METSA(S)

Olen olnud täiesti teises suunas nii hõivatud, et enda toitmiseks ja jagamiseks pole jätkunudki. Keskendusin oma kehale ja kõigele välisele ja üsna sada protsenti ka. Suve alguses hakkasin jõutrenniga tegelema: võtsin personaaltreeneri ja juulist alustasin regulaarse trenniga. Tundsin, et lisaks rasvaprotsendi vähendamisele tahan ka lihaseid treenida. Kaalunumber pole mul väga muutunud ja tunnen, et enne imetamise lõppu see väga hästi liikuda ei taha aga lihaseid on näha ja tugevam olen ka. Mingi hetk imetlesin end peeglist iga nurga alt aga praegu olen sellises kohas, kus ma pole millegagi rahul. Täiskuu? Muutuste aeg? Muutuste aeg kindlasti, sest sügis ja uus rutiin aga see rahutusetunne on nii tuttav. Nagu ta käiks mind regulaarselt külastamas. Praegu vaatlen selle erinevaid kihte: keha, vaimne tervis, lapsevanemlus, suhe, kodu. Kõik on nii tasakaalust väljas ja ma lihtsalt tean, et asi on minu tühjas tassis. No miks see peab tilgatumaks saama, et ma ennast tõeliselt märkama hakkaksin? Nettekene. Kogu aeg oled nii eneseteadlik aga pole tegelt, päriselt kohal.

#advancedselfie

Mõtlesin enda isiksusetüübi omaduste peale, mis on kirjas 16personalities lehel ja üks nendest on see, et INFP väga privaatne inimene ja ei räägi meeleldi oma tunnetest ning seetõttu on raske meid pärispäriselt tundma õppida. Alguses tundus see mulle kummaline, sest ma armastan tunnetest rääkimist kogu südamest ja enda meelest olen üsna avatud aga pean tõdema, et see peab paika küll. Ma tõesti ei avalda tunnetamises olevaid tundeid tihti isegi kõige lähedasematele inimestele ja ma ei teagi veel täpselt, miks. Ma tahan, nii väga. Aga miski hoiab tagasi.

Kas on asi selles, et ma ei taha tüli tekitada, ei taha teistel olemist kehvaks teha, kardan näida ebastabiilse ja naiivsena või et ei saa iseenda ja asjadega hakkama? Mis see siis on, mida ma pelgan? Kas kõik see kokku? Praegu tunnen end kohutavalt üksildaselt aga ma ei taha seltsi ja ma ei taha lõbusalt aega veeta. Ma tahan olla üksi, iseendaga. Taas. Inglise keeles on selle olemise jaoks nii täiusliku kõlaga sõna: solitude. Ma tahan olla üksi iseendaga, looduses. Kujutlen end metsas seiklemas, võsas ronimas, rabas hingamas, laukas ujumas. Kõike üksi. Ja ma juba tunnen seda külluslikku täielikkuse (fullness) tunnet. Oleksin justkui näljas ja vajan hingetoitu.

Mul on nii eredalt meeles, kuidas ma pea neli aastat tagasi käisin üksi Meenikunno matkarajal. Oli Räpina nädal ja tol päeval oli mul hommikul vist ainult kaks tundi ning ma sõitsin matkama. Telefoni laadija oli mul kaugele maha jäänud ja aku peaaegu tühi, seega kaardirakendust kasutada ei saanud ning õige koha leidmisega läks natuke aega. Kohale jõudes oli ilm hall ja tasane ja kõrgel tornis tuule käes seistes tundsin uduvihma oma näol ja kuulsin raba pealt tulevad kõnelust – kaks töömeest ehitasid uut laudteed. Väike paus rabajärve ääres, sest kiskus üsna hämaraks ja kuigi ma seda veel ei adunud, oli mul veel neli kilomeetrit rännata. Vahepeal kartsin, et olen metsa eksinud aga suunasin oma mõtted mujaleja rühkisin edasi, loendades üles kõik sipelgapesad, mis mu vaatevälja jäid. See on siiani mu elu kõige lahedam matkake ja tunnen, et just seda hingetoitu mul praegu vaja ongi. Üksi metsas rühkimist ja ronimist ja puhkamist ja mõtlemist. Puude kallistamist ja maa paitamist.

Ja siis veel pikad hommikud sõbrannadega, seltsiks kohv ja sügispäike või vihmasabin. Ja siis veel sume õhtu veini ja sügavate vestlustega. Ueh, mul tuleb nii palju tundeid üles sellele kõigele mõeldes. Näe, hing juba helisebki. Pehmelt aga selgelt.

Sügis.

Advertisements