VÄRSKENDUS

Eelmise postituse hõng on veel blogis üleval aga tegelikult on elu väga hästi. Jõudsin koos Mehega selgusele, mis minus muutust vajab ning kirjutasin sellest viimases Emmede Klubi postituses. Selle vestluseni oli nii raske jõuda aga kui ma lõpuks maha rahunesin ja lihtsalt oma tunnetest ja raskest olemisest rääkisin, ilma nõudliku ja süüdistava hääletoonita, siis sai Mees mind kuulata ning mina tema lahendusi vastu võtta. Muidugi oli see raske, sest kohati pean oma loomusele vastu hakkama aga pikas perspektiivis on see vajalik.

Ma ise otsisin lahendust suhtest ning arvasin, et probleem on seal. Tundsin end üksikuna ja tahtsin toetust ning muutusin aina nõudlikumaks, sest ma lihtsalt ei osanud. Kõik oli nii puntras, et ma ei osanud end enam üldse aidata. Siis oligi hea, et keegi teine kõrvalt vaataks ja näeks, et mu frustratsioon tuleb lastest. Emadusest. Olin end ära andnud ning ei arvestanud lõpuks enda vajadustega. Täitsin laste vajadusi, mis kohati oli tegelikult mulle pähe istumine, et oma tahtmist saama. Ja ma olin nii ärritunud, et ma olen sellises olukorras, kus tunnen end teenindaja ja koristajana, keda üldse ei hinnata. Kõige tipuks ma ei saanud üldse aru, et ma selle pärast rahulolematu olen. Arvasin, et peangi seda kõike tegema. Ja vihastasin selle peale, et keegi seda ei märganud ja mind ei aidanud.

Nüüd on aga kõik konkreetsem ja rahulikum ning mul on lihtsam endale kindlaks jääda, kui asi puudutab enda järelt koristamist ning veidi ootamist, kuni ma ühe tegevuse lõpetan. A la kui ma teen laupäeva hommikul pannkooke, siis ma teen kõik valmis ja alles siis istume koos lauda ja sööme. Mitte et ma vahepeal valmistan võileibu või et vahepeal süüakse valmis tehtud hunnik kooke ära. Ma ei pea elu eest tõmblema, et oma lastele meelejärele olla. See saab lõppeda vaid nii, et mulle saabki pähe istuda ning minu vajadustega üldse ei arvestata. Ma arvan, et see pole hea ei mulle, ei lastele, ega perele üleüldiselt. Nii ma siis astun oma mugavustsoonist välja ning hiljem tunnen nii suurt rahulolu oma meelekindluse pärast. See protsess on kohati raske – eriti kui kahtlused hinge hiilivad – aga aeg on näidanud, et lõpuks lahenevad olukorrad sõbralikult ja kõigi jaoks kasulikult. Näiteks ühel õhtul, kui magamaminekut saatis suur hüsteeriline nutt, jõudsin Tütart aktiivselt kuulates juurikani – lasteaias oli keegi teda löönud. Kui see välja sai, siis tuli rahunemine ning uinumine väga kiiresti. Ah, kui rahul ma siis olin! Ikkagi läks kõik hästi. Keegi ei nutnud end magama vaid rahunemine toimus enne uinumist.

 

Järgmised kuud tõotavad ka tulla rahulikud. Poeg hakkab lasteaias käimist harjutama ning olen selle suhtes väga positiivselt meelestatud. Minu jaoks tähendab see sutsu rohkem aega iseenda, raseduse ja beebi jaoks. Augustikuus avatakse jälle ka ujula, kus hommikuti suplemas käia saan ning võib olla seiklen mõnel hommikul hoopis kuskile armsasse kohvikusse kirjutama. Jälle natuke rohkem vabadust. 🙂 Paar kuud veel uue beebi sünnini. Võtkem siis rahulikult.

 

Advertisements

TÄITSA PEKKIS

MIKS peab nii tihti nii raske olema? Ja miks ma just alati siis siia kirjutama jõuan. Vahepeal on täitsa hea ja mõnus ollla aga siis tuleb jälle miski lahendamata asi pinnale ja keerutab tolmu üles. Ma lihhhtsalt ei jaksa enam. Ma käisin ka raseduskriisi nõustaja juures aga just selleks ajaks oli üks raske periood üle läinud ning ma tundsin end kordades paremini. Nüüd aga on jälle probleemid ja rahutused üleval aga ma võin kihla vedada, et järgmise kokkusaamise ajal on taas kõik tasanenud.

Mulle on suhe ülitähtis ning praegu on selle nimel vaja eriliselt pingutada aga tunnen, et ükskõik, kui palju ma ka ei pingutaks – nii otseselt kui kaudselt, siis ma lihtsalt ei saa seda töötama. Kipun unustama, et suhtes on kaks osapoolt ning ME peame selle nimel töötama. Praegu on kuidagi eriti raske, sest rasedus ja ma ei saa kohati mitte midagi aru. Millest miski on põhjustatud – kas “päris” emotsioonid ja mured või hormoonidest võimendatud ning seetõttu justkui tähtsusetud (?). Olen end alati pidanud pigem rõõmsameelseks inimeseks, kes saab endaga hästi hakkama aga praegu tunnen, et selle parim enne on möödas ning MA VAJAN ABI. Ja mitte ükskõik millist, vaid ma vajan toetust oma mehelt, kellelt ma seda enda arvates üldse ei saa. Ning teadagi, mis juhtub, kui seda välja kangutama hakata. Me ei oska viimasel ajal üldse suhelda ja paratamatult ma tunnen kogu raskust enda õlgadel ning konstantselt mõtlen, et mida ma valesti teen, kuidas ma end parandada saan. Ja siis, kui mul sellest villand saab, muutun ma vihaseks ning mõtlen, et kurat küll, ma ei saa ju kõike üksi ära teha. Miks ma tunnen, et ma pean kõike üksi tegema? Kas mul pole õigust teistelt midagi oodata, mingeid lihtsaid asju nagu kallistused ja paid?

Ma pole enam enamus ajast rõõmsameelne ja positiivne. Mingid tunded ja aistingud on muutunud tuimemaks. Näiteks, kui varasemalt rõõmustasin kogu südamest suvevihma või õues lehviva pesu üle, siis nüüd see on lihtsalt fakti nentimine. Võib olla on mul lihtsalt nii palju emotsioone aga väljaelamine on saanud taunivat suhtumist ning ma lihtsalt olen end kuidagi automaatpiloodile lülitanud ja tunded alla surunud. Ära tuimestanud. Tuimestatud on ka maitsemeeled. Toit ei maitse nii hästi nagu varem ning kuigi mul on kogu aeg tunne, et tahan midagi süüa, siis ei saa ma neist asjust mingit rahuldust. Kurk ja nuikapsas maitsevad jube imelikult, ainult oliivid võib olla isutavad. Ma ei taha korralikke toidukordi süüa, soovin vaid aeg-ajalt näksida, sest muidu on mul liiga raske olla. Ma soovin nii väga jäätist või pitsat või ükskõik mida nautida aga ühes tunnen suhkru, jahu või üldse mitte mingit maitset. Söömine tundub üldse väga mõttetu kuid kaal tõuseb ning käsivarred jämenevad (mitte tursed). Kõik värvid on ka tuhmimad. Appi, mis toimub!

Kütan end üles ja siis hakkan mõtlema, kas asi tegelikult on nii hull. Kas on? Ja läheb käiku tuttav muster, kus ma oma tundeid ja vajadusi pisendan. “Tegelikult on ju kõik hästi, tegelikult võiks olla palju hullemini.” Üritan olla igal pool. Tegeleda lastega, pesta pesu ja nõusid, koristada, kokata. Pühkida ja korjata. Ja nii ma olen jõudnud sellesse punkti, kus ma tunnen, et ma aina teenindan ja teenindan. Kui süüa teen, siis tullakse pluusi sikutama ja näksimist nõudma. Kui nõusid pesen, siis keegi kuskil sigatseb ning tagajärgi peab viivitamatult likvideerima hakkama. Pean kogu aeg oma tegevusi katkestama, et kedagi teenindada ja see ajab juba natuke hulluks. ERITI praegu, kui ma tahaksin lihtsalt. kogeda. rasedust. Ma tahaksin suhelda rahulikult beebiga, pühendada mingi aeg kogu oma tähelepanu endale ja temale. Selle asemel tõmblen aga mitmel rindel, et kõigil teistel oleks hea ning jätan enda vajadused tagaplaanile ja ma ei oska sellest kuidagi välja tulla, ilma et ma lõpuks lohutamatult ei nuta ja kallistustuste (mida mul on tunne, et ma kunagi ei saa) järele ei janune. Appi, kui kurvaks see mind teeb, kui ma siin oma tunded kõik toorelt välja lajatan. Kõik on väljas. Asi tundub ikka üsna kehv ja on pikka aega kehv olnud. Aga kuidagi ma ei suuda seda endale ja teistele ikkagi selgeks teha ega kuskilt ka abi leida. Olen suisa kibestunud juba. 😦

KAUA?

Mina küsin homme ämmaemandalt raseduskriisi nõustamise kohta. Sest mul on raske olla ja endast aru saada. Tunnen, et mul on vaja rääkida oma mõtetest, tunnetest ja muredest seoses rasedusega ning see on parim variant. Ma võin neist asjust rääkida ka oma mehele, vanematele, sõbrannadele aga ma ei tunne end seda tehes kuigi hästi. Nad on väga toetavad aga ma ei saa neilt suure tõenäosusega sellist tuge nagu ma soovin või vaja oleks. Sest mul on nende suhtes ootused ning need toovad pettumuse. Sest elu. Nõustaja aga pakub ilmselt täpselt seda, mida temalt oodata saab. Erapooletu kuulamine, eemalt vaatamine ning selle taustal nõu või toetuse andmine.

Tean, et tulen sellest kriisist välja aga ma ei taha, et sellega kaasneks minu lähedaste elu põrguks tegemine. Kaua ma pean nutma, et parem hakkaks? Mida ma pean tegema, et väiksed ärritused ei kuhjuks ja üle ääre ajama ei hakkaks? Ma ei tea, kuidas ma asjadele lähenema peaksin, sest ma päriselt ka ei saa aru, kas mu emotsioonid on põhjustatud rohkem hormoonidest või on tõepoolest mu mure nii suur. Ei saa aru. Ja selle pärast ongi raske. Raske on lahti muukida, milles asi. Kuna selline olemine on kestnud juba mõnda aega, siis võiks ju lähemalt vaadata. Kellegi abiga, kui ise enam ei oska.

Ma ei taha sellises meeleseisundis sünnitada ja loota, et ka see raseduse sümptom kaob koos sünnitusega. On põhjust arvata, et ei kao see kuhugile vaid muundub teistmoodi kehvaks meeleseisundiks ja kuna järele mõeldes on beebi sünnile järgnenud esimesed kuud minu jaoks üsna keerulised olnud (st et olen ühel hetkel end automaatkäigule seadistanud ja läbi ülejäänud raskuse lihtsalt ramminud), siis ma ei taha seda riski võtta. Üldse. Ma tean, et saan sellest üle eventually aga lihtsalt oodata ja lasta kulgeda… Mmm, seekord mitte. Palun toetust ja abi, ei virele üksi ja ei pinguta end teiste nimel ribadeks. Sest tegelikult pole nii ju mitte kellelgi hea. Oleks aeg oma jalg korralikult maha panna ja juured ka alla ajada. Mina enne!

Olen vihane ja raevukas ja jõuline ja õrn ja värelev ja igatsev. Kaua ma pean?