HÄSTI HOIAN

Mul oli eile üks vau-moment. Imestasin ühtaegu laste täiesti ulmseliselt sünkroonis karjumise ja enda otsustava käitumise üle, mis mind kusjuures üldse ei väsitanud.

Mees tuli koju, olles ühe öö eemal ööbinud. Uni polnud kuigi hea kvaliteediga, seega oli ta õhtul üsna väsinud aga lapsed nii hirmsasti tahtsid temaga mängida ja mürada. Eks nad natuke said ka aga seljas ratsutamist ja kolli mängimist ei jaksanud. Ja kui Mees ütles, et ta soovib praegu puhata, siis läks selline nutukoor lahti, et ta pidi põgenema, sest pea oli niigi raske.

kaader


Ma olin üsna üllatunud, et reaktsioon nii tugev on aga järele mõeldes täiesti mõistetav, sest nad on viimasel ajal õhtuti väga lahedaid ja lõbusaid mänge mänginud. Ikka max võimsusel möiranud ja müranud ning lapsed olid nii elevil, et issi jälle kodus on.

Okei, võtsin olukorra enda kanda ning hakkasin lapsi magama sättima, mis sest, et kell polnud isegi veel pool kaheksa – selline jaur on väsimuse indikaator. Palusin Tütrel riided ära vahetada. Tuleb tunnistada, ma lõpuks ärritusin, sest selle asemel tehti kõike muud, samal ajal ajal karjudes. Sain seekord õnneks kähku jaole ning lõpuks oli pidžaama seljas JA päevariided ühte hunnikusse ilusti kokku volditud. Panin Pojale pidžaama selga, kes samamoodi karjus ja protestis. Mõlemad lapsed lihtsalt üürgasid ja mina olin täielikus hämmingus – sellist asja pole ammu olnud, vähemalt mitte nii mastaapselt. Õnneks rahunes kõik tasapisi maha – kallistasime, vestlesime natuke muredest ja raamatutest ning tundus, et saime kõik maandatud.

vanaisa sünnipäevapikniku rannapilt


Tore on märgata endas seda rahu. Märgata, et see pole koht, kus endast välja minna. Mina pean olema ruumi hoidja (lahe väljend, mille lapseootushommikult sain). Mina olen see sammas keset tuba, kellele kõik toetuda saab. Lastel on seda turvalisust eriti vaja, sest nad alles õpivad tunnetega toimetulemist. Minu jaoks on suurim kingitus see, kui lapsed end kõikvõimalikel viisidel välja elavad ja mina olen suutnud neile sellel ajal toeks olla. Sellised olukorrad lõppevad tavaliselt rahulike ja mõnusate lastega, kes magavad pika ja sügava une. Ei ole mingit lahendamata riidu, kurbust või viha. On usaldus ja armastus ja turvalisus.

Pildid: Johann 3000. Või Kolmtuhat?

Advertisements

TÕSTAN SAGEDUST

Ah, kuidas mulle meeldib praegu olla mina. Huvitaval kombel on rasedus minu jaoks täiesti loomulik olek. Nagu ei mäletakski, et mu keha oli kord täitsa minu oma ja ma sain põhimõtteliselt ilma piiranguteta liigutada. Mul on hea meel, et ma selle järgi mingit valusat igatsust ei tunne. Mõte on tore küll ning soovin seda juba kogeda aga ega see aeg teab mis kaugel ole ka! Nautigem siis neid beebiliigutusi, sest pärast sünnitust võib kohati tühi tunne tekkida. Magusvalus avastus, et need seedeprotsessid polegi enam beebi müksud. Aga selle asemel on hoopis vastsündinu, kes pärast ärkamist nii-nii kõvasti ringutades nägu krimpsutab ja rinna otsas piima lõnksutab. Asssajjutt, see pole enam üldse kaugel! Aeg läheb seekord kuidagi ruttu. Annab isegi lootust, et ei teki seda sünnituseelset (ja -järgset) limboseisundit vaid on hoopis hästi mõnus valmistumise (ja kohanemise/tutvumise) aeg.

Siinkohal pean ikka õhkama nende lapseootushommikute poole. Sügavad jutuajamised, mis viivad sinna, kuhu tee parajasti juhatab ning kosutavad meditatsioonid, mis tõmbavad korgid lahti ja täidavad südant. Mõnus elu! Mu usaldus elu ja selle käikude suhtes on jälle kasvanud ning suudan kõik olukorrad võtta vastu äärmise kergusega. Suhe Mehega on nii palju paranenud. Võtan asju vähemtõsiselt – kui varem oleksid mingid errorid suureks probleemiks kasvanud ja oleks tundnud vajadust lakkamatult asju selgeks (loe: sassi) rääkida, siis nüüd ma lihtsalt ei viitsi. Ja oh imet, elevandikärbse probleeme enam pole. See taktika – ülesketramise asemel väike paus – töötab mõlemat pidi ja mul on ääretult hea meel, et Mees samamoodi talitab. Pole mingeid mõttetuid pingeid, on maharahunemine ja siis normaalselt edasi suhtlemine. Okei, üks õhtu ma olin trossis lauamängu pärast (jälle) ja enne magama jäämist ei saanudki sellest üle aga muidu on väga hästi. Oleme tiim. Välja arvatud siis, kui ta minu linna ressursse lammutama tuleb.

õnnelaboratooriumis meditatsioonist toibumas

Eile hommikul läks naistega jutt sujuvalt ja kindlalt sünnituse peale ning rääkisin oma väga elavatest kujutluspiltidest, kuidas ma üksi kahe lapsega kodus olles järsku kolme lapsega kodus olen ehk siis ma sünnitan kodus roosa rätiku peal. Ja kuigi kogu seda filmi on olnud huvitav vaadata ning selline stsenaarium on iseenesest täiesti võimalik, siis ma ei tunne end sellega väga turvaliselt. Mulle meeldib sünnitada murevabalt ja kõrvaliste tegevusteta. Kiire ja planeerimata kodusünnitus tähendab, et ma pean helistama hakkama – kiirabisse, Mehele ja/või veel kellele iganes, kes saaks tulla ja suuremad lapsed enda hoole alla võtta. Ma pean liiga paljude inimestega suhtlema samal ajal, kui pehme ja rahulik suhtlus peaks toimuma hoopis minu ja beebi vahel. Seetõttu suhtlen beebiga ning kinnitan meile, et koduses ja turvalises sünnitusmajas on nii hea sünnitada ja sündida. Me oleme mõlemad toetatud ja hoitud. Paberimajandus ja koristamine on korraldatud ning mina selle peale mõtlema ei pea. Vanemad lapsed on samuti hoitud ning mu mees on minu kõrval. Kõik toimub parajas tempos ja ma olen paindlik kui meduus, nii et sünnitus on pehme nii minu kui beebi jaoks. Võib olla sünnib ta isegi vanni, kes teab. Ja me saame pärast omavahel lähemalt tutvuda ja süüa ja puhata, et siis hiljem end ülejäänud maailmale tuttavaks teha.

Niimoodi see sünnitamine tundub ikka väga mõnus ju! See tunne võiks mind nüüd lõpuni ja edasi kanda. Õnneks on mul ümberringi nii palju häid inimesi, eriti sõbrannasid, keda on viimase aasta jooksul üsna mitu juurde tekkinud. Ja selle erilise hingesooja tundega, et me oleme juba päris vanad sõbrad. Elu on ikka mõnus, ma ütlen!

Igatahes! Meil siin muud asjad ka liiguvad ja kuigi ma väga kõvasti hõisata ei taha, siis tasakesi elevil olen ikka. Pesen siin pesu ja korrastan ümbrust ja tervitan sügist. Täiesti sügise hõng on, kuigi nagu Mirjamgi, ootan ma salamisi mõnda viimset sooja ilma sel aastal. No nii 20+ kraadi. Oluliselt aktiivsema blogijana tema juba kirjutas, kuidas me neil üks päev külas käisime ning kuigi õhtupoole tundsin suurt väsimust (sest ma polnud päeval üldse pikutanud, hehe), siis nii hea oli rasedusest ja seonduvast rääkida, ilma et peaks vestluskaaslase tüütamise pärast põdema. Ühel ägedal hetkel avastasime, et meil on varsti kahe pere peale kolm plikat ja kolm poissi. No jube lahe ikka! Suuremad lapsed jätsid lõunaune vahele, mis tähendas, et meie lahkumine toimus lisaks suurele vihmale ka suure südantlõhestava nutu saatel, sest alles vahetult enne lahkumist avastati legendaarne kostüümikapp, millega lõpuks ikkagi mängida ei saanud. Õnneks olid võõrustajad väga mõistvad ja kaastundlikud ning kutsusid külla tagasi ka!

Elu tõotab praegu ikkagi aina head, mul jääb üle vaid usaldada ning kõik ongi täpselt nii kosutav nagu vaja. Seekord kavatsen pärast sünnitust end ise poputada ja paluda ka teistel seda teha. Lasta endale süüa teha või tuua ning esimesel nädalal täiesti murevabalt pikutada ja kulgeda. Loodetavasti pole siis Mehel veel puhkus läbi ning saab natuke aega vägede juhatamise vastutust rohkem endale võtta.

Nii hea on kirjutamisega oma võnkesagedust tõsta, kohe palju mõnusam ja helgem hakkab. Tundub, et see on ikka õige minu asi!

KAOSE ILU

Mõni päev on ikka täielik kaos. Nagu täna. Lapsed on mõlemad kuidagi kehvas tujus – Tütar jaurab täiel võimsusel ja Poeg teeb järgi. Ja siis mina olen sellest nii väsinud, et ei viitsi reageeridagi. Või noh, kuidagi ikka reageerin aga emotsioonivabalt. Olen need praegu välja lülitanud ja see on üsna hea viis provokatsioonidele mitte alluda ning ühtlasi oma närve säästa.

Lastel on vist kõva stress, mis vajab väljaelamist. Kaks viimast nädalat on mõlemad lasteaias käinud – Tütar valverühmas, kus õpetajad on vahetunud ning Pojal täiesti uus kogemus. Kahel viimasel ööl on Poeg nuttes ärganud – ärritunud, ei taha juua ega tekki peale, esialgu keeldub ka paitustest ja kaisutustest aga hiljem ronib kaissu rahunema. Harjutamise nädalad on möödas ning edaspidi kavatsen teda vaid paaril päeval kohale viia ning enamasti ka mitte terveks päevaks. Et saaksin ujumas või ämmaemanda juures käia. Vahepeal kindlasti kallistame hästi palju.

Tütar aga on olnud hästi viril ning suunurgad allapoole tõmmanud iga kord, kui asjad ei lähe nii nagu tema tahab. Ning ta tahab kõike täpselt vastupidi kui meil plaanis on. Võite ette kujutada, kui väsitav see lapsevanematele olla võib. Mingi hetk ma lihhhtsalt ei jaksanud enam rahulikult rääkida, sest nii kui ma suu lahti tegin, karjuti minust üle “ÄRA RÄÄGI!” Viisin siis lapse oma tuppa voodisse ning ütlesin, et enne me siit ei lahku, kui sa oled puhanud. Uhh, kui vihaselt võib üks väike inimene röökida. Puhas raev! Ta ikka mõnuga siples, nuttis ja karjus. Piisavalt rahunenuna ajas ta mu minema ning väitis, et jääb magama. Vaadaku ma ise – tal on ju silmad kinni. Olgu nii. Läksin siis Poega magama panema, kes ka selle vastu protesteeris aga siiski minu kaisus magama jäi. Ma tahtsin muidugi süüa tegema minna, kuid uni murdis mindki. Või mis murdis, ega ma väga vastu pannudki.

IMG_4810

Tütar siiski magama ei jäänud aga ta mängis vaikselt oma toas. Ma ei kuulnud, et ta Mehegagi kuidagi suhelnud oleks. Ning nüüd on ta ka ikka maru rahulik. Mingit vingu ega protesti pole, ta ei lähe koheselt endast välja ka siis, kui vend talt mänguasju näppab vaid selgitab rahulikult või vaatleb, kuidas vanemad vennale selgitavad, et niimoodi ei ole ilus teha. Huhh. Hommikust saadik on kõigil olnud tasakaalutu olemine ning mul on hea meel, et ma siis pannkookide asemel putru tegin. Muidu oleksin ma kindla peale täielik närvipundar. Pannkooke tegin hoopis õhtusöögiks, samal ajal ristsõnu lahendades.

Igatahes. Päev oli täielik kaos aga ikkagi üsna mõnus ja rahuldustpakkuv. Mulle meeldivad need päevad, kui stress saab välja elatud. Eriti kui lapsed seda teevad ja pärast end märgatavalt paremini tunnevad. Mulle meeldib, et ma olen olnud täpselt vajalikus meeleolus, et endale või teistele kuidagi liiga ei teinud. Mehega suhtlesin korraks järsult aga õnneks ta ei võtnud isiklikult. Siia õhtusse sobiks nüüd üks korralik saun aga ma käin hoopis ise hiljem duši all ja palun Mehel homme hommikul lapsed vanni panna.

Homme saab meil Mehega kuus aastat täis ja mul on mulje, et ta kavatseb midagi korraldada. Käin lapseootushommikul, viin pärast lapsed vanaisa juurde ning loodan, et ei kruvi oma ootusi üldse mitte kuskile. Tõotab tulla eriti mõnus ja selline koduselt eriline päev. Selline nagu poeks oma pehmesse voodisse heledate linade vahele, tuba värsket õhku täis.

LAPSEOOTUSPÜHAPÄEVAHOMMIK

Olen täna terve päeva seda infot protsessinud, mida ma endasse käsnana hommikul imasin. Pole mitte midagi teinud – vaid söönud ja pikutanud ja maganud. Ja nii mõnus on. Kohati tunnen, et Meest see natuke ärritab aga ma ei lase end sellest praegu häirida. Sest nii mõnus on!

Käisin Ingridi lapseootushommikul (ta kirjutab üsna mu lemmikut blogi ka). Sain mingi uue turvatunde kihi. Julguse võtta aega ja end kuulata, tõeliselt kuulata ja seda endale toetumist nautida. Ingridit kuulates käis mu sees nii suur töö – väga palju protsesse läks käima, tekkis igasuguseid mõtted ja seoseid ning kui ma eelnevalt olin ette kujutanud, et räägin palju, siis olin hoopis täiesti vait, sest lihtsalt nii palju infot käis korraga läbi. Ühtegi sõna ei tahtnud ka kõrvust mööda lasta või kuidagi Ingridi hoogu katkestada.

Mul on Ingridiga mingi mõnus äratundmine ja esmakohtumine oli hoopis sellise vanad-tuttavad-hõnguga hoopis. Ja jummel, kuidas mu süda vahepeal nii härdaks läks – Ingridi lõbus ja selge, nii-nii teadliku pilguga tütar oli samuti seltskonnas. Ma olin taas nii õnnelik, et olen rase ja mulgi on varsti beebikene, sest vastasel juhul oleksin kannatanud raske beebipalaviku käes. Mõnus oli näha ema ja tütre vahelist tunnetuslikku suhtlust ning see väsinud beebi laul emme kaisus või mõnulev mugin imetades. Ahhh! Millised mälestused ja tulevikuvaated!

Mulle hästi meeldis seos turvatunde ja toidu vahel ning kuidas seda sama turvatunnet luua ka ilma toiduta. Ingrid rääkis, kuidas ta raseduse ajal sõi vahepeal kaneelisaiakesi ja jõi kakaod. Kui nüüd ise mõelda, millise tunde need toidud tekitavad või millal ma tahaksin neid süüa, siis kangastub mu silme ees karge sügis ning pimedad õhtud soojas toas oranži tulevalguse käes. Selline sossu villasokkide soe. Seostub väga tugevalt turvatundega.

Mul aga on praegu vajadus intensiivsete või minu jaoks veidi harjumatute maitsete järele – selliste, mis keelt kõditavad. Rohelised oliivid (mõnikord kiviga, mõnikord kivita), sinep, mädarõigas. Keelt kõditab ka gaseeritud vesi, eriti mineraalvesi ning eelistatavalt külm. Mul on ka hirrrrrmus vajadus midagi mahlast krõpsutada. Selleks sobivad värske lühike kurk, nuikapsas ja jääkuubikud, harva ka roheline õun. Ja jõudsin just selgusele, et mul on kala ka vaja. Ahjulõhe, suitsukala (lõhe, lest, ahven, you name it), paneeritud kalafilee, need La Tabla unistuste tacod õlletaignas küpsetatud valge kalaga, mmmh! Katsun end toidu suhtes rohkem kuulata ja seda tõeliselt nautida mitte iga kord mõelda, kas seda oli nüüd vaja. Oli jah vaja, ja just seda! Jube raske on end iga ampsu eest lõpuks piitsutada. Sellega on mul veel eraldi keiss aga kuna kaalu- ja välimuseteema on praegu niivõrd aktuaalsed ja õrnad, siis ma puudutan seda mõni teine kord, kui saan veidi kaugemalt vaadelda.

Üks väga mõnus teema oli veel maandus. Kuidas olla ja/või jääda kohale ning end maandada. See on jubeeeeee vajalik laste kasvatamisel ning tuleb kasuks ka sünnitusel – kui tead, kuidas seda võimsat keha läbivat energiat suunata. Ma olen varemgi tunnetanud seda kohal olemist, kahe jalaga maa peal ja nii edasi aga kui Ingrid ütles, et tema justkui hõljub õhupallina õhus ja vaid üks varbake puudutab maad ja et sellisest maa peal olemisest talle piisab, siis mu silmad avanesid erinevatele võimalustele. Mulle tuli meelde, kuidas ma ükskord üritasin vaimusilmas endale juuri alla ajada aga see tunne ei olnud mulle õige ega hea. Olen alati olnud selline pea pilvedes, helge ja lõbus ning üldse ei ütleks, et kahe jalaga maa peal. Täna tundsin, et mu tallad tahavad vaid kerget sambla kallistust. Hästi pehmet, nii et sellel saab nagu õõtsuda – vahel olen natuke rohkem maa peal, vahel natuke vähem.

Ah, kui väga äge see kohtumine oli! Valisime igaüks Klaarsuse Sõnumite hulgast ühe kaardi ning mina tõmbasin Valguse kaardi.

Sõnumid, mis mind kõige rohkem kõnetasid, minuga võnkusid, olid “ma valgustan ja toetan”, “ma näen selgelt” ja “tean oma vajadusi”. Ja “vaatan maailma armastavalt”. Selle pärast ma tundsingi hommikul vajadust endale kivid külge riputada – ämma kingitud rodokrosiit on mulle hästi mõjunud ning vajasin selle toetust ja kinnitavat energiat. Kannan seda armastuse energiat enda südame kohal ja käe ümber.

Avastasin just, et mu suhtumine erinevatesse olukordadesse on muutunud ning võib olla tõesti mängivad need uued kivid oma rolli. Ma võtan end palju vähem tõsiselt ning ei ketra mingeid üles kerkinud asju aina edasi, sest need tunduvad lahendamata. Annan neile lahendumiseks hoopis aega juurde ja ongi rahu majas. Meeleolu on mul tasane ja hea ning selle pärast ma Mehe ärritunud olekut ka väga tõsiselt ei võta. Sest ma tean, et kui mina suhtlen kergelt ja lõbusalt, kandub see talle edasi ning ka tema on lõpuks samasuguses meeleolus. Meil kanduvad need tujud üksteisele väga kergesti üle ja ebameeldivad olemised võivad seetõttu päris pikaks venida aga ma enam ei viitsi. Las need mured olla natukenegi eemal ja vaatame, mis saab. Siiani on väga mõnus ja harmooniline olnud, nagu päris. Ilma kripeldava tundeta, et midagi on justkui tegemata.

Phuuh, mul tuleb praegu nii palju uusi asju peale, millest mõtiskleda ja kirjutada. Teen parem pausi ja lähen käin ujumas. Sest ma saan!

JULGUS USALDUS

Nii hea, et see nädal nüüd lõppemas on. Olen saanud paljude asjadega enda sees toimetada ning olen teinud huvitavaid avastusi, millega omakorda edasi töötada.

Esiteks, ma võin unistada küll üksi rannas, metsas, kohvikus ja mujal käimisest aga tõde on see, et kellegagi koos on see ikka kordades mõnusam ja tähendusrikkam. Samas üksi endaga vaikselt olla on ka mõnus aga neid hetki meeldib mulle leida just siis, kui justkui pole selle jaoks aega. Ja noh, praegu mul pole võimalik täitsa üksi nii kui nii olla – kaks hinge ühes kehas.

Teiseks, mu lapsed usaldavad mind – see lasteaiaga harjutamise nädal on mulle näidanud, et nad usaldavad mu valikuid ning kui ma ise olen järjekindel ja mõne koha pealt täiesti järeleandmatu (kuid sealjuures positiivne), siis nad võtavad selle omaks. Ja mitte niisama ei lepi vaid väga rahumeelselt ja mõistvalt. Siinkohal mängib rolli ka see, et olen oma mugavusest välja tulnud ning oma sõna maksma pannud, isegi siis, kui tahaksin väsimusest käega lüüa. Jube mõnus on nüüd, kui ma suudan säilitada meelekindluse olukordades, kus Poeg tahab aina külmkapi ust lahti hoida või Tütar kavalate läbirääkimisvõtetega magamaminekut edasi lükata. Pojale on muidugi veidi keerulisem asju selgitada nii, et ta mõistaks aga kuna tegelikult Tütar oligi see, kes oskas mulle juba pähe istuda, siis temaga on juba lihtsam. Enam ei ole nii palju vastu vaidlemist või isegi röökimist – nüüd pean ma kümne korra asemel viis korda ütlema, et palun pane mänguasjad oma kohale või praegu ei söö õuna, sest õhtusöök on kohe valmis ja me sööme kõik koos. Küll on hea tunne olla adekvaatne lapsevanem.

Kolmandaks, olen enda seest leidnud tahtmise üksi sünnitada. Mitte muidugi päris üksi – Mees on kindlasti sünnituse juures. Eelnevalt olin nii veendunud, et soovin kindlasti doulat kaasa aga nüüd tunnen aina rohkem, et soovin omaenda vägevusest tuge ja jõudu leida. Seda tunnet süvendas Briti sünnituslugu ja ma mõtlesin, et küll on vägev naine. Endas kindel ja kõigutamatu. Ma olen eriliselt võlutud sellest, kuidas ta Prantsusmaal sünnitades ennast kehtestas, sest seal on kogu protsess Eestiga võrreldes täiesti üle medikaliseeritud. Tema keha, tema laps, tema sünnitus. Vägev! Minge lugege. Enne sünnitust soovin aga toetust selle kindluse leidmisel. Et julgeksin end usaldada ja vabaks lasta. Kuigi tunnen, et olen ise juba oma loomulikul teekonnal sinna jõudmas. Peaksin ilmselt natuke Meest ka enda jaoks koolitama ja tedagi rohkem sünnituse lainele tõmbama.

olin ükskord eriti cute

Selle nädala lõpp on kujunenud tõesti mõnusaks! Eile õhtul sõime hoovis lina peal ahjulõhet ning täna hommikul õues laua ääres väikeseid kohevaid pannkooke. Mmm, nii hea, kui hommikul soe tuuleke juba paitab! August on ikka tõeliseks suvekuuks saanud. Ja nädal saab lõpetatud mõnusa lapseootushommikuga Õnnelaboratooriumis teemal “Toit ja turvatunne”. Teema, mis täna jälle üles tõusis. Täpselt õigel ajal, juba ootan!

UUED HARJUMISED

Minu poeg käis täna esimest korda lasteaias ja viibis seal paar tundi ilma minuta ka. Nüüd lõhnab ta lõunasöögisupi ja õpetaja lõhnaõli järele ning magab minu kõrval sügavat und.

Arvasin, et teise lapsega saab see lasteaeda minemine (minu jaoks) kergem olema aga ikkagi oli mingi värin sees. Poeg praegu oluliselt noorem, kui Tütar enda esimesel lasteaia päeval ning palju on teistmoodi. Kuigi ta kõne on tänu õega koos kasvamisele päris hea, siis võõral võib natuke ikka aega võtta, enne kui mõistab, mida ta räägib. Poeg on ka suur kaisutaja ning esimese tunni jooksul ta käis korduvalt mult kallistusi küsimas. Lahkuda tahtsin ma ikkagi nii, et teeme kalli-musi-tšau ja lehvitame aknalt. Ma ei tea, kas minema hiilimine ühelgi juhul hea on aga tean, et meile küll ei sobi. Minu jaoks on oluline, et laps näeks, kuidas vanem lahkub (ning et sellega kaasneb iga kord lühike rituaal) ning kuidas vanem pärast alati tagasi tuleb. Mu süda rõõmustab alati nii väga, kui lapse nägu mind nähes särama lööb ja kuidas nad alati mind ja ka teisi lähedasi kallistama jooksevad. Kujutan ette, et kui minema hiilida, siis oleks vastuvõtt hoopis nutusem aga kuna ma pole sellega kokku puutunud, siis ma tegelikult ju täpselt ei tea ka.

Kui ma oma laste iseloome võrdlen, siis näen, et Tütar on hästi isepäine ja julge ning alati ei viitsi mulle aknale lehvitama tulla aga arvan, et tagasihoidlikum ja tundelisem Poeg hakkab alati lehvitama. Kuigi kes sedagi jälle täpselt teab – võib olla mõnel hommikul on vaja kohe pea ees mängu hüpata ning pole mahti tšaugi öelda.

Õpetajad tunduvad väga toredad ja osavad olevat. Nii väikestega on vaja üsna aktiivselt kogu aeg tegeleda ja nii hea oli näha, kui positiivse energiaga nad lapsi tegevustesse kaasasid. Nututeema on muidugi eraldi asi – siis ikka kõlas “ära nuta” jne aga pakuti palju tähelepanu ning võimalust kallistada, kui kellelgi meel vahepeal kurvaks läks. Mul oli hea soe tunne, kui lahkusin, sest tundsin, et nendest õpetajatest saavad mu poja jaoks turvalised inimesed, kelle poole murega pöörduda. Proovime see nädal igal hommikul mängimas käia ning alates järgmisest nädalast paar pikemat päeva teha.

autoentusiast

Loodan, et saan selle aja sees kuskil kolm korda ehk ujumas ka käia ning rohkem kirjutada, kasvõi iseendale. Ma panin blogile Facebooki ka viimaks lehe püsti (@saramanderblog) – olen seda pikka aega kaalunud aga sõbranna andis viimase tõuke. Olen ka ise kogenud, et läbi Facebooki on lihtsam blogisid jälgida, sest blogitakse erinevatel platvormidel ning kes blogide vastu suurt huvi ei tunne, ei kasuta a la Bloglovinit või muud saiti, kuhu kõik uued postitused tulevad. Facebookis on ka lihtsam kommenteerida, kuigi mulle endale meeldib blogides sees rohkem kommenteerida ning kommentaare saada. Kuna mu eesmärk on jõuda huvitatud lugejateni, kes võivad siin kohata toetust ja äratundmist, siis see tundus olevat järgmine loogiline samm.  Ja mine tea, ehk julgustab suurem hulk lugejaid mind sagedamini kirjutama. 🙂

KAKSKÜMMEND VIIS

Mul oli see aasta üks eriline sünnipäev. Lisaks sellele, et sain 25 aastat täis, oli kogu päev väga mõnus ning lõppes ütlemata toreda üllatusega, mis mind nii sügavalt liigutas ja väga erilisena tundma pani. Küll on hea olla hinnatud ja armastatud.

Päev algas üsna tavalisel viisil – ärkasin suts pärast seitset, et Mehele hommikusöök teha ning tema kinkis mulle üüratu valgete õitega potikrüsanteemi. Sellise ilusa ümara. Valgeid lilli teadsin oodata, sest Tütar oli eelmisel päeval koos Mehega neid ostmas käinud ning välja rääkinud, et issi tõi emmele sünnipäevaks valged lilled, heheh. Kingitus pidavat tarneprobleemide tõttu hilinema, selle sain kätte eile – mu ammuigatsetud kaamerastatiiv! Imeline lisand minu eelmise aasta kingitusele – hübriidkaamerale. Süda!

Ülejäänud päev kulges mõnusalt päikese käes peesitades ja niisama kena olles. Ämm tuli vahepeal heade soovide ja kingitustega mind rõõmustama. Tõi mulle ehted, suuuuure võimlemispalli ja imemõnusa rätiku, mille kohe endale ümber mässisin ja Instagramis eputasin. Olemine oli niiii hea ilus ja päikeseline. Valmistusin hääästi tasakesi õhtusöögiks sõbrannaga, kes pidi mind kella kuueks kuskile viima. Rohkem ma selle kohta midagi ei teadnud ning mul polnud mingeid erilisi ootusi – lihtsalt mõnus eine mõnusa kaaslasega.

Aga oi, mis üllatuse osaliseks ma sain! Stella sõidutas mind Paju Villasse. Ma ikka eeldasin, et meid juhatatakse kahe inimese lauda aga kui kuulsin “aa, see on see pikk laud” ei jõudnud ma reageeridagi kui ümber nurga minnes oma kalleid sõbrannasid tõusmas nägin! Ma olin nii rabatud ja üllatunud, poleks ealeski osanud midagi sellist oodata. Esimest korda elus on mulle korraldatud selline üllatus. Lauas istusid mu õde, Eva Paula, gümnaasiumiaegsed sõbrannad Silja ja Dagmar (viimast polnud ma üle aasta kindlasti näinud), Mehe endised klassiõed ja minu uued sõbrannad Stella, Doris ja Beti ning kõige suurema üllatusena armas Kadi, kes sõitis nädala sees Rakverest mind rõõmustama. Tema oli ka selle üllatuse initsiaator, mis teeb selle minu jaoks veel eriti eriliseks, sest me pole üldse pikalt (veel) sõbrannad olnud. On tõeliselt soojendav, et nii lühikese ajaga üksteise jaoks niivõrd oluliseks kasvanud oleme. Kümblesin terve õhtu selle üllatuse säras!

Paju Villa toidud olid ka imelised! Kuigi mulle praeguses raseduse faasis korraga palju toitu sisse ei mahu, sain ma söömist mõnuga nautida. Mina tellisin lõhe karulaugupüree, spargli ja sidrunaloisiaga. Süljenäärmed aktiveeruvad, kui mõtlen sellele mee ja sinepi kastmele. Mmmh, so many flavours! Roog oli nii paraja suurusega, et vahepeal sai veel korralikult värsket leiba võiga ka nautida. Siis oli paraja suurusega paus, enne kui magustoite proovima asusime. Mina valisin magustoitude seast “Delux-olaadi”, mis oli tõeline šokolaadilaks aga mida tasakaalustasid hapukad murelid ning šokolaadigelato. Oh my! Ma ei pea end toidueksperdiks ega eriliseks arvustajaks aga mul oli nii hea võimalus tipptasemel roogi nautida ja ma tegin seda, täiel rinnal. Ma kasutaks sõnu, et maitsed olid peenelt tasakaalus ning samaaegselt erilised ja väga klassikalised. Loodan, et Mirjamil, kes oli samuti üllatajate nimekirjas aga kahjuks tulla ei saanud, avaneb varsti uus võimalus Paju Villat külastada. Ma olen väga huvitatud tema hinnangust, sest kirgliku foodie‘na teab ta, millest räägib. Mina igatahes jäin toiduga väga rahule. Ruum läks lõpuks küll palavaks ja umbseks ning õhtu lõpuks selgus, et ilm oleks lubanud ka õues istuda aga kergelt niiske olemine ja turses jalad ei rikkunud mu tuju absoluutselt.

Sain kingituseks Geisha kommid, mida pärast kodus salaja süüa, JOIKi kehakoorija ja kätekreemi enda poputamiseks ning Doreen Virtue jumalannakaardid oma naiselikkuse toetamiseks. Avastamisrõõmu on olnud palju. Oeh! Tunnen end siiani nii hoituna. Olen eriline ja oluline ja piisav! Aitäh igale õnnesoovijale ilusa päeva eest, loodan, et selliseid päevi tuleb veel ning et saaksin ise ka kellegi päeva samavõrd eriliseks teha!