KASVUVALU

Kuidas on võimalik, et üks madalseis nii kaua kesta saab? Lihtsalt konstantselt madal. Vahel harva mõned võnked ülespoole käivad aga siis lähevad veel rohkem alla kui enne. Minus on nii palju arusaamatuid tundeid, mis asuvad sügaval pesitseva rahu ja pinnal oleva näilise tasakaalukuse vahel. Kas see on mingi praegusel hetkel valitsev emotsioon või see on juba natuke kauem seal pesitsenud ja jõudu kogunud. Olemine on jube rahutu aga samal ajal ma tean, et kõik, mis tegelikult loeb ja tähtis on, on korras. Aga need pinnavirvendused kipuvad korralikuks tormiks arenema ja nii raske on selles kõiges korraga orienteeruda. Ma tunnen, et mul justkui pole ühtegi puhkehetke, kus lihtsalt rahuneda ja kohal olla. Alati on mõtted kuskil mujal, olgu siis Tütrega lasteaias, Mehega tööl, järgmises nädalas või varahommikul kasvõi õhtusöögi tegemise juures. Ma ei oska kuskilt rahu leida.

Eile märkasin endas kadeduse tunnet ja täna tunnen seda veelgi selgemalt. See on minu jaoks suur ohumärk, sest alati on mul olnud esimeseks emotsiooniks heameel teise inimese üle. Nüüd aga tunnen, et olen tasakaalu kaotamas ja ma ei oska midagi teha. Väga raske on aru saada, kas ma vajan abi ja suunamist, sest see rahutus ei ole kogu aeg nähtav. Ma olen võimeline nautima muusikat, head maitset, kuuma vanni. Ma suudan suhelda heatahtlikult ning olla heas meeleolus, tulla toime oma emotsioonidega ning aidata lastel enda omadega toime tulla. Ma näen endale omaselt väikeseid ilusaid asju, mille üle rõõmustada ning suunan teadlikult oma mõtteid positiivses suunas. Aga mingi suur hirmus vari tahab lämmatada ning ma ei ole veel välja mõelnud, kuidas mõelda.

Ma ütlen ausalt, ma kardan. Kardan, sest mu ees on üsna tundmatu maa ning järsku minult nõutakse selle mõistmist ja sellega toime tulemist. Ma olen siiani olnud oma siiani turvalises mugavustsoonis, mis tegelikult näitab, kui naiivne ja vastutustundetu ma olen olnud. Alati toetunud teistele. See olukord praegu on alati olnud vältimatu, see oleks tulnud varem või hiljem ning kui hiljem, siis oleks see ilmselt olnud palju valusam. Praegu ma aga rabelen, et endale sobivalt see kõik lahti mõtestada, et ma saaksin kasvada suuremaks. Et ma saaksin alati endale toetuda ja kindel olla.

Ma tean tunnet, kui õhtuti voodi und oodates mõtted tasaneda ei taha. Kui peas kihutavad valguskiirusel erinevad mõtted ja kui raskeks pea muutub. Seega, ma saan olla tänulik, et praegusel eluperioodil suudan ma õhtuti raskusteta uinuda. Aitäh. Kõik möödub.

Advertisements

NIHE

Minul oli üks huvitav elumuutev kogemus vahepeal. Täpselt Poja sünnipäeval eemaldati mul põletikus pimesool. Mind on korduvalt samasuguse kõhuvaluga EMOsse viidud, üle kontrollitud ja koju saadetud, sest midagi ei avastatud ning valu taandus. Seekord valu ei taandunud, läks tugevamaks ning kuna see oli mul korduv valu, siis otsustati lõikusele saata. Huvitaval kombel ei tundnud ma hirmu ega kahetsust vaid kohe alguses aktsepteerisin oma olukorda sellisena nagu ta oli. Vahepeal oodates, kui palatikaaslane oli lõikusel ja mina veel teadmatuses, millal ma üldse operatsioonile saan, hakkas mul natuke kurb ja üksik. Kõht valutas ja oli eelmise päeva lõunast tühi aga iiveldas ja öökima ajas. Valuvaigistit ka veel juurde ei tohtinud saada ning ma ei teadnud, kui kaua ma veel ootama pean. Olin eemal oma mehest ja lastest ning kuigi ma teadsin, et neil läheb hästi, igatsesin neid ikka. Oli ju ikkagi Poja sünnipäev.

Kuna ma olin ärkvel olnud kella kolmest saati öösel ning päeva jooksul vaid kergeid pooluinakuid teha, tukkusin ma nii palju kui sain, kuni tuli põlema pandi ja kaks palatikaaslast tagasi toodi. Samal ajal tuli valvearst mind üle vaatama ning otsustas, et lähen veel täna lõikusele. Oh, ma olin nii tänulik, et oleksin peaaegu nutma hakanud ja meele tegi paremaks ka tore noor õde, kes mulle operatsiooni jaoks spets hõlsti tõi, allkirjad võttis ja nalja viskas. Teel operatsioonisaali sain tunda värsket õhku, mis oli nii rõõmustav! Ja enne kui mind voodist lauale toimetati sain ma endale peale suure oranži  s o o j a  rätiku. Milline õnnistus! Ma lausa mugisesin selle all. Kõik inimesed, kellega ma kokku puutusin olid head ja inimlikud ja lõbusad, et mul polnud ühtki hirmuvärinat. Vahemärkusena mainin, et varasemalt värisesin ma üle kere juba siis, kui mulle öeldi, et varsti tullakse verd võtma. Natuke pelgasin anesteesiat (kuigi ootasin seda huviga) aga kui mask ette pandi ja ruum lainetama hakkas, sain ma võib-olla neli hingetõmmet teha kui ma juba ärkasin ja mulle öeldi, et tehtud. Jällegi – sain tunda hoolt ja sõbralikkust. Kurk oli hingamistoru tõttu ärritatud, mul oli peas hapnikumask ja ma tundsin, kuidas ma pean justkui uuesti hingama õppima. Ma olin nii väga unine aga rahulolev. Mul oli soe, valu oli läinud ning ma teadsin, et ma saan nüüd puhata. Varsti saan isegi vett juua ja võib olla isegi süüa.

Mind viidi üsna pea tagasi palatisse ning ma sain rahulikult terve öö magada, mis sest, et üks palatikaaslane trolli moodi norskas. Hommikul oli kummaline olla – vahepeal jälle iiveldas, enamus korrad suutsin selle siiski üle hingata ja olemine oli sarnane pohmelusele. Õnneks midagi ei valutanud, lihtsalt kergelt kurnatud olemine oli. Saatusekaaslasega juttu rääkides tundsin väga ootamatult nii suurt und, et pidin poole vestluse peal ütlema, et ma jään magama ja jäingi. Olime õnnelikud, kui vee joomisele anti roheline tuli ning kui hiljem meil kolme eri värvi vedelikke lürpida lubati ning kogu palat haiglast välja kirjutati ja me koju saime minna. Ma oleksin tegelikult isegi üheks ööks veel tahtnud jääda, sest vooditel sai puldiga seljatuge reguleerida ja see oli nii mugav. Kodus pidi patju sättima hakkama.

Kokkuvõttes oli mul tegelikult tore kogemus. Asja võeti äärmise tõsidusega. Võeti mitmeid analüüse, tehti uuringuid, küsitleti põhjalikult. Mulle ei saanud osaks mingit traumat, millega meedia tihti hirmutab, kui asi puudutab meditsiini ning mille tõttu ma külma kohtlemist pelgasin. Seetõttu aga oskasin ma töötajate soojust märgata ja hinnata ning jagasin ka mõned soojad sõnad, mis läksid saajatele väga korda. Minu mindset on igatahes muutunud.

Minu Mees oli ja on siiamaani imeline. Ta sai kodus väga hästi hakkama koos lastega ja hiljem Pojaga – minu ema võttis paariks päevaks Tütre enda hoolde. Ta võttis nii paljud ülesanded enda peale – esimestel päevadel tegi süüa ja vahetas mähkusid ning pani lapsed magama (mõlemad!). Järgnevatel päevadel viis hommikuti Tütre lasteaeda (siiamaani viib), pani Poja õhtul magama, tegeles temaga ka öösel ning lasi minul rahus diivanil magada. Ta koristas, käis poes, pesi nõusid, vannitas lapsi. Kuna mina midagi tõsta ei tohtinud, siis kõik tõstmised tegi tema – Poeg autosse, vankrisse, vanni, söögitooli või nendest välja. Pesukorvid trepist üles ja alla, poekotid autost tuppa. Tavaliselt teeme neid asju koos või vaheldumisi aga sel ajal tegi tema kõike. Ja kui ma talle imetlust avaldasin, siis ta ütles, viidates tema operatsioonist taastumisele eelmisel suvel: “Nüüd on minu kord sinu eest hoolitseda.” Imeline armastav, kannatlik ja toetav mees! Süda!