ENESEHOOL JA MAAILMAARMASTUS

Olen olnud rahutu ja emotsionaalne. Ei ole suutnud toime tulla mingite igapäevaste olukordadega. Ühe korra lihtsalt tegin endale teed, istusin köögis ja nutsin. Nii raske oli olla. Mul oli vaja natuke halamist ja siis mingit muutust. Ümberringi kõik nagu seisis ja samal ajal jooksis eest ära. Keeruline seletada. Tõesti paha oli olla. Nii paha, et ei osanud seda protsessi osa isegi nautida.

Aga siis. Jagas üks kõige müstilisemaid naisi, kellega ma tutvunud olen, Facebookis ühte artiklit enesehoolitsuse kohta ja mu maailm avardus veelgi. Olen kurtnud, et mul pole üldse aega endaga olla ja olin selles saamatuse tsüklis nii kinni, sest mul oli ettekujutlus, et selle jaoks peavad olema mingid väga kindlad reeglid täidetud. No just see soolavann ja šokolaadikook, mille nautimiseks on vaja vaikset aega, mida mul mitte kunagi piisavalt pole.

Siis aga, pärast selle artikli lugemist hakkas mu meelestatus nihkuma. Sain üle mitme päeva õue jalutama, mõtlesin “see on self-care!” ja tundsin õnnetunnet, mida ammu pole tundnud. Selline helendav elevuse ja rõõmu kera mu kõhus, mis tekitab tunde, et tahaks nutta ja naerda korraga. Õhus oli kevad, sest tuul ei näpistanud vaid paitas ja päike piilus nii soojalt pilvede tagant.

Ja siis. Ükspäev tuuseldasin mööda maja – pesin aknaid, tõmbasin põrandaid, vahetasin laste mänguasju ümber, käisin jalutamas, kallistasin oma meest (kes samamoodi tuuseldas) ja paitasin teda sõnadega ning nüüd istun köögilaua taga uniste silmadega ja mõtlen “see on self-care“. Ma valmistusin päevadeks, kus K on kodust ära ning iga enesehoolitsuse moment oli investeering minu tasakaalukusse ja kannatlikusesse.

See enese eest hoolitsemine, endale teadliku ja hooliva tähelepanu pööramine pole alati lihtne. See nõuab kohati väga suurt tööd, mis ei pruugi eriti meeldiv olla. Vahel on vaja panna kalendrisse meeldetuletused, et teha midagi, mis praegu on tüütu ja ebameeldiv aga pikas perspektiivis suur-suur pai. On vaja koguda kokku kõik tahtejõud ja sellest käega löömise tundest läbi suruda, sest need väikesed tüütud asjad moodustavadki kokku täieliku ja täiusliku enesearmastuse.

Tugivõrgustik on enesehoolitsuses samuti väga oluline. Teate küll seda ütlust, et it takes a village. Laste, uue generatsiooni kasvatamine, nõuab tervet kogukonda. Tänapäeval kipub olema nii, et iga pere elab omaette. Ei ela mitut põlvkonda koos, kus kõik üksteist toetavad. Pole imestada, et emad põlevad läbi, sest ei suuda mingitele ettekirjutatud standarditele vastata. Ei suuda üheaegselt olla hea naine, ema, kodulooja, töötaja/tööandja, inimene. Ei suuda olla rõõmus, kõigega joone peal, ei oska end aidata, mille tõttu ei oska oma lapsi või lähedasi aidata. Ei suuda olla terve küla.

Kõik inimesed otsivad oma kohta ühiskonnas. Keskkonnas, sõpruskonnas, perekonnas. Kogukonnas. Kõik otsivad oma kohta. Aina enam tundub mulle, et moodustuvad erinevad kogukonnad, kus tehakse asju koos, selle pärast, et olla lihtsalt koos. Minu silmis on elus kõige tähtsamad just inimsuhted. (Teisel kohal on toidu nautimine.) Sellised, mis rõõmustavad, toidavad, kasvatavad. Murravad südame ja siis lapivad selle hoolitsevalt kokku, sest südame murdumine, rebenemine, tähendab kasvamist. Jälle on rohkem ruumi elutarkusele, kogemusele, armastusele.

Kirjutamine on ka enesehool, teraapia. Varsti jälle.

Advertisements

OOTAMINE

Seoses müravabama ja külluslikuma elu poole kasvamisega olen mitmeid mõtteid ja seisukohti enda sees pikalt keerutanud. Praegu on tarbimine hästi aktuaalne teema, nii et võtamegi selle praegu ette. Ma naudin sellist mõtete keerutamist ja seisukohtade vormimist. Tegelikult ma pigem vaatlen seda kõike eemalt, seda seisukohtade vormumist.

Anna aega. On minu jaoks olnud hästi mõnus avastus. Ei ole vaja kohe ja praegu vaid on vaja panna see mõte idanema ning natukese aja pärast uuesti vaadata. Näiteks. Mul oli tükk aega vajadus korraliku veepudeli järele. Imetamise ajal on hästi mõnus, kui kogu aeg on vesi käeulatuses ja kuna ma olen pudelit veega endaga kaasas kandnud juba gümnaasiumist saadik, siis tundsin väga puudust ühest ainukesest pudelist. See mõte käis minuga ikka tükk aega kaasas aga ükski pudel ei tundunud õige. Ei sobinud mulle ei plastmassist ega klaasist – ei tundunud eriti praktilised ega kõigesõbralikud. Mingi hetk aga jõudsin läbi erinevate kanalite Klean Kanteeni toodete juurde ja kui ma olin endale sobiva välja valinud, siis ootasin veel mingi kuu aega enne kui ostu sooritasin, et täiesti kindel olla. Ning pärast seda hankisin ka teistele pereliikmetele oma pudeli.

Sellise marineerimise protsessi olen läbi teinud mitmete asjadega: mööbliga, riietega, kingitustega jne. See on vähendanud impulsiivseid oste ning on suurendanud rõõmu ja rahulolu lõpuks soetatud asjade suhtes. Ma usun nii väga, et õiged asjad jõuavad meieni ning kui lasta neil tulla just siis, kui on õige aeg, on rõõm suurem. Kui ma lasen oma esialgsel emotsioonil vaibuda ja vaatlen, kas mul üldse on seda vaja ja kui on, siis kas päriselt on just seda asja vaja ja kui vajadus on kuu aja pärast veel alles, siis teen ostu ära.

soojailmavalgus

 

Mul on nii hea meel näha endas seda muutust. Ma tean paremini, mis mulle meeldib ja sobib ning iga asi, mida ma ilusaks pean, ei pea saama kohe minu omaks. Mulle meeldib väga romantiline sisustusstiil, kus on palju nipsasjakesi ja kaunistusi aga enda kodu näen ikkagi teistsugusena. Seda pitsilist ja pehmet stiili saan nautida oma ämma kodus, kes oskab ruume nii shabby chic‘iks teha, enda koju soovin teistmoodi hygge tunnet. Klaar ja lihtne kodu soojade toonide ja naturaalsete materjalidega, kus rõõmustavad asjad on väga selgelt eksponeeritud.

emadepäevavikerkaar

Heledad toonid, palju loomulikku valgust, kaunistusesemed, mis torkavad silma ning rõhutavad ümbritsevat mõtlemis- ja olemisruumi. Meil on siin täitsa treehouse feel. Kõik see on kujunenud tasapisi, asjadest loobudes ning uusi asju väga läbimõeldult sisse tuues. Kõik asjad peaksid loomulikul viisil end koju sisse elama, kõik võtab aega ja ootamine on täis elevust, rõõmu ja sädelust. Selles saab kasvada tänulikkus ja oskus hinnata kõrgelt neid väärtuseid, mis parasjagu elus on. See on aeg, kus soovid ja asjad kasvad su ellu sisse. Alguses on ju nagu võõras koju tulnud. See on muidugi ka põnev, uue asja lõhn ja aura ju. Aga nagu aeg edasi, seda kodusem ja loomulikum ja “oma”. See on see kõige ilusam ja soojem väärtus, mis annab elule turvalise hõngu.

Ja see kõik on nii väga nauditav ja nautimist väärt. Ootamine on mõnus.

YUMALANNAJUUXED

Pärast Biiki sündi tundsin, et ei viitsi oma juustega niimoodi mässata nagu varem. Tol hetkel olin rahul ainult sirgendatud juustega aga ma ei viitsinud üldse nii palju aega sellele iga kord kulutada. Isegi kui ma pesen korra nädalas juukseid, on see liiga palju tööd.

Olin tükk aega rahutu, siis lõikasin endal ise juukseid. Jäin väga lollaka soenguga ning kandsin juukseid pigem kinni. Tahtsin juukseid, mis lihtsalt oleksid terved ja ilusad, et ma ei peaks hirmsasti vaeva nägema, tahtsin rõõmuga nende eest hoolitseda. Uurisin hoolega, kuidas oma loomuliku juuksetekstuuri eest hoolitseda ja kuidas seda rõhutada ning loobusin tavašampoonist ja -palsamist. Käsi lihtsalt ei tõusnud enam neid juustesse panema. Ei tahtnud sulfaate ega silikoone, sest need muutsid juuksed raskeks ja need läksid kiiremini ka mustaks. Alguses pesin sooda ja äädikaga aga varasemast kogemusest teadsin, et pikas perspektiivis see mulle ei sobi. Siis tegin maske kookosõliga ning pesin selle välja munaga. Huuh, millised mu juuksed vahepeal olid. *shudder* Mul on hea meel, et need ajad on üle elatud ja tulemused on suurepärased.

Vahepeal olen käinud veel juuksuris ja lasknud üsna suure ampsu pikkusest maha lõigata ja ah! kui hästi ma end tunnen. Juuksuri käest tahtsin küsida, kuidas oma juuste eest hoolitseda aga sain üsna kiiresti aru, et ma tean juba praegu rohkem, kui tema ning otsustasin ikkagi end usaldada. Vastasel juhul kasutaksin ikka neid sulfaate ja parabeene, mis “teevadki juuksed ilusaks”.

Olen nüüd kolm kuud pesnud oma juukseid SheaMoisture’i lokkis juustele mõeldud toodetega. Neis pole parabeene, sulfaate, silikoone ja muid kahjulikke aineid nagu ftalaadid, mineraalõlid jne. Juuksed on puhtad ja kerged ning püsivad kauem puhtamad ja ilusamad. Ma pesen neid enamasti üks kord nädalas aga praeguse elustiili juures võin vabalt poolteist või kaks nädalat ka pesemata olla. Nüüdseks olen leidnud ka sobiva rutiini, kuidas mu juuksed on täpselt sellised nagu mulle meeldib.

Enne pesu määrin otsad kookosõliga kokku ning tund kuni ööpäev lasen neil krunnis olla. Seejärel pesen juured šampooniga, pärast seda panen juustesse palsami ning enne välja loputamist lasen 3-10 minutit olla. Loputan külma veega, panen rätikusse ning lahkun vannitoast, et niiske soe õhk juukseid uuesti “lahti” ei teeks. Sellisel viisil jääb niiskus juustesse püsima. Tegelen vahepeal muude asjadega ning pärast vannitoa tuulutamist lähen föönitama. Viskan juuksed üle pea ning kuivatan difuuseriga. Päris kuivaks ei föönita, sest veidi niiskena on parem viimistlusvahendit lisada. Tulemuseks on iluuuusad defineeritud lokid, mis on nii kerged ja vetruvad ja suured, et ma käin end sel päeval mitu korda peeglist vaatamas. Järgnevatel päevadel läheb lokk väiksemaks, muutub lainelisemaks ning lõpuks vajub üsna ära kuni järgmise pesuni.

Igal juhul tunnen end mugavalt ja arrrrmastan oma juukseid, mis kokkuvõttes võtavad palju vähem pingutust, et vapustavad välja näha. Ma pole varem nii suurt rõõmu oma loomulikust karvast tundnud ja mul on hea meel, et kogu selle eelneva pingutuse tulemuseks on terved, tugevad, läikivad, kerged ja puhtad juuksed.

Neid pilte oli väga lõbus teha. Pool tundi vähemalt klõpsutasin endast pilte, õppisin enda nägu ja poose tundma. God bless statiiv ja remote control!

Ma tunnen end palju vägevamana nüüd, kui olen iseennast veel rohkem embama hakanud. Mu päris oma juuksed avavad mulle mu edevat poolt ja jube lahe on ikka edvistada! Ausalt, nagu jumalanna sirutaks tiibu.