AASTA VIIMANE

Kirjutasin eelmises postituses, kuidas Jarl meil haiguseid kõige kergemini põeb. Ja kuidas ta võib keskmise lapsena olulisest tähelepanust ilma jääda. Nojah. Me ei saanud ühel ööl üldse magada, sest ta ärkas iga natukese aja tagant üles ning kurtis valu aga me ei saanud üldse aru, kust kohast valutab ja mis viga on.

Sama olukord jätkus hommikul, palavik hakkas ka tõusma. Jarl jäi diivanil magama ja kui ärgates pea padjalt tõstis, oli ta kõrvast mäda välja voolama hakanud. Uhh! Milline kergendus oli teada, milles asi! Kergendusega koos tuli tunne, et see on nüüd viimane. Viimane haigus sel hooajal. Et jõulud saame rahulikult mööda saata.

aas

suvine

Haiguste tõttu pole meil erilist jõulutunnet koju saabunud. Piparkoogitaigen istub külmkapis, päkapikud on väsinud ja hajameelsed, jõulupuud pole toas*. Kõike varjutab väsimus ja hõre olemine. Täitsa kurb noh. Ma tunnen, et mu aju lihtsalt ei tööta. Ma pole võimeline praegu tulevikuplaane tegema, sest kõik on justkui ebakindel ja määramata ning ma ei oska erinevaid stsenaariume välja mõelda. Survival mode. Täielik säästurežiim on peal praegu.
Positiivne on aga see, et eile tõstis K autosse kõik need kotid ja kastid asjadega, mida me enam kodus ei kasutanud**. Selline tunne nagu oleks sisemiselt puhastunud, palju kergem hakkas. Tore on ka see, et mul pole hullumeelset magusaisu. Kui pole kaua aega söönud, pole ka isu. Tänu sellele on ka kergem olla, pole väsitavat veresuhkrulangust ning kui kõht on tühi, võtan end kätte ja valmistan midagi toekamat. Jube raske oli enne selle ree peale saada aga nüüd, kui olin sunnitud, siis on selle võrra lihtsam.

Hoeh, õnneks kohe algab uus aasta. Olen tänulik. Need õppetunnid kasvatavad meeletult kannatust ning õpetavad enese märkamist ja hoidmist. Vahepeal on küll tunne, et selliseks see elu jääbki aga see on see mu tumedam pool, mis niimoodi mõtleb. Praegu tuleb lihtsalt oodata kuni see periood täielikult möödub. Järgmine aasta paistab küll helgem.

* Nüüd juba on! Garaažist leitud kunstkuusk pakub meile sel aastal rõõmu. Väike ja sümmeetriline.

** Asjade hulgas oli mitu kastitäit raamatuid, mille viisime Raamatukoi poodi, kus need läbi vaadati. Sorteeriti ca 100€ eest raamatuid välja ning kutsuti ülejäänutele järgi, need viisime Uuskasutuskeskusesse. Lihtsalt infoks, kui keegi raamatute hulka kodus vähendada tahab või midagi. Teil võib olla väärt kraami, mida raamatupoes näiteks enam pole saada.

Advertisements

ANGIIN, HEERINGAS JA KURKU JÄÄNUD SÕNAD

Ma olen lastega kuskil kaks nädalat põhimõtteliselt üksi kodus olnud. Vahepeale kaks lasteaiapäeva ning nädalavahetused sünnipäevade ja jõulupidudega. Haigused.

Lapsed saabusid üks päev lasteaiast, pead soojad. Siis ma veel ei osanud ette kujutada ka, mis kadalipp meid ees ootab. Kui Jarl piirdus kõrge palaviku ja magamisega, siis Sädel oli sellele lisaks mingi kõhugripp, mis oli nii valus. Pidin talle valuvaigistit andma, sest ta ei saanud ööselgi hästi magada aga see pikendas haiguse kulgu.


Kui haigus ja palavik olid täiesti üle läinud ja ma tundsin, et ma vajan puhkust, siis saatsin lapsed üheks reedeseks päevaks lasteaeda. Laupäeval käisime ühel laste jõulupeol, enne mida me Kga tülitsesime. Ja kuna mul jäid sõnad kurku kinni, hakkas see valutama. Ööga tõusis kõrge palavik ning kujunes angiin. Magasin terve päeva koos Biikiga maha, samal ajal kui teised järgmisel megaägedal laste jõulupeol käisid. Esmapäeval käisid lapsed samuti lasteaias ning õhtul olid jälle peast soojad. Oeh, angiin on ju nakkav.

Olen korra elus angiini põdenud ja see oli ränk. Tookord sain abi antibiootikumidest aga seekord ma ausalt ei viitsinud arstiga suhelda ja pöördusin “Pereema raviraamatu” poole. Ravivariante on palju – valisin välja kaks kaelamähist ja kurgu kuristamise. Kuristasin esialgu õunaäädika veega, kuid hiljem meresoola veega, sest see leevendas mu vaevuseid paremini. Kohupiimamähis aitab siis, kui kurguvalu alles endast märku annab ning kui palavikku eriti pole. Seda tegin hiljem lastele ka, kui nad jälle palavikku jäid ning samuti kurguvalu kurtsid. Neile tegin korra ka sooja õliga mähist aga sellele pikemalt peatuma ei jäänud, sest seda oleks pidanud tegema 4-5 korda päevas ja mul lihtsalt polnud selle jaoks aega.

Kõige tõhusam ravi angiini puhul on aga heeringamähis. Ma olen sellest nüüd suisa vaimustuses, sest võib piisata vaid ühest korrast ja haigel on haigusnähud peaaegu kadunud. Toimeaine sool, abiaine õli. Sool on võimas ravivahend ning õli aitab imenduda. Mina tegin endale seda 4 korda – mul läks paranemisega palju rohkem aega kui lastel ning siiamaani natuke vindun aga juba pärast esimest korda oli mul temperatuur kraadi võrra madalam ning kurk vähem turses. Mulle tundus, et see mähis ei võtnud haigust ära ega surunud seda maha vaid lihtsalt kiirendas läbi põdemist.

Säde puhul tõesti aitas ühest korrast kuigi igaks juhuks tegin teist korda ka. Ta oli ühel õhtul väga kõrges palavikus (korra suisa 39.5!), mis ei tahtnud kuidagi alla minna. Kuna ma eelmise haiguse puhul nägin, kuidas palaviku alandamine haiguse kulgu pikendab, siis ravimiga alandada ei tahtnud. Terve õhtu ja öö tõmbasime teda külma niiske lapiga üle ning hoidsime ühte lappi ka otsmikul. Kuskil tunnike sain teda ka oma naha vastas hoida, et temperatuuri all hoida. Ütlesin talle, et ta ei võtaks emme-issi haiguseid endale, me põeme neid ise ja ta ei pea vastutust võtma. Panime talle kaheks tunniks heeringamähise ning katsusime öö üle elada. Hommikul polnud palavikust enam jälgegi ning kurguvalu samuti kadunud! Olin pisarateni õnnelik! Ma ise vaevlesin kõrge palaviku ja kurguvalu käes üsna pikalt ning mu süda murdus, kui mõtlesin, et mu laps sama läbi elama peab.

img_6718

elasime diivanil põhimõtteliselt

Jarl piirdus väiksema palaviku ja kurguvaluga ning magas eeskujulikult palju, tema põeb meil haiguseid kõige kergemalt ning talub palavikku ka väga hästi. Samas kurguvalu vaevab ka teda ning kohupiimamähised teevad siin imet. Ta hea meelega laseb neid endale panna ka ning tegeleb rahulikult oma asjadega edasi. Ma natuke pelgan seda, et tal kõik nii kergelt läheb, sest see keskmise lapse teema pole mingi niisama asi. Ta võib niimoodi vajalikust tähelepanust ilma jääda, sest on lihtsalt nii self-sufficient. Mõistan seda tänu oma õele, kes on meie pere keskmine laps (kuigi meid on neli) ja ta on alati ise oma asjadega hakkama saanud, nii et vanemad pole pidanud eriti muretsema, kuidas tal läheb. Nagu self-cleaning oven (Modern Family reference, tiihihihi). Samas on Jarl üsna suur kaisukas ning on viimasel ajal ka suts armukadedust üles näidanud (nügib end minu ja Säde vahele näiteks ning ütleb “minu oma”). Jah, võid end vabalt meelde tuletada, kallis poeg!

Igatahes. Kui lapsed tervenesid kiirelt, siis minul haigus vindus. Vindub veidi siiani. Üks õhtu, kui polnud valus enam neelata, sõin kaks röstsaia juustuga ja öösel põmm! mandlid paistes ja kurk valus. Meisterdasin endale kohe kohupiimamähise ja magasin sellega hommikuni välja. Piimatoodetest pean täiega praegu eemale hoidma.

Mul olid veel sõnad kurgus kinni ning tundus, et kui ma lõpuni ei räägi, siis päris terveks ma ei saagi. Pidin endast need välja saama. Üks õhtu, kui dušši all käisin, tundsin end täiesti talumatult üksikuna. Nii juhtub, kui oled kaks nädalat järjest kolme lapsega üksi ja tunned, et oled toetamata. Nii kui kardinad ette tõmbasin, puhkesin nutma. Küürisin endalt haigust maha ja kui kaela hõõrusin, hakkasin veel rohkem nutma, seal oli lihtsalt nii palju pingeid ja ütlemata asju. Eile viimaks palusin K-l kuulata, rääkisin oma asjad ära, kõik täiesti ilustamata ja peaaegu emotsioonideta. Viha ja äng ikka kohati tuli välja.

Olen üritanud alati olla diplomaatiline. Tean, et olen väga empaatiline inimene ning tihti sean teiste vajadused enda omadest kõrgemale. Kunagi ammu, kui seda taipasin ning mõistsin, et see võib viia selleni, et inimesed lihtsalt kasutavad seda ära, hakkasin selle vastu rebellima. Laste saamine jällegi on seda kaitset maha võtnud ning avastasin end jälle samast olukorrast, kus ma olen end ohverdanud teiste heaolu nimel ning sellega neil  elu jube mugavaks teinud. Märkamata, et teen sellega endale määramatul määral liiga.

Seega no more ja never again. Küll see elu ikka piitsutab, täiesti läbi võtab kohati. Aga alati on see ilus ja tulevik tundub helge. Isegi kui parasjagu on tunne nagu elaks tumehallis limbos.