SUHTEKURBUS

Vahel on tunne, et sellest meeleheitest või kurbusest küll enam välja tule, sest igatsusest saab lein. Kui igatsed midagi, mida pole enam võimalik tagasi saada või mida pole kunagi olnudki. Kui mõistad, et pead kauaaegsest unistusest loobuma, sest see pole enam terve ja teeb haiget. Ja siis ongi kohati tunne, et mis nüüd siis saab. Mis üldse saab olla? Kas saab?

Ja niimoodi läheb mõte jälle veerema, lootuse ja valguse poole. Sest ega muutused, mis need igatsused kättesaamatuks teevad, pole halvad. On lihtsalt teistmoodi ilu.

Ma olen natuke aega olnud kurb paarisuhte pärast. Mul on tohutu kasvamisvajadus ja soov kogu aeg midagi uut õppida ja teada saada enda, inimsuhete ja maailma kohta. Täiesti kindlalt ei lõppe see protsess mitte kunagi aga kui natuke aega on miski mu elus stagneerunud, siis ma muutun väga rahutuks ning kui see liiga pikalt kestab, siis mingi hetk olen selles punktis, kus ahastusega mõtlen

kas nüüd jääbki nii?

See on alati väga dramaatiline.

Kurbus paarisuhte pärast on vist täiesti okei. Eriti arvestades seda, mis filme me oleme näinud ja mis sotsiaalmeedias meile ette näidatakse ja kõik muu, mida ise loeme, näeme, kuuleme. Kõike seda, mis maalib silme ette pildi täiuslikust armastusest. Ikka küsid endalt, miks meil niimoodi pole, küsimata endalt, mis meil on, mida neil pole. Et ikka perspektiiv paika saada.

Vahel imestan, et kuidas me üldse nii tugevalt koos oleme, kui me kohati üksteisega isegi ei suhtle. See on selline pinnapealne ellujäämise elamine, kus põhivajadused on rahuldatud aga see, mis annab sügava tähenduse, on talveunes. Samas, kui ma vaatan, milline on meie elu viimase kuue aasta jooksul olnud, siis pole eriti imestada. Kolm rasedust, kolm aastast imetamisperioodi. Kolm beebi esimest eluaastat. Beebi ja üks väikelaps, beebi ja kaks väikelast. Me olemegi ellujäämisrežiimil olnud. Mina vähemalt. Ja olen justkui siiani.

Ja selle pärast olengi ma natuke meie suhet leinanud. Sest ma tunnen, et pole seda tähendusrikast sidet, kerget lõbusust ja lihtsalt üksteise seltskonna nautimist. Tundub, et tunnen end praegu üksildasena oma elus. Ilus ja valus. Aga ma olen lootusrikas, nagu alati, uute võimaluste ja avastuste suhtes. Sest kuigi me oleme palju aega üksteisest eemal olnud, on omavaheline suhtlemine selline elukerge. Selline enda-mitte-liiga-tõsiselt-võtmise kerge.

Olen vist varem ka maininud, et kasvame kiiresti lahku ja üksteise uuesti tundmaõppimine võib ebamugavalt palju aega võtta. Aga selle aja peab võtma. Ma tean, et meil saab nüüd olema rohkem võimalusi kahekesi olemiseks ja ettevõtmiseks aga mingitest idealiseeritud unistustest olen siiski pidanud loobuma, sest see ei olnud meie moodi. Me ei käitu nii, meie iseloomud ja omavaheline sobivus on hoopis teistsugune. On palju, mida me pole üksteise ja meie kui liidu kohta veel õppinud või teada saanud.

Nii et. On uute tuulte aeg. Tervitan seda perioodi elevil ja avatud südamega. Ja sõnastatud tunnetega.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s