TULIGI

Ma olen tundnud väga intensiivset pinget aga ükski selline kogemus ei ole võrreldav sellega, mis praegu toimub. See on kuidagi varjatud ja sügaval ja seda on lihtne mitte tähele panna.

Täna ründas mind esimest korda elus migreenihoog ja see oli päris hirmutav. Käisime hommikul Kristiine Keskuses vajalikke sisseoste tegemas ja lõpus tuli Mehega ette üksteisele nähvamist, sest me kumbki pole praegu oma parimas vormis ja väsisime mõlemad kiiresti ära. Ma muutusin selle peale täiesti jäiseks. Koju sõites ketrasin vestlust enda peas ja märkasin, et silme eest hakkas nagu virvendama. Õnneks jõudsime enne suuremat virvendust koju, kus ma oma silmanägemise pärast üsnagi endast välja läksin ja Mehe taktikad minu rahustamiseks polnud sugugi rahustavad. Mingi valge valguspilv või udu hakkas mu meeli üle võtma. Pikali heites läks nägemine paremaks ja asemele tuli pea tuikamine ja kõrvade kumisemine, mis on mind juba mitu päeva saatnud.

Tütar tuli mulle väga tundlikult kaissu, ta sai väga hästi aru, et miskit on korrast ära. Mina tundsin, et ma ei julge end üldse liigutada. Mees heitis ka voodisse pikali, rääkisime asju selgemaks ja ma sain osa oma pingetest välja nutta. Suure. Kõva. Häälega. Nii vabastav. Siinkohal pean ära märkima, et Tütar samal ajal ronis oma voodisse, tõmbas teki peale ja jäi und ootama kuni lõpuks magama jäi. Justkui aru saades, et täna ema ei jaksa ja võttis initsiatiivi enda peale. Ohh, mu armas, kallis tütar! Aitäh sulle! Sain minagi paar tundi magada ja end koguda.

See vahejuhtum võttis mu ikka korralikult rajalt maha. Päris täpselt ei saagi aru, mis toimub aga migreenihoog näitas mulle, et see pole mingi naljaasi. See on juba järgmine tase. Pea siiani tuikab ja oleks nagu surve all. Tahaks nagu veel magada.

Täitsa lõpp, mis kogemus. Õnneks toob homme paar abistavaid käsi leevendust ja hoolitsust. Ja õhtul saan kodust välja rahulikult einestama. Ehk saan värsket energiat ja praegu nii hädavajalikku toetust, millest mul viimasel nädalal on tõeliselt suur puudus olnud.

Loodetavasti saan end varsti välja puhata ja viimase raseduskuu rahulikult suuremate pingutusteta veeta. Palun.

Advertisements

ÜKS KATSUMUS

Mina

olen väsinud.

Esmaspäevast alates olen olnud täielik perenaine. Kolm korda päevas teinud toekat toitu, tegelenud Tütrega, püüdnud kodu enam-vähem korras hoida ja samal ajal olla olemas operatsioonist taastuvale Mehele. Ja siis kannan ma kõhus veel kasvavat beebit ka. Ma tunnen, et ma järjest annan ja annan aga see tervisliku andmise piir on ületatud ja energiat pean nüüd juba enda arvelt andma. Ja kuskilt nagu ei saa juurde ka genereerida, sest ma pean olema kogu aeg olemas. Üks väga positiivne asi on aga see, et paariks päevaks tuli Mehe õde Taanist koju ja nad Tütrega väga meeldivad üksteisele. Õigesti ajastatud, Tütrel on palju põnevam ja minul sutsu kergem. Kuigi ma olen sellegi poolest üsna kurnatud, on see siiski kind of a big deal praegu.

Kaua enam nii ei jaksa. Tunnen end veel süüdi ka, sest ei jaksa. Ja siis olen väsinud ja nutan aeg-ajalt. Pikutan ja üritan magada aga und ei tule. Tütar tahab oma ehitisi näidata aga ma lihtsalt ei jõua tõusta. Olude sunnil pean end kööki vedama ja süüa tegema ja see võtab nii kaua aega. Kaks korda rohkem kui muidu, sest ei jaksa kiiremini. Ei taha kuskilt tellida ka, sest see toit pole tihtipeale kuigi tervislik ja toitev ja välja sööma minemise variant pole ka kuigi ahvatlev. Ilmselt nõuaks see isegi rohkem energiat kui kodus kokkamine.

Kodu korrashoidmine tähendab seda, et kõik on niimoodi piiri peal. Natuke siit, natuke sealt. Hea meelega rakendaks pesapunumise instinkti ja sorteeriks näiteks kõik riided ära ja jätkaks pudi-padist lahtisaamisega aga energiat jätkub ainult nõude pesemiseks ja Tütre mänguasjade ritta seadmiseks. Kõik on piiri peal. Minu breaking point pole ka kaugel ilmselt. Jummel, kui kasvõi üks päev keegi võtaks mu ülesanded üle ja laseks mul terve päev magada. Kui keegi tooks ühe lõunasöögi või tuleks valmistaks ühe toeka toidu, millest jätkuks järgmiseks päevaks ka. Või viiks Tütre toredat päeva veetma. Oeh, siis ma tõepoolest magaksin. Ja võtaksin võib olla ühe vanni ka.

VIIMANE KOLMANDIK

Olen hakanud end rasedana tundma. Liigutused on aeglased, keha hakkab pika ja tegusa päeva peale tuikama, magamisasendite vahetamine on raskem, WC külastused on oluliselt sagenenud nii öösel kui päeval. Janu on suur, isu väga pole. Hea meelega sööks ainult mingit putru kogu aeg. Päeval tahaks ikkagi tukkuda koos Tütrega ja õnneks on temagi mõnusamalt uinuma hakanud. Beebi liigutab end väga aktiivselt. Nii aktiivselt, et kui eile ma polnud päeva jooksul eriti liigutusi fikseerinud, siis hakkasin kergelt muretsema. Õhtul enne magamaminekut siis vestlesime temaga ja ma sain aru, et ta on hoopis asendit muutnud ja liigutusi pole nii tugevalt tunda. Mis on tegelikult isegi päris mõnus, sest need sirutused tabasid mind aeg-ajalt ootamatult ja tõmbasid mu lausa küüru. Kui enne kerkisid jalgade ja käte togimisest künkad mu paremal küljel, siis nüüd saavad mükse mu siseorganid ja neid lööke võtab osaliselt enda peale ka platsenta. Siuh.

Eile oli meil kohtumine sünnitoetajaga ja seekord oli teemaks sünnituse anatoomia. Kuidas sünnitus algab, kuidas toimub avanemine, beebi laskumine ja sünd, kuidas lõdvestuda tuhude ajal, mida teha pressimise tunde ajal jne. Väga-väga huvitav ühesõnaga. Huvitav oli näha, kuidas laps sünnituse ajal liigub, kuidas naise kehas asjad toimuvad. Ma näiteks ei teadnud, et sabakont peab ka eest ära liikuma, et lapse peale ruumi teha ja selili asendis sabakont seda teha ei saa. Voh mis.

Pärast seda kohtumist tunnen ma end kuidagi eriti hästi. Me Mehega saime mõlemad väga palju targemaks ja kindlustunne sünnituse ajal on ka ilmselt suurem, kui teame, kuidas sünnitus kulgeb ja kuidas nendes faasides käituda. Mees tunneb ka end paremini ning oskab seekord tähele panna asju, mida eelmine kord ei osanud märgata ja tunneb, et saab mind rohkem toetada. Eelmine kord läksime ilma igasuguse plaanita ja olime valmis kõigeks, ka keisriks. Seetõttu ma näiteks ei julgenud süüa ega ka juua! Ja sünnitus on kehale väga suur koormus ja vett on väga-väga vaja. Seekord kirjutan sünnitusplaani, et minul oleks selgem pilt, et Mees ja Karita teaksid, millised on minu soovid ja et ämmaemandad saaksid minu soovidega arvestada ja sellest lähtuvalt käituda. Ega ma otseselt ei planeeri ära, milline sünnitus olema saab. Ma võtan vastu kõik, mis sünnitusega kaasa võib tulla aga on hea, kui mul on soovid kirja pandud ja sünnitusel viibijad saavad sellest lähtudes mind toetada, isegi kui ma ise tahaksin tol hetkel vastupidiselt käituda. Õnneks on eelmisest sünnitusest kogemus, et kui kasvõi kõige raskemal hetkel pakutakse valuvaigisteid, siis ma ei taha. Seekord ilmselt sellist hetke ei ole, kui keegi pakuks, sest see saab sünnitusplaani sisse kirjutatud aga siiski on hea tunne selles kindel olla. Ma tunnen, et mul on turvalisem usaldada omaenda keha kui valuvaigisteid. Mulle ei meeldi mõte sellest, et ma oma keha kuidagi ei tunne. Ma ei saa nagu kindel olla, mis on õige ja mis mitte, raske on sealjuures enda sisetunnet kuulata kui valuvaigistid valu tuimestavad. Ma ei tea, sellised tunded mul sellega seoses igatahes on.

Ma tunnen end selles suhtes hästi, et ilmselt mul ei tule sellist hetke, kus mulle Mees närvidele võiks käima hakata ja ma teda eemale võiks lükata. Samamoodi ma ei usu, et ma ise suurel häälel järsku valuvaigisteid nõudma hakkaksin. Ja kuna Mees on mu kõrval vana rahu ja minu suur tugev kalju, siis ma tunnen end veelgi turvalisemalt, et tema seisab minu soovide eest, kui ma ise selleks võib olla võimeline pole.

Uhh, ma tunnen lausa elevust sünnituse ees ja ma väga ootan seda kogemust. See saab kindlasti olema väga eriline kogemus. Rahulik ja teadlik. Sünnitus, mida on hiljem mõnus meenutada ja millest huvitatud kuulajatele rääkida. Mul on nii hea meel, et me otsustasime sünnitoetaja teenust kasutada, see on tõesti väga tänuväärne töö. Ausalt, soovitan seda võimalust igal naisel kaaluda.

Aga nii kaua ma veel naudin rasedust, tegelen tasakesi koduga, puhkan, suhtlen perega ja beebiga. Liigutan hääääästi aeglaselt ja enda suhtes tähelepanelikult. Pesen, triigin ja sorteerin pesu. Varsti paneme võrevoodi ka kokku ja tõstame magamistuba natukene ümber. Varsti on täitsa tunda, et kohe-kohe on beebi tulemas ja kodu teda ootamas. Pesapunumise faas on peal aga seda saab ka täiesti rahulikult võtta.

Nii hea on nautida.

SEIKLUSED ISEENDAS, KODUS JA TOIDULAUAL

Mu ämmaemand on väga numbrites kinni – iga kuu võib juurde võtta maksimaalselt 1,5 kilogrammi ja lapse liigutusi peaks iga nelja tunni tagant tundma. Kui liigutusi ei tunne, siis peaks beebit torkima, et ikka endast märku annaks. Ma pole seda teinud. Esiteks pole nagu vaja olnud ja teiseks, ma lihtsalt ei teeks seda. Mis mõttes keegi hakkab sind torkima samal ajal kui sul on näiteks kõige mõnusam uni käsil. Mind ei pane muretsema, kui ma neli ja pool tundi või isegi rohkem ühtegi liigutust ei fikseeri. Ma tunnen, et kõik on korras ja on kuni lõpuni korras. Minu tervis ja üleüldine enesetunne on väga hea ja ma olen veendunud, et ülejäänud rasedus on valdavalt samasugune. Ehk siis mõnus.

Kuigi ma tunnen poolehoidu rohkem loomuliku ja loodusliku suhtes, on mul olnud keeruline arstidele seda öelda. Seetõttu olen teinud kõik ultrahelid ja glükoositestid, mis arst on määranud. Järgmisel ämmaemanda visiidil oli plaanis panna paika viimase ultraheli aeg, kus vaadatakse, mis asendis laps on, kui palju on lootevett, mis on lapse kaal. Kuna Tütar oli sündides pea 5-kilone, siis ämmaemand arvas, et järgmise lapse puhul peaks veenduma, kas tuleb suure sünnikaaluga laps ja kui ultrahelis peaks selguma võimalik suur sünnikaal, siis ei lasta mul sünnitust oodata vaid kutsutakse esile. Olenemata sellest, kui suur või väike on lapse kaal, tahan ma, et sünnitus algaks ise, omal ajal. Samuti soovin ma sünnitada ise. See on minu valik ja ma pean selles veendununa ämmaemandale ütlema, et soovin viimasest ultrahelist loobuda. Sest see on ultraheli. Mõlema lapse peal olen ma näinud, et see pole kuigi meeldiv protseduur (Tütar hakkas sibelema, teine laps tõmbub krampi ja liigutab vähe kuigi muul ajal on väga aktiivne). Ma olen end kurssi viinud ultraheli mõjudega lootele ja inimkehale üleüldse ja ma leian, et kui ultraheli tehakse vaid sellel põhjusel, et määrata lapse kaalu (mis ei pruugi üldse täpne olla) ja ma olen otsustanud nii kui nii ise sünnitada, siis ma pole selle vajaduses veendunud, pigem vastupidi. Ma olen korra juba suure lapse sünnitanud ja seekord olen ma nii vaimselt kui füüsiliselt sünnituseks rohkem valmistunud ja ma tean, et kõik läheb kõige paremini ja just nii nagu peab. Muidugi võib ultrahelis igasuguseid asju selguda aga ma juhindun oma sisetundest, mis ütleb mulle, et minu lapsed on terved, mina ise olen terve ja “pigem karta kui kahetseda” siin puhul ei kehti. Kartmise asemel ma usun. Ja ma olen selles toetatud nii Mehe kui ka oma sünnitoetaja Karita poolt.

Toetusest rääkides. Ma sattusin kuidagi täiesti juhuslikult sünnitoetaja koolituspäevale, kus tutvustati sügisel alustavat sünnitoetaja õppekava ja seal tabas mind selgusehetk. See on minu teema. Sel sügisel ma küll õppekavaga ei liitu aga kunagi kindlasti kavatsen sellesse rohkem süüvida, sest mind pole kunagi ükski asi niimoodi kõnetanud. Tegelikult tutvun ma selle ametiga juba praegu. Avaldasin Mehele soovi lisatoetuseks – sünnituseks ettevalmistumiseks raseduse ajal, toetuseks sünnituse ajal ja ka pärast sünnitust – ja võtsin ühendust sünnitoetajaga, kellega olen nüüdseks kohtunud kaks korda. Ühe korra üksi, teisel korral koos Mehega. Ja ma ei kahetse üldse, ma tunnen, et minu jaoks on see praegusel hetkel õige ja ma olen nii tänulik, et Mees toetab mind selles, isegi kui ta ise päris täpselt aru ei saa, kuidas see vajalik on. Mul on täiesti imeline mees, kes on õppinud arvestama minu soovidega, ükskõik kui ebaloogilised või -vajalikud need talle tunduda võivad. Mõistlikkuse piires muidugi. Nende paari kohtumisega on mu turvatunne märkimisväärselt kasvanud. Minu võime usaldada iseennast, oma sisetunnet ja veendumusi on tugevam. Ma julgen rohkem usaldada. Kui ma tunnen, et ma olen õigel teel, siis ma jätan aina vähem ruumi vastu vaidlemiseks või ümber veenmiseks. Olen enda kohta avastanud nii mõndagi uut ja loonud seoseid lapsepõlvega ja vanematelt pärit mõtte- ja käitumismustritega. Olen pannud sõnadesse oma hirmud ja seeläbi nendest vabanenud. Olen õppinud rohkem iseennast ja aega iseendale väärtustama. Olen õppinud enda keha lõdvestama ja harjutanud valust läbi hingamist. Kõik need asjad on olulised sünnituse loomulikuks kulgemiseks. Kuna sünnitus on nii intensiivne protsess ja energia liikumine on nii võimas, siis on täiesti loomulik, et ülesse võivad kerkida allasurutud emotsioonid, eriti hirm. Eelmisel sünnitusel tundsin ma hirmu ja ebakindlust. Ebamääratust. Mul polnud aimugi, millises faasis sünnitus on ja kui kaua võib veel minna ja ma olin vahepeal üsna ahastuses, sest ma olin väga väsinud ja tahtsin magada. Sellistel hetkel oli Mehe kohalolu asendamatu ja väga oluline, ta tõi mu maa peale tagasi. Seekord tahan ise olla teadlikum ja rohkem kohal ning osata Mehe toetust paremini vastu võtta ja Karita kohalolu on kindlasti ka suureks abiks. Mul on veel palju õppida aga kui juba nüüd tunnen end sünnituse suhtes kindlamalt, siis edasi saab aina turvalisemaks minna.

Mul on väga hea meel, et saan rasedust nautida. Mulle meeldib rase olla, energia on hoopis teine, rahulikum. Mul pole erilisi tujude kõikumisi ega tunne end kuidagi ebastabiilsena. Vahepeal muidugi oli selline ärev periood, kui kooli lõpetamine lähenes aga see rahunes maha, kui ajapikendust võtsin (kui Facebooki seinale ilmusid järjest cum laudega magistri lõpetajad, siis mina lõpetan kutsekooli nelja aastaga, hehe). Aga nüüd, isegi kui Mees ära on (ja varasemalt on mul olnud ilma temata väga üksildane olla), olen ma olnud üllatavalt mõnusas meeleseisundis. Ma olen väga rahul oma eluga praegu, üleüldiselt. Muidugi on väiksed asjad nagu segadus kodus, mis liigub koristades minu eest lihtsalt järgmisesse tuppa ja jõuab ringiga uuesti mu selja taha. Tornaado Tütar on lihtsalt nii palju kiirem. Mul on hakanud asjad palju kauem aega võtma ja vajan mitut puhkepausi, enne kui kõik tehtud saab ja selle aja sees oskab ta näiteks kõik jalanõud erinevatesse tubadesse laiali tassida ja koerakrõbinad verandale puistada. Ja see üles-alla kükitamine ja tõusmine on väsitavad. Korra olen pidanud Tütrele voodi alla ka järele roomama, mille käigus ma tundsin vähemalt kolm korda, et enam välja küll ei saa. Aga asjad saavad siiski tehtud, mis sest, et mitmete puhkepausidega. Need pausid on väga mõnusad.

Mul pole siiamaani ühtegi märkimisväärset vaevust olnud. Kerged krambid jalgades, mida leevendavad jalavannid magneesiumisoolaga. Vahel harva surub laps nii alla, et tunnen natuke närvivalu. Mõnikord tunnen rohkem väsimust kui mõnel teisel hetkel. Erilisi isusid ka pole, välja arvatud see, et mulle meeldib jääkuubikuid krõmpsutada. Nagu eelmise rasedusega. Kaalu on juures kuskil 7 kg, mis minu arvates on päris hea, peab lihtsalt suvel suutma liiga paljust jäätisest hoiduda ja iga päev vähemalt üks jalutuskäik teha. Siis jääb suur kaalutõus olemata ning pärast sünnitust on ka kergem olla.

Toitumine on igapäevaelus suhteliselt tähtsal kohal praegu. Toitumise juures pööran tähelepanu sellele, kui toitev ja värske see on. Soovin, et see suund saaks meie pere igapäevasel toidulaual läbivaks. Tatrajahust pannkoogid ei ole nisujahust tehtud kookidest mitte ainult tervislikumad vaid ka mitu korda toitvamad. Kui nisujahust kooke võib ära süüa neli tükki, siis tatrajahust koogiga on juba enne teise koogi lõpetamist kõht täis. Tegin üks õhtu ka baklažaanilasanjet Paljas Porgandi blogist ja kui pärast klassikalise lasanje tüki söömist annab kõht juba uuesti märku, et tahaks veel, siis Merilini lasanje oli mitu korda toitvam ja ausalt maitsvam ka. Praegu on üks mu lemmikutest toitudest Sandra Vungi karjuse pirukas. Isegi suured lihasõbrad, nagu Mees ja Tütar mul siin on, söövad isuga. Mul on hea meel, et mu kulinaarsed avastusretked tulevad enamasti hästi välja ja tavaliselt perele maitseb. Olen hakanud ise rohkem improviseerima ja see toob igapäevaellu põnevust juurde.

Oeh, ma olen terve hommiku seda postitust kirjutanud, oleks aeg minna toimetama. Mehe tulekuks tahaks maja korda teha ja paar väikest muutust ka sisse viia.

Ma jätkan blogis oma liini – kirjutan oma eneseavastustest, pereelust, suhetest. Sellest, mis on mulle parasjagu südamelähedane ja paeluv. Ma tean, et lähedastele ja pereliikmetele on see natuke huvitavam kui lugejatele, kellega ma päris elus kohtunud pole. Aga minu jaoks on seda huvitav kirjutada ja kuna mu kirjutamise eesmärk on eelkõige iseenda toetamine, siis selle juurde ma jään.

Aitäh, et loete. 🙂 Ja aitäh, et aeg-ajalt tagasisidet annate.