SUHTEKURBUS

Vahel on tunne, et sellest meeleheitest või kurbusest küll enam välja tule, sest igatsusest saab lein. Kui igatsed midagi, mida pole enam võimalik tagasi saada või mida pole kunagi olnudki. Kui mõistad, et pead kauaaegsest unistusest loobuma, sest see pole enam terve ja teeb haiget. Ja siis ongi kohati tunne, et mis nüüd siis saab. Mis üldse saab olla? Kas saab?

Ja niimoodi läheb mõte jälle veerema, lootuse ja valguse poole. Sest ega muutused, mis need igatsused kättesaamatuks teevad, pole halvad. On lihtsalt teistmoodi ilu.

Ma olen natuke aega olnud kurb paarisuhte pärast. Mul on tohutu kasvamisvajadus ja soov kogu aeg midagi uut õppida ja teada saada enda, inimsuhete ja maailma kohta. Täiesti kindlalt ei lõppe see protsess mitte kunagi aga kui natuke aega on miski mu elus stagneerunud, siis ma muutun väga rahutuks ning kui see liiga pikalt kestab, siis mingi hetk olen selles punktis, kus ahastusega mõtlen

kas nüüd jääbki nii?

See on alati väga dramaatiline.

Kurbus paarisuhte pärast on vist täiesti okei. Eriti arvestades seda, mis filme me oleme näinud ja mis sotsiaalmeedias meile ette näidatakse ja kõik muu, mida ise loeme, näeme, kuuleme. Kõike seda, mis maalib silme ette pildi täiuslikust armastusest. Ikka küsid endalt, miks meil niimoodi pole, küsimata endalt, mis meil on, mida neil pole. Et ikka perspektiiv paika saada.

Vahel imestan, et kuidas me üldse nii tugevalt koos oleme, kui me kohati üksteisega isegi ei suhtle. See on selline pinnapealne ellujäämise elamine, kus põhivajadused on rahuldatud aga see, mis annab sügava tähenduse, on talveunes. Samas, kui ma vaatan, milline on meie elu viimase kuue aasta jooksul olnud, siis pole eriti imestada. Kolm rasedust, kolm aastast imetamisperioodi. Kolm beebi esimest eluaastat. Beebi ja üks väikelaps, beebi ja kaks väikelast. Me olemegi ellujäämisrežiimil olnud. Mina vähemalt. Ja olen justkui siiani.

Ja selle pärast olengi ma natuke meie suhet leinanud. Sest ma tunnen, et pole seda tähendusrikast sidet, kerget lõbusust ja lihtsalt üksteise seltskonna nautimist. Tundub, et tunnen end praegu üksildasena oma elus. Ilus ja valus. Aga ma olen lootusrikas, nagu alati, uute võimaluste ja avastuste suhtes. Sest kuigi me oleme palju aega üksteisest eemal olnud, on omavaheline suhtlemine selline elukerge. Selline enda-mitte-liiga-tõsiselt-võtmise kerge.

Olen vist varem ka maininud, et kasvame kiiresti lahku ja üksteise uuesti tundmaõppimine võib ebamugavalt palju aega võtta. Aga selle aja peab võtma. Ma tean, et meil saab nüüd olema rohkem võimalusi kahekesi olemiseks ja ettevõtmiseks aga mingitest idealiseeritud unistustest olen siiski pidanud loobuma, sest see ei olnud meie moodi. Me ei käitu nii, meie iseloomud ja omavaheline sobivus on hoopis teistsugune. On palju, mida me pole üksteise ja meie kui liidu kohta veel õppinud või teada saanud.

Nii et. On uute tuulte aeg. Tervitan seda perioodi elevil ja avatud südamega. Ja sõnastatud tunnetega.

Advertisements

HALVAD SÕNAD

Kuskil kaks aastat tagasi hakkasin joutuubis jälgima ühte transsoolist naist, kes on aja jooksul avanud mu silmad ja südame nii erinevatele asjadele, millest väga tihti ei räägita. Mind paelus tema ebamaine välimus, mis on iseloomulik Waardenburgi sündroomiga inimestele ja tema megamõnus iseloom ja huumor. Mulle õudselt meeldivad tema informatiivsed aga samal ajal kerge tundega videod ja see, kuidas ta väga avameelselt oma transformatsioonist räägib. See on minu jaoks väga põnev ja soovitan huvi korral tema kohta rohkem uurida AGA tegelikult tulin jagama ühte tema lühifilmi, mis räägib halbadest sõnadest ja mille ma lingin allapoole.

Meie peavoolumeedias on viimasel ajal üles kerkinud teemad, mis selle filmiga mulle meelde tulid. Üks on Marika Korolevi keiss Perekooli kägudega ja teine samasooliste paaride lapsendamise teema. Mind on alati negatiivselt üllatanud inimeste sapised sõnad. Olen kohati täiesti ehmunud ja kohutatud ning siis raevunud. Sest kuidas sa ometi julged!? Tunnistan, et pole teiste elu ja olu lahkamisest puhas kuid mitte kunagi, MITTE KUNAGI ei ole eesmärk haiget teha või oma arvamust peale suruda. Ja see ongi see, mis mind kõige rohkem hämmastab ja mulle isegi haiget teeb, isegi kui need sõnad pole mulle suunatud. Ma ei saagi aru, mis nende eesmärk peaks olema. Miks tundub õige oma arvamus vaenulikult sõnastada ning viha või isegi jälestusega garneerida?

Mu kõri tõmbub kokku selle peale mõeldes, ma vist füüsiliselt ei suudaks neid sõnu välja öelda, mu sõrmed kirjutada. Või isegi mõelda. Nüüd ma mõtlen, et huvitav, kas olen liiga naiivne, mõjutatav, tundlik, sinisilmne, roosamanna või midaiganes, et ei suuda seda seedida aga samal ajal mõtlen, et kuram küll, see pole ju okei. Kuidas see saab okei olla? Kuidas saab üldse mõelda, et see on okei? Pilduda vihast nõretavaid rämedaid ja jälke sõnu, mille pärast? Kas tõesti ei olda võimelised inimlikult oma mõtteid edastama? Ikka plärts rassistlik läga sinna ja suure kaarega homofoobne sõim tänna. Oeh. Nii palju küsimusi.

Jaa, need võivad olla segaduses ja vaevlevad inimesed suure pagasiga. Aga. Mul on nii raske mõista paindumatust ja teiste perspektiivi eitamist. Ja seda, et ei mõisteta, et koledad läbielamised on koleda käitumise põhjuseks aga mitte vabanduseks. Miks on nii raske aktsepteerida seda, et inimesed ongi erinevad ja ei peagi olema samasugused? Kas seda üldse tahetaksegi? Et kõik oleksid samamoodi? Kas nad on seda küsimust endalt küsinud? Miks arvatakse, et kui kellelegi antakse õigused, siis keegi teine jääb millestki ilma? Ma olen praegu nii segaduses, et ei meenu, et midagi sellist oleks kunagi juhtunud. Võib olla keegi oskab näite mulle tuua?

Ma usun kogu südamest, et sõna jõud on võimas ning ma elan selle järgi. Kui tunnen end kehvasti, proovin end ilusate sõnadega rõõmustada, endale naeratada, kuulata positiivset muusikat. Kui olen haige, kiidan oma tublit keha, kes nii hästi haigustega toime tuleb. Kui olen ärev, saan endalt sõnadega natist kinni, enne kui täiesti üle võlli keerutab. Oma lastele räägin sõna olulisusest ja mul on hea meel näha, kuidas nad seda oskust elus kasutavad ja positiivset tagasisidet saavad. Ja ma näen, kuidas halvad sõnad on sama jõuga, kohati isegi suuremaga, sest need võivad väga rivist välja lüüa.

Ei ole nii, et iga inimene peaks endaga ise hakkama saama. Kui sa ikka järjepidevalt koged üht või teistmoodi verbaalset vägivalda, siis üks inimene ei tule sellega toime. Iga inimene vastutab oma sõnade eest ning ei saa pärast pikka vihapostitust tõsta käed üles, et see on vaid minu arvamus.* Sõnadel on suur jõud ja see, mida sa ütled – selle eest sa pead julgema võtta ka vastutuse.**

Igatahes, mõtlemisainet on küllaga. Siin on Stef Sanjati filmike Bad Words.

* Arvamus võib ka muutuda, eks. Loodan, et kõik teavad seda.

**Jah, vastutus on ka neil, kes tunnevad end solvatuna, sest nad “otsustasid” end puudutatuna tunda aga see ei muuda sõnade ütleja/kirjutaja vastutust.

PMST EILE

Viiiiiimaks ometi on meil majas uus töötav pesumasin, mis lisaks võrratule mullipesule meile armsasti laulab, kui pesutsükkel läbi saab. Imeline! Kolm nädalat ootasime, tühistasime tellimuse, tellisime teisest kohast ja viimaks, kuu aega pärast vana masina katkiminemist, jõudis ta meile kohale. Nii kodune on pesumasina ja kuivati müra jälle kuulda.

Eile oli väga kummaline päev. Kõik lapsed tõbistena kodus, mina terve päev voodis siruli, sest mitte. midagi. ei jaksa. Kui natukeseks püsti sain ja end kraadisin, siis see näitas palavikku. Mu pea valutas, raske oli hingata, uimane olla, rinnad valusad. Ja ma arvasin, et ma olen suht tasakesi Biiki rinnast võõrutanud. No ei. Minu jaoks see küll tasakesi polnud, sest tunne oli ikka sama nagu teiste lastega, kui päevapealt imetamise lõpetama pidin. Ei soovita. Soe kompress, veidi tühjendamist ja siis vana hea kapsaleht peale, vajadusel valuvaigisti. Ja palju puhkust. Isegi kui lapsed tekitavad igas toas kõikvõimalikku segadust ja enda järelt kõike ei korista (midagi õnneks ikka, props to K).

Vahepeal tuleb tegeleda omavahelise suhtlemisega. No et ei karjuks üksteise peale ja katsuks rahulikult seletada. Kui haiget teed, siis paluda vabandust. Kui haiget saad, siis teisele seda öelda. Kui soovid sama mänguasja, siis küsida ilusti. Kui arusaamatus, siis rääkida rahulikult. Mingi kummaline asi tuli eile üles, kui ma tütart korrale kutsusin. “Selline käitumine on ebaviisakas, palun räägi ilusti.” Lause teine osa jäi kuulmata, sest vastu tuli “Sina oled ise ebaviisakas!!” Seda öeldes vaatas ta nii tõsiselt mulle silma sisse, et see oli suisa naljakas ja ma ei suutnud itsitust tagasi hoida, mille peale ta solvus. Oeh. Palusin vabandust. Aga pärast oli veel sarnane olukord, kus kõik, mis ma ütlesin, mulle näkku tagasi lendas ja ma niimoodi vihastasin, et jäin lihtsalt vait. Tundub nagu kaugusest lehvitaks tuleviku-mina, teismelis(t)e ema. Natukeeeee… hirmus.

Igatahes. Täna on mul juba oluliselt parem olla. Parem hingata, vähem valus, rohkem energiat. Pesu peseb ja kuivab. Ilus elu. K käis eile endale kaubanduskeskusest riideid ostmas ja valis endale nii hästi istuvad asjad, ma olen täitsa uhke. Ja siis ta tõi meile majja veel ühe Spidermani kostüümi, sellise lihastega ja puha, et mõlemad lapsed üheaegselt superkangelased olla saaksid. Ja siis ta tegi päris hilja õhtul veel süüa ka, sest ma ei jaksanud päeva jooksul peale hommikupudru mitte midagi teha. Toitusime võikudest.

Meeleolu on koguaeg päris mõnna olnud. Biik on natuke rohkem minu küljes ja väga kuri, kui kõht on tühi aga see jällegi harjumise asi. Muidu ta sai ju öösel piima ja hommikune näljatunne veidi võõras asi, mis ajab kurjaks küll. Vot, selle arusaamiseni ma jõudsin küll praegu kirjutades. Võit!

Okei, no mul praegu tuli kirjutamise tuhin peale ja nüüd lähen tegelen päriselt meie pesumajandusega, nii et mingi muutus ka ikka toimuks, jeee.

ÕHTULE

Täna õhtul on mu esimene päris väljaskäik, vähemalt kuu aega ette planeeritud. Veedan nädalavahetuse sõbranna juures ja kavatsen niimoodi lebotada, et midagi hullu. Mittemidagitegemaeipea.

jussi

Ma peaksin täiega elevil olema ja end juba praegu vaikselt üles lööma aga ei. Mul on nats paha olla. Silm on valus ja ähvardab odraivaga ning just sel nädalal otsustas end näitama hakata üks punn, mida ma täiega retsinud olen, seega olen kärnane ka veel. Ma tõepoolest ei mäleta, millal mul viimati mõni punn oli… Olen natuke heitunud aga äkki põhjalik pesu ja õige muusika aitavad.

Leidkem positiivset. Hea kohv, rahulikud lapsed, enam-vähem korras kodu, varsti uus pesumasin ning tõenäoliselt parim ööuni viimase aasta jooksul. Ja Ariana Grande.

Praegu teeb mind hästi rõõmsaks Be Alright SNL esitus. Rõõmustab sõnum ja harmooniad ja koreograafia ja tantsijad, kes on oh my kui vaimustavad. Lihtsalt täiesti suurepäraselt imelised. Näe.

Huuh, loodetavasti saan sellest meeleolust välja. Tantsiks. Kõik korras.

 

Nüüd, paar tundi hiljem on olemine palju parem. Pesu aitas ja jällenägemine ootab. Kohtume õhtul kooliaegsete sõbrannadega ja mul hakkab elevus ka sisse tulema. Selline rahulik elevus. Selline, et ei tea täpselt, mis saama hakkab aga võtan kõik vastu. Võtan vabalt.