AITÄH

Pärast eelmise kurva sissekande kirjutamist sõitsin kesklinna Mehele järgi, ootasin teda kõnniteel peatudes, noorem laps tagaistmel karjumas, helistasin korduvalt, saatsin mitu sõnumit. Ei vasta. Muutusin aina ärevamaks, vihasemaks, muretsesin, et äkki on midagi juhtunud. Ja siis tuli üks suur õela ilmega Ühisteenuste onu mulle hukkamõistvalt silma vaatama ja kapoti peale koputama. Võib olla seisin ülekäigurajale liiga lähedal. Ma oleksin tahtnud suures vihas talle keskmisi sõrmi vibutada, sest krt miks sa oled nii õel, normaalselt ei või suhelda v!? Vajutasin gaasi põhja, kihutasin minema, samal ajal Meest kõnedega pommitades ja kui ta lõpuks vastu võttis, puhkesin nutma ja nuuksusin hüsteeriliselt talle torusse. Nädala jooksul oli minusse nii palju asju kogunenud ja nagu tellitult langesid nõmedad asjaolud ühekorraga kokku ja tammi taga olnud tulv pääses valla. Nutsin südamest terve tee koju, tundes ühtaegu ärritust ja kergendust. Tundsin end ka selle kurja onu poolt häbistatuna. Nii paha tunne. Nutsin nii palju kui jaksasin ja hakkas kergem.
Ja pärast seda valati mind üle sooja armastuse ja toetusega. Sain toetavaid kaisutusi ja paisid blogi lugejatelt ja lähedastelt. Sain seda naiselikku toetust, mida mul just vaja oli. Suur aitäh kõigile, kes võtsid aega, et mulle sooje sõnu kirjutada! Ma olen nii tänulik, et jagasite minuga oma energiat. See kõik aitas mul tunda end jälle väärtuslikuna. Tundsin end täielikuna ja süda oli armastust täis.

Sealtmaalt olen olnud palju tasakaalukam, armastavam ja ettevõtlikum. Olen jõudnud palju korda saata ja samal ajal ka palju tähendusrikkamalt puhata. No nii mõnus. Võtsin ka mitmes asjas südame rindu ning ületasin ennast. Olen ise jaganud armastust välja ja saanud mitme inimesega veelgi lähedasemaks. Ja kõik, kes oma mõtteis minule kaasa elasid, mängivad selles suurt rolli. See tekitab soovi olla veel parem. Ma tahan olla hea.

Ma olen hea. Ma olen hea naine, hea ema, hea inimene.

Ma armastan, ma olen armastatud.

 

päike-südame-all selfi

 

Advertisements

MADAL

Tuba on natuke suitsulõhnaline ja kaminas praksub tasakesi viimane halg. Sirutan oma varbad ahjuukse poole. Õhk on pehme hingata ja ingverijook soojendab seespoolt. Üks tegelane, kes pole mitu kuud lõunaund maganud, nohiseb tasakesi mu kõrval ja tuba on sedavõrd soojem kui õues on pilvealune hall. Monitor sahiseb aeg-ajalt aga sealt on kuulda vaid tuulekellamuusikat – tähendab, poisslaps veel magab värskes õhus.

Endal on nukker tunne. Kurgus surub. Öösel olin ärritunud, veeretasin vihaste mõtete lumepalli ning hommikul olin ärgates tujust ära. Esimesed pool tundi päevast sain kuulda õnnetut ulgumist, kuna roosa kiisuga plaaster tuli sõrme ümbert ära. Tundsin, et ei jaksa ja lülitasin end välja. Heitsin õlgadelt kõik koristamised ja kraamimised. Kõik on valikuline – ei pea, aga võin. Tegin hommikueine ja kohvi. Pärast sööki vaatasin Ringvaate ja Terevisiooni korduseid ning panin Poja magama, kes pool minutit hiljem siiski silmad lahti tegi. Olgu. Proovisin pool tundi hiljem uuesti. Õnnestus. Ja nüüd ma siin istun, pea pingeid täis, igatsen kadumaläinud sentimentaalse väärtusega asju ja kahetsen. Keha ja hing igatsevad poputamist. Igatsen tuge ja hoolitsust.

Ma olen üsna segaduses. Mul nagu poleks aega tundeid tunda. Ja kui tunnen, siis pole aega nendega tegeleda. Ma ei saa enam aru, mis siis päris on. Nüüd aga kaugemalt vaadates näen, et viimasel ajal olen alati tagasi tulnud oma tuima nukrameelsusesse. Vahepeal võib olla naeru, rõõmu, elevust, lootusrikkust aga see oleks justkui nagu pinnavirvendus. Põhjas liigub aeglaselt kurbus ja tühjus.

Ma olen kaotanud kontakti emadusega, oma naiselikkusega ja iseendaga. Ja see teeb mind nii kurvaks. Mis siin toimub? Kust ma alustan? Kuidas leida uuesti see tunne naeratuse taga? Minu madalpunkt – kui mul õnnestub teha päeval uinak ja see ka ei aita.

Pean vajalikuks mainida, et pole nali.