SULLE

Tajun enda lähedal tumedat ja rasket kurbust aga ise olen hästi stabiilne. Tahaksin sirutada oma valgusekäe, et teha pai või tõmmata kaissu aga see on üks selline tumedus, kus peab natuke ise olema. Seda ei saa niisama ära ajada, headuse ja hoolimisega hajutada. Siin on oluline tunnete tundmine, nende aktsepteerimine ja läbi elamine. Eriti, et tihti on enda tundmised kõrvale lükatud, sest kellelgi on nii raske näha, kuidas teisel on raske.

Nii ma seisangi kaugemal ja lehvitan aeg-ajalt.

i see you

Kui enda raskete kogemuste peale mõtlen, siis näen, et need on olnud väga vajalikud ja ma ei muudaks mitte midagi. Samal ajal mäletan, kuidas selle kõige sees soovisin üle kõige, et saaksin magada kuni kõik see hullumeelsus on möödas. Mäletan ka seda, kuidas ma hirmsasti tahtsin kellegagi rääkida, kes oma pagasit kaasa ei tooks vaid lihtsalt kuulaks. Aga ise ei alustanud. Ja keegi ei küsinud. Ja kui küsisid, siis valesid küsimusi. Näiteks “kas sa sööd ikka piisavalt?” Ja ma valetasin, lootes vahele jääda.

Keeruline on olla keerulises olukorras, kus need, kellelt sa kõige rohkem tuge soovid, ei saa enda tunnetega ka hakkama, kuigi on ise täiesti veendunud just vastupidises. Ja sulle pannakse pahaks, et sa end halvasti tunned ning mõtlematult panustatakse olemise halvenemisesse. Teadmatusest, lühinägelikult.

Aga sa mõistad neid. Samas tead, et lõpmatuseni mõista ei jaksa kui poolele teele vastu ei tulda vaid oodatakse käed-jalad ristis.

i see you

Ole. Nii nagu sa oled. Ja ma olen ikka siin, ei liigu ja sa tead, sest mu valgusesõrm puudutab su tumerohelist süda. Niimoodi aeg-ajalt.

Advertisements