MINU UUED TUULED

Minu elu on saanud uuemad ja suuremad mõõtmed. Olen tahtnud sellest juba varem kirjutada aga elu on samal ajal meile ka raskusi ette veeretanud ning meie õnne sutsu varjutanud. Just alles põdesime terve perega järjest haiguseid, millest kirjutasin eelmises postituses ning kuklas on ka mõned materiaalsed mured. Kuid mida suuremaks need tunduvad kuhjuvat, seda rahulikumaks muutun mina, sest just seda meil praegu vaja on – rahulikku ja kainet meelt, et asjadega toime tulla.

Minuni on jõudnud tänu uutele tutvustele ja rasedusele toredad võimalused enda kogemusi jagada ning neist kirjutada. Olen saanud endale armsa ja kauaigatsetud sõbranna, kellega me oleme hästi sarnased ning lisaks on ka meie pojad ühel ja samal päeval sündinud. Suuresti tänu meie pikkadele meilikirjadele olen hakanud paremini märkama ja armastama oma kirjutamissoont. Just alles läbisin loovkirjutamise kursuse, kus ma sain juurde nii palju julgust ja inspiratsiooni. Õppisin seal enda kohta väga palju uut ning proovisin end iga kord veidi ületada. Ootasin mõnuga iganädalast tundi ning lahkusin sealt alati värskendava rahuloluga. Kuna minu enesekindlus ja teadmised kirjutamisest kasvasid, siis hakkasid minuni jõudma ka võimalused seda kõike rakendada. Minu uus kirjutajast sõbranna pakkus mulle võimalust jagada oma kogemust varsti ilmuvas ajakirjas ning ise haarasin võimalusest hakata kirjutama pereportaali enda rasedusest. Loodan, et see on alles algus!

Kui Emmede Klubi Facebooki seinal rasedusblogija otsimiskuulutust nägin, ei pidanud ma kaua aru. Kirjutasin kohe toimetusele ning jäin vastust ootama, südames rahu. Tundsin, et saatsin taotluse välja ning lasin asjadel omasoodu minna, sellele kõigele liigselt mõtlemata. Kui ma nädal aega hiljem postkastis vastust nägin, pidin ma aga suurest elevusest suisa kiljuma. Kihistasin terve päev ringi ja olin oma eluga nii rahul. See oli just see, mida ma vajasin ja tahtsin! Aga sellega asi veel ei piirdunud. Olen natuke aega oma ellu igatsenud naistekampa, kellega lihtsalt niisama juttu rääkida, nalja teha ja põnevatel teemadel arutleda ning seda kõike üksteist austades. Kellega lihtsalt oma päeva juhtumisi jagada või kellele muresid kurta. Kellega aeg-ajalt kokku saada ning veel rääkida, elu nautida ja head toitu süüa. Kellel oleksid samuti lapsed… Olin üsna kade oma mehe peale, kellel on Facebookis mitu sellist vestlusringi, kus asjade üle arutleda ning kes oma sõprade seltskonnaga tihti koos lauamänge mängimas käib. Ning mu emal on samuti suur sõbrannade kamp, kellega nad jõuludel kokku saavad ning iga aasta reisidel käivad.

Ja nüüd on minulgi selline äge seltskond. Muidugi ei julge kaugele hõisata aga praeguse hetke üle võin ju rõõmustada küll. Olen osa ühest lahedast naisseltskonnast, kellel kõigil on lapsed ning kes on nii põnevad ja mitmekülgsed ja tavalised ja naljakad ja ägedad. Ma olen nii rõõmus, et mind soojalt ja avasüli kohe vastu võeti – mul pole kordagi tekkinud seda imelikku eraldatuse tunnet, mis mul seltskondades tihti olnud on. Juba on maha peetud mitmeid harivaid ja intrigeerivaid arutelusid. On olnud siirast kaastunnet ja südamevalu, on olnud hilisõhtuseid naerupurskeid ja intiimseid teemasid. Ja toetust, nii-nii palju toetust! Kõik on olemas.

See on nii hirmus äge, et ma Emmede Klubis oma rasedusest kirjutada saan. Tunnen end selle läbi rohkem rasedusega kohal olevat. Siia ma poleks niivõrd palju sellest kirjutanud aga sinna kirjutan alati läbi raseduse ning see on minu jaoks uus ja huvitav väljakutse. Minu teekond Emmede Klubi blogijana algas siin. Praeguseks olen kirjutanud kahel teemal: planeerimata rasedus ning asjade taaskasutus. Jagan oma mõtteid seoses raseduse ja sünnitusega, tunnete ja suhetega ning kindlasti oma sise- ja pereeluga. Kirjutan iga nädal läbi raseduse ning lõpuks jagan ka sünnilugu. Olete oodatud toetama!

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

kahe lapsega (üks oli lasteaias)

 

Advertisements

ÕRN JA HAIGE

Mina olen rase ema, kelle kaks last jäid üsna samaaegselt haigeks. Mitte niisama haigeks nagu varasemalt, et paar köhatust ja kerge nohu või ühepäevane palavik vaid paks nohu, köha ja mitmepäevane kõrge palavik. Sain kogeda suurt südamevalu, muret ja proovisin kõikvõimalike vahenditega neid aidata. Siis sai Mees ka selle tõve külge ning viimaks minagi. Sekka veel meiega kokkupuutunud sugulased. Kuna mina olen alati haiguste puhangute ajal terveks jäänud, siis ei kartnud ma haigestumist ka seekord, mis siis, et mitmel järjestikusel ööl mõlemalt poolt mulle peale köhiti, üks laps ühel pool, teine teisel pool. Kuna aga mu immuunsüsteem on raseduse tõttu nõrgem, siis hakkavad ka haigused kergemini külge.

Kõik teised on selle üsna leebelt saanud läbi põdeda aga minu jaoks on see viimase viie aasta kõige hullem haigus. Esiteks nohu, mis võttis täielikult mult lõhnataju ning suure osa maitsemeelest. Teiseks liikus see nohu väga kiiresti põsk- ja otsmikukoobastesse ning ajas mu kuulmekäigud tursesse. Nii ma proovisin seda koduste vahenditega ravida ja end aidata ja toetada. Puhata palju, juua palju vedelikku. Ja see läks aina hullemaks ja hullemaks. Nohu ei andnud järele ja valu oli täiesti talumatu. Arsti juures selgus, et põletikunäit on 160+, mis küll järgmisel päeval juba madalamat näitas aga ikkagi sigakõrge oli. Antibiootikumidest tahtsin arusaadaval põhjusel siiski veel pääseda. Sellest järgmisel päeval ehk eile käisin õues, sest mul oli vaja käia ämmaemanda juures enda südamerahuks beebi südant kuulamas ning antibiootikumide osas nõu pidamas. Sellel päeval sadas lund ning kuigi ma olin üleni sisse pakitud, siis koju jõudes läks otsmikuvalu nii talumatult teravaks, et ma vajusin suures meeleheites kogu eelmise nädala stressi alla märjaks plekiks ära.

img_2423

tegin mälestuseks oma paistes näost pildi ka – punane paks nina, turses silmad, ärahõõrutud ülahuul. silmad lahti pilt reedab rohkem aga seda ei tihka näidata.

Helistasin perearstikeskusesse ning mulle lubati, et perearst helistab mulle varsti tagasi. Üritasin tunnikese magada ja järgneva tunni ahastasin, et keegi pole helistanud ja perearstikeskuse telefonid on ka juba automaatvastaja peale pandud. Helistasin viimase piiri peal olles perearsti nõuandeliinile ja küsisin, mida ma pean tegema, kui perearsti kätte ei saa. Mulle öeldi, et minge EMOsse ja esitage hiljem perearsti vastu kaebus, sest isegi lühendatud tööpäev ei tohiks nii lühike olla (kell oli siis 12). See oli minu jaoks hästi kummaline soovitus. Ise nagu ei tunne, et hakkaks kaebama, kui terve see aeg on mind ju vaid aidata tahetud. Nats douche move oleks, ei? Igatahes kaalusin juba EMOsse minemist aga mu kaine mõistuse juures mees soovitas ikka natuke oodata ja saingi oma oodatud kõne. Ma sisuliselt anusin arstilt antibiootikume, sest mu keha lausa värises suurest valust ja hirmust. Ma ei teadnud enam, mida teha või kuidas end aidata. Ma olin terve nädal hoolikalt oma keha toetanud ja kõikvõimalikel viisidel aidanud aga ei suutnud lõpuks seda enam taluda ning valisin antibiootikumid. Need polnud mu esimene valik aga vestlus ämmaemandaga ning tasakaaluka naisseltskonnaga muutsid mu jäika seisukohta. Need on emotsionaalselt mind juba rahustanud, sest tean nüüd, et kaob põletik, mis oleks võinud edasi areneda millekski palju tõsisemaks ning märkimisväärselt on vähenenud ka valu. Juba täna hommikul suutsin eristada kahte lõhna ning ma ei jõua ära oodata, kuni ma saan päriselt süüa kõiki neid asju, mis mind kapis ootavad. Nii, et maitse ja lõhn ka ikka juures on.

Pärast antibiootikumikuuri teen läbi ulatusliku probiootikumi kuuri ning söön iga nädal vähemalt kilo hapukapsast ära, kui mitte rohkem ning hangin endale kuskilt teeseene. Kuna mul enam pimesoolt ka pole, siis pean eriti hoolsalt oma soolestiku toetama. Loodan, et ülejäänud rasedus möödub tervelt ja rõõmsalt, sest pidin haiguse tõttu nii paljud toredad asjad vahele või täitsa ära jätma: kaks joogatundi, teatrikülastus Pojaga, tädi juubel, üksipuhkus Rakveres ning esmakordne kohtumine armsa sõbrannaga. Kõiki ootasin nii suure elevusega ja nii valus oli järjest kõik üles öelda. Teatripiletid läksid õnneks õigesse kohta ning spaapuhkuse saab ka teisel ajal korraldada aga tädi juubelit enam ei saa, tundus olevat väga lahe pidu. Vähemasti saime tordi näol veidigi sellest osa.

Õnneks on see haigus varsti möödas ja seljatatud. Ma juba näen kuidas ma õues päikese käes aega veedan, külma kartmata. Kuidas olen võimeline kodus toimetama, ilma et mind väsimus või valu murraks. Kuidas ma saan vaevata läbi nina hingata ning ulatuslik ohatis mu nina all ja sees on paranenud. Ja kuidas ma hindan oma head tervist. Kevad.