Protected: POJA SÜND

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Advertisements

NELJAKESI

Me oleme nüüd neljakesi ja elu on jube helge. On küll olnud natuke madalaid ja kurbi hetki aga see on ka täiesti okei. Eks hormoonid mängivad samuti siin oma rolli aga enamasti on ikka mõnus olla ja läheb ikka mõnusamaks. Iga päevaga olen rohkem taastunud ja aina parem on olla, mis siis, et alguseski üldse kehv polnud.

Poeg on üks mõnus sell. Uudistab ja vaatleb väga rahulikult aga kui süüa on vaja, siis võib väga kõva häält teha. Imetamine sujub meil ilusti ja öösel saame täitsa hästi magada. Mina saan hetkel isegi päeval natuke tukkuda. Väga rahulik tempo on meil siin. Tütar on kohe algusest peale olnud vennaga suheldes väga õrn. Tahab teda endale aeg-ajalt sülle, käib paitamas ja musitamas ja kallistamas, paneb tekki peale ja toob mänguasju. Tahab talle minu moodi süüa anda – tõmbab pluusi üles ja ütleb “söö-söö”. Kõigile külalistele jookseb vastu ja teavitab neile uudist, et meil on tita, väike venna. Venna suhtes on ta hooliv aga nutt tuleb ka tihti peale. Ei taha seda, ei taha teist, mitte midagi ei taha, ainult nutta tahab. Muutustega harjumine tekitab vahel ikka nututuju. Alguses oli magama jäämine raskendatud aga nüüd oleme kõik maha rahunenud ja päris mõnusasti saame hakkama. Tütar kasvas nagu üleöö suureks aga ta on ikka sama armas ja vahva, vaat et vahvamgi. 🙂

Mul on plaanis kirjutada ka sünnitusest aga kuna see on ikkagi suht intiimne värk, siis panen selle parooli alla. Tahan kirjutada ka detailidest ja väga avalikult neid avaldada ei taha. Aga üles kirjutan ikka, sest tahan kunagi hiljem lugeda ja siis on ilmselt mõned asjad meelest läinud. Saab siis meenutada. Kes soovib parooli, siis saate mulle kirjutada – meiliaadressi leiate SIIT.

Võite olla kindlad, et siia hakkab ilmuma elu ilust ja emadusest õhkavaid postitusi aga ilmselt ka mõned natuke hallimates toonides sissekanded. Need võivad tunduda liiga ilusad ja roosamannad aga uskuge mind – ma kirjutan siis, kui ma päriselt tunnen. Ma olen valmis vastu võtma seda, mida elul on mulle pakkuda. Ma olen väga elevil aga samas rahulolev, see uus eluetapp on alanud nii ilusasti ja ma ei saaks rohkem rahul olla.

Mul on imehea mees, imeilus tütar ja imetore väike poeg. Põselohukestega.

TEGELANE

Polegi beebiuudiseid veel. Mõtlesin, et tahaks vahelduseks kirjutada üles toredaid asju Tütrest. Mida ta räägib, millega ta hakkama saab, kuidas käitub. Paljud asjad kipuvad ikka aja jooksul meelest minema, kunagi on tore lugeda ja meenutada.

Ta on kogu aeg palju seletanud aga nüüd on ta hakanud rohkem eesti keeles ka rääkima. Ta on selles mõttes hiline rääkija, et päris pikalt rääkis ta oma keeles aga nüüd on hakanud meile arusaadavas keeles end väljendama ja saame täitsa vestlusi pidada. Esimene sõna aitäh tuli juba enne aastaseks saamist. Kui issit hüüdis ta enne nimega või emmeks, siis nüüd on ta ikka issi ja Mees on selle üle väga rõõmus. Talle ikka meeldib oma lapse jaoks issi olla. Kõige ägedam sõna ta sõnavaras on praegu pokutot, mis tähendab putukat. Siis on veel lepatot ehk lepatriinu ja bliksis ehk liblikas. Ta oskab mingil määral loendada: üks, kaks, kuus, seitse või kaks, kuus, neli. Enamus värvidest on kas punane või sinine aga ka lilla ja oranž ja kollane ja roheline hakkavad tulema. Taluloomi tunneb hästi ja aina paremini kordab sõnu kohe järgi. Päris palju seletab veel oma keeles ka pikki jutte maha. Vahel omaette, vahel tahab vestelda. Ta on ääretult sotsiaalne – kui keegi külla tuleb, siis esimesel võimalusel viiakse ta mänguasju vaatama ja kuulama, kuidas ta kuskil näiteks kukkus ja haiget sai või kuidas ta Koeraga mängib ja talle süüa annab. Mänguväljakutel suhtleb teiste lastega ja vahel lihtsalt pilguga kontrollib, kas ma ka kuskil nägemisulatuses olen. Pelglik on ta vaid siis, kui järsku on ümberringi suur seltskond või tema jaoks võõras inimene, kes alguses liialt talle tähelepanu pöörab. Vaja on ikka eemalt vaadata ja harjuda ning hiljem küsib juba sülle.

Ja saabunud on see aeg, kui ta on hakanud päris korralikult oma iseloomu näitama. Ta on paras röövlitütar. Kui tuju on kehv, siis on ikka päriselt ka kehv. Üleväsimuse puhul on ülemeelikus täiesti üle võlli ja sel puhul kipub issi ka tavaliselt ülemeelikuks minema ja naljatama. Katsu sa siis neid magama meelitama. Poes käimine on viimasel ajal nii stressirohke, et peame Mehega mõlemad hiljem sellest kodus taastuma. Kärus ei taha istuda, niisama kõndides rändavad kõik atraktiivsed asjad korvi ja katsu talle siis iga asjaga seletada, miks me seda kaasa ei võta. Eriti kui tahaks lihtsalt kähku paar asja osta. Siis me poetame need asjad kuidagi riiulitele tagasi aga see nõuab ikka tükk tegemist. Pahameelest tuleb olenemata kohast valjuhäälselt märku anda ja pahameel tihtipeale väljendub alati kuskil poes. Ja no iga kord kaasnevad sellega ka suured krokodillipisarad. Lihtsalt nii õnnetu olemine on. Ja ükskõik, kui rahulikult sa sellesse ka ei suhtu, siis väsitab see ikka korralikult ära ja lihtsalt ei jaksa mitu korda seletada, et natuke on vaja oodata, sest poes peab asjade eest enne maksma, kui need koju viia saab. Aga no need pisarad on nii suured ja hääl nii vali. Mõnikord hakkab endal ka kurb, kui näed, et laps on täiesti endast väljas – trambib ja röögib ja viskleb. Uhh, päris korralik katsumus.

Aga see on vaid osake. Ta on näiteks veel üks mõnna unekott. Talle meeldib pärast ärkamist voodis pikutada ja teki sees mõnuleda. Hästi suur kallistaja ja musitaja on ka. Kallistab mind ja Meest ja Koera ja oma mänguasju, minu kõhtu. Samamoodi musitab. Laulab. Laulab poti peal ja elutoas ringi tantsides. Iga päev on meil vähemalt üks tantsusessioon, kus tema sahistab marakaga ja mina väikse trummiga. Raske on neid toredaid asju loetleda, sest tavaliselt on need igapäevased väikesed asjad, mis palju rõõmu tekitavad. Olgu ta siis parasjagu mõnus kaisutaja, paras põrsas või armas abiline. Aa, päeval oleme täiesti mähkmevabad. Potile küsib õigel ajal ja õnnetusi on aina vähem juhtunud. Öösel on veel mähe all, sellega pole mul veel olnud jaksu tegeleda aga seda jõuab ka. Praegu oleks seda minu jaoks liiga palju, ma pole veel valmis öösel vajadusel linu vahetama, kui mu uni nagunii nii katkendlik on ja pärast sünnitust ei tea üldse, mis olema hakkab. See potitamise värk on ikka naljakas. Jube uhke tunne on, kui üks päev on õnnetustevaba ja ühedki püksid ei pea pessu minema ja mitte ühtegi loiku kuskilt toast kuivatama ei pea. Me viskasime potitreenimise käigus üks suure vaiba elutoast ära, sest kuigi me pesime seda, siis see hakkas veelgi jubedamalt haisema. Aga see-eest on meil uus ilusa mustriga vaip, täitsa eestikas veel pealekauba.

Okei.

No järgmine postitus on küll juba beebikas, ma järgmine nädal sünnitan. Viimased paar nädalat on ootuses olnud ja see on emotsionaalselt päris väsitav. Vahepeal on täitsa okei olla aga aeg-ajalt haarab kurvameelsus ja ülemõtlemine. Kaks korda olen paar päeva järjest valutanud ka ja pooleldi olnud valmis juba sünnitama minema aga kõik on alati üle läinud. Õnneks pole füüsiliselt kuigi raske, isegi pardikõnnakut pole. Kõige tüütum on öösel WC-s käimine ja põrandalt Tütre mänguasjade korjamine. Aga nüüd vaid mõned päevad veel, võib olla vähem ja siis saame juba uue elukorraldusega harjuma hakata.