KALLIS

Kui elukorralduses toimub mingi muutus, siis tulevad välja mingid valupunktid ja see on täiesti loomulik. Ja siis peab need valupunktid lahti harutama. Mulle väga meeldib elu õppida.

Eelmisel nädalal hakkas Mees trennis käima ja ta on sellele väga keskendunud ja kuigi see omadus tema juures mulle väga meeldib, siis samal ajal tundsin ma end aina rohkem kõrvalejäetuna. Tal hakkas mingi teine elu käima ja mina hakkasin end üksikuna tundma. Mees arvas, et võib olla mul on raske päevad läbi ainult koos Tütrega olla ja et ma tahaksin täiskasvanutega suhelda. Suhelda tahtsin ma küll aga mitte teiste täiskasvanutega vaid just temaga. Sellest tundsin ma puudust. Mees on see inimene, keda ma iga õhtu koju ootan ja kellest ma ei taha pikemat aega kaugemal eemal viibida. Mulle saab aina rohkem selgemaks, kui väga oluline meie suhe minu jaoks on.

Ja kui ma sain Mehele välja öelda, et ma igatsen temaga suhtlemist mitte suhtlemist üleüldse, siis ta suhtus sellesse nii leebelt ja armastusega. Tema tundis end olulise ja armastatuna ja mina sain kinnitust, et ta väga hoolib sellest, mida mina ka tunnen. Ja alates sellest hetkest tunnen mina ja tunneb ka tema meie suhtes mingit uut taset. See muutus sügavamaks ja tõusis kõrgemale ja me mõlemad saame sellest palju rohkem ja mina vähemalt tunnen, et me oleme üks. Me oleme koos, üksteisel ja üksteisega. Aina rohkem tunneme end perena ja ausõna, ma väga ootan juba nädalavahetust, mida me alustame joogaga ja mille veedame Hiiumaal.

Mul on täitsa liblikad kõhus.

mu härra

mu härra

Advertisements

AUS

Ei olegi kõik nii roosiline ja roosavahune nagu ma siin muidu kirjutanud olen aga tuleb tunnistada, et ilusat ongi rohkem kui rasket. Rasketest asjadest on raske avalikult kirjutada ka.

Kui mingi väsimus koguneb ja koguneb ja kuskile välja elada ei saa, siis võib enda kohkumuseks käituda üle piiri ebaadekvaatselt ja teha liiga endale ja lähedastele. Nädalavahetusel tundsin, et nädala jooksul on tavalisest rohkem stressi kogunenud ja kuna laupäev algas vara ja üldse mitte perega koos, siis andis see eriti teravalt tunda. Võimalus nutta tuli alles pühapäeval aga mul on seda veel varuks. Võib tunduda, et mu stress on tulnud ei kuskilt ja mul pole üldse mõtet halada aga ma ei ignoreeri oma tundeid. Kui mul on vaja nutta, siis ma nutan ka ja ei mõtle oma muresid väiksemaks kui nad tegelikult on, sest tunnete aksepteerimine on väga-väga oluline ja meie peres au sisse tõusmas. Igal ühel on õigus oma tunnetele, neid ei tohi alla suruda. Ei tohi.

Minu üks suur stressiallikas on see, et ma ei taha üksi jääda. Ja just selle pärast eelmine nädal raske oligi ja tundub, et seegi nädal kergem ei tule. Ma imetlen naisi, kes on poole või kolmveerand kohaga üksikemad ja ei saa iga õhtu meest kallistada ja temaga möödunud päevast rääkida ja võib olla koos lapsega mängima jätta ja ise väga aeglase duši all käia. Mina tunnen, et minu jaoks on seda liiga palju. Ärkad üksi koos lapsega ja lähed magama samamoodi. Päeval ei pruugi tulla ühtegi puhkehetke, isegi kui tunned, et vajadus selle järele on väga suur. Minus tekitab see üksiku tunde ja see tunne halvab mind ära. Kodu on segamini ja ei oska midagi ajaga peale hakata. Koristamine tuleb väga kobalt välja, sest nii kui korda saab, tuleb järgmine segadus peale.

See on üks asi, millele ma pole veel sõrme peale saanud panna. See kõik on samal ajal väga huvitav – enese kasvamise mõttes – aga kuna ma pole oma kehas praegu üksi, siis iga minu emotsioon mõjutab last ja kui ma mõtlen kundalini jooga õpetustele, siis ma tahaksin, et stressitase ja kurbus oleksid raseduse ajal minimaalsed. Et ilmale tuleva lapse karmapagas ei saaks omakorda minu poolt täiendatud.

Üleminekuajad ongi keerulised, harjumine ja rütmi kujunemine võtabki aega. Varsti on kõik jälle mõnus. Suvi on ka varsti käes ja …

ÜKS KRATT JA TEINE

Ükspäev piiksus meie auto, et me pidureid kontrolliks ja täna hommikul viisin auto remonti, kus ühtlasi vahetati ka rehvid ära. Hea turvaline jälle sõita. Aga kuna see töö sai nii kiiresti valmis, siis ma vahepeal koju ei läinudki vaid viisin Mehele töö juurde kooki ja jalutasin päris hea maa maha. Lõpuks olin ma täitsa lödi ja just sellel hetkel saatis Mees sõnumi, et võin autole järele minna. Tütar oli küll mõnusasti end vankris sisse seadnud ja nägi päris uina välja aga ma siiski tõstsin ta autosse ja sõitsin koju, lootuses, et jääb toas magama.

Valesti lootsin, sest kaks ja pool tundi hiljem ei näidanud ta enam ühtegi unisuse märki ka. Kuna ma ise olin nii väsinud ja nii väga ootasin seda paaritunnist uinakut, siis läksin lõpuks väga endast välja ja lahistasin nutta pärast seda, kui olin järjekordselt Tütrelt jalaga näkku saanud.

Oeh. Rasked on sellised päevad. Tänane uinak jääb siis meil mõlemal vahele. Äkki saame siis õhtul varem magama.

Aga helgema poole pealt. Eile tehtud kook maitses täna ilmselt täpselt nii nagu ta maitsema pidi. Tegin selle retsepti järgi. Vähendasin vaid suhkrukogust ja lisasin sutsu vahukoort ka ja kasutasin 20cm koogivormi. Sai täpselt õige. Sai tagasihoidlikult tähistatud meie veel sündimata last.

Kuigi enne rasedust ja raseduse alguses olin ma väga veendunud, et ootame tüdrukut, siis natukese aja pärast, kui mul ei tulnud iiveldust ja kui magusaisu kadus ja isutas soolase ja hapu järele, siis hakkasin kahtlema ja tundsin täitsa poisi tunnet. Enne ultrahelisse minekut uurisin veel, mis vanarahvatarkused ja kõiksugu hiina ja jaapani kalendrid ütlevad. Jaapani kalender ütles, et 50/50, hiina kalender ütles, et tüdruk aga selle järgi oleks Tütar meil hoopis poiss pidanud olema. Poisile viitab veel kilode kogunemine kõhule (juurde olen võtnud 1 kg aga kõht on juba päris arvestatav) ja käte kuivamine (mida pole kunagi varem juhtunud). Enda arvates olen ma ilusam kui enne ja kui liita kokku eostamise kuu number ja enda vanus, siis on tulemuseks paarisarv.

Ultrahelis selgus ka, et täitsa poiss, mis poiss. Jätkame mustrit. Nii Mehe kui minu peres on enne sündinud tüdruk ja siis lühikese vahega poiss. Ja ma olen täitsa elevil, sest vastsündinud tüdruklapsega on kogemus olemas aga poisiga on see hoopis täitsa teine asi. Mees natuke pelgab, sest ta ise oli väiksena üks suur kratt ja arvab, et kõik poisid ongi sellised. Aga meie lapsed on head ja tundlikud hinged. Mina ei karda.

POOLEPEAL

Täna ma küpsetan ühe koogi. Aga söön seda alles homme, sest kell on neli läbi ja üleöö seisnuna on see veelgi imeheam. Muidu ma kooki ei küpsetaks aga täna on põhjust. Nimelt on täna pool rasedust kantud ja hommikul käisime kõik koos ultrahelis. Kõik on hea ja veel paremgi ja ma olen täitsa elevil ja liblikane, sest saime teada, kas mu kõhus siputab poiss või tüdruk. Kes pakub?

Ultraheli tegi arst, kes oli mul esimesel sünnitusel. Ma mäletan küll ta nägu, mis sest, et kõik muu oli sota-pota. Sünnitusel ei jätnud ta kõige sõbralikumat muljet ja tänagi sain aru, et ega ta liiga sõbralik inimene polegi aga ultraheli läks meeldivalt ja kiiresti. Imestas veel Tütart vaadates, et kuidas nii suur laps oli ja andis head lootust, et teine laps ehk nii suurena ei sünni. Samal ajal on mul võimalus, et kui rasedus on täis kantud, siis võib olla kutsutakse sünnitus esile suure lapse kartuses. Aga kuna seda ma ei taha, vaid soovin ikkagi, et sünnitus ise algaks, siis liigutan rohkem, mediteerin ja visualiseerin rohkem ja jälgin toitumist. Rohkem. Hästi suur võimalus on, et laps sünnib Mehele sünnipäevaks ja just eriti seetõttu ma ei taha lasta varem esile kutsuda. Et sünniks täpselt siis kui vaja. 🙂

Aga kes pakub? Hihihi!

piltKõhupilte teen veel ise kõvera käega, sest Mees ei jõua veel päevavalguses koju ja lambipildid pole ilusad. Ja nädalavahetusel läheb meelest ära muidugi.

KÕIK TUNDED SAAVAD ARMASTUSES KOKKU

Ma armastan tunnete tundmist. Aga armastusetunne on hoopis midagi muud.

See on midagi sügavamat ja palju rahulikumat kui kujutlus armastusest tavaliselt on. Seda aetakse vahel segi armumisega, mis on väga intensiivne tunne. Minu jaoks on armastus üks suur kogemus. Armastus pole minu oma aga ta liigub läbi minu. Nii nagu energia ei lõpe kunagi otsa vaid muutub ühest liigist teise, on ka armastusega. See ei saa mitte kunagi otsa, ta on pidevas liikumises. Kõik tunded, mida ma tunnen, on armastus. Nii nagu rõõm ja elevus on ka viha ja kurbus armastus. Energia. Edasiviiv jõud. Alles nüüd olen hakanud aru saama selle tähendusest.

Ma tunnen, et ma olen armastuse vahendaja. Ma ei anna seda endast vaid minu kaudu pääseb see sinna, kuhu sellel on vaja jõuda. Ja see on igal pool. Armastust on igas kübemes ja mida rohkem seda tunned, märkad ja näed, seda rohkem seda hakkab ka olema. Armastusest sünnib armastus.

Ma siiralt usun, et minu head soovid ja armastavad mõtted jõuavad nendeni, kellele ma neid saadan. Mulle meeldib mõelda, et mõned positiivsed muutused või niisama toredad intsidendid on saanud minu toetust. Ma saadan toetust igale poole. Saadan oma lähedastele ja inimestele, keda ma tean aga pole kunagi kohanud, täitsa võõrastele saadan ka. Täiesti võimalik, et Sinule olen ka saatnud.

Üks tundeid tekitav lugu ja video.

Kõik tunded saavad armastuses kokku.