TÄNASED

Mu rasedus on juba teises trimestris. Whaaaaat. Ma ikka veel ei tunne end eriti rasedana, beebi salaja kasvab mu sees. Täna ultrahelis oli ikka kergendus näha, et ta mul ikka olemas on ja liigutab ja. Vahepeal tekib tunne, et kas ma ikka olen rase.

Aga siis mõnel hetkel tunnen end täitsa rasedana. Keha on hakanud mõnele toiduainele eriti tundlikult reageerima. Suhkrut enam ei talu väga ja seda ma pean positiivseks asjaks. Kui seda saab liiga palju, siis pärast veresuhkru langemist on no nii eriti kehv olla. Magusaisu pole ikka veel ja ma arvan, et endisel kujul see kindlasti tagasi ei tule. See oli nagu mingi sõltuvus või halb harjumus. Suitsetamine jäi must samamoodi maha.

Ma olen hakanud oma keha rohkem kuulama. Näiteks suurtel söömingutel (jõulud, sünnipäevad) ma ei söö ennast enam üle. Varem ikka lahkusin nendelt üritustelt kummargil loivates aga nüüd söön mõõdukalt ja ma ei pea end kuidagi tagasi hoidma. Lihtsalt ei söö ja kõik. Selle üle mul on ikka väga hea meel. Korra nädalas ikka olen tänulik selle eest.

Ja tänulik olen ma veel selle eest, et Tütar oli tänases loovustunnis nii osavõtlik! Laulutunni ajal, kus ta on tavaliselt mööda ruumi ringi jooksnud, tuli ta mu põlvele tamburiini mängima ja koerakestest laulma. Ja meisterdamise ajal ei korjanud riiakalt kriite kokku ja ei roninud laua peale. Ampsu liimi küll võttis aga isetehtud trumm tuli ilus välja ja läks lausa näitusele 🙂

Advertisements

KAKS JUTTU

Tütar oli eile väga viril. No ikka nii väga viril. Mitte millegagi ei olnud rahul – riideid ei saanud ilma protestita vahetada, midagi süüa ei tahtnud, mitte ükski raamat ei sobinud, kõik tegevused olid mõttetud. Lõpuks lihtsalt istusin käed rüpes ja ei teadnud, mida teha. Õhtul ta nuttis ja kisas nii palju ja nii kõvasti, et me Mehega lihtsalt vaatasime üksteisele suurte silmadega otsa ja mõtlesime, et sellist asja pole ammu olnud. Võtsin siis mõned meetmed kasutusele. Panin aroomilampi lavendlit, määrisin Tütart Joiki beebiõliga, milles on ka loomulikult lavendel ja viimase asjana määrisin igemetele Calgeli. Siis võtsin kaissu ja jalutasin temaga mööda tube, nagu siis kui ta beebi oli ja ta rahunes maha, isegi tukastas veidi. Varsti ma muidugi ei jaksanud ja heitsin voodisse ning vaatasime kõik raamatud läbi. Vahepeal ta käis tatsamas, vaatamas, mis Mees teeb ja lõpuks sättisin ennast ka pidžaamasse ja jäime koos magama.

Ja ta magas rahulikult terve öö! Hommikul ärkas rõõmsa näoga üles ja pikutas natuke meie vahel, naeratas ja näitas, kus on nina ja suu ja kõrvad. Oeh, kui hea oli niimoodi ärgata! Hommikusööki sõi rahulikult ja pärast mängis omaette toredasti. Kui jalutama läksime, polnud mingit protesti. Ma olen väga tänulik tänase hommiku eest, pärast eilset päeva oli mul seda vaja.

Tahtsin kirjutada veel oma juustest ka. Ma unustasin selle “enne” pildi õigel ajal teha aga tegin ühe pildi täna, kui ma olen oma juukseid neli korda sooda ja äädikaga pesnud. Leidsin pildi eelmisest aastast, kui Maris oli just mu juukseid triibutanud.

10384947_10202234651691239_704743002_nphoto

Need on muidugi just alles fancy juuksurišampooniga pestud ja föönitatud aga minu silmadele on nad ikkagi kuivad ja kahused. Tänane pilt on tehtud mõned päevad pärast pesemist ja föönitatud. Enamasti proovin ma neil ise kuivada lasta ja minu meelest on nad niiiii ilusad. Ma ei loputanud äädikat täielikult välja ja lisasin paar tilka lavendliõli ning pärast nelja pesu on nad pehmemad ja puhtamad. Algus ei olnud muidugi väga mõnus – tekkis rohkem õli ja see püüdis rohkem tolmu ja tekkis selline vastik tolmu ja õli segu, mida on raske harjadelt puhastada ja ma ei tundnud, et nad väga palju puhtamad oleksid aga täna ma tunnen, et läheb paremaks. Lihtsalt teadmine, et ma kasutan enda ja keskkonna jaoks paremaid pesuvahendeid, tekitab juba parema tunde.

Mind ajendas šampooni ja palsamit mitte kasutama see, et Tütre juuksed on nii ilusad, terved ja puhtad ja tema juukseid olen ma vaid väga ammu mingi šampooniga pesnud, mis mingi pakiga kaasa tuli ja seda ka ainult pärast õliga määrimist, et beebikõõma eemaldada. Tal pole üldse vaja mingeid vahendeid kasutada, ainult veega loputada. Korra kuus hõõrun soodaga aga see on kõik ja ta juuksed on nii mõnusad puhtad ja pehmed. Ja varsti on minul ka 🙂

Ma jooksvalt lisan veel pilte sellest, kuidas mu juuksed vaikselt välja hakkavad nägema. Ma mõtlen, et enam ei värvi ka ja lasen loomulikul juuksetoonil välja kasvada. Mul on need elu jooksul olnud päris heledad aga nüüd on hakanud palju tumedam juur kasvama, peaaegu sama tume nagu mu emal. Ma tahan selle pärast ka kasvatada, et mu juuksed oleksid oma loomulikus toonis, kui mul hakkavad hallid karvad tekkima. Ma Mehel olen paari juba näinud ja enda omasid ei karda 😀

PEAVALU

Vahepeal oli periood, kus ma Pinterestis ringi tuulasin ja kodukujunduseks inspiratsiooni otsisin. Tahaksin praegu ka pilte vaadata ja unistada aga kui varem tekitas see mõnusa elevusetunde sisse, siis nüüd ma ärritun. Mul pole päriselus neid ideid kuskile panna ja nad aina kogunevad ja kogunevad ja siis olengi ärritunud. Ei viitsi enam mingeid koduajakirju või mingisuguste konkursite võidukodusid ka vaadata. Varem oli ikka tore uurida aga praeguseks olen ma sellest väsinud. Õudsalt tahaks oma kodu punuda aga kui ei saa, siis pikapeale tekib tüdimus.
Me oleme koduotsingud praegu katki jätnud ja otsustasime Mehega, et lõpetame koolid ära ja siis vaatame edasi. Vaatame hoopis teises suunas. Miks osta praeguste hindade juures uus korter ja kolida sisse, endal näpud põhjas? Ei näe mõtet, kui samal ajal saab maal või hoopis kuskil välismaal vähema eest maja. Üürida ka ei taha, sest praegu on meil tegelikult kõik hästi. Katus pea kohal, tuba soe ja maksame kommunaale. Hoov on ka. Saab Koera kasvõi aknast õue lasta. Palju plusse on aga minul on suuuur hiigelsuur vajadus omaenda kodu luua ja selle ootamine ja ootamine tekitab väsimust ja tüdimust. Tahaks nii, et ei oleks enam tunnet, et kuskil mujal on parem. Ma tean, et see on võimalik noh.

Ohh. Ma olen praegu kuidagi eriti väsinud ja unine ka, niiet ma parem lähen ja magan oma meeleolu paremaks.

MULLE

Kui Tütar sündis, oli see minu jaoks kõige loomulikum asi maailmas. Minus polnud ülevoolavaid emotsioone, ma olin lihtsalt väga rahulikult tänulik ja täis armastust. Kuna ma valutasin pea 17 tundi, siis üle kõige tahtsin ma puhata. Ma ei saanud väga aru, mis just toimus ja mis varsti toimuma hakkab – ma tahtsin magada pikemalt kui üks minut.

Seekord on mul tunne, et ma hakkan nutma, kui laps mu rinnale pannakse. Mul on tunne nagu mu elu saaks veelgi täiuslikumaks. Ma lähen elevile mõttest, kuidas me kasvame perena ja eraldi isiksustena. Kuidas me üksteiselt õpime ja üksteist õpetame, kui tore saab olema meie igapäevaelu. Kuidas vaikselt vajuvad sisse traditsioonid ja kuidas vahel juhtuvad toredad spontaansed aga jube ilusad hetked. On ka hetki, kus tahaks lihtsalt pea padja alla peita ja ignoreerida end ümbritsevat. Kus kaob enesevalitsus ja on vaja minna sügavalt hingama. Kus on vaja koristada uskumatut laga, milles sul endal on vähemalt pool süüd.
Aga see kõik käib asja juurde. Kuidas muidu ilusaid momente nautida ja väärtustada.

See on see elu, mis on mulle. Täis õhku, päevavalgust ja helerohelust.

IMG_5326

HEA OLLA

Mul on väga hea enesetunne. See rasedus pole mul millegi tegemist takistanud – iiveldust pole, väsimus minimaalne, kuskilt ei valuta. Magada saan, Tütart kanda saan, tööd teha saan. Eriti hea on see töö osa, sest ma teen praktikat (120 tundi vaja kokku teha) ja nädalas 12 tundi olen seal rakkes ning loodetavasti aprillis saan kõik tunnid täis. Aeg läheb kähku ja kollektiiv muutub aina sõbralikumaks. Võib olla on asi päikeses, mis eile mu kukalt terve tööpäev soojendas aga sain natuke kiita ja täna kingiti mulle väike tulbikimp. Eelmisel nädalal kingitud kimp veel väsimise märke ei näita (aitäh, Getriin!) aga juba tulevad uued peale 🙂

Väike kõhukene hakkab ka juba vaikselt end näitama, koos natukese pekiga muidugi, kuigi kaalu pole veel juurde tulnud, pigem veidi maha läinud. Ma ei jõudnud oma kõhulihaseid täiesti kokku veel tõmmata ja jätkan sellega aktiivsemalt pärast sünnitust. Raseduse ajal teen ka kõhulihastele harjutusi, sest seekord tahan ma täiesti ise sünnitada. Ei mingeid tilguteid, lõikeid ja kõhule pressimist. Minu enda kõhulihastest ja hingamisest piisab. Ma tunnen end kindlamalt ja tean, et ma saan sellega hakkama ja sellest saab mõnus kogemus. Eelmine sünnitus oli ka ilus kogemus aga ma kahetsen, et ei olnud rohkem valmistunud. Selleks korraks olen ma juba pool aastat valmistunud. Ma söön tervislikumalt (sellele aitab kaasa minimaalne magusaisu) ja liigutan end rohkem. Lisaks kõhulihaste harjutuste tegemisele käin ma iga nädal joogas ja Mees kinkis mulle rasedate jooga DVD ka, et saaksin kodus natuke leebemalt joogatada. Ma olen endale eesmärgiks võtnud suveks peapealseis selgeks õppida.

IMG_5307-0 Jooga on the best ja mul on hea meel, et ma selleni jõudsin. Ma olen leidnud endale parima stiili, õpetaja ja koha. Tund toimub kristallidega täidetud toas, inimesi on parajalt ja kõik väga toredad. Reelika Rohtmaa on ka hästi tore noor õpetaja, kes kuidagi teeb pingete mahajätmise väga lihtsaks. Ta annab joogatunde Tallinnas Nõmmel, Kalamajas ja kesklinnas ning Tartus Tartu Joogakeskuses. Kui keegi on huvitatud, siis infot leiab Shakti jooga lehelt. Algajate kursusega liitumisega on juba hilja aga järgmine nädalavahetus toimub näiteks algajate kiirkursus. Tundi võib muidugi tulla või minna ka niisama ilma eelnevalt joogat tegemata – meiega on liitunud paar sellist ka ja tunnevad end väga hästi. Ja ma pean veel ütlema, et ma armastan räästalt tilkuva vee häält ja peaaegu mulla alt välja ilmuvate lillede lõhna. Täiesti kevade tunne! Ma juba unistan hommikusöökidest hoovis ja lõunauinakuid võrkkiiges.

JUUKSEJUTT

Pärast Tütre sündi kandsin ma enamus ajast krunni ja juukseid pesin kahe nädala tagant. Tundub õudne aga mu juuksed ei ole kunagi nii jubedad olnud, et üldse väljas nägu näidata ei saa. Nad on paksud ja õhu käes kuivades lähevad lokki (fööniga kergelt lainesse). Ma ise lausa rõõmustasin, et ma ei jõua neid pesta, sest mida kauem nad järjest pesemata olid, seda kauem neil võttis aega, et uuesti mustaks minna. Ja siiamaani ma ei pese neid väga palju tihemini. Ma isegi ei taha neid väga pesta, sest siis nad on nii kuivad ja vastikud ja üldse mitte ilusad ja mõnusad. Seda siis, kui ma šampooniga pesen. Minu arvates on nad ilusamad päev-kaks hiljem, kui ma õlid peanahalt ülejäänud juustesse kammin ja nad enam ei hõlju mu pea ümber. Aeg-ajalt olen soodaga pesnud ja õunaäädika lahusega loputanud aga pole selles väga järjekindel olnud.
Täna ma hakkasin sellel teemal mõtlema, kui Tütrega loovustunnis olles märkasin, et ühel sama vanal tüdrukul on juuksed soengusse lõigatud. Tal endal on juuksed kogu aeg ees, söömise ajal lähevad suhu ja on koguaeg mingi sodiga koos – ükskord pani ta endale pähe kausi, milles olin just toorjuustukoogi jaoks katet teinud ja ta juuksed lõhnasid järgmine päev ka šokolaadi järgi ja olid rasvased, sest veel me mingeid pesuvahendeid ei kasuta (kui, siis minimaalselt) Mõtlesin siis, et äkki viin ta Marise juurde aga ma ei raatsi lasta neid lokikesi ära lõigata, mis tal otstes ainult on. Äkki tal ei tulegi rohkem lokke, mis sest, et minul ja Mehel mõlemal on? Selle pärast hoian ma neid printsessilokke tal.
Et silme eest juukseid ära saada, oleme tal juukseid osaliselt patsi pannud aga sealt vahelt on ikka karvad näo ette vajunud ja toitu täis läinud, sest ta ju muudkui lükkab neid näo eest oma toiduste kätega ära. Aga täna ma proovisin tal silmini ulatuvad juukseid kinni punuda ja tõmbasin ülejäänud krunni. Ma teadsin, et see on võimalik, sest tädil oli ta varem lasknud oma juukseid punuda.

IMG_5292
Ma olen nii rahul. Ei peagi minema veel juuksurisse. Käin esialgu ise Marise juures kaks korda aastas šampooniga juukseid pesemas ja tagasihoidlikult lõikamas aga enda vannitoariiulil vahetan šampooni sooda ja palsami äädika vastu. Proovin seda “enne ja pärast” pildiasja ka.

Jaa ne!