KUMMALINE

Mulle meeldib sügis. Uute alguste tunded ja lõhnad. Krabisevad langenud lehed, kuldne päikesevalgus, mis muutub kiirelt tänavalaternate, autotulede ja koduakende valguseks. See mõnus karge õhk, mis tekitab tahtmise minna välja pingi peale külmetama ja veini jooma. Teate küll.

Kõige mõnusam on see, et saab jälle kihiliselt riietuda. Ma armastan sellist. Kampsunid, sallid, poolkindad ja tuttmütsid. Ilusad saapad, põlvikud ja villased sokid. Minu lemmik. Mul on tihtipeale veel varukindad ka kaasas ja tihtipeale on neid kellelgi ka vaja läinud, jee.

Selle jutuga tahtsingi riiete juurde jõuda. Mul on praegu mingi periood, kus ma hirmsasti tahan midagi uut. Rookisin oma kapi põhjalikult tühjaks ja kavatsen allesjäänud hunnikus veel ühe sorteerimise teha, sest ma tunnen, et ma ei taha nii palju ja nii ebakvaliteetseid riideid. Ma olen enamus oma riideid teiselt või maiteamitmendalt ringilt saanud ja kuna need on tihti väga hea hinnaga, siis ma olen hankinud asju, mis mulle lõpuks nii väga ei meeldigi. Ja siis need võtavad ruumi ja jäävad kogu aeg silma alla ja kõige rohkem häirib mind see, et enamus mu riideid pole kuigi kvaliteetsed. Õhh, nende hulgas on ka alles eelmisel aastal ostetud H&M-i asju näiteks ja ma ei taha enam. Ma tahan kvaliteeti ja klassikat ja lihtsust ja mugavust. Mul on näiteks nii hea meel oma Ecco sandaalide üle. Need on jalas nii mõnusad pehmed ja ilusad ja täitsa kindlalt peavad mitu-mitu aastat vastu ja on ikka sama head.

Kuna mu kapp on üsna tühi, siis sobrasin Pinterestis ja uurisin, mis mulle meeldiks ning jõudsin omadega hoopis lasteriiete juurde. Väga ilusaid ja toredaid lasteriideid on olemas. Sellised lihtsad, mugavad, lastele kohased. No ikka sellised, mille tegemisel on arvestatud, et neid hakkab kandma laps. Laps, kes tahab mängida liivakastis, jäätist süüa, tigusid ja kive korjata. Ja nii edasi. Aga siis ma näen pilte, kuidas lapsed on riides nagu täiskasvanud, aksessuaaridega üle külvatud, poseerivad ebaloomulikes poosides nagu täiskasvanud modellid, pilk kuskile kaugusesse suunatud, suu prunti aetud. Uhh. Misasja. Ma ei tea, mina tunnen end natuke häirituna sellistest piltidest. Esimene asi, mis ma mõtlen, kui näen lapsel mitut kaelakeed kaelas rippumas, on see, et need jäävad mängides igale poole ette ja taha kinni, mis võib viga teha jne. Või siis käekott, mis on lapse kohta liiga suur. Kui palju on näha käekotiga kolmeaastaseid? Kummaline selliseid pilte näha, see ei mõju loomulikult.

Palju ägedam on näha pilte lastest, kelle riided võimaldavad end mõnusasti liigutada, et rannas kivide vahelt aardeid otsida või metsas puu otsas ronida. Või diivani peal megasossult lõunauinakut teha ja pärast endale küpsisepuru ja piima peale ajada. Nii nagu käib. Nagu päriselt käib.

Okei, ma lähen Pinteresti tagasi, tuli tahtmine lihtsalt midagi arvata vahepeal.

Advertisements

HOIAB

Kuna meil oli pikk nädalavahetus, siis otsustasime minna Hiiumaale ja sealsetele ka Poega näidata.  Mineku hommikul ärkasin ma palavikuga aga otsustasime siiski selle retke ette võtta. Ma pole mitu aastat palavikus olnud ja nüüd, kahe väikese lapse emana, jäin haigeks. Ja mina unistasin veel matkamisest sealses puhtas ja kuldses sügises… Asjade kokkulangemisel oli mul tekkinud piimapais. Temperatuur tõusis sinna 39 lähimaile ja kaks korda võtsin paratsetamooli ka, sest praami peal tudisemine ja valutamine ei tundunud hea mõte ning teine kord hakkasin ma kõrget palavikku kartma kuigi poleks pidanud. Pärast seda ma enam palavikku ei alandanud ja lasin kehal oma tööd teha. Jõin muidugi ohtralt taimeteed, toetasin immuunsüsteemi punase päevakübaraga ja sõin sipelgapuu koore kapsleid.

Miks ma sellest üldse kirjutan? Sest haige olles ma mõtlesin korduvalt, et miks. Miks ma nüüd haigeks jäin, miks mina jne. Mingi hetk tegid mu mõtted kannapööre ja ma avastasin, et ma jäin haigeks just siis, kui Mehel oli pikk nädalavahetus. Ma ei kujuta ette, kuidas ma oleksin kahe lapsega kaks päeva veel palavikus toimetanud. Just siis läksime Hiiumaale, kus ma ei pidanud söögi tegemise ja Tütre tegevusetuse pärast muretsema ning alati oli keegi, kes Poega krooksutas ja kussutas. Sain rahulikult pikutada ja puhata ja lõdiseda ja higistada. Kõik asjad toodi mulle kätte ja ma ei pidanud ennast liigutama kui ma parasjagu tundsin, et ma ei taha või ei jaksa. Ja Mees tegi kindlaks, et ma end selle pärast kuidagi halvasti või süüdi ei tunneks vaid elas mu higistamisele kaasa kui mul talumatult palav hakkas ning viis Tütre poolsaarele hereforde taga ajama ja maja ehitama, et mina saaksin terve see aeg väikese Poja kõrval magada. Ma julgesin end aidata lasta ja võtsin abi vastu tänu- mitte häbitundega. Ma olin tõesti tänulik. Mehe isa ja tema naine läksid spetsiaalselt õhtul apteeki, et mulle pärnaõisi tuua ja nad toimetasid Tütrega ka nii toredasti, et mul läksid silmad isegi natuke märjaks vist. Ja imekombel ma ei tundnud, et ma kuidagi ülemäära tüli teeksin, sest ma tean, et ise teeksin kellegi teise heaks samamoodi. Hea meelega käiksin apteegis kasvõi hilisõhtul, kui vaja. Hea on olla, kui inimesed on ümberringi nii head.

Ma ei tea, kas just seda oli mul vaja sellest kogemusest õppida aga niimoodi ma praegu sellele tagasi vaatan ja ei mäletagi enam, mis tunne on haige olla, sest seekord läks kõik üsna valutult. 🙂

Poeg vanavanaema süles tukkumas, pärast jutustasid omavahel veel tükk aega 🙂

MIS TUNNE ON …

Juba enne Poja sündi leppisin fotograafiatudengist sõbrannaga kokku aja, millal ta võiks tulla meile külla ja mõned hetked üles võtta meie niisama olemisest. Mul on nii hea meel, et ta oli hea meelega nõus ja ma teadsin, et ma saan täpselt sellised maailma kõige ilusamad pildid ja veel ilusamadki. Ja no nii juhtuski. Mul on nüüdsest soov ainult tema tehtud perepiltide järele ja muidugi on suureks plussiks ka sõbrahind, mille vastu saan imelised pildid ega pea kunagi pettuma. Minu jaoks peegeldavad need just seda, mida ma oma elu elades tunnen. Mitte midagi märkimisväärset justkui ei toimu aga see olemine ja elus kulgemine ongi ise see, mis täidab südame. Vaadake ise.

Anette_pere_0096 Anette_pere_0101 Anette_pere_0110 Anette_pere_0136 Anette_pere_0162 Anette_pere_0202 Anette_pere_0219 Anette_pere_0231

Pildid on teinud armas Alissa Nirgi. Ta peab lisaks muudele projektidele väga huvitavat saiti, kus ta kirjutab oma Ukrainast pärit vanaema elust Eestis. Pakub teist vaatenurka Ukraina olukorrast ja ka praegu aktuaalsest põgenike teemast – Grandmother News.

HOOL

Kui mul on kurb või paha või mõlemat, siis ma saan alati Mehele helistada ja ta kuulab mu ära. Lihtsalt on olemas ja kuulab kuni kul hakkab kergem. Õhtul koju jõudes kallistab ja võtab mõned koormad õlult.

Mul oli just selline paha päev (viide eelmisele sissekandele) ja siis Madiken kirjutas naistest ja meestest ja siis järgmisel hommikul ootas mind laitmatult korras köögis aurav pudrupott ja nõudepesumasina kohin, millest käis üle kohvimasina korin ja kohvilõhn. Mmm… Elutoa põrand oli kraamitud ja diivanipadjad olid oma kohtadel.

Minu kallis mees jäi töölt koju, et aidata mul asjadega järje peale jõuda ja end paremini tunda. Selline üllatus on sada korda diibim kui mõni romantiline väljaskäik (mis ei tähenda, et needki mind ei võluks). Parim viis väljendamaks, et hoolid ja armastad ja tahad headmeelt teha lihtsalt selle pärast. Ma tundsin end tol hetkel tõeliselt erilisena. Ja väga õnnelikuna, et mul on normaalne mees, kes osaleb pereelus. Normaalne inimene. Kes ei keeldu kategooriliselt “naiste töödest” vaid teeb ära, kui näeb, et parasjagu on vaja teha. Olgu see siis söögitegemine või pesu pesemine või midagi muud.

Mõned asjad on meil välja kujunenud küll. Näiteks reeglina tegelen pesumajanduse ja toidu valmistamisega mina, tema viib prügi välja ja toob puid tuppa. Aga kummalgi pole probleemi vahel üht või teist teha, kui vaja. Üks asi, mida ma enamasti meeleldi temale delegeerin, on nõudepesumasinast nõude välja tõstmine. Minu jaoks on see jube tüütu ja teen seda viimases hädas. Mähkude vahetamisest pole tema jällegi väga vaimustuses. Täitsa normaalne värk aga ma pole väga osanud selle eest tänulik olla. Eks ma ikka ütlen aitäh, teen musi jne aga see tänutunne on teine asi. Hea, kui keegi vahel pildi selgemaks lööb.

PAHA

Ma ei tunne ennast üldse hästi ja ma ei jõua ära oodata, millal see paha tunne üle läheb. Olen täna mitu korda vajunud üheks pisaratelombiks ja ennast haletsenud. Tahaks magada või olla liikumatult kuni jälle parem hakkab.

Mul on valus ja ma olen sellest väsinud ja see ajab mind vihale ja siis kurvaks ja pesuhunnik vannitoas kasvab ja diivani peal on piss ja vaip on purune. Ja Koer haugub just siis, kui Poeg on mu süles rahunenud ja muidugi jõuab issi täna hilja koju.

Aga vähemalt said voodilinad vahetatud ja pakiautomaadist Tütrele müts ja sall toodud. Meriinokad. Pliiatsid ja värvimiskaardid tulid kaubapeale.

Ma lasin endal korra ahastuse ja haletsuse küüsi sattuda. ‘Miks mina?’ Aga sellesse jäämine pole mulle omane, nii et ma olen terve, ma olen terve, ma olen terve. Mul on soe, mul on hea olla, ma söön head toitu, magan head und, joon piisavalt vett.

Ma olen terve. Palun.

MÕNI PÄEV

Mõni päev on lihtsalt nõme. Justkui ilma põhjuseta. Aga mõni päev on jälle nii kerge ja mulle jäävad toredad asjad palju paremini meelde.

Kui Tütart magama pannes vajab Poeg äkki mähkuvahetust ja sellega läheb kaks korda rohkem aega kui muidu, sest lisaks kahele täistehtud mähkule on vaja ka mähkimislaualt üks laadung likvideerida aga ümber pöörates näen, et Tütar täitsa magab. Ja kui siis Poeg ka magama jääb ja ma saan ise ühe uinaku teha. Kõhuli. Bliss ma ütlen.

 

leia pildilt beebi

Ja ühel päeval jõuan hommikusööki teha, kööki koristada, pesu pesta, triikida, puid tuua ja ahju tule ka teha. Selle kõige vahepeal veel Tütrega hommikusöögi lauas juttu ajada, talle riided selga panna, Poega sööta ja mähkmeid vahetada. Päris suur asi minu jaoks, arvestades seda, et varasemalt olen ma olnud laisk nagu lohe. Väga laisk lohe, kes kohati isegi ennast toita ei viitsinud. Okei, asi on praegu selles ka, et Mehe õde on taaskord kodus ja saab viivuks kahte last jälgida. Muidu ma poleks ehk triikinud ja puid toonud aga muud asjad oleksid tehtud saanud küll.

Ja kui ühel õhtul saavad mõlemad lapsed vannitatud ja kui Tütart peab vaid leebelt oma voodisse suunama ja Pojal ka liiga palju krookse peale ei tule. Mõnus. Meid on õnnistatud magavate lastega, mille üle ma olen siiralt õnnelik. Ei pea eraldi tubades magama ja kõik saavad vajalikud unetunnid täis. On ka erandeid aga need pidavat ju reeglit kinnitama.

Ainus asi, mis praegu paneb veidi pead valutama, on poeskäik. Oleme aru saanud, et kahe lapsega on see praegu paras katsumus. Kuna Poeg on üsnagi täitmatu ja sealjuures ka kannatamatu, peab poest läbi tuhisema, et uinaku ajal kõik tehtud saaks. Samal ajal võtaks Tütar meeleldi kõik pulgakommid ja Lotte pildiga asjad kaasa ja kui ei saa, siis on hästi kurb ja pahane. Ebaõiglane ka ju – kui emme-issi võtavad riiulitelt asju, mis nad tahavad, siis miks tema ei või. Nii et kui me tahame närve säästa ja vähem stressi kõigile tekitada, siis me peame sisseostude tegemisi rohkem planeerima hakkama. Mis on tegelikult positiivne, sest ilmselt säästame lõppkokkuvõttes raha ka. Mida harvemini poes käid, seda vähem tuleb igasugust muud mittehädavajalikku ja kohati täiesti tarbetut jura kaasa.

Selle peaaegu kolme nädala jooksul on meil läinud väga hästi. Mina ei tunne suurt stressi, ma suhtun kuidagi palju kergemalt igasugustesse toimetustesse. Kui toimetused jäävad hetkeks pooleli, siis las nad jäävad, no worries. Ei kiirusta ja kui lapsed magavad, võtan endale ka puhkehetke, mitte ei torma järgmisi ülesandeid tegema. Aega on ja kõik ei peagi laitmatu olema. Elutuba on laiali mängitud legoklotse täis, mis siis – köök on korras ja magamistoas on värske õhk. Unustasin sügavkülmast kala välja võtta aga vähemalt Tütar on lõunal maganud. Kui kolm korda päevas kõhulihaseid tervendada ei saanud, siis vähemalt kaks korda sain. Tee on jahtunud aga vähemalt sain sealt enne kaks kuuma lonksu võetud. Pöörakem tähelepanu positiivsele. 🙂

Elu peab mõnus olema.