HEITLUSED

Mul on käsil heitlus oma ärevate tunnetega seoses Tütre lasteaeda minekuga. Olukord on uus kõigi jaoks ja kuigi ma tean ja tunnen, et mu laps tahab suhelda teiste lastega ning on valmis õppima uusi asju, siis mure ja ärevus on ikkagi. Kas talle ikkagi meeldib seal? Kuidas ta päevad mööduvad, mida ta üldse teeb? Ma olen harjunud tema tegemistest enam-vähem kõike teadma ja seetõttu tekitab ärevust teadmatus, mida ta päeva jooksul teeb. Ta on lasteaias käinud kaks nädalat ja mul on juba olnud üks breakdown. Ma olen täiesti kindel, et see on loomulik osa protsessist, nagu ka Tütre virilam meeleolu ja haigeks jäämine (eksole!). Et tegelikult pole see maailma lõpp ja pöördumatu kahjustus meie suhetele vaid täiesti loomulik asjade käik. Kuid ikkagi olen ma tundnud kõikvõimalikke tundeid, üks vastandlikum kui teine – uhkust oma lapse üle, rõõmu suurenenud vabaduse üle, süütunnet oma lapse ees. Kohati murrab mind tunne, et olen emaks olemises täiesti ebakompetentne ning tuletan meelde kõiki asju, mida ma võisin valesti teha.

Aga samal ajal tunnen ma, et meie koos veedetud aeg on kvaliteetsem ja tähendusrikkam. Kõik kallistused ja musid ja jutuajamised ja naljategemised on kordades mõnusamad ja nauditavamad. Ma imetlen seda, kuidas vaid nädalaga on tema kõne hüppeliselt arenenud. Ta jutustab oma päevast, räägib täislausetega ja midagi kirjeldades kordab sama lauset mitu korda, lisades iga kord uue sõna juurde. Ta küsib küsimusi ja teeb nalja. Üks uus väljend on tal ka ja selle õppis ta kindlasti lasteaias – “ei tea”. Talle meeldib seda öelda iga minu küsimuse peale. 🙂 Lisaks on ta hakanud “miksitama”, ja sellega käib kaasas totakas kõkutamine.

Oeh, kirjutamine teeb olemise ikka kergemaks. Ega palju kirjutama ei peagi. Isegi kui mõtteid on tegelikult rohkem kui kirja jõuab panna, siis peas asetuvad nad ilusti ritta ja kergendusohe tuleb enne kui kõik mured kirja pandud.

Kui Poeg sündis, hõljusin ma selles uue beebi lõhnaga roosas pilves ja olin kindel, et ees on roosilised ajad aga tõtt-öelda on beebi esimene aasta kõige raskem. Uni on mulle väga oluline ja mitu kuud öösel mitu korda ärgata on väsitav, isegi kui beebiga ühes voodis magada. Kui õlul on lisaks beebile veel aktiivne väikelaps, kodu korras hoidmine ja suhe mehega, rääkimata suhtest iseendaga, siis on kurnatusel hea ligi hiilida. Mis minuga juhtuski. Üks hetk olin ma liiga alatoidetud ja kurnatud, et tugevad sümptomid hirmutasid mu paariks tunniks erakorralise meditsiini osakonda, kus öeldi mulle, et pean puhkama ja korralikult sööma hakkama (kõik olid vastupidiselt mu hirmudele väga sõbralikud ja hoolivad). Koju tagasi jõudes ootas mind rammus roog, mida ma mõnuga endal süüa lubasin ja uskuge või mitte, sellest ajast saadik on mu kehalt läinud kolm kilo. Ma hoidsin juurdevõtmise hirmus end tagasi ja tegin endale korralikult liiga. Pärast seda olen võtnud vabamalt ja suunanud oma energia puhkamisele, enda eest hoolitsemisele ja seeläbi on hakanud kodu olema rohkem korras, suhted tervemad ja armastus suurem.

Elu peab mõnus olema. See on minu seisukoht. Isegi raskel perioodil. Tegelikult on meil lastega hullupööra vedanud, vahel peaks end natuke nagu näpistama, et kuule, see pole iseenesestmõistetav. Meid on õnnistatud magavate lastega. Kuigi mõlemad on esimesed 10 elukuud õhtuti rinna otsas magama jäänud, siis praeguseks saavad mõlemad ise uinumisega hakkama. Üks paremini kui teine aga küll me jõuame sinna. Lasteaiaga kohanemine on läinud sujuvamaks. Mina olen rahulikum ja Tütrega ei pea kuidagi jagelema sinna minemise ja sealt tulemise pärast. Praeguseks oleme leidnud selle õige minemise ja tulemise aja, kus kõik saavad olla rõõmsad.

Kuigi jah, pean möönma, et käitumises on muutuseid küll. Enese valjuhäälses väljendamises just. Täna läksin poenimekirjaga poodi (Tütrega kahekesi, mõtlesin, et teeme toreda jalutuskäigu/rattasõidu) ja lahkusin sealt ühe äädikapudeliga, sest üks jauras südantlõhestavalt jäätise järele. See on lausa koomiline, kui alla suunurgad ulatuvad.

Advertisements