamalt.
Mis ma tahan öelda, on see, et päris mitme tavalise tegevuse taga on minu jaoks imeline võlumaailm, kus teed juues on mu sees auruspiraalid ja Mehega kallistades oleme me kas üleni kuldsed või hoopis vanaaegse kaalu raskuspommid või teravate nurkadega mustvalged geomeetrilised kujundid. Ja kui ma selliseid asju tajun ja näen, siis ma tean, et ma olen täpselt seal, kus ma olema pean ja mõtlen, et küll ma olen õnnelik, et ma saan olla õnnelik. Et ma ei tõmba ligi ebameeldivaid olukordi või inimesi ja et unistused tasapisi ikka täituvad. Oluline on väikseid muutuseid märgata ja lasta ligi uute tunnete sädelused.

Me ostsime endale unistuste diivani ja saame sellel istuda alles järgmine aasta aga kogu see protsess – diivani valimine, omavahel arutamine, ostmine, ootamine ja lõpuks selle nägemine iga päev ja sellel istumine ja lebotamine – on nii eriline ja kogemist väärt. Oleme diivani ostu edasi lükanud uue kodu ootuses aga ma mõtlesin, et miks me ei võiks juba praegu mõnusasti oma õhtuid terve perega diivanil veeta. Miks me peame sellega ootama kuni meil on teine kodu.
Elul peab alati õige tunne olema, muidu jäädki aina midagi paremat ootama.

Advertisements

MÜÜ OMA EMA!

Teate seda kampaaniat, milles väidetakse, et riik tahab tõsta põlevkivi tonni maksu ülikõrgeks ja selle tulemusena kukub terve põlevkivitööstus kokku? Mis see ülikõrge siis on? 1,96 eurot. Seda on 42 senti rohkem kui praegu.

Arvestades seda, et põlevkiviõli tonnilt teenib ettevõtja 450€ ja riik 19€, siis kas seda on palju või vähe?

Müü oma ema 19€ eest!

Norra on oma maavarad riiki toetama pannud. Korraldati lausa rahvahääletus, mida maavaradest teenitud rahadega teha. Otsustati investeerimise kasuks, selle asemel, et kogu raha nö kohe välja võtta.
Nii palju kui ma olen praegu teemasse süvenenud, saan ma aru, et Eesti põlevkivitööstus kaevab endale ise hauda. Võidavad ettevõtjad, põlevkivimaardlad tõmmatakse tühjaks ja pühitakse käed puhtaks.
Eesti Maavarade Ühing, kes veab vastukampaaniat, ei ole kaevandamise vastu aga toetab heaperemehelikku maavarakasutust, nagu ütleb ka nende kampaania kodulehekülg. Nad toetavad alternatiivide leidmist, sest alternatiive on ja põlevkivi ei saa igavesti kaevandada.
See on aktuaalne teema ja sellesse tasub süveneda. Maksude tõstmise vastane kampaania on hirmutav ja agressiivne ja loob väga must-valge pildi. Ma kirjutan sellest siin, sest vastukampaania vajab levitamist. Suurem teadlikkus vajab levitamist. Teine perspektiiv on oluline. Mis tegelikult toimub, on oluline.

Palun võtke aega, et lugeda Emake Maa kampaania lehte ja mõelda ise, mida see kõik tegelikult tähendab. Kes andis allkirja Tuhala nõiakaevu kaitseks? No näed. Sind kotib.

IMG_4720.JPG