ENDA SEES

Ükskord läksin täiega endast välja. Muidugi on seda rohkem ette tulnud aga ma räägin sellest ühest korrast, kus mul oli päeval juba kehv tuju ja ma tahtsin lihtsalt olla ja no laps ei jäänud magama. Ja siis ma vihastasin ja riidlesin ja nutsin ja ei saanud üldse aru, mida ma tegema pean. Mida ma üldse teha saan? Kuidas küll nii endast välja minna saab? Selline tunne, et nüüd olengi elu lõpuni endast väljas, maailma lõpp. Ei ole võimalik enam rahuneda ega normaalset elu elada. Nii dramaatiliselt endast väljas olin. Tagantjärele olen palju mõelnud, et kuidas ma mõnikord olen nagu vana rahu ise – täiesti kõigutamatu ja kindlameelne aga teisel õhtul on tunne nagu päev otsa oleks põues mingi leegikene praksunud ja tahab kontrolli alt välja lahvatada.

Tänane õhtu on taaskord selline, et tahaks lihtsalt olla aga lapsed lihtsalt irvitavad ja hullavad, endal silmad krõllis peas. Ma olen muidugi täiesti kindel, et minu meeleseisund kutsub seda esile aga ma ka alles õpin seda värki. Just mõned hetked tagasi tundsin, et tahaks kätega peast kinni haarata, kuskile kappi pugeda ja karjuda, sest mõistus lihtsalt lõppes otsa. Aga. Ma tabasin selle tunde ära ja sain aru, et just sellistel hetkedel lähebki käest ära – selline meeleseisund, selline õhtu, selliselt käituvad lapsed. Peas klõps, äratundmine ja lahendamine ning ma leidsin endas taas kindlameelsuse. Mis te arvate, kas laste käitumine muutus? Nad magavad.

Mees on ära, olen natuke arusaamatult kurb, tunnen end veidi vist kõrvalejäetuna, tahan lihtsalt üksi omaette olla. Kuramus, kohati on ikka raske oma tunnetes orienteeruda. Ma olen aina rohkem hakanud emotsioone ja meeleolusid teadvustama, lihtsalt märkama. See annab teatud distantsi ja kaine meele ning ma mõistan, et ma ei pea neile alistuma. Need on lihtsalt tunded ja need mööduvad. See, et ma kurb olen, ei tähenda, et midagi on valesti. Vahel võib niisama kurb olla lihtsalt kurb olemise pärast, nagu ka niisama lihtsalt rõõmus või õnnelik olla. Sellest ei pea suurt numbrit tegema ja Mehele olen ka õppinud väikseid juhtnööre andma – kui mulle näiteks ei lähe praegu totakad naljad peale vaid hoopis hirmsal kombel ärritavad, siis ma saan talle seda öelda ning ta saab sellega arvestada. Palju normaalsemad suhted on. Endal ka parem olla, ei pea nii palju ärrituma. Elu saab ikka kordades lihtsamaks teha nii lihtsate võtetega. Veendun ikka ja jälle, et õige suhtlemine on võti.

Mõnikord on mõnus lasta endast emotsioonid välja, kui ma tunnen, et minu kuulaja tuleb sellega toime. Tavaliselt vallandub laviin mingi piiiisikese asja peale ja siis ma hakkan plärtsudes koristama või nõusid pesema või midagi. Pärast palun vabandust ja viimasel ajal olen saanud ühe hea lausepai: “Said ennast välja elada.” Huuh, mida veel kaaslaselt soovida kui mitte mõistmist. Aktsepteerimine on tegelikult parem sõna, mõistmist ei pruugi tegelikult olla, heheh. Lihtsalt võib olla hea meel, et see nüüd läbi sai. Selleks korraks. Lapsed näevad ka, kuidas käib nutmine ja vihastamine ja siis rahunemine ja omavaheline leppimine. Väga kaastundlikult tulevad minu juurde, kui ma nutan ja siis ma selgitan neile, et ma olen vihane või kurb. Tütar tavaliselt ütleb selle peale “aa” ja hoiab kätt mu põlvel. Tema oskab juba tähelepanu pöörata sellele, kui vanemad kallistavad või musi teevad, alati peab märkuse tegema. Üsna terve ju? Päris elu.

Päris eluga veel nii palju, et see paistab kõige lihtsama pildi pealt ka välja. Nimelt, muutsin paaris sotsiaalmeediakanalis oma profiilipildi ära ja üks sõbrants ütles mulle, et pean puhkama minema. Silmades on sära aga olemine väsinud. Täiesti tõsijutt kõik aga et niimoodi pildi pealt kaugele paista… Kas keegi teine ka näeb seda? Pean puhkamas ära käima ja uue pildi tegema.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Advertisements

LUBADUSED

Lubadusi ei tohi murda, ma tean seda aga ikka olen andnud selliseid, milles ma tegelikult lõpuks kindel pole. Eriti ei tohi murda lubadusi, mis on antud lastele. Aga lasin Mehel seda teha. Tema lubas aga ei täitnud, sest arvas, et lapsel on meelest läinud. Tol hetkel oligi aga pärast tuli meelde, kui oli juba tuduaeg ning mina olin lastega üksi kodus. “Aga issi ütles!” nuttis Tütar südantlõhestavalt. Teadsin, et mina ei saa seda lubadust täita ning saime kuidagi siiski normaalsel ajal magama.

Hommikul ärkasime millegipärast tund aega varem kui tavaliselt, vaatasime ühe multika, riietusime ning valmistusime kodust väljuma. Aga siis tuli lapsele jälle täitmata lubadus meelde ning selle täitmine lükati veel edasi. Kuna mina olin eelmisel õhtul samas olukorras olnud ja lained hakkasid juba üle pea käima, andsin järele. Üle pika aja tundsin, kuidas ma lihtsalt ei tea enam, mida teha. Tegin asja hoopis kordades hullemaks ning lõpuks ei jäänud mul muud üle kui väga resoluutne olla. Laps röökis tükk aega enne riidesse panekut, selle ajal, teel autosse ning autos. Ta oli nii pettunud ja solvunud ja vihane. Teda oli alt veetud ja ta lihtsalt väljendas oma tundeid. Saime Mehega mõlemad oma vigadest aru, tunnistasime neid. Mina jõudsin Tütrelt ka vabandust paluda, palusin issil seda õhtul teha.

Kui Tütar autos nuttis ja rahunema hakkas, tundsin tema hääles ennast ära. Ma mäletan, kui hea oli lapsena niimoodi nutta – see tõepoolest aitas. Tihtipeale aga teised ümberringi ei tulnud sellega toime ning palusid mul lõpetada. Mul õnneks polnud vaja seda kuidagi “ära kannatada”, sest see ei tekitanud minus suuri talumatuid tundeid. Ma teadsin, et tal on vaja nutt lõpuni nutta ning tal on pärast palju rahulikum olla. Lasteaeda jõudes oli ta tõepoolest rahulik ja veidi võib olla väsinud. Huviga ootan, mis õpetajad mulle õhtul räägivad. Oeh, mu kallis tütar. Kange kui kivi. Väike viilija, enda ja kaaslaste eest seisja. Väga suur õpetaja.

Hiljem koju jõudes tundsin veidi sellist õnnelikku heaolu tunnet. Ma tundsin, et oli küll raske hommik aga lõpuks jäin siiski rahulikuks ja kaastundlikuks. Arutasime Mehega tagantjärele seda olukorda, jäin rahulikuks. Suhtlesin Tütrega, kui ta meeletult vehkis ja väänles, jäin rahulikuks. Autot juhtides jäin rahulikuks. Ma olen Mehele varem lubaduste pidamise kohta märkuseid teinud kuid see kord lasin tal seda teha, et ta näeks, mis tagajärjed võivad olla. Lastel ei lähe nii lihtsalt asjad meelest ära. Ma ei arvanud, et see õppetund (meile kõigile) nii pööraseks kujuneb aga kokkuvõttes on palju õpitud. Hommik oli lõppude lõpuks siiski kena ja sõbralik.

Õhtu tuleb veel õpetama, ma tunnen.

 

HEA ELU

Kaks asja, mille eest ma praegu eriti tänulik olen – toidu koju toomise teenus ja meie vanker.

Esimene on ikka tõeline õnnistus. Toidu internetist tellimise võimalused on jõudsalt laienenud ja ma hakkasin seda regulaarselt kasutama eelmise aasta lõpus, kui pereeelarve vajas korrigeerimist. Korra varem olin ka seda teenust kasutanud, sest auto paksust lumest ümbritsetud ning mul polnud võimalust beebi ja väikelapse kõrvalt seda lahti kaevata ja siis veel nende kahega poeretk ette võtta. Sellel on nii palju plusse ja vaid mõned miinused. Enne teenuse kasutama hakkamist olin pikka aega koostanud nädalamenüüd ja poenimekirja ning see süsteem muutis meie elu kordades säästlikumaks ja stabiilsemaks. See vähendas märkimisväärselt poes käimise stressi – asjad said kiiremini korvi ning niisama riiulite vahel tiirutamist jäi vähemaks. Tihti käisime poes terve perega ja see tähendas kolmekordset energiakulu, sest kunagi ei teadnud kuidas üks beebi end ülal pidada jaksab ning kogu aeg oli vaja ühte oma käruga ringijalutavat tegelast ümber rääkida. Enamasti õnnestus aga alati oli võimalus, et pidime poest lihtsalt pooltühja korviga lahkuma, karjuv laps kaenlas. Üksi poes käimine oli mõnus aga võttis samuti aega, eriti lahtiste puu- ja juurviljade pakkimine ning kuigi nimekirjaga oli tiirutamist vähem, rändas korvi siiski ka muud kraami, mis polnud nimekirjas. Internetist toidu ostmisel juhtub isudele järeleandmist harvem. Väga ei eksi teistesse kategooriatesse ära, kui nimekiri ja kogused on ees, mille järgi juhinduda. Kui toidukorv on valmis, valid kohaletoomise aja, maksad ning jääd ootama. Kuller sõidab kaubaga ukse ette, küsib allkirjad, toob toidukotid tuppa ja that’s that. Nii mugav! Energia-, aja- ja kütusekulu on minimaalne ning raha kulub ka palju vähem. Varasemalt polnud meil väga selget ülevaadet, kui palju meil kuus toidule kulub – see selgus alles kuu lõpus. Nüüd aga saab toidukorvi nii hästi planeerida, et ühele toidukorvile läheb 15-20 eurot vähem kui varem. Kui mitte rohkem.

Mõned asjad aga häirivad. Esiteks kilekottide kasutamine – kaup pakitakse kilekottidesse, köögiviljad ja puuviljad veel eraldi väiksematesse kilekottidesse ning neid koguneb iga ostuga päris mitu. Mis seehea ja mõistlik lahendus olla võiks, seda ka ei oska öelda. Võib olla mingi süsteem ringluses kastidega. Klient saab kastiga toidu ning järgmine nädal vahetab selle uue kastitäie toidu vastu jne. See eeldaks siis ilmselt mingit pikemat lepingut kliendiga ning vajab suuremat läbimõtlemist. Teine asi on see, et autod on jahedad, mis on täiesti loogiline, sest toit säilib jahedas paremini, aga mõned asjad ei talu pikemat jahedust. Värske basiilik näiteks närbub juba järgmisel päeval märkimisväärselt ära, seda peab järelikult eraldi ostmas käima. Korra on juhtunud ka, et kulleril on kastid uppi läinud ning asjad toidukotist jalga lasknud. Keegi teine sai tol korral minu paprika ja peekoni endale aga õnneks tuli kauplus vastu, avaldas kahetsust ning tagastas mulle raha. Rohkem pole selliseid asju juhtunud ja muus osas olen ma rahule jäänud.

Kui varem vedasime suuri toidukotte ühistranspordiga ja jala, siis oli alati valik, kas käime korra ja kanname raskeid kotte või käime iga paari päeva tagant jälle poes. Pärast juhiloa ja auto hankimist õhkasime ikka korduvalt, et küll on hea, kui ei pea kotte läbi linna tassima. Nüüd aga ei pea soovi korral isegi autot kasutama, toit sõidab ise meieni. Huvitav, kas ja kui palju keskkonda säästvam selline variant on?

Praegu olen toidukorvi tellinud eCoopist ning olen siiamaani täitsa rahule jäänud. Kuigi alguses ma olin Säästukaardi süsteemi suhtes skeptiline (on võimalik maksta Säästukaardi krediidiga ning hiljem maksta korraga kõikide poeskäikude eest ehk siis põhimõtteliselt võlgu võtta), siis praeguseks on see mulle meeldima hakanud, sest näen iga kuu ära, kui palju toidule ja majapidamistarvetele kulunud. Iga kuu tuleb panka e-arve, maksmine käib kiiresti ja mugavalt. Meie elu on see lihtsamaks ja säästlikumaks teinud, soovin endale selles suhtes järjepidevust!

 

Teine asi – vanker. Me saime selle teiselt ringilt minu sugulaste käest. Tegemist on Classic raamil Emmaljunga isendiga ning eelnevalt oli olnud kasutuses vist kahe lapsega. Vähemalt. See on praeguseks vast kuskil 10 aastat vana ehk? Meil on ta samuti kahe lapsega kasutuses olnud ning ma ei saaks rohkem rahul olla. Meil ikka hirmsasti vedas, et enne kui me isegi vankri peale mõtlema hakata jõudsime, pakuti meile nii head varianti. Jäi ära see proovimine ja valimine ja otsimine. Ma olen näinud, kuidas nii paljud sellega pead valutavad. Mõnele muidugi väga meeldib see protsess aga see pole päris minu jaoks ja ma olen tänulik, et ise seda tegema ei pidanud. Aitäh! Vanker vastab täpselt meie vajadustele, on vastupidav ja töökindel. Vahepeal rattad veidi krigisevad aga natuke puhastamist ja kõik töötab jälle sujuvalt. Nüüd alles hakkasid rattad tegelikult alt ära lagunema – velgede plastikust lukustussüsteemid olid rabedaks muutunud ning ma teadsin, et varsti need lähevad katki. Ja just siis kui ma kodust eemal olin, murdus üks ratas alt ära ja ma pidin kolme rattaga tagasi koju saama, heheh. Kasutame käru iga päev ning pool aastat veel vähemalt, seega ei tahtnud täitsa maha ka kanda. Kaalusime uue raami ostmist aga Classicut parasjagu polnud, seega otsisin uusi rattaid ning see osutus palju paremaks otsuseks. Leidsin meie raamile järelturult sobivad veljed, vahetasin rehvid ära ja lausa lust on sellega nüüd manööverdada. Rattad on korralikult fikseeritud, ei mingit vänderdamist. Hea turvaline jälle jalutada. Vast peab nüüd veel mõned aastad muredeta vastu. Ülejäänud osadel suuri kulumisjälgi pole, väga korralik ja vastupidav. Mina ja Mees oleme mõlemad sellega rahul.

Hea, kui kodus on praktilised ja vastupidavad asjad. Tasapisi selliste asjade osakaal minu ja meie pere elus kasvab, mis tähendab, et asju on vähem aga need vähesed asjad peavad kaua vastu.

 

Hea, kui on hea elu. Kui on soe kodu, hea toit ja tugev tervis. Ma proovin viimasel ajal rohkem neid asju hinnata, sest kõik ju teavad, et nii kaua, kuni nohu pole, ei tea, kui hea on vabalt hingata. Igapäevased asjad kipuvad iseenesestmõistetavaks muutuma aga need on ju meie elu alustalad – kui üks sammas laguneb, siis on üsna ebaturvaline olla. Hinnakem siis neid, mis toovad hea ja turvalise tunde!