RÜTM, VIIMAKS

Pärast Biiki sündi olen end korduvalt ebakompetentse emana tundnud. Tundnud, et ma ei tea absoluutselt, mida ma teen. Majas on olnud pinge, sest ma olen justkui äraootavas olekus, et millal asjad paika loksuvad.

Täna loksusid, siis kui poegadega jalutamas käisin – Jarl kärus, Biik linas. Tundsin end hästi ja turvaliselt ning jõudsin järeldusele, et Jarl ei pea käima lasteaias. Koht on olemas ning väga hea, kui meil on võimalus ta vajadusel hoidu viia aga pelgalt koha olemasolu pärast ei pea käima lasteaias. Olin varem kuidagi survestatud teda sinna viima aga pärast sünnitust on see pigem meie rütmi leidmist seganud. Meile kõigile on parem, kui saan olla lastega kodus. Säde käib seal muidugi rõõmsal meelel ja kui Jarl käib lasteaias vastavalt vajadusele, siis Säde on vastavalt vajadusele kodus.

Jarl pole lasteaiaks veel päris valmis ning on selgelt näha, et mina olen talle praegu kõige tähtsam. Ta on väga mõnus mees ka, erinevalt Sädest on ta palju altim minu sõna kuulama ega tatsa naljalt tagasi vaatamata minu juurest minema. Ta pole nii isepäine ja uudishimulik ning ei protesteeri niivõrd palju, ainult siis, kui ta on väsinud või näljane. Jarl on üliarmas väike inimene. Lõbus ja hell, kohati ka üsna suur eputrilla, eriti kui torti pakutakse. Tal on nii iseloomulikult krussis juuksed ja ümmargused silmad ning ta vaikselt moodustab kahesõnalisi lauseid. Jube äge! Ja need toredad asjad tulevad välja siis, kui tal on olnud piisavalt aega kodus olla, oma turvalises keskkonnas armastatud inimeste keskel. Lasteaiast toob ta enamasti kaasa palju stressi ning magamamineku ajal on tal eriti suur vajadus minu läheduse järele. Ma kartsin, et mul saab olema beebi ja väikelapsega raske, sest pärast Jarli sündi oli. Aga hoopis lihtsam on, palju-palju lihtsam.

K on minuga nõus. Kuna tal on puhkus, siis on ta kõige selle juures olnud – näinud Jarli käitumist ning minu olemist. Eile õhtul ma ei tahtnud üldse rääkida, sest teadsin, et hakkan nutma. Jarlil oli palavik ja silmanähtavalt väga paha olla ning ma tundsin end kõige ebakompetensema emana maailmas, sest ma tahtsin teda nii väga tundide kaupa kaisus hoida aga seda on raske teha, kui beebil on vaja süüa ja samuti kaisus olla. Andsin endast tol hetkel nii palju kui sain aga süda igatses rohkemat. Mul oli kurb olla, et ma ei saa oma lastele praegu anda nii palju kui nad vajavad. Või nii palju kui ma tahaksin anda. Ma tean, see on üks leppimise ja rahu tegemise koht, sest ma tahan üsna palju ka ning mul lihtsalt pole sellist ressurssi. Täna tunnen end aga kordades paremini ning olen enda vastu hea. Lapsed on ka õnnelikumad ja rahulikumad.

img_5752

jah, ma olen 25 ja mul on kortsud

 

Hea sügis, ilus sügis. Täiesti kindlalt minu lemmikaastaaeg. Uued algused ja vanad armastused.

 

Advertisements

NIMI

nimi

Selle nimega on tore lugu. See on nimelt minuga kaasas käinud juba enne esimese lapse sündi. Esimene laps on aga tütar, teine laps on poeg ja K tahtis nii väga talle just seda nime, mis tal praegu on. Ja nüüd meie kolmas laps ja teine poeg sai viimaks selle minu nime. Pakkusin seda ka Jarliga välja aga kõik minu variandid olid juba põhimõtteliselt väljaspool arvestust ning kuna mulle väga meeldib K nimi (lihtne, lühike, klassikaline, jõuline), ei olnud mul selle vastu mitte midagi. Jarl on oma nime näoga küll. Oleksin tahtnud kolmandale lapsele ka sama nime panna, sest see on minu arvates lihtsalt täiuslik nimi!

Biiki nimi jäi mulle kunagi silma Simsi mängust. Enne päris elus laste saamist tegin seal otseloomulikult iseenesestmõistetavalt iseenda ja Karli ning lõin pere – ühe lapse nimi oli muidugi just seesama. Seekord ma ei osanud üldse mingit nime pakkuda, sest arvasin, et see nimi on nii kui nii liiga imelik või ei sobi K-le. Sünnitusmajas ütlesin, et tal peab kuninga nimi olema ning K lõi kohe kuningate nimekirja lahti ja hakkas pakkuma. Pidama jäi ta just sellel. Alguses ma polnud üldse kindel ja me arutasime veel paar päeva. Täiesti harjuma ja õigeks nimeks pidama hakkasin ma alles pärast perekonnaseisuametis käimist. Siis mulle hakkas meenuma, et mulle on see nimi päris pikka aega päris kallis olnud. Kartsin enne, et see on liiga võõrapärane või ei vasta mingitele mu enda pandud standarditele. Keegi pole aga kummaliselt reageerinud, välja arvatud Stella, kes meid enam esimese hooga uskuda ei taha ja tünga tegemises kahtlustab, heheh!

Kui esimese lapse nime osas sai otsustatud, käis must korraga üle selline “õige nime” tunne, mida ma pärast enam tundnud pole. Teiste lastega on see õige tunne tulnud aegamisi, mitte nii äkki. Nüüd on õige tunne kõigiga. Minu ilusate nimedega ilusad lapsed!

Saaks ma nüüd nendega samale perekonnanimele …

 

Pilt: KäTu foto

ENNE JA PÄRAST SÜNNITUST

Nonii, sünnilugu läks Emmede Klubisse üles ning nüüd tunnen, et saan kõigest muust seonduvast ka vabalt kirjutada.

Kui 10. septembril veed tulid, oli meil kodu külalisi täis. Ingrid ütles nii toredasti, et suured peod ikka meelitavad inimesi. Aga ega pidu meie lahkumisega ära ei lõppenud – sõbrad jäid meie juurde veel sööma ja lauamänge mängima ning me jõudsime veel peole tagasi. Kanaisa loomusega meestele ei mahtunud muidugi pähe, et kuidas meid ometi koju lasti ning K-ni jõudsid ka mõned hirmujutud seoses lootevee puhkemise, koju saatmise ja napika sünnitusega. K mängis mõned mängud ning sahmis poole ööni koristada, et siis kolm tundi rahutult “magada”, esimese äratuskella peale püsti krapsata ja mind sünnitusmajja talutada. Mõtlesin, et heakene küll, sest kuidas ma sellise ära sahmerdanud mehe sünnitusele kaasa võtan. Kui mõlemad saame niimoodi paremini puhata, siis olgu nii. K üritas nii väga rahulik olla ja mind usaldada ning olen talle selle eest väga tänulik! See kindlasti nõudis suurt jõudu, sest tema oleks tahtnud tuhude regulaarsust või seda, et ma oleksin turvaliselt arstide hoole all.

Ma ise tundsin end kogu protsessis turvaliselt ning valisin sahmimise asemel puhkamise. Oleksin ju võinud lakkamatult jalutada ja üritada tuhusid hoida aga kuna kell oli palju ja magamata öö ei tundunud väga ahvatlev, siis sättisin end ebaregulaarsete tuhude saatel magama.

Sünnitusmajas ei tekkinud samuti pikaajalist regulaarsust kuid protsess käis ja ma tundsin, et sel päeval ma ikkagi sünnitan. Huvitav päev – täpselt 5 päeva pärast K sünnipäeva ning 5 päeva enne Jarli sünnipäeva. Kõik meie pere mehed on septembris sündinud. Mina praegu tunnen, et rohkem ma sünnitada ei jaksa. Kuigi see on väga lahe ja võimas kogemus, siis rasedus ja hiljem sellest kõigest taastumine on paras katsumus. Isegi kui mul on olnud keskmisest mõnusamad rasedused, kurnab see keha ja vaimu ning mina tahaksin nüüd puhata. Seekord oli K sünnitusel väga aktiivne. Ma tundsin juba enne, et see kord on meil võimalus veelgi suuremaks läheduseks. Eelmistel sünnitustel oli väga oluline, et ta füüsiliselt kohal oleks. Olin temaga kogu aeg füüsilises kontaktis – hoidsin tuhude ajal alati ta käest kinni. Seekord oli ta aga vaimselt väga kohal. Suhtles minuga enesekindlalt, ma tajusin tema usaldust ja usku, et ma saan sellega suurepäraselt hakkama. Et ma olen maailma parim sünnitaja. Ta hoidis mind täpselt nii nagu ma tahtsin, ütles täpselt seda, mida mul kuulda oli vaja ja oli üleüldse nii väga imeline! Sünnitusmajas oli tal nii mõnus meeleolu ja see kandus minule edasi. Aitäh, minu mees!

Sünnitustoas läks aeg nii kiiresti. Enda arvates olid mul pressid kuskil 15 minutit, tegelikult aga kuskil pool tundi. Uskumatu, et mu väike beebi nii lühikese ajaga välja tuli. Ma ei kujuta ette, mis surve ta peal võis olla, kui ta emakaga koostöös endale teed tegi. Hiljem lastearstid küsisid pead vaadates, et kas ta jäi sünnitusteedesse kinni või tuli kiiresti. Vapper väike mees! Nii tubli ja vapper beebi Biik, kes hakkas pool tundi pärast sündimist ja uudistamist ise tublisti imema. Jällegi – minu jaoks oli see 15 minutit. Seda ta ei saanud aga kaua teha, sest mulle tuli teha narkoos. Pärast nabaväädi lõikamist ja platsenta sündi vaadati mind läbi kuid jäi kahtlus, et mõned lootekestad pole välja tulnud ning need tuli narkoosi all eemaldada. Käsutasin K-l särgi seljast, et ta senikaua Biikiga nahk-naha kontaktis oleks ning uinusin. Ärkasin maksimum 20 minutit hiljem, kui olin ilusti puhastatud ja õmmeldud (ilupiste) – olin nii-nii unine. Beebi pandi mulle kaissu sööma, K näitas mulle Biiki imetud sinikaid oma rindkerel. Natuke itsitasime, vahtisime beebit ja suhtlesime välismaailmaga. Mina pidin tukkuma ka. Varsti sain püsti tõusta ning tõestada, et ma ei hakka isegi mitte natukene kuskile kokku kukkuma. Anti korraldus tihti tualetis käia ning toodi toit. Haiglatoit on kohati kummaline aga just sellel päeval õnnistati mind imelise kuuma boršisupiga. Luristasin selle endale sisse ning läksime peretuppa lebotama.

img_5405

eine

Pühapäeva õhtul enne valvetuppa kontrolli minemist viisime mu sõbrannale food kit‘i. Mul oli temaga kokku lepitud, et ta valmistab mulle pärast sünnitust vürtsika ingverikarri ja toob selle mulle otse sünnitusmajja. Oujee! See oli täpselt see kosutav eine, mida ma vajasin. Õhtul lasin emal veel šokolaadi tuua ning nautisin seda täiel rinnal. Lisaks oli K mulle smuutisid ja kookosbatoone varunud.

Suur õde ja vend käisid ühepäevast vennakest ka vaatamas. Mõlemad olid nii elevil ja nunnud. Säde hakkas lahkudes südantlõhestavalt nutma, sest ta nii väga tahtis meiega sinna jääda. Kallistas ja musitas läbi pisarate mind ja beebit aga lõpuks lahkus ikka rõõmsal meelel. Jarl oli minu jaoks üllatavalt huvitatud, sest Säde pärast tema sündi nii suurt huvi ei tundnud. Tema käib samuti beebit paitamas ja musitamas ning haiglas olles vaatas värsket kodaniku üsna heldinud pilguga. Oeh, mu süda tahab lõhkeda, mul on kolm last! Suur pere!

img_5437-1

tõeline õnneuim

Kuna teisel ööl läks K suurte lastega koju, siis jäime Biikiga kahekesi sünnitusmajja. Voodis oli nüüd rohkem ruumi ja Biik jäi pikaks ajaks magama. Ma ei tahtnud teda äratada, seega pikutasin teisel pool voodit. Ma ei saanud üldse magama jääda, sest tundsin, et olen temast liiga kaugel. Panin ühe sõrme tema peopessa aga lõpuks ootasin ikkagi nii kaua kuni ta jälle ärkas ja sain ta enda kaissu nossutama. Alles ta ju oli mul kõhus, kogu aeg nii lähedal ja nüüd järsku 30 cm liiga kaugel.

Haiglas oli täpselt paras niimoodi kaks ööd olla. Jõudis juba kodu- ja värske õhu igatsus tekkida. Kodus keegi ei marsi uksest sisse mind või beebit kontrollidega segama, saab rahulikult tukkuda ja olla. Üks naistearst käitus eriti kummaliselt, kui mind vaatama tuli. Biik oli just söönud ja magama jäänud ning hakkas äratuse peale nutma. Selle peale arst imestas ja küsis, et miks nutab. Ütlesin, et ta just jäi magama pärast söömist, mille peale arst ütles, et siis ta küll ei maganud veel. Hmh, okei. Siis ta katsus mu kõhtu, käskis pikali olles pead tõsta ning vaatluse järel hakkas rääkima kõhulihaste lahknemisest. Ma tahtsin vahele öelda, et jah, mul juba esimese rasedusega oli see, käisin Kõhukliinikus, olen teadlik ning hakkan varsti harjutusi tegema. Tema aga katkestas mind ning manitses, et ma ta nüüd ikkagi lõpuni kuulaks. Ta jätkas oma kummalist müügijuttu, kordagi mainimata sõna “diastaas”. Biik nuttis terve selle aja, kui ta rääkis mulle asjast, mida ma juba tean. Olin varasemast manitsusest natuke kohkunud ning pikutasin üsna abitult ja noogutasin, tema mulle ülalt alla vaadates. Kui ma poleks juba varem sellest teadnud, oleks mul ilmselt natuke keeruline olnud aru saada, millest ta rääkis, sest see oli üsna segane ja ebamäärane ning kõlas ebameeldivalt reklaamtekstina. Selline natuke ebamugav kogemus ja suhtumine arsti poolt.

 

Väga pikk ja laialivalguv postitus aga just need asjad tahtsin üles märkida, enne kui meelest läheb. Nüüd on kaks nädalat sünnitusest möödas ja rütm hakkab vaikselt juba kujunema. K puhkab oktoobri alguseni ning ilmad on nii ulme ilusad! Sain suure hunniku pesu pesta ja õue kuivama riputada. Ees on veel mõned suurpuhastused, minu riidekapp on juba puhtaks roogitud. Breakdown‘e pole väga esinenud aga kohati on ikka väsitav küll. Õnneks oskame kõik öösel magada ja puhkame end enamasti ilusti välja ning päeval oskame ka tublisti lebotada ja elu nautida.

Hommikuti on alati parem. Eriti sellistel päikeselistel sügishommikutel.

Tagasivaade: ELU HOIAB

OLYMPUS DIGITAL CAMERAOLYMPUS DIGITAL CAMERA

Lehitsesin blogi drafti ja leidsin ühe märtsi lõpus kirjutatud postituse. Olin siis alles raseduse mõttega harjumas ning praegu tagasi vaadates sain nii palju hingesoojust. Aitäh mulle!

♥ ♥ ♥

Läksin viimane kord joogasse veidi kummalises ja tujutus meeleolus. Minus oli ärevus eelkõige Tütre tervise pärast. Tal oli köha, mis läks hullemaks ning nohu tuli ka veel juurde ja ta kaebas ka silmavalu üle. Et justkui pigistaks kuskilt. Tundsin muret, kurbust, süütunnet. Süüdi selle pärast, et ma ei pööranud köhale varem piisavalt tähelepanu. Et annan lapsed kellegi teise hoolde ja ise lähen joogasse. Et ma olen isekas ja ignorantne ja tähelepanematu. Ärevust lisasid veel varjatud pinged Mehega, sest tundsime üksteise lähedusest puudust aga aega polnud teinud, et omavahel koos lihtsalt olla. Tere, head aega, kuidas päev läks, hästi.

Aga läksin siis joogasse ja enne algust proovisin neid tundeid lähemalt ja kaugemalt vaadata, tänada ja usaldada ning võtsin need kõik hingamisse kaasa. Need tunded saatsid mind kuni lõdvestuseni. Liikusime venitustes ning tegime võimsaid kriyasid, mis panid minus midagi liikuma. Eriti tugevalt mõjusid käte hoidmised. Esimese kriya ajal tundsin, kuidas kurku hakkab kogunema mingi pinge – märkasin seda ja lasin tal olla. Ja siis tulid järgmised hingamised ja käte hoidmised, mis panid energia kiiresti ja intensiivselt kehas liikuma. Õpetaja juhendas meid kätes tekkinud surinat suunama sinna, kus on kõige rohkem toetust vaja ja mina viisin kõik kõrisse ja rindkerre. Kogu see aeg hingasin sügavalt ja rütmiliselt aga kuskil oli õhuahmimise ja hingeldamise tunne. Väga kummaline oli seda kõrvalt vaadata ja teada, et varsti-varsti. Viimane kriya oli nii raske, et ma oleksin peaaegu murdunud kuid viisin selle hingamisega koos lõpule, suunasin energia ning sättisin end vasakule küljele lõdvestusse.

Õpetaja palus meil kujutleda end rannal pikutamas. Tunda, kuidas keha vajub sooja liiva sees ning kuidas merelained hakkavad vaikselt varbaid paitama kuni katavad terve keha. Kuidas lained toovad kõike seda, mida parasjagu vaja on ning viivad minema selle, mis ei toeta. See kõik oli nii liigutav ja kaunis ja vabastav, et ma puhkesin nutma. Nii hea oli tunda, kuidas päeva pinged minust lahkuvad ja see kõrisse tekkinud kogum kahanes aina väiksemaks ja väiksemaks. Ma olin nii õnnelik, nii tänulik. Jagasin energiat ka oma perele, keda ma vaimusilmas pisarsilmil kaisutasin, vabandust palusin ja tänasin. Lained tõid mulle nii palju toetust ja tingimusteta armastust – see oli nii tohutult võimas ja vabastav. Viimati tundsin sellist armastust regressiooniteraapias, kus tervenesin oma senise elu kõige laastavamast kogemusest.

Kõige ilusam oli see, et kohati nägin end rannas õnnelikult rasedana pikutamas ja kohati oli mul üks värske beebi kaisus. Ainult meie kaks, kahekesi koos. See oli nii eriliselt soojendav tunne, sest ma olen kolmanda rasedusega tundnud kohutavat segadust. Ühtaegu olen õnnelik ja tean, et see on just õige, samal ajal leian, et mul on raske ümber lülituda jälle sellele lainele, kui ma olin juba muu eluga edasi minemas. Raske on, kui oled mõelnud ja häälestanud end ühele visioonile aga pead asjaolude sunnil asju teistmoodi nägema hakkama. See ei käi lihtsalt ega kiiresti ning tekitab vastuolulisi emotsioone ning seetõttu tundsin seal sooja päikese käes lamades eriti selgelt, et ma olen toetatud ning meil on turvaline. Meil on eriline side ja suur armastus. Tingimusteta. Sellele mõtlemine muudab mu meele praegugi härdaks, elu on nii kaunis!

Ma sain sellest tunnist vajalikku energiat, et tegeleda sellega, mis mind ees ootamas oli – väsinud ja nähtavalt haige laps ning tema väike vend. Korjasin lapsed vanaisa juurest peale ning jõudsime kenasti koju, kus mõlemad nutma hakkasid – üks, sest lihtsalt nii kehv oli olla ja teine, sest tema täitmatu kõht nõudis veel. Suutsin jääda rahulikuks ning tähelepanelikuks mõlema suhtes, mis sest, et samaaegselt üks hädiselt nuuksus ja teine meeleheitlikult karjus. Kraadisin Tütart ja palusin talt vabandust enda käitumise pärast – et ma olen olnud tõre ning pole teda piisavalt kuulanud. Selle peale laps rahunes märgatavalt, palus tekki peale ning käskis ära minna, kui ma tema arvates juba liiga kaua kallistama olin jäänud. Samal ajal oli Poeg rahunenud ning leidnud uue tegevuse, mille ma pidin katkestama ning mis kutsus uuesti karjumise esile. Paar ampsu, paar lonksu, lusikatäis mett ning sain ka tema magama viia. Minu suureks meelerahuks jäid mõlemad lapsed tasaselt magama. Meelerahu tõi ka see, et Tütar ei köhi pärast haiguse endale palumist enam nii raskelt vaid hingab rahulikult läbi nina, vahepeal paar sõna podisedes.

♥ ♥ ♥

VAHELESEGADUS

Eile oli tähtaeg ning meid kirjutati lastehaiglast välja. Nimelt oli Biik* liiga kollane ning esmaspäeval antud vereanalüüs näitas, et on vaja fototeraapiat. Seal viibisime täpselt 24 tundi. Meil oli kõik lõpuks kõige paremas korras – ei pidanud sondiga lisatoitu andma hakkama, sest Biik on tubli sööja ja tellija ning mina tubli tootja. Ei pidanud vahetpidamata lambi all viibima vaid võis mu kaisus tunnikese rahulikult süüa ja natuke ka ringi vaadata. Alguses, kui beebile kanüül paigaldati, silmade ette kaitse seoti ja sinise valguse alla pandi, olin natuke südamurtud küll aga pärast läks nii kenasti, et mul polnud mingit probleemi öösel ebamugavas toolis tema kõrval magada ning iga kolme tunni tagant teda söömiseks-kaalumiseks äratada. Ta magas söögipauside vahepeal nii mõnusalt ja pikalt seal soojas kuvöösis. Mina lahendasin sudokusid, sõin šokolaadi ja magasin üllatavalt hästi. Enam ei tulnudki nutt peale. Bilirubiini näit oli hommikuks nii hästi langenud ja kõik muud asjaolud ka väga head, nii et meid lasti koju mõne manitsusega – mina pean jooma piisavalt vett, Biikile tihedamalt süüa pakkuma, alustama D-vitamiini andmisega, hankima beebikaalu ning järgmisel esmaspäeval kontrolli minema. Lubasin suure rõõmuga kõike ning olen kõigest siiani ka kinni pidanud. Biik pole enam nähtavalt kollane, täitsa roosa poiss on!

päevitab

Mina aga pole pärast sünnitust end korralikult välja puhanud ja oi, kuidas see mul näost välja paistab. Silmad on hoopis teistmoodi. Arvasin, et asi on tumedamates silmaalustes aga täna tegin veits meiki ja ikkagi silmad, mis räägivad hingest. Mingisugune väsimus ja kerge kurnatus kumab läbi. Selline mul-pole-aimugi-mida-ma-teen silmavaade. Just winging it.

See haiglas käik lõi harjumise protsessi nats jälle sassi, loodan sellest kiirelt toibuda. Aga rahulikult, kiirustamata. Kasutan hoolega oma rõngaslina, korrastan siit-sealt, vajalikke asju hangin interneti teel või delegeerin. Lasen elul kanda. Õues peab ka käima. Õnneks lubab nüüd ilusaid päikeselisi päevi ja ma loodan, et saame korra perega kuskil looduses jalutamas käia. Nüüd on ju palju kindlam – sünnitus ei ähvarda alata, põis ei ähvarda lõhkeda, kuskilt ilmselt valutama ei hakka, võhma on tõenäoliselt rohkem kui enne. Pole veel järele jõudnud proovida.

Kui mõnus, et ma pole enam lõpurase. Nii hea, et ma juba taastun rasedusest ja sünnitusest ja beebikene kasvab ning tutvub meiega lähemalt. Hea on jaksata, päev-päevalt on palju parem olla. Mõned päevad tagasi tundsin, kuidas mu keha on alles pehme ning mul oli oht endale kuidagi liiga palju väänates liiga teha, liigesed olid justkui lahti. Nüüd tunnen end juba paremini – keha nõuab rammusat ja vürtsikat toitu. Anname! Vaim vajab rahu ja hoidmist. Saab! Ise hoian kusjuures, ja väga hästi. Nii hea on iseendaga turvaliselt olla aga vahel tahaks, et keegi teine oskaks ka hoida. Äkki varsti saab.

Ilus sügis. Unistan beebikinost ja kõrvitsakoogist ja õunakrõbedikust. Kaneel, kardemon, kakao, ingver, või. Küpsetamise lõhn.

Uute alguste sügis.

 

* Uuendasin infot. Viimaks on pereliikmetel varjunimed, täitsa tunde pealt pandud. Enam ei saanud megaanonüümseid ja iseloomutuid Mees-Tütar-Poegi kasutada, õnneks. Mul kohe mõnusam kirjutada!

VIIS

Täna nädal tagasi küpsetasin ülepannikooke ning valmistusin suurejooneliseks pannkoogihommikuks. Olin nõuks võtnud igaks juhuks millegi erilisega Mehe ja Poja sünnipäevi tähistada ning hoolimata erinevatest vihjetest, ei osanud ma arvata, et Pesamuna meiega juba järgmisel päeval liitub.

Tagantjärele mõeldes oli beebi kõhus juba tükk aega oluliselt rahulikum olnud ning mina jällegi tavapärasest rohkem ettevõtlikum. Ühe virna pannkooke küpsetasin eelmisel õhtul valmis ning jõudsin ka põhjalikult duši all end puhtaks pesta. Pärast rikkalikku hommikusööki kamandasin Mehe ja oma venna mööblit tõstma – laste toast oli vaja välja tõsta kušettvoodi, mille nad lõpuks rõdult alla vinnama pidid. Asemele püstitasime väikese nari, milles lapsed said alles kahe päeva pärast esimest korda magada.

Jõudsime voodi vaevu püsti panna, kui saabusid järgmised külalised – Mehe sõbrad tulid sünnipäeva puhul sauna- ja lauamänguõhtule. Nii see õhtu kulges kuni pool kuus õhtul hakkasid mul veed nirisema. Olin sellest üsna rabatud! Üsna mitu hetke mõtlesin, et mida järgmiseks teha. No ilmselgelt võiks Mehele öelda, kes oli just saunast tulnud. Hõikasin talle aknast, et pls tule korra tuppa, endal hääl veidi võbelemas. Ma ei teadnud täpselt, kuidas seda serveerida, nii et Mees jõudis juba kannatamatult nohhitada aga kui uudis teatavaks sai, läks suureks sahmimiseks. Järgmiseks oli vaja lastele hoidja leida. Minu ema oli valmis nad endale ööseks võtma ning järgmisel päeval ka töö juurde kaasa. Bless her! Saime rahulikult enne sünnitust puhata – beebi sündis esmaspäeva pärastlõunal.

esmaspäeva hommik sünnieelses, ootan regulaarsust


Sünnilugu saab peagi lugeda Emmede Klubist, lingin selle siis siia ka aga ega sellega sünnitusest rääkimine ühel pool ole. Kavatsen sellest kindlasti veel mõtiskleda ning sünnitusele järgnenud ajast kirjutada.

Praegu aga tahtsin kirjutada sellest pereelust ja enda olemisest. Suuremad lapsed on Pesamuna rõõmuga vastu võtnud, eriti Tütar. Muudkui käib kallistamas ja musitamas. Poeg tahab ka hirmsasti teda süles hoida aga on samas kohati armukade – vajab minu kaisutusi. Ta on meil suur kaisulemb ning kuna venna sünd on tekitanud ka omajagu stressi, on tal eriliselt suur kaisuvajadus. Õnneks olen seda talle enamasti pakkuda ka saanud.

kolmekesi


Mind aga tabas ootamatult raskus. Ma mäletasin, et sünnitusjärgne aeg võib olla raske aga mitte füüsilisest pingutusest taastumise või imetamise alustamise tõttu. Vaid selle ema süütunde tõttu. Meeletu süütunne oma vanemate laste ees ja praegu eriti Poja ees. Tunne, et ma pole oma lastele piisav, ei ole suutnud neile pakkuda kõike võrdselt. Eile oli Poja päris sünnipäev ja mulle tundus, et see on kõigil meelest läinud. Jäänud varju. Õhtul lapsi magama pannes tundsin end nii üksiku ja õnnetuna. Vaatasin oma kallist väsinud poega, kes oli korraga nii suur poiss aga ikkagi veel minu armas kaisupoeg. Ma oleksin tahtnud igatsusest suure häälega nutta aga käisin lihtsalt ülejäänud õhtu veekalkvel silmadega ringi.

Samamoodi nagu ängistavad tunded mind nutma ajavad, teevad seda ka helged hetked. Nagu näiteks täna Teletornis, kui suuremad lapsed ümmarguste toolide peal mängisid, minul beebi linaga kõhul. Tundsin end nii õnnelikuna! Üks hommik ronis Poeg kaissu minu kõhul nohisevat Pesamuna paitama. Selliseid hetki tuleb veel ja veel ning mina saan nende peale nina luristada. Olen ikka õnnelik küll! Praegu aga olen ekstra tundlik, sest hormoonid ja fakt, et Mees on terve nädalavahetus talgutel möllanud. Igatsen teda väga. Võin praegu tunduda väga tasakaalukas ja rahulik ning ma olengi. Aga üsna kindlalt ma täna õhtul nutan pingelangusest, kui Mees viimaks koju jõuab. Homme hommikul on kindlalt kergem. Täna hommikul küll oli.

API

Raudrohu lillevesi, läätsed ja rongikomplekt. Kõik sain täna kätte.

Haiglakott pakib end nii-nii tasapisi ja poegade sünnipäevad lähenevad. Loodetavasti saame peagi kaheaastase sünnipäeva rahulikult veeta ning siis peagi sündivat aktiivsemalt tervitama hakata. Mulle on see sünnipäeva tähistamine natuke olulisem kui muidu, sest eelmisel aastal viibisin ma samal päeval haiglas ning ootasin poolteadmatuses pimesoole operatsiooni ega saanud seda päeva koos veeta. Seekord tahan hommikul küünaldega torti, kingituse avamist ja pärast sellega mängimist. Pärast seda olen valmis sünnitama – olen kindel, et kaua ootama ei pea aga eks näis, eksole.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Lõpuärevus on mul küll. Kui öösel ärkama pean – kas laps(ed) vajavad tähelepanu või pean WC-s käima, siis kui ma piisavalt kiiresti tagasi oma voodisse ei saa, on uuesti uinumine nii raske. Eile öösel kolisin diivanile magama ja ilmselt magan seal ka täna ja võib olla ka edaspidi. Imelikud mõtted hiilivad mind kohati hirmutama ja üleüldse on paha olla. Öösel on maailm nii moonutatud ja kummaliselt reaalne. Mulle pole kunagi meeldinud öösel ärkvel olla, isegi kui mõni raamat on olnud nii huvitav, et enne läbi lugemist käest panna ei saa. Loen ja loen, endal õõnes tunne kõhus, sest ümberringi kõik magab ja valgusvihust väljaspool on pime ja varjud ja on nii-nii vaikne. Ebaturvaline tunne. Nagu võiksin enda hirmude kätte lõksu jääda.

Ärev olen ka selle pärast, et beebi on mind läbi terve raseduse jõuliste liigutustega õnnistanud aga nüüd paar päeva on ta võrdlemisi rahulik ja unine olnud. Kui ma üks hetk avastan, et pole ammu liigutusi tundnud, on sabin insta platsis. Üleüldse on mul tegelikult viimased päevad mingi imelik meeleolu olnud – võin mõjuda külma ja tõredana, ise seda märkamata. Mu sees toimuvad mingid suured protsessid ja need on mind nii endasse haaranud, et ümbritsev maailm ei oma erilist tähtsust. Natuke nagu hirmutab mind. Praegu tunnen küll, et tahaks end kerra tõmmata ja seda hirmu endast nuttes vabastada. Mõtted liiguvad otse Ingridi juurde, kellega me õnneks järgmine nädal kohtume. Temaga mõtete vahetamine on alati nii kosutav. Nagu kaneelisai hingele.

Igatahes. Tahtsin küll, et üks kerge tunne ja olemine mind läbi raseduse lõpu kannaks aga tõsiasi on see, et praegu muutub kõik nii kiiresti. Ühel päeval on nii äge ja vägev olla, et võiks kohemaid sünnitada. Teisel päeval jällegi on nii turses ja kõhe tunne, et sünnitamine on viimane asi, millega ma hakkama saaks. Ilmselt ikka saaks, sest meeleolu muutuks ühe sõrmenipsuga aga tol hetkel on tunne küll ebakindel ja alandlik. Oeh! Ilmateade lubab ka vaid vihma, mis teeb mind natuke õnnetuks, sest ma armastan kirgast sügispäikest.

Peaksin nüüd õhtul pannkooke küpsetades mediteerima ja jumalannakaartidelt tuge küsima. Praegu ei hakanud kirjutades üldse parem, ainult ärevamaks läks. Huhh! Rääkige ruttu millestki muust!

 

 

BEEBIKUU

Ükspäev tahtsin nii väga hõisata aga piirdusin liblikatega kõhus. Nüüd aga võin hõisata küll, sest enam ei saa ära sõnuda – meil on uus auto käes ja lastele narivoodi ka olemas! Broneerisin ämmalt septembrikuuks täpselt paraja suurusega kohvri endale haiglakotiks ning hakkan sinna tasapisi asju laduma. Üsna reaalseks kisub see asi juba! Paar kuni mõni nädal veel loodetavasti, kuigi iseenesest võin oktoobrisse ka välja kanda.

Täna esimest korda meie uue ruumika autoga sõites avastasin ühtäkki, et olen maasturite ja väikebussidega samal kõrgusel. Täitsa lahe värk! Tagaistmele vaadates on lapsed nii kaugel ja armatuuril nuppe näppides peab ikka sirutama. Auto on lai ja pikk ja kõrge ning kuna mu ruumitaju on praegu selline so-so, siis võtan vääga rahulikult ja pigem ukerdan ja hoian turvalist puhvrit. Kabariitidega harjumine võtab aega aga ma olen ääretult rahul, et see autoteema lõpuks läbi on – meil on paraja suurusega auto, kuhu terve pere kenasti ära hakkab mahtuma. Vajadusel saab paar inimest veel mahutada ning järelkäru vedada ja katuseboksi peale panna. Jõudsin selle uue auto pärast korralikult põdeda ja vana auto pärast närvitseda aga lõpuks läks asi väga sujuvalt ja kiirelt. Nüüd on vaid vana auto maha ärimise vaev, millega õnneks ülemäära kiire pole.

Tükk aega olen järelturul sõrme pulsil hoidnud, et saaks lastele väikese nari soetada. Tütre praegune voodi on mingi 140 cm laiune kušett ning tema ja üleüldse selle toa jaoks selgelt liiga suur. Ma olen juba algusest peale tahtnud sellest lahti saada ja nüüd on see võimalus – voodi kolib ämma maakodusse ning talgute raames saab see septembri keskel sinna viidud. Kui ma nüüd alles ühel päeval jälle müügiportaale läbi kammisin, sattusin peale samal päeval üles riputatud kuulutusele, kus müüdi laste narivoodit koos madratsitega. Ja valget värvi ka veel. Ja saab kaheks eraldi voodiks lahti ka võtta! Jess! Võtsin kohe ühendust ning saime selle autoga samal päeval kätte ka. Ma muidugi tahaksin seda kohe kokku panema hakata, sest mina olen alati olnud see mööbli kokku panija ja lahti võtja aga enne on vaja teised asjad ikka eest ära saada. 39ndal rasedusnädalal seda muidugi kõige mõnusam teha pole aga saab sellest hoolimata tehtud!

Mul on tegelikult kerge kõhedus sees selle tähtajaeelse nädalavahetuse pärast, sest siis on ümberringi kõik inimesed ära. Ja mina olen lastega, eeldatavasti. Suur seltskond talgutab terve nädalavahetuse ämma maakodus, ühel päeval on mul tahtmine kodust kaugele sünnipäevapeole sõita ning teisel päeval on minu sugulastega Teletornis üritus. Ja mind hirmutab see kõik seetõttu, et kogu oma toreduses on need üritused väsitavad ning väsinuna ma sünnitama minna ei taha. Ma tean, et nendel kuupäevadel ma ei sünnita aga ma ei saa välistada sünnitegevust. Uhuhhuu! Pean endale mingi puhvri tekitama ning leppima inimestega kokku, kes on vajadusel valmis ajutiselt mu vastutused enda peale võtma. Keegi peab mulle veel ingverikarrit ka tegema ja pärast sünnitust sünnitusmajja tooma.

Aga õnneks on selle nädala lapseootushommiku teema “Rahu” – tundub, et just seda mul praegu seoses sünnitusega vaja ongi. Puhkust ja rahu. Ja karrit.