NAGU TELLITUD

Eile oli meil Kga selline klassikaline isiksuste clashimine. Või siis meile omane lahkheli. Hommikul ajasime üksteisel tuju pahaks ning päeva lõpuks tundsin mina, et mind on räigelt lugupidamatult koheldud, ma olin vaheldumisi vihane ja kurb ning ma ei kavatsenud seda nii jätta ja eriti ei palunud enda käitumist selgitada, pigem nõudsin.

Asi ähvardas väga kiiresti suureks tornaadotüliks tõusta aga tajusin teiselt poolt siirast soovi asjadest aru saada, mis muidugi absoluutselt ei vabandanud eelnenud käitumist, sest nii lihtsalt. ei. käituta. Aga võtsin tuure natuke maha, sest nägin, et pean end temale arusaadavamalt väljendama. Nõudsin temalt midagi sellist, milleks ta pole võimeline. Vähemalt mitte sellisel moel nagu mina seda teen või tol hetkel temalt ootasin. Ja see arusaamine lõi meile pinnase, kus me mõlemad saime väga avatult rääkida sellest, kuidas me maailma näeme ning aktsepteerida üksteist sellisena nagu me oleme. Sest me kumbki ei ole ei vale ega õige või see, kuidas me asju teeme on teisest kuidagi valem ega õigem.

Kuna ma olen viimastel päevadel väga süübinud Myers-Briggsi isiksusetüüpide sisse, siis ma hakkasin sellest lähtudes rääkima iseendast. Kuigi mul on tunne nagu ma ainult sellest räägikski, kuidas ma maailma näen ja see on minu jaoks juba nii tavaliseks muutunud, siis saan nüüd aru, et väga paljudel on tegelikult väga raske aru saada sellest viisist, kuidas minu isiksusetüüp maailma näeb. Kui sügavale mu tunded ulatuvad, kui palju mu sees korraga toimub ja miks mul on kohati isegi endal raske selles kõiges orienteeruda.

Kl on iga asja jaoks kindel sõna aga minul on iga asja kirjeldamiseks miljon erinevat viisi. Tal hakkab meie vestluste ajal vahel pea valutama. Kui tal muidu töötab mõte väga kiiresti ja teravalt, siis tunnetest aru saamine ja nende kirjeldamine võtab tohutult energiat. Ta ei mõista tihti ka minu tundeid, isegi kui neid selgitada püüan aga tundub, et ei peagi läbinisti mõistma. Aitab ka teadmine ja aktsepteerimine.

Rääkisin sellest, kuidas mul matemaatikatunnis olid tehteid lahendades numbritel isiksused, omavahelised suhted, tekkisid erinevad lood ning kõik see toimus mu sees väga loomulikult, iseenesest, ilma pingutuseta. ja sellest, kuidas siis, kui me kallistame või musitame, on mul alati silme ees erinevad visuaalid, millega kaasnevad tugevad tunded. Oleme olnud üleni kuldsed keset sädelust ja tunne on nii täielik ja külluslik. Oleme olnud keset suuri troopilisi lehti ja tunne on samamoodi külluslik aga teatava kerguse ja sügavusega. Mõnikord meid pole üldse ja mu silme ees on punased-valged-mustad geomeetrilised moodustised või pastelsed kosmosemullid. No ühesõnaga, mu sees toimub kogu aeg midagi. Selle pärast mulle meeldib end vahel igapäevaelust välja lülitada ja mängida Solitaire’i näiteks. Sest siis hakkab kogunenud info end selgeks mõtlema ja see ei nõua minult pingutust vaid juhtub justkui iseenesest. Mõtetele on vaja lihtsalt turvaline ruum tekitada, kus nad siis oma elu elada saavad.

K jaoks tundub see vist natuke ohtlik. Kuna ta seda ei mõista ning tunneb, et see on miski kontrollimatu ja suurem kui tema või mina, siis ta väljendas muret imelike mõtete pärast. No selliste, mis võiksid viia raske õnnetuseni või vigasaamiseni. Ma sain täiesti aru sellest mõttekäigust aga kinnitasin talle, et see oleks juba haigus ning üsna suure tõenäosusega ma annaksin talle sellisest asjast märku. Ning kuigi vaevlen ka tumedate stsenaariumite küüsis, siis viga ma kellelegi (ka endale) ei tee. No et, kui ta meie laste pärast muretseb, siis olen kindel, et ma muretsen rohkem.

Rääkisime ka sellest, kuidas me raskete tunnetega toime tuleme. Minu jaoks oli suur kergendus kuulda, kuidas ta heidab rasked tunded oma õlgadelt maha nagu seljakoti ja nii ongi. Kõlab nagu väga lihtne elu. Minul on lihtsam rasketest teemadest üldse hoiduda, sest mu tunded on nii tugevad ja mitmetahulised, et nendest läbi töötamine võtab kaua aega ja palju energiat. Tihti ma ei saagi mingist tundest täielikult lahti ning iga kord selle põhjustanud asja meenumisel on tunne nagu kuum ora lükatakse mulle kõhtu. Vahel on tõesti tunne, et ma ei suuda oma mõtteid ja tundeid kontrollida ning kohati on isegi füüsiliselt nii talumatu olla, et võtab väänlema. Eile juhtus toidupoes näiteks nii. Selline olukord tekib tavaliselt siis, kui tunnen, et mu ümber on liiga palju müra ja ma ei kuule end päriselt mõtlemas. Selle vastu aitab iseendaga üksi olemine. Viis minutit õues omaette istumist võib mu hinge tohutult toita. Ja omaette kirjutamine.

Viimased lahkhelid oleme Kga nii mõnusasti selgeks rääkinud, varem pole mul sellist rahulolu ja täielikkuse tunnet olnud. Meil on ühesugused vajadused aga nende tähtsus on täpselt vastupidine. K puhul on emotsionaalse läheduse eelduseks füüsiline lähedus ja minul on enne füüsilise kontakti võimalikkust vaja emotsionaalset ühendumist. Ja kuigi see tundub nagu dealbreaker, siis tegelikult on asi väga lihtne. Kuskilt tuleb lihtsalt alustada. Ja kui sellest kohast üle saada, sujub edasine mängleva kergusega.

Ma olen praegu hästi pöörases õppimisprotsessis, kus ma õpin tundma ennast, oma partnerit, meie suhet. Ja ka suhtlemist teiste inimestega. Täiesti uskumatu, kui palju on võimalik õppida ja kasvada ning avastada, et mu süda on määratu ja võimed piiritud.

Advertisements

VASTANDID TÕMBUVAD?

Mina ja K oleme vastandid. Meie isiksused on täiesti perfektsed vastandid ja kuigi ma teadsin juba varem, et me oleme väga erinevad, siis pärast isiksuse testi* tegemist sai see ametlikuks. Minu elu vähemalt palju selgem. Väga VÄGA palju avaram ja selgem. Mina olen INFP ehk Vahendaja ja K on ESTJ ehk Juhataja. Allolevad pildid võtavad päris täpselt kokku meie olemused. K tõstab kellegi mööblit ja mina hõljun metsas. Shalalaaa!

pildid lõigatud 16personalities.com lehelt

Guugeldades ja erinevaid foorumeid lugedes peetakse sellist suhet põhimõtteliselt hukule määratuks, sest esineb liiga palju arusaamatusi ning ei suudeta üksteise vajadusi täita. Seda arvavad enamasti INFP isiksused, keda ESTJid hirmutavad või kellel on olnud keeruline kogemus selle tüübiga. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, et me Kga niimoodi kokku saime aga saime ja kuigi meie suhe on kohati VÄGA raske olnud (minu jaoks), siis on see ka ilmatuma hea. Me oleme justkui üksteise kaljud ning oleme koos väga palju kasvanud. Mina olen kasvanud näiteks enesekindlamaks – K on mind õpetanud end mitte süüdi tundma, kui vajan aega asjadest aru saamiseks ning julgen end rohkem kehtestada. Ta on aidanud mul oma ideid ja visioone ellu viia ning suunanud mind mitmetest rasketest olukordadest ise välja tulema. Ning julgen öelda, et K on minult õppinud kaastundlikkust ja mõistvust aga ka iseenda tunnete märkamist ja nendest rääkimist. Ma olen alati nii tänulik, kui ta räägib millestki, mis teda häirib või kehvasti tundma paneb, sest varasemalt kippus ta kõike endale hoidma ning väga passiiv-agressiivselt käituma. Kuigi ma olen inimeste kuulamiseks põhimõtteliselt loodud ja armastan seda sügavalt.

Nüüd tagantjärele vaadates on rasked perioodid tekkinud sellest, et me oleme lahku kasvanud. Kui me pikalt lihtsalt koos eksisteerime ja omavahel peale igapäevaste rääkimiste eriti ei suhtle, siis me kasvame väga kiirelt lahku ja me peame nagu uuesti alustama. Ja siis on tunne nagu oleks võõras inimene vastas. Meil on ka väga palju möödarääkimisi. Mina lähtun otsuste tegemisel väga suuresti sellest, mida ma tunnen. Mul on vaja, et mu tegemistel ja otsustel oleks see Õige Tunne. Seda ei saa kuidagi loogiliselt selgitada ning Juhataja isiksusel on väga raske sellest aru saada. K jaoks olen mina kohati ilmselt mingist täiesti teisest maailmast (mis on ilmselt osaliselt ka põhjus, miks ma talle meeldin). Ja mul on kohati mustvalget loogikat väga raske mõista, sest igal asjal on ju nii palju värve ja nüansse, millega arvestada. No tõesti, mõnikord tunnen, et mu aju lihtsalt ei võta, ükskõik kui palju ma ka ei üritaks.

Tülid käivad meil tavaliselt nii, et kui mingil lambisel hetkel langeb karikasse viimane piisk, siis see lendab kohe ümber ka. Niimoodi suure kaarega. Ja tihtilugu lähen mina nii kettasse, et ei saa enam üldse aru, mis toimub. Mu peas on tõepoolest ilutulestik ja K väga kaalutletud ja loogilised vastused (mis on tal juba mitu käiku ette teada) ajavad mind veel rohkem segadusse. Siis mina tavaliselt lähen natukeseks eemale rahunema, see aeg varieerub mõnest minutist mõne tunnini. Ja siis me räägime rahulikult oma tunnetest, teist kuulates. Aga sellise asjade käiguni oleme me jõudnud oi kui pika aja ja oi milliste kannatustega (minu puhul siis ilmselt).

Mina mõtlen ja tunnen TOHUTULT palju. Samal ajal on Kl kõik asjad juba ära mõeldud ja mul on mulje, et tunded on ka rohkem mõtted kui tunded. Ma olen muretsenud, et ta surub oma tunded alla ja teeb selle kõigega endale liiga aga tegelikult ta lihtsalt töötabki nii. K oskab väga hästi inimestega suhelda: ta on lõbus ja viisakas ja meeldiv, oskab inimesed panna end hästi tundma ning samal ajal suunab vestlust täpselt selles suunas nagu tema tahab. Aga minuga vahel suheldes jookseb ta täiesti juhtmesse ära, sest ta ei suuda lihtsalt sammu pidada mu ilutulestikusarnaste mõttekäikudega. Tihti peab ta mind katkestama ja küsima, et kas meil teema muutus vahepeal. Mul on peas nii palju seoseid ja kõik lõimub ja põimub ning minu peas on kõik täiesti arusaadav aga sõnadesse see ei jõua üldse või ei jõua temale arusaadavalt.

Vastanditega on teadagi see värk, et need kas põrkuvad täiega või hoopis täiendavad üksteist. Ja meil on nii ühte koma teist. Muidugi ei saa kõiki Vahendajaid või Juhatajaid või ükskõik milliseid isiksuse tüüpe ühe puuga lüüa, sest iga inimene on ikkagi erinev. Suhtes mängivad rolli ka muud olulised asjad, isiksused on vaid osa sellest.

Mingi hetk ma mõistsin, et ma ei saa oma partnerilt nõuda kõigi oma vajaduste täitmist. Mingeid asju räägid ja koged näiteks koos sõbrannadega või perega või näiteks täiesti üksi.  Tean, et ei saa temaga vestelda mõnedel mind paeluvatel teemadel, sest meie erinevused ajavad meid lõpuks riidu. On mingid asjad, mida tema mulle pakkuda ei saa ja mida mina talle pakkuda ei saa. Kuigi ta räägib mulle investeerimisest ja ma kuulan huviga ja räägin kaasa ja saan targemaks, siis ma jaksan kuulata vaid mingile maale. Ning mina võin oma mõtetest ja ideedest rääkida vaid nii palju, sest kuskilt maalt ta ei suuda seda kõike hoomata.

Kuigi meil on väga suured erinevused, mis justkui tähendaksid, et me ei suudaks kaua üksteisega koos olla, siis meil on ka palju, mis meid ühendab ja asjad, mida me koos naudime. Oleme mõlemad üsna praktilise meelega, tema on seda loomult ning mina olen selle ilmselt isalt kaasa saanud. Armastame fantaasiat – nii kirjandust, filme kui ka arvutimänge. Sõrmuste Isand, Kääbik, Eragon, Elder Scrolls, Dragon Age, Troonide Mäng, Westworld. Kõik paelub meid mõlemat ja koos on neid niivõrd äge jagada. Parimatel päevadel mõistame üksteist poole sõna pealt ning irvitame ja lõõbime lakkamatult. Meil on koos lõbus ja oleme mõlemad valmis suhte nimel töötama. See kooskõndimine on vahel päris künklik aga ikkagi jube lahe.

Me mõlemad oskame olla täistropid ja teist nii võimatult närvi ajada, üks rohkem kui teine ja meie jagelemised ilmselt niipea veel ei lõppe, sest me ei suuda üksteist lõpuni mõista aga mina ei ole nõus loobuma. Kahtlen seda ka K puhul. Võti on partneriga rääkida. Ko-gu-aeg. Ja siis niisama olla. Ja siis jälle rääkida ja rääkida, sest nii on nagu meie elu käib. Kohati väsitav aga väga rahuldustpakkuv.

 

* testi saab teha SIIN – saab teha eesti keeles, üldine kokkuvõte on ka eesti keelde tõlgitud aga edasi saab inglise keeles lugeda.

SUVETORMID

Käisime eile ema ja õega nende sünnipäevade puhul Kiusis söömas ja juttu ajamas. Rääkisime lastest ja lapsepõlvest, emadusest ja suhetest, inimestest ja suvetormidest. Vahepeal hakkas natuke valus, sest kohati polnud üldse lihtne aga kinnitasime emale, et päris värvikas ja mõnus lapsepõlv oli.

Suvetormidest rääkides ei saanud üle ega ümber 1998. aasta suvest, kui õde oli täiesti vastsündinu. Õde hüüatas selle peale väga dramaatiliselt, et see oli KAKSKÜMMEND AASTAT TAGASI! Räägi veel reaalsuskontrollist. Ma olin 5-aastane, nagu mu tütar praegu. Tuul sahmis, äike sähvis, vesi lahmas, mitu puud langes. Õues oli väga soe. Isa käis maja eest vett ära lükkamas – mäletan, kuidas seda aknast vaatasin.

Ja ma täna hommikul mõtlesin jälle selle tormi peale. Ja just sellest, kuidas isa oma oranžis särgis ja helesinistes pükstes seda vett lükkas. Kuidas väikesed lained tema ees liikusid ja muru sisse laiali voolasid. Jäin täna hommikul vannitoas korraks kangeks, kui mõistsin, et mu vanemad olid siis sama vanad nagu mina praegu. Apikene. Mu ema on öelnud, et kui õde sündis, oli tema elus kõik nii hästi paigas. Mina ja vend olime piisavalt suured, et endaga arvestatavalt toime tulla. Kodus olid kõik asjad õigesti ja oma kohtadel ja korda oli lihtne hoida.

Ja nüüd ma siis võrdlen seda elu ja enda praegust elu. Seda, milline ma olen lapsevanemana, milline koduhoidjana. Absull pole kodu korras ja mu süda igatseb seda nii väga, et iga hetk, kui ma tunnen, et JÄLLE pole meie asjadel oma kohta ja seetõttu on segadus, muutun nii vihaseks ja ärritunuks. See mõjutab nii suuresti seda, kuidas ma oma lähedastega suhtlen. Olen viimase nädala jooksul end täiesti siniseks vihastanud ja tõelise lõvi kombel möiranud ja suisa asju visanud. Lihtsalt nii nõme. Aga no parajad sigadused on ka kokku keeratud. Tahaks juuksed peast ära tõsta vahel, sest lihtsalt uskumatu, milliste ideede peale võivad igavlevad ja suure energiaga lapsed tulla.

Ma olen vihane, et ma ei suuda seda hallata, ei oska end kokku võtta ja asju paika panna. Ma olen vihane, et ma ei jaksa kedagi võõrustada, kõige vähem oma laste sõpru, kellega oleks neil lahe mängida aga ma tunnen, et ma olen päeva lõpuks siis täielik närvipundar. See on lihtsalt nii pingeline ja ma väsin. nii. ära. Ma olen vihane, et mul pole energiat perega midagi koos ette võtta, sest nii palju lapsi ja nii palju inimesi, kes minult kogu aeg midagi tahavad, midagi nõuavad, tõmbavad mu energiast nii tühjaks ja mul ei ole eriti aega iseennast toita. Ma olen vihane, et kogu selle tornaado sees pole minul ja Kl aega olnud täiesti kahekesi olla, ilma et pea kohal hõljuks ähvardav kohe-ärkab-üks-või-mitu-last-üles- või kahtlaselt-vaikne-on-pilv. Ma olen vihane, et ma vihastan K peale, kui ta mind pärast väsitavat päeva puudutada tahab ja mina olen nagu ÄRA KÄPI MIND, KOGU AEG KEEGI TAHAB MULT MIDAGI.

Niiet natuke raske periood on. Kogu selle hammaste tulemise ja suuremate laste igavusest sigatsemistega. Ma tean, et varsti läheb kergemaks ja ma südamest loodan, et mu lapsed ei mäleta seda, kuidas ema nende peale karjus vaid seda, kuidas me Paulale üllatuseks miljoni maasikaga hiiglasliku küpsisetordi tegime. Sest mina ei mäleta oma ema karjumist vaid seda, kuidas ta õunakoogist üle jäänud kaneelisuhkrused õunaviilud meile süüa andis.

õde ja ema ja Biik emadepäeval

Loon oma ellu täielikkuse ja külluse tunnet. Korras on meie kodu, meie pereelu ja minu sisemaailm. Valgus.