HASHTAG BLESSED – MEELDETULETUS

On aeg kirjutada asjadest, mille eest olen tänulik, sest praegu on ümbritsev elu nii kaootiline ja sassis (nagu viimasel ajal tihti tunnen) ning väikesed meeldetuletused ja positiivsed meenutused tõstavad hingesagedust.

Tõstan sagedust.

Ma olen tänulik, et meie perel (emapoolsel suguvõsal) on oma isiklik kultuurikorraldaja – Minu Tädi. Kui tema poleks selline kunsti- ja kultuurihuviline, ei oskaks mina teatris käia. Tema on see, kes organiseerib meie seltskonnale kultuurikäike. Ta tegi meile giidipaberite saamise puhul Tallinna vanalinnas tuuri, viis meid Teletorni näitusele “Banaane ei ole. Ajareis Nõukogude argipäeva.”, on hankinud meile loendamatuid teatripileteid eriti hinnatud etendustele ning viimane neist oli vist kõige liigutavam minu elu jooksul. Linnateatri “Inimesed, kohad ja asjad”. Ma pole elus ühegi tüki sisse nii ennastunustavalt sisse läinud. Samasugust sügavust olen kogenud vaid filmi vaadates, teatris on alati olnud nagu mingi barjäär lava ja publiku vahel aga seekord see kadus ja ma olin nii liigutatud. Mu süda naeris ja nautis ja murdus ja tilkus verd. Pärast selliseid kogemusi on hingamine hoopis teistmoodi, kopsumaht on nagu suurem ja rohkem valgust ja soojust mahub ära. Aitäh Minu Tädile, et ta võimaldab meil nii erilistest asjadest osa saada!

Olen tänulik, et K oli nõus sellel ühel õhtul oma ajusid kärsatama – kolme lapsega üksi kodus olema. Õnneks suuremad lapsed tabasid ära, et täna on isal nats keeruline ning tegid ilusti koostööd aga Biik pani tublisti kõrvad huugama. Lisaks sellele organiseeris K mulle kaks massaaži ämma juures: samal päeval ja järgmisel. Veel üks asi, mille eest tänulik olen. Kui poleks massöörist ämma, ei oskaks massaažis käia. Ta tegi mulle triggerpunkti massaaži – väga valus, jumaltänatud, et ma sünnitanud olen, muidu ei oleks osanud võib olla valust läbi hingata. Sellega mudis ta mu uinunud lihased lahti ning OEH, kui vabastav see on olnud! Varasemalt olen tundnud end nõrgana aga tegelikkuses mu lihased lihtsalt kompenseerisid uinunud lihaste tööd. Ma oskan nüüd oma jalgu liigutada, päriselt liigutada. Tunnen end oma jalgadel turvaliselt – tunne, mida ma teadlikult pole kunagi tundnud. Ma tajun oma jalgade päris raskust, oskan neid lõdvestada ja üles õhku visata ilma mingi probleemita ja see õnne- ja tänulikkusetunne ajab suisa nutma! Aitäh K, et just nüüd selle mulle korraldasid ja aitäh ämm, et sa oma kätega mu peal maagiat tegid! Sest see on midagi imelist!

Olen tänulik oma vaprate laste eest, kes ise õppides ka meid suurel määral õpetavad. Lastest võiksin lõpmatuseni rääkida aga praegu pean silmas nende esimesi suuri haiguseid, mis eelmise aasta lõpus meid külastasid. Angiin ja kõrvapõletik. See periood oli väga kurnav, elasime oma mullis, oma ajasulus, täiesti oma maailmas ning kohati see ajas lihtsalt hulluks. Samal ajal pani proovile järjepidevuse ning meelekindluse. Elu usalduse. Kuigi tundsin sel ajal ka suurt muret, oli sellega kaasas turvatunne. Kui enam sellele toetuda ei osanud, sain toetust küsida oma tasakaalukatelt sõbrannadegrupilt. Sealt tuli seda ikka lahke kamaluga. #tänulik Nad üldse julgustavad mind leidma oma inner fiercenessi. Need laste (ja mu enda) haigused õpetasid mind rohkem oma sisetunnet kuulama. Kõik need haigused saime seljatatud koduste ravivahenditega. Soolaheeringas on võlukala ning järjepidev kõrva puhastamine vesiniperoksiidi lahusega viib tervenemiseni. IMELINE! Soovitan kõigile Terje Tähe raamatut “Perenaise raviraamat”. See on meil alati käeulatuses ning kõik viimased haigused – kõhuviirused, köhad, nohud, kurgu- ja peavalud on ravitud ja toetatud sealsete võtetega. Ise kinnituse leidmine nende võtete tõhususele annab niivõrd palju kindlustunnet.

Nonii, tuhin läks üle. Tänulikkuse tunne läks ka üle, vahepeal oli asemel suur viha ja rahulolematus parasjagu valitseva olukorra pärast ning väljendasin seda üsna mmm… vihaselt ja rahulolematult. Tundsin, et olen lõksus ja segaduses ja lihhhhtsalt ei oska enam normaalselt suhelda. Tahtsin nutta ja jalgu trampida ja näpuga näidata. Pole üldse ok teistega niimoodi käituda, tean. Aga nüüd olen jälle tänulik, et üks mind taluda suudab. Nagu mina teda! Mulle tegelikult ei meeldi see üksteise talumise jutt, selle asemel võiks olla hoolimine ja armastus aga alati ei pruugi ja siis peabki natuke taluma, et jälle ilusti hoolida ja armastada oskaks.

Sagedus tõstetud. Miks ma küll rohkem ei kirjuta…

Advertisements