PUHAS

Ma olen juba kirjutanud, et mu igapäevaelus asjad on lihtsalt hakanud juhtuma. Tegemise tahtmine. Nüüd on majapidamistöödele lisandunud õppimine! Seda ma olen väga kaua oodanud, sest terve oma kooliaja tundsin, et imelik küll, aga ma ei oska õppida. Minu jaoks selline tuupimine ja aja peale tegemine oli nii ebaloomulik. Sellel ajal ma polnud lihtsalt siiralt õppimisest huvitunud ka. Palju olulisemad olid igasugused suhted ja kõik sellega kaasas käiv – peod, riided, sõbrantsid, poisid. Kuigi ma pole kunagi mingi ilge pidutseja olnud ja praegu mõtlen enamustele pidudele kui pigem ebameeldivatele kogemustele, siis kõik peole eelnev oli alati põnev. Sõbrannadega riiete valimine, meigi ja soengu tegemine, muusika kuulamine, tantsimine, itsitamine. See oli parim osa. Peod ise ei olnud nii toredad. Toredad olid sellised lambikad väljaskäimised, kui mingit erilist plaani polnud – Hella Hundi park ja Protest. Mulle meeldis lihtsalt istuda, rüübata, inimesi vaadata ja suhelda. Niimoodi ma sain näiteks Mehega tuttavaks.
Aga ma kaldusin teemast kõrvale. Ma kipun seda tegema. Nüüd mulle meeldib õppida ja see muutub aina lihtsamaks. Ma tunnen, et olen valinud õige kooli ja õige eriala. Mind huvitab see, mida ma õpin ja ma saan klassiruumis õpitut visualiseerides kohe rakendada. Ma näen, kuidas need teadmised päris elus rakenduvad ja seda ma armastan kõige rohkem. Ma õpin elama. Ma omandan teadmisi ja oskusi, tänu millele ma ei jää kunagi päriselt hätta. Ma ehitan endale turvatunnet.

Täna istusin maha ja süvenesin ühte suhteliselt suuremahulisse töösse ja märkasin, et ei tunne enam tavapärast tülpimust või kohest igavust, mis enamasti õppimisega kaasnes. Mul oli päriselt huvitav ja ma nautisin seda aega iseendaga.

Võib olla ma muutun tänu sellele, et olen ema ja mu missioonitunne on võimsam kui enne. Võib olla selle pärast, et ma käisin regressiooniteraapias ja selle mõjud avalduvad järk-järgult. Võib olla selle pärast, et hakkasin tegelema joogaga ja mu energiad on hakanud liikuma ja tšakrad avanema. Võib olla kõik need korraga. Avanen ma igatahes ja ma tunnen, et olen kindlates kätes. Enda kätes. Sügise alguses kirjutasin võimsa energiaga täidetud sõnu ja need on hakanud manifesteeruma.
Milline jõud meis ja meie ümber on.

Tuleb proovida seda leida ja seda puudutada.

Advertisements

MUUSIKA

Mulle meeldib muusika. Igasugune muusika. Selline muusika, mis tekitab ilusaid tundeid ja võimaldab natuke teises maailmas elada. Täpselt nagu ülimalt hea toit teeb elu värvilisemaks, lööb muusika kõik ümberringi kas sädelema või uduroosaks või tuhmiks ja tumesinihalliks. Mulle meeldib vana muusika ja uus muusika. Vana muusika, mõnikord täiesti iidne, väga sügavalt tumeroheline mägedevaheline torupillimuusika. Meeldivad ka lõbusad kõrtsilood, kus ma alati kujutan ette oranžika valgusega sooja kõrtsi, kuhu astuvad sisse lumised teelolijad, kes jalgu trambivad ja mantleid raputavad. Ja kuidas mitmekihiliste seelikutega naised tantsu vihuvad. Muu rahvas elab aga kaasa ja plaksutab, vilistab ja huilgab. Üks sellistest lugudest on Curly Strings “Kadunud Ungarisse” aga seda lugu ma netist hetkel ei leidnud.
Mulle meeldivad 70ndate ja 80ndate funky‘d tansulood. Sellised, mis võtavad lihtsalt nõksutama. Nagu näiteks see

ja see

Siis mulle meeldivad muidugi sellised road-tripi laulud. Sellised, mis jube hästi auto sõitmisega ühte temposse lähevad. Mulle on alati meeldinud sõidu ajal muusikat kuulata. Kui mul juhilube polnud, siis panin aga klapid kõrva ja hakkasin unistama. Kujutasin ette, et olen muusikavideos. Ja kui auto või buss või rong korra seisma jäi, siis panin muusika kinni, sest mulle meeldis ainult liikumise ajal kuulata.
See on praegu minu lemmik lugu.

Ja see oli gümnaasiumis minu lemmik. See on täpselt selline soe uduroosa easy living muusika.

Kõige rohkem minu olemust paitav muusika ongi selline chillwave summer tüüpi muusika, ma ei oska kuidagi muudmoodi seda kirjeldada.

Ooo! Ja siis mulle meeldivad sellised ülikerged pimedas tansusaalis hüppamise muusikad. Üks lugu on mul eriti eredalt meeles. Mingil Polümeri peol oli ükskord laval üks jänesekostüümis mees, kes hüppas ja laulis laulu, mis mul enam peast ära ei läinud. Ma olin nii vaimustatud, mu silmad lõid täiesti särama. Niimoodi.
ponyo
Ma tol hetkel ei teadnud midagi Malcolm Lincolnist aga pärast seda ma selle laulu välja kaevasin.

Enam ei ole muusika nii igapäevane osa mu elust kui varem. Varem olid mul ikka sellised muusikapõuad, kus ei olnud nagu õiget muusikat enam. Ja siis ma seiklesin igal pool internetis ringi ja korjasin aga uusi lugusid. Praegu on mul sama tunne. Avastan uusi ja taasavastan vanu.
Ma teen sellele postitusele järje, sest ma taasavastan kunagisi armastatud lugusid ja artiste ja neid on nii palju ja ma tahan, et mul oleks kuskilt meenutamist alustada, kui tuleb isu uuesti tagasi vaadata.