ÜKS KORRAGA

Mul pole mingit kindlat meetodit, kuidas end motiveerida. Tihtipeale ma justkui lihtsalt hakkan asjadega pihta. Praegu mul pole mingit suurt motivatsioonipuhangut ja hoogu sees vaid tõesti, ma lihtsalt teen. Kõlab jube ebamääraselt aga pikemalt mõeldes mõistan, et asi on minu täidetud tassis. Jube mõnus.

Kuidas ma enda elus korda ja rutiini loon? Võtan väikeste ampsude haaval. Varasemalt olen end väga kiiresti väga ära väsitanud, sest tahan hästi kiiresti hästi palju ära teha. Nagu kardaks hoo raugemist ja palun väga – mida külvad, seda lõikad. Selle suure hoo sees saadab mind ka ärevus, et susver, kui palju asju on vaja teha ja ma olen sellest nii ülekoormatud ja õnnetu.

Mu lemmik sotsiaalmeedia inimene on Amanda Watters, kes peab Homesong blogi ja ma tunnen temaga hästi suurt sarnasust. Tal on ka kolm last, tütar ja kaks poega, hindab elu ilu ja tal on nii toredalt heasüdamlik huumor. Tal on hästi palju nõuandeid kodusele emale ja ma printisin tema blogist välja nädalase koristamisrütmi lehe, mille järgi siin tasakesi toimetada püüan. Aga meil läks pesumasin katki, uus jõuab alles tuleval nädalal ja ma olen kolm nädalat pidanud pesu pesema vaheldumisi käsitsi ja ämma väikeses pesumasinas ning see on korraliku rütmi kujunemist tublisti takistanud. Pesukuhilad on üüratud ja ma hullult tahaks juba kõik tekid-padjad-kaltsuvaibad puhtaks pesta. Õnneks muid asju saab ikka teha ja teen neid tasapisi. Selliselt on mul palju parem enesetunne ja ülevaade, mis on juba tehtud, mis jääb, mis läheb.

See ühe asja korraga tegemine on toonud nii palju selgust ja rahulikku tempot. Ma võtan aja maha, et kirjutada, ajakirju sirvida, isegi maalida. Raamatute lugemine ootab veel õiget hetke. Kui Biikil on uneaeg, jätan käsiloleva tegevuse pooleli ja viin ta jalutama ega tunne ärritust, et jälle pean katkestama. Tagasitulles joon teed – kuuma tee luristamine annab mulle üllatavalt palju energiat, ja siis vastavalt päevale hakkan tegutsema. Teisipäev on näiteks hoovi korrastamiseks ja toataimede hooldamiseks mõeldud ning reede on suurpuhastuse päev, et nädalavahetusel oleks mõnna mõnnata. Muidugi on igapäevased ülesanded nagu voodite tegemine (igaüks peaks tegelikult hommikul oma voodi korda seadma aga, nagu ma ütlesin, üks samm korraga), köögi koristamine, vajadusel üks masinatäis pesu ja nipet-näpet asju oma kohtadele panemine.

Mu eesmärk pole olla ilgelt efektiivne. Võtan aega asjade tegemiseks ja pole hullu, kui pean mitu korda edasi-tagasi käima. Pigem just tervitan, sest iga lisaliigutus tähendab põletatud lisakaloreid. Kõlab hirmus pealiskaudselt aga kui ma trennile parasjagu ei keskendu, siis võtaks, mis võtta annab. Kui pean sada korda trepist üles-alla käima, õues edasi-tagasi töövahendeid vedama, kodust lahkudes veel mitu korda toas käima, siis vabalt ja sealjuures isegi rõõmustan. Varem oli mul vajadus söögitegemine hästi läbimõelduks ja kiireks teha aga nüüd keskendun hoopis sooritusele ja võin kartulit mitme lõikelaua peal hakkida, sest kõik ühele ei mahu. Söögitegemise ajal olen hakanud jälle muusikat kuulama ja tantsima. Või pigem esinema – mul tavaliselt on publik ka. Samuti üritan tähelepanu pöörata sellele, kuidas ma end liigutan. No et asju maast üles võttes ei kummarda vaid kükitan ja hoian selga õigesti ning voodist tõustes või asju tõstes tõmban kõhulihased enne sisse. See on mul nüüd juba üsna automaatseks kujunenud õnneks. Algus oli raske, nagu ikka, aga järjekindlus viib ju sihile. Siis olen päevakavasse sisestanud kaks jalutuskäiku, püüan võimalusel hoovis rohida, pühkida, riisuda. Nopin igalt poolt lisaliigutusi, kasvõi natuke.

21b94bf6-d54c-4457-951d-6036c6a9b00e
see pole tants – hoopis demonstratiivne ringutus

Aga selle kõige juures jään tasaseks. Ei tõmble end viimseni tühjaks vaid teen. omas. tempos. Selline kulgemine on palju täidlasem ja sügavam. Mindful, if you will. Ja juba praegu oleme perega rohkem koos. Hommikusöögil, lõunasöögil, õhtusöögil ja vahepeal. Lapsed panevad enda järelt nõud kraanikaussi või masinasse, on üksteise suhtes nii abivalmid ja palju altimad palveid täitma, kui varem. Ütlemata hea on kuulda “palun viige oma mänguasjad oma kohtadele” vastuseks “okei!”. Entusiasmitase muidugi varieerub aga jube mõnus, kui poole lause pealt vastu kiunuma ei hakata. Tuletame üksteisele aeg-ajalt sõbralikku suhtlemist meelde ja nii lapsed kui vanemad peavad end ümber kalibreerima, kui emotsioonid nats üle käivad. See kõik teeb mind nii õnnelikuks!

Asjad ei loksu alati iseenesest paika – on vaja vaeva ka näha. Ja mul on nii hea meel näha meid kõiki panustamas. Hammasrattad liiguvad meil aina sujuvamalt. Tuleb välja, et ma olen päris lahe ema ja perenaine. Ja meie pere on ikka ka suht äge!

Advertisements

EMADUSELE

Ma olen ikka väga enesekeskne inimene. Analüüsin palju, nii iseennast kui teisi ja tihti teen enda elu võimatult raskeks. Ma tean, ja ma väga üritan elada selle järgi, et kõik inimesed on erinevad ja pole olemas ülimat tõde aga viimasel ajal olen hakanud kahtlema, et kas ma ikka olen selleks võimeline. Eile K ütles mulle, et mul on oma seisukohad (nagu kõigil inimestel) ja ma arvan, et kõik peaksid selle järgi elama. Arvan, et see pole täielik tõde aga see pani mind mõtlema… kas tõesti.

Ma tõesti arvan, et see viis, kuidas ma asju teen on enamasti õige ning see ongi minu jaoks õige. Tahaksin uskuda, et ma ei suru enda tõekspidamisi kellelegi peale aga kahjuks see pole tõsi. Isegi kui ma seda õigeks ei pea, teen seda ikka.

Paar päeva tagasi tekkis mul hästi suur ärevus, et olen oma lapsed täiesti pekki keeranud, sest pole suutnud iseendast üle saada. Õudne, õudne tunne. Olen olnud iseendaga nii hõivatud, et ülejäänud asjad on jäänud täiesti tähelepanuta. Olen üritanud ellu jääda. Raske on näha enda osavõtmatust ja ärritust. Selle energiadefitsiidi raviks oli mul kõigepealt vaja olla iseendaga looduses ja ma korraldasin endale jalutuskäigu Jussi loodusrajal, mis on vist kõige vaheldusrikkam rada Eestis. Olin täiesti teistmoodi õnnelik. Nii liigutatud, et veidi nutsin läbi naeru. Ja siis ma käisin endaga veel kinodeidil, mis oli nii lahe elamus. Mu meel sai läbinisti lahutatud. Nüüd tunnen, et mul on jaksu.

jussi nõmmel

Niisiis. Täna mõtlesin, et saan endast üle ja keskendun praegu emaks ja koduperenaiseks olemisele. Loon meile hea rutiini turvaliseks ja tähendusrikkamaks kulgemiseks. Tunnen, et see on vajalik minu vaimsele tervisele ja terve pere heaolule. Kaua võib halada, et kõik on segamini.

Põhiline fookus saab olema kindlatel söögiaegadel ja magamisel. Ma ise pole üle aasta saanud terve öö järjest magada ning söömine on samamoodi kaootiline olnud. Seetõttu olen väsinud ning kaal ei taha alla minna. Regulaarne söömine, igapäevane jalutamine, enne magamaminekut unejutt ja mõnus vestlus suures voodis ning ekraani võib vaadata vaid äratuskella seadmiseks. Loodetavasti see mõjub rahustavalt meie omavahelistele suhetele ja hästi mu tervisele ja kaalule. Pean rõõmuga tunnistama, et ei mäleta enam, millal mul viimati migreen oli, seega teen vähemalt midagigi õigesti.

Lugesin oma eelmist postitust, mis on kuskil kuu aega tagasi kirjutatud täpselt samasuguse ärevustunde pealt. See tõesti külastab mind regulaarselt ja selle teadvustamine rahustab mind tublisti. Kõik on okei. Praegu tundub, et asjad liiguvad nii kuramuse aeglaselt ja ma vahel soovin, et keegi annaks mulle mingi võluvitsa, millega kõik asjad sirgeks lüüa. Sellistel hetkel pean endale meelde tuletama, et see võluvits on järjekindlus, mis ühtaegu paneb mu sisimas karjuma aga samas rahustab maha, et see kõik on normaalne. Normaalne kulgemise kiirus ja normaalsed tunded.

Lihtsalt. Püüaks natuke vähem labiilselt.

Here’s to motherhood.