JAANI PLAANI(MUUTUSED)

Nädala alguse nõrkusehetkel hoidusin ma vastu võtmast otsust, mis oleks olemise veelgi nukramaks teinud. Nimelt oli meid kutsutud Tartu külje alla suvilasse jaane tähistama ning oma suures ebakindluses ma ei tahtnud korraks üldse minna ja mõtlesin kõik probleemid üle. Läksime siiski – sõitsime esialgu minu õe gümnaasiumi lõpetamisele. Jummel, kui imekaunis õde mul on! No vaadake ise!

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pärast õnnitlemist suundusime otse Tartusse. Põikasime läbi ka Lõunakeskusest, kus Mees ostlemas käis ning tagasi tulles autot üles ei leidnud ja end herneks vihastas, sest arvas, et ma olen vahepeal kuskile mujale parkinud. Hangry on selle asja nimetus, Miiu ütles. Mina hiljem muidugi naersin herneks end selle peale, kui paar pitsalõiku juba hinge all olid.

Igatahes, jõudsime suvilasse. Korraks kartsin, et kaart juhatab meid kuhugile täielikku võssi ja me otsime seda kohta veel terve õhtu aga esimese korraga jõudsime turvaliselt kohale. Suvila oli selline tüüpiline vana suvila, nagu meil kunagi Raplamaal oli. Seinad ja uksed kõik puitlaudisega kaetud, kolmnurksed tumedate raamidega aknad, betoon. Maja on ehitatud järveäärsele kallakule, mis tähendas, et majas oli järsk trepp, teisel korrusel rõdu ning hoov oli samuti järve poole kaldu. Väga lahe koht! Isegi sääski polnud väga palju. Aga nii väikeste lastega ei saanud mina end mõnusalt tunda. Igal pool nägin ohte ja need olid kõik täiesti reaalsed. Esiteks oli seal palju inimesi, kes ei osanud mõnda asja ise märgata. See on arusaadav – kui endal pole lapsi, siis ei märkagi niimoodi potentsiaalselt ohtlikke olukordi. Näiteks asetati üks väike ümmargune ufogrill täpselt selliselt, et Poeg oleks saanud selle endale kuuma söega pähe tõmmata. Need väikesed sõrmed on kiired ja kindla haardega. Järsk trepp viis alumiselt korruselt keskmisele korrusele, kus meie magasime ning alati ei saanud olla kindel, et sealt käijad ukse enda järelt sulgevad. Mu lapsed muidu oskavad trepist käia, kuid Poega üksi ronima lasta veel ei julge. Hoov oli üsna kaldu ja lapsi seal jooksmas (või pigem üritamas) vaadata oli üsna naljakas. Läksid ikka veerema. Järve kallas oli küll aiaga eraldatud kuid strateegilises kohas kasvasid reas tikripõõsad. Mul polnud lihtsalt võimalik südamerahuga seltskonnas istuda, sest pidin lapsi saama kogu aeg jälgida ning istumiskohas oli vaateväli piiratud. Jõudsime kohale suhteliselt hilja, seega üsna varsti pärast tutvumist ja uudistamist saime magama minna.

Meile oli broneeritud väike tuba voodiga, kuhu me otsustasime neljakesi ära mahtuda. Või kuuekesi, kui lugeda ka kõhubeebit ja Koera, kelle pidime ka kaasa võtma ning kes minu suureks rõõmuks ja kergenduseks käitus nagu täiskasvanud inimene. Seal oli veel kaks koera, kellest ühele meeldib endast kordades suuremate koertega tüli norida (õnneks nad on suhteliselt ühte kasvu) ja teine oli noor kutsikas. Magamisega läks nii, et lapsed magasid seina ääres jalad koos, mina keskel, Mees kõige ääres ja Koer seal, kuhu parasjagu mahtus. Magada saime isegi normaalselt aga mina olen rasedusega sealmaal, kus pean palju jooma ja ka palju tualetis käima, seega oli natuke ebamugav varahommikul end üle mehe upitada ja läbi magavaid inimesi täis ruumi hiilida. Paar tundi pärast seda ärkas Tütar, pani end väga otsustavalt riidesse ning tahtis toast välja mängima minna. Selle peale ärkas ka Poeg ja sama pidin tegema ka mina. Aeg oli teiste jaoks veel varajane, nii et ma otsustasin, et lähen lastega hoopis kööki ja teen neile putru. Ma ei leidnud aga ühtegi potti ning ma mõtlesin, et appi. Kodus on ikka hea, mugav ja mõnus. Ma tundsin end ebamugavalt nii mitme asja pärast – ma ei saanud laste turvalisuse pärast end lõdvaks lasta ning ma pidin palju pingutama, et lapsed teisi ei segaks. Purjus ja pohmellis inimesed ei ole ka mingi tore vaatepilt või seltskond, mida lapsed peaksid nägema või kogema.

Mõtlesin, et sõidan siiski lastega koju. Olen rase, lapsed on väikesed ning liiga palju asju pidi silmas pidama. Läksin rääkisin Mehega läbi, ta õnneks oli väga mõistev ja loodetavasti ka muu seltskond. Muidugi oleks olnud tore seltskonnas kogu perega jaane tähistada aga me teadsime, et see saaks olema väga väsitav. Ma kujutan ette, et eriti minu jaoks. Panime siis asjad uuesti kokku, Mees pakkis asjad nii ilusti autosse (nagu tetris!), mina tegin sama lastega ning Koer ronis ka kaasa. Mees oli veidi nukker meie lahkumise pärast aga kindlasti veetis sõpradega mõnusalt aega. Mina olin aga content – mul oli hea meel, et olin siiski otsustanud minna, näinud, et see hetkel ei sobi ning saanud lahkuda. Mees sai oma sõpradega koos tähistada, mina sain rahulikult magada suures voodis, lapsed teises toas turvaliselt oma voodites.

Ja kui varasemalt tundsin, et Mees eelistab oma sõprade seltskonda meile, oma perele, siis nüüd mõistan, et ta soovib mõlemat. Koos. See soojendab mu südant nii väga ja pani mind teda igatsema, mis sest, et vaid ühe päeva üksteist ei näe. Hoolimine, armastus ja mõistmine. Just seda on mul praegu vaja.

Süda.

 

Advertisements

TEGUS JA SUJUV

Nädalavahetus oli üsna tegus. Mu terav silm hakkas märkama kõike, mis puhastamist vajas ja nii ma üks hetk avastasin end seinu ja uksepiitasid küürimas. Tõstsin alumise korruse põrandalt kõikvõimalikud asjad ära, tegin tolmuimejaga ning tõmbasin lapiga ka üle. Kasutasin seda energiatuhinat ära ka järgmisel päeval ning muudkui toimetasin.

Tubli isa mängis sellel ajal lastega ülemisel korrusel ning nad läksid Tütrega tema toa koristamise pärast hullusti riidu. Nad on mõlemad võrdlemisi kanged tegelased ja puksivad üsna tihti omavahel sarvi. Kuigi ma alati ei pea Mehe kasvatusmeetodeid heaks, siis annan endale aru, et see on lihtsalt selle pärast, et ma olen ema. Emad ja isad kasvatavadki lapsi erinevalt ning see on okei. Muidugi, põhilised veendumused peaksid ühised olema aga olukordade lahendamine käib lihtsalt teistmoodi. Sellesse tülisse ma lõpuks heatahtlikult siiski sekkusin – saatsin Mehe õue Poega magama panema ning läksin kuulasin Tütre mure ja nutu ära. Pärast rahunemist koristas ta rõõmsal meelel minu näpunäidete najal oma toa ning vahetas viimaks kell 3 päeval ka riided ära. Tänu sellele jäi ära ka tülitsenud osapoolte mossitamine – me saime minna sõbranna juurde piknikule ja grillile.

Õhtu haripunkt oli ilmselt kaminakanal. Kuna Poeg on meil tulelemb, siis ta tükk aega lihtsalt istus diivanil ja vaatas telekas põlevat kaminatuld ning hiljem surus oma kõrva vastu kõlarit, et tule praksumist kuulata. Kummaline tegelane! Tulelembusest ja kõrvetada saamisest saab muide lugeda kõige värskemast Beebi ajakirjast, kus me perena ühes artiklis figureerime. Selline tore väike ja arglik unistus, mis mul täitus. Kunagi ammu, kui ma alles hakkasin pereajakirjadest huvituma, käis mu peast läbi mõte, et ükskord olen mina ka ühes ajakirjas! Ja saatuse tahtel nii läkski. Selle artikli kirjutas Kadi – mu armas uus sõbranna, kellega me alles hiljuti esimest korda kohtusime. Lisaks kõigele muule seob meid tore fakt, et meie pojad on ühel päeval sündinud. Meil on üks tore sõprus veel ees!

Kerge kõrvalepõige tuli vahele. Igatahes. Mul on tunne, et Tütar jäi selle tüli ja ilma jopeta õues jooksmise tulemusel palavikku. Tal on tükk aega olnud selline vinduv köha, mis üks hetk taandub aga siis jälle ägeneb ning eile hommikul hakkas tal palavik tõusma. Hommikupoole lapsed natuke jagelesid ja kiuslesid aga päeva edenedes muutusid mõlemad kuidagi väga normaalseks. Väga rahulikuks. Tütar suhtles oma vennaga väga rahulikult ning ei hakanud iga asja peale kriiskama, nagu tal varem kombeks oli. Võib olla oli asi selles, et me Mehega kumbki ei muretsenud selle palaviku pärast aga võtsime siiski rahulikult ning võtsime aega, et pikutada, lapsed kaisus. Mina isegi tervitasin seda palavikku, sest tavaliselt teeb see kiiresti oma töö ära – Poeg on oma haigused kõik maksimum paaripäevase palavikus olemisega seljatanud. Rääkisime juttu ning vaatasime multikat, pakkusime vett, ka süüa, millest enamasti keelduti. Palavik tõusis lõpuks üsna 39 lähedale ning olin valmis alandama hakkama aga pärast uinakut oli see kenasti jälle madalamaks läinud. Täna hommikuks on palavik läinud ning edasi ravime köha. Sinepi jalavann, Hustagil ja mee-sibula segu.

enne kui kõik laiali lendas

Ma soetasin meile “Pereema raviraamatu”, mis on meil juba mitu korda suureks abiks olnud. Mees vaevles siin nädala lõpus kõhuhädadega, ta võttis ise selle raamatu kätte ja uuris, kuidas end toetada. Et kiiresti ebamugavast olukorrast pääseda, otsustas ta võtta pitsi viina 1/5 tl pipraga. Toimis! Sülge eritus pärast pitsi võtmist üle 100 ml aga ülejäänud päev oli tip-top olla ning me saime kaubanduskeskusest kiirelt talle uued tennised soetada. Kuni ta tahtis kebabi süüa. Kiire leevendajana toimib aga seejärel tuleks ikkagi mõnda aega soolestikuga leebelt ümber käia – juua sidrunimahlaga vett, süüa kergelt seeditavat toitu ning võtta probiootikume.

Täna õhtul saab aga ahjus küpsetatud haugi, mis on oma aega sügavkülmas oodanud ning mida on tervelt poolteist kilo. Ma pole kunagi haugi teinud, loodetavasti tuleb hea. Oleks kahju, kui raisku läheks. Oma aega ootab veel vaevu pool kilo ahvenafileed, mille Mees koos haugiga sügavkülma lükkas. Ma olen kala valmistamisel üsna algaja veel, siiani on kogemus vaid punase kalaga. Mees on paar korda tahtnud katsetada aga need on nii kehvasti välja kukkunud. Suvel aga tuleb tahtmine uusi asju proovida, tore, kui vahel peale ka sunnitakse.

Tuli nüüd selline üldisem postitus. Tunnen, et võiksin selliseid rohkem kirjutada, et endal pärast tore lugeda ja meenutada. Muidu ma ainult heietan siin tunnetest ja enesearengust – soovin rohkem seda igapäevaelu ka talletada. Näpud ristis!

PS! Ma pole kuskil veel seda maininudki aga meie perre on sündimas teine poisslaps. Mu kõige esimene sisetunne oligi õige. Juhuu, poisikene!