ÜKS VESTLUS

nägin ühte ägedat pilti ühest ägedast naisest ja mõtlesin

ohh, kuidas tahaks ka olla nii kaunis!

ja siis üks väga imestunud hääl ütles

aga ma olengi.

oh, kuidas tahaks olla selline müstiline, tean-kes-olen-tean-mis-teen silmavaatega!

aga ma ju olengi.

 

proovisin uuesti

tahaksin olla ka nii naiselikult müstiline, ja jälle

armas, ma olengi.

 

 

olen endale nii hea.

Advertisements

VÕRDSUSEST, NO NII NATUKENE

Viskan mõned mõtted üles.

Voolan vooluga kaasa ja saan sellega üheks. Kõik on armastus.

Kui lapseootel juba ühe lapse ema tunneb ärevust, sest ei oska veel mõista, kuidas on võimalik veel ühte last armastada, siis ta ei tea veel, et armastus on piiritu. Ja mitte ainult – see kasvab lõpmatult. Kui sellel emal on hirm selle ees, et teine laps võtab kogu armastuse esmasündinult ära või vastupidi, teisele ei jätku, sest esimene on nii väga kallis, siis pärast uue pereliikme saabumist ei mõista ta enam oma hirme vaid tunneb lihtsalt ühte armastust. Ja see on nii loomulik ja lihtne ja teistmoodi nagu ei saakski olla.

Panin selle olukorra võrduma feministliku liikumisega, millega seoses on esile kerkinud hirm, et kui naised, ning võrdõiguslikkusest rääkides ka vähemused, saavad rohkem ükskõik mida: õiguseid, võimalusi, samaväärset palka, tõsiseltvõtmist jne, siis keegi peab ju millestki ilma jääma, midagi võetakse ära ja antakse teistele. Mis ei ole tõsi. Ei. Keegi ei jää ilma, kõik saavad. Ma ei mõistnud seda enne, kui vaatasin Liz Planki projekti Divided States of Women ühte episoodi, kus ta vestleb Islandi meestega võrdõiguslikkusest ja seal üks mees just selle välja toobki, et kardetakse, et midagi võetakse ära kuigi tegelikult kõik saavad sellest kasu. Island on võrdsusega maailma esirinnas. Seal on näha mõjusid, kuidas mehed kogu protsessis rohkem võimalusi ja tähelepanu saavad. Näiteks julgevad mehed väärkohtlemise puhul vastavasse asutusse pöörduda ja abi paluda, on normaalne, kui mehed enda emotsioone näitavad ning lastega kodus olla saavad, samal ajal, kui partner käib tööl ja teenib väärilist palka. What’s not to like?

Nimisõnana on feminist meie ühiskonnaruumis veel halvamaiguline ja valestimõistetud. Sellel on selline eemaletõukav mõju ja mina isiklikult olen tundnud, et kui soovin feminismist ja võrdõiguslikkusest rääkida, siis kõrgub üks suur müür minu ja vestluskaaslase vahele, mida saab vist vaid killukeste haaval aja jooksul lammutada, sõbralikult lehvitada ja näidata, et siinpool on tegelikult valgus.

olen sõbralik

Jah, saab rääkida ka äärmustest ja varjukülgedest aga ma ei taha. Praegu küll mitte. Keskendugem positiivsele. Mina olen küll elevil maailma liikumise suhtes. Tuldagu vooluga kaasa, see on lõbus ja turvaline ja  v a b a s t a v!

 

INSTAPORNO

Lugesin natuke aega tagasi Chris Kala kirjatükki “Instagram kui nutiajastu pornotööstus ja litsimaja”. Huuh, kui tugevad sõnad aga väga asjakohane teemapüstitus. Mis mõne jaoks on kaunis, on teise jaoks vulgaarne. Mis mõne jaoks on õrritamine, on teise jaoks selge üle piiri astumine.

Kuigi autor on üsna agressiivne ning lendab oma tugeva arvamusega väga jõuliselt peale, siis väljatoodud punktid on täiesti õiged. Tähelepanuvajadus, enesekesksus ja päriselust eemaldumine. Fassaadi loomine internetis võtab kogu elu üle ning eneseväärtus võrdub laikide, vaatamiste, jälgijate ja kommentaaridega. Kui pole piisavalt, siis arvatakse, et ei olda piisavalt hea, ilus, võrratu. Ei ole täiuslikult kureeritud kodu või vormitud keha või soojamaareise või mis iganes täiuslikust elust puudu on. Võrreldakse enda igapäevaelu teiste kõrghetkede ja, suure tõenäosusega, fassaadiga. Täiesti proportsioonist väljas. Jah, nõus.

Chris Kala tunneb, et paljastavad pildid jätavad räpase ja litsaka mulje ning ei näita seda, kuidas naine end armastab. Kõik pildid on muidugi ühes pajas, pildil ja pildil pole vahet. Point on õige – kohati varjatakse sellisel moel oma ebakindlust aga mind panevad need pildid hoopis teistmoodi mõtlema.

Mõned on mõnusalt väestavad, mängulised ja elu-mitte-liiga-tõsiselt-võtvad aga mõned teevad jällegi mõtlikuks. Sest ebakindlust ja enda väärtuse otsimist on näha. Aga selle asemel, et öelda “mõtle, mis teised arvavad”, peaks pöörama tähelepanu sellele inimesele, kes selliselt käitudes ilmselgelt karjub appi. Küsi “mida sa tunned”. Kas sa oled kurb, segaduses, tunned end survestatuna, mittepiisavana? Kuidas ja millisena sa end näed? Mida sa tegelikult tahad? Mis sind rõõmustab, õnnelikuks teeb? See on märkamise mitte hukkamõistmise koht.

eee, pole nõus

See tekst on nii räigelt üldistav, et nats õõnes hakkas. Ja ka üsna karmilt hukka mõistev, kuigi autor rõhutab, et seda ta teha ei taha. Kui jõudsin selle lauseni: “Iga endast ja ka oma kaaslasest lugupidav naine, ei näita oma faking paljast ihu mitte kellelgi teisele, kui vaid enda mehele.”, siis mõtlesin, et whoa-whoa-whoa, pea nüüd hoogu. Don’t tell me what to do. Tahan ja näitan! Tahan ja olen paljas! Sellest lausest õhkub kogu täiega meelelaadi, et naise keha on mehe jaoks. No ei! Naine on iseenda oma. Inimene on iseenda oma. Tema keha, hing, tunded, valikud. Inimõigused. Valik on inimõigus. Enda keha armastamine, imetlemine, seksuaalse poole avastamine NING selle näitamise üle otsustamine on igaühe õigus. See, milline on su suhtestaatus ei peaks määrama, kui palju või vähe sa seda teha tohid. Selline suhtumine ajab mind alati nii kettasse. Seksuaalsuse ja sensuaalsuse avastamine on äge, ja selle näitamine on äge ja inspireeriv ja väestav! Minul on seda väga vaja olnud viimastel aastatel. Maailm muutub ja seda ei saa peatada. Mine sellega kaasa ja vaatle, kuidas sa selles kasvad.

Eetilisus ja hea maitse on vaieldav – mis kellegi jaoks okei või mitte okei on. Olgu, jah, kui iga teine pilt on sellise sisuga, siis võib häirivaks muutuda küll aga sarnane keiss on ka nendega, kes ainult näiteks selfie‘sid üles riputavad – läheb üheülbaliseks. Aga mitte kõik inimesed, kes endast paljastavaid pilte üles laevad, pole madala enesehinnanguga või tähelepanuvajaduses. Päris mitmed sellised väljakutsuva sisuga pildid on minu jaoks olnud just inspireerivad ja väestavad. Vau, milline naine! Milline võimas seksuaalsus ja kütkestav sensuaalsus! Minu jaoks on see enda vabaduse – sünniõiguse – embamine. Ja selliselt muudavad nad maailma – enda julgusega toovad nad esile teiste julguse ja mida külvad, seda lõikad.

Onju. Niiet. Toetame ja märkame, hoolime ja julgustame.

Tõstame üksteist üles!