LOOB!

Hoh! Kuidas meil siin kodus asjad liikuma on läinud. Mu kodutaju on hooooooopis teine – õnnelik! Palju valgust, palju õhku. Kõik on helge ja avatud, mu meel on selgem, on parem arusaam, kus miski asub. Meil on veel pikk tee minna aga impact on täiesti silmaga näha. Loodan tulevikus panna kokku kuskil 30-minutilise video, kus näitan kodu enne ja pärast. Tulevikus endal kindlasti väga põnev vaadata, millega me hakkama saime. Mis aga praegu märkimisväärseimad ehk silmaga nähtavad muutused on olnud?

Emmede Klubi jõuluistumise jaoks korrastasime veranda ära. Osa asju said minema viidud, osa mujale hoiustatud. Praegu loodame seda pahnavaba hoida, sest kuna see on kasutamata ruum, siis sinna kipub ikka asju kogunema. Katsun meid ohjes hoida ning mõnedest asjadest käigupealt lahti saada.

Nädalavahetused on kõige produktiivsemad. Sel nädalavahetusel vahetasime ülemisel korrusel suure kapi väikese kummuti vastu ja õhku on nii palju rohkem. See kummut on küll mööbliplaadist masstoodang aga ta pakub mulle praegu nii palju rõõmu, et midagi hullu. Pikalt mõeldud ja kaalutud ost pesukuivatustorni näol sai ka just tehtud ja see pakub mulle samuti rõõmu. Nii kaua olen kuivatusruumist puudust tundnud ning liiga tihti on pesupesemistuhin juba ammu üle läinud, kui see üks masinatäis pesu kuivab ja järgmine laadung riputamist ootab. Nüüd aga! Saan kolm ja POOL masinatäit pesta ning KÕIK kuivama riputada. It’s the little big things.

Ma olen nii koduloomise lainel ja see on ütlemata mõnus tunne. Meil on plaanis suuremat sorti projektid, millele varem ei osanud ega julgenud tegelikult mõeldagi. Näiteks köögimööbli värvimine: alumised kapid tumedad, ülemised heledad. Oh, ma juba näen, kui palju ruumi see visuaalselt juurde loob! Siis on plaanis ehitada üks suur kapp, kuhu mahutada kõik minu ja K riided ja asjad, kõik voodipesu ning laudlinad ja rätikud ka, sest praegu on need vannitoas suures ja kõrges kapis ning suurest ja kõrgest mööblist tahan ma vabaneda. Võtab nii palju õhku ja ruumi ära, lisaks kogub enda peale igasugu jama ja tolmu. Kuigi! Loodetavasti saab meie kodu asjadest nii palju vabamaks, et kõigil asjadel on oma kindel koht ning midagi kuskile kogunema ei hakkagi.

Praegu on mul aga käsil kappide ja kummutite korrastamine. Riided hakkavad olema sahtlites ning KonMari meetodil volditud. Like so.

Enda koduloomise protsess on nii-nii mõnus ja nii oluline on seda üles pildistada, et pärast näha, kui palju kõik muutunud on. See pakub nii palju rõõmu ning ka teistel on huvitav vaadata. Enne ja pärast pildid on (vähemalt minu jaoks) hästi inspireerivad. Mott tõuseb ja on tahtmine kohe käed külge panna. See on muidugi ka kohati suur stressiallikas, sest hirrrrmsasti tahaks aga vahel lihtsalt ei saa, sest mõned väikesed inimesed tahavad elushoidmist. See aga on jällegi see kasvamise koht ning paneb kogu selle protsessi ilusti perspektiivi ning võimaldab sellest kõigest veelgi rohkem rõõmu tunda. Nii et all is good!

Pean kindlasti ära mainima, et see kõik ei oleks sellisel määral võimalik ilma minu õeta. Ta on oma vabadel päevadel nii suureks abiks, ilma temata oleksin ma seda kummutit terve õhtu kokku pannud. Tema aga kruvis näiteks sahtleid kokku samal ajal kui mina Biiki imetasin või magama panin. Saime kummuti püsti nagu niuhti. Tema on see, kes lastele muinasjutte pajatab, neid aeg-ajalt vannitab, Biiki hoiab, temaga jutustab ja mängib. Lastele on ta megalahe tädi. No, ja minule megalahe õde. Mu lemmikomadus tema juures on see, et ta oskab end lõbustada. Naerab iseenda naljade peale, naerab minu naljade peale, mida ma kellegi teisega teha ei saa. Elu on palju lõbusam ja värvikam, kui tema on siin ning mul on alati kahju, kui tal tööpäev on ja ta hommikusöögilauast lahkub.

img_7090

alustasime kummuti ehitamisega

Lisa kätepaar kolme lapsega kodus on hin-da-ma-tu. Saame Kga koos korrastamistuhinas mööda maja tuisata, haiguste ajal puhata ning üksteise eest hoolitseda. Saan hakata toitu valmistama ning vahepeal tuua K ja lapsed rongi pealt ja lasteaiast koju. Palju mõnusam on uusi kohvikuid avastada või pikemaid jalutuskäike teha, kui seltsiline on kohe kodust võtta. Mul on tunne, et need sõnad jäid veel väheks, nii et oldagu valmis ka edaspidiseks kiidulauluks. Aitäh, et oled! Süda!

Advertisements

TÄIELIK

Istun köögis, prantsusekeelne kohvikumuusika mängib, magustamata kohv käeulatuses. Beebikene suigutas end esmakordselt ise unne ning siin ma istun. Kirjutamissoone peal.

KaTuFoto-6632

jagan siin järgemööda Kätlini pilte. no nii hinnalised! (KäTu Foto)

Mõtlen ja imetlen ja hindan. Kõrgelt. Oma elu üleüldiselt ka aga praegu armastan oma blogi. Natuke aega tagasi tegin blogile Facebooki lehe, et lugejateni paremini jõuda. Avastasin aga, et Facebook ei edastagi uusi postitusi kõigile neile, kes tegelikult seda näha sooviksid. Eriti, kui on pikk vahe sisse jäänud. Maksa aga juurde ja me promome su postitust. Olen mõned korrad seda teinud aga kuna mu blogi eesmärk pole raha teenida, siis ma ei taha seda ka raha eest promoda. Ma tahan lihtsalt hingest kirjutada ja teiste kaunite hingedeni jõuda. Nendeni, kel parasjagu vaja. On täiesti ebaõiglane, et uutest postitustest on huvitatud kuskil 40 inimest aga teate saab kuskil 4 inimest näiteks. See teeb mind üsna kurvaks. Ja selle pärast on mul endal teiste blogid ära märgitud nii, et kui neilt midagi uut tuleb, siis ilmub postitus mu seinal kõige esimesena. Nii et, kes on sedavõrd uutest postitustest huvitatud, saab seda teha FB blogi lehel “Following” (“Jälgin”) nupu all, seadistades postitused oma seinale “See first” (“Kuva esimesena”) ilmuma. Vot.

Aga tegelikult olen ma terve hommiku siin veekalkvel silmadega mõtetes oma blogi paitanud ja silitanud nagu pehmet kassikest. Nii kallis ja armas ja soe ja hea tunne tuleb sisse, kui mõtlen, milliseks mu blogi läbi aja kasvanud on. Blogima hakkasin ma kuskil 14-aastaselt, siis lihtsalt lõbutsesin ja otsisin seda enda stiili. Kirjutasin lühikesi postitusi väga tihti, mängisin sõnadega, saatsin lugejatele krüpteeritud sõnumeid. Mu kõige suurem eesmärk oli oma tundeid võimalikult täpselt edasi anda. Mis sest, et kohati olid reas justkui täiesti seosetud sõnad ja keegi teine peale minu tihti millestki aru ei saanud – minu eesmärk oli täidetud. Mul oli mõnus ja lõbus.

Selle blogiga alustasin, kui eelmine oli end ammendanud. Hakkasin kirjutama, kui Säde oli 5-kuune ning oli alanud uus periood minu elus, mis täiesti väärib omaenda blogi. Eelmine oli selline tiinekablogi, nüüd on mul käsil teadlikum kasvamine ja asjadest arvamine. Kah iseenda leidmine aga natuke teisel levelil. Ja kui ma mõtlen, kui palju see blogi on mu elu rikastanud. On toonud mulle uusi võimalusi, uusi tutvusi, uusi kalleid inimesi. Aeh, no täitsa härdaks võtab. Kuigi ma pole numbrite mõistes eriline blogija, siis blogijaks ma end ikkagi pean. Mul on väike seltskond ustavaid lugejaid, kes näevad mind sellisena nagu ma olen. Kes minu sõnade vahepeale enda omasid poetavad ja mu hinge nii-nii rõõmsaks teevad ja mulle meelde tuletavad, miks see kõik nii väga hea on. Headus päästab maailma ja kui ma saan kellelegi pai teha ning aeg-ajalt suure kämblatäie paisid vastu saan, siis minu panus on õigesse kohta läinud. Inimesed näevad mind täpselt sellisena nagu ma päriselt olen, nagu mu päris-päris sügav olemus on.

Mu lähedased õpivad mind paremini tundma, mis on mulle eriti-eriti oluline. Olla kontaktis inimestega, kellega igapäevaselt ei lävi. Mu isa on näiteks selline, kes rõõmustab alati, kui ma kirjutan ning väga tihti annab sellest ka märku. Alati kiidab, kui mõnusasti ja hästi kirjutatud, näeb, et saan iseendaga väga hästi hakkama. See on selline ultimate südamesoojendaja, hihihii!

Ja ülimalt äge ja meelitav ja tüdrukulikult kihistama paneb, kui keegi esmakordselt häid sõnu kommentaaridesse kirjutab. Nii hea, kui keegi tunneb, et soovib mind rõõmustada, sellel on nii hea energia ja enamasti see kannab mind terve päeva. Eriti mõnus on saada toetavaid sõnu, kui end eriti kindlalt ei tunne. Siis on need eriti väärtuslikud.

Mis aga tegelikult selle blogi juures kõige väärtuslikum on, ongi minu enese kasvamine läbi kirjutamise. Eks ma kasvan niisama ka aga sõnadesse panemine aitab mul paremini analüüsida, läbi mõelda ning ka positiivsemalt mõelda. Kui jätta mõtted pähe tiirlema, siis ma satun suurde segadusse ning muutun ärevaks. Kirja pannes aga mõte selgineb, meel rahuneb ning elu muutub veelgi värvikamaks. Kõige olulisem on see, mis ma ise endale loon. Kirjutamine on mu kirg ning seda ma jätkan senikaua kuni sellel minu jaoks väärtus on. Mis ilmselt tähendab, et igavesti.

Kummardused ja kniksud ja kõhuliblikad!