HEA AASTALÕPP

Täna on olnud üks väga mõnus päev. Tähtis päev.

Hommikul ärkasin, sest Biik ärkas. Kell oli tegelikult juba peaaegu üheksa, nii et päris hea. Aga ilge uni oli ikkagi. Tegin lastele hommikusöögi, istutasin nad laua taha ja läksin viskasin end K kõrvale pikali ja ütlesin, et minu kord. Ja siis ma magasin kella üheni. Siis pidin ka tegelikult end voodist välja venitama, sest vist olin natuke üle maganud?

Aga võib olla polnud ka, sest jäin eile trennis esmakordselt matile magama. Kedagi teist saalis parasjagu polnud, muusikat ei mänginud, ventilatsioon uhas ja ma natuke puhkasin silmad kinni. Kaks või viis või kümme minutit. Ma ei teagi. Õnneks olin ma enne oma jooksud ja selja-õla-reie-tuharalihased ära teinud ja ju ma siis rohkem ei jaksanud. Tavaliselt lähen kohe pärast jooksu matile aga ju ma siis väsitasin end enne ära. Isegi duši alla oli raske end vedada ja siis veel riided ka selga panna.

Trenni tegemine on mu elus päris kõrgel kohal praegu. Kui juunis alustasin, siis keskendusin jõutrennile. Investeerisin personaaltreenerisse (Liis Arula, kelle üks Instagrami post mu pühade ajal ka trennilainele häälestas), kellega kohtusime viis korda, et panna paika harjutused ja raskused. See on mulle nii palju rohkem enesekindlust juurde andnud ning nüüd olen iseseisvalt trenni teinud. Kaalunumber alguses ei muutunud aga muutuseid oli tunda ja peeglist näha. Kõiki liigutusi oli aina kergem teha, keha üle oli suurem kontroll ning peeglist võis väljajoonistuvaid lihaseid näha. Rõõmustasin täiega aga augustis jätsin pooleli kuskil pooleteiseks kuuks, sest ma-ei-mäleta-miks.

Oktoobris alustasin uuesti ning kaalunumber polnud ikka muutunud. Ma oskan väga hästi kaalu hoida aga ei raatsi vähem süüa. Tegelikult eriti ei julge ka, sest võin kogemata endale peavalu saada, nii et pidin siis hakkama rohkem kaloreid põletama. Võtsin kavasse intervalljooksu. Kuskil 30-40 minutit lindi peal vaheldumisi jooks ja kõnd, sageduste pikkust suurendades: 30 sek kõndi -> 30 sek jooksu, 1 min kõndi -> 1 min jooksu, edasi 2 minutit, 4 minutit ja siis tagasi kaks, üks ja pool ning vastavalt enesetundele veel 5-10 minutit kõndi. Ja see on asjad liikuma pannud! Lihased joonistuvad veelgi paremini välja, ka kõhu peal mõnulenud rasv on hakanud vähenema ja näha on isegi kõhulihaseid. Hahahaa, sellele mõeldes läheb tuju nii heaks!

Ja tänase päeva teeb eriti mõnusaks see, kaalunumber algas lõpuks kuuega, wooo! Jõudsin aasta lõpuks eesmärgi täita. Kuna ma olen 70 ja 72 kg vahel siin pendeldanud, siis see muutus rõõmustab mind väga. Nüüd on viimaks tunne, et tõesti töötab see värk ja niimoodi, et mul päriselt ka hea olla. See vajab märkimist, sest mu kõiksugused varud on üsna otsakorral olnud ning keha annab sellest päris teravalt märku. Üritan siin siis tasakaalu leida ja enda keha tähelepanelikult kuulata.

Mõned aastad tagasi ütlesin, et jõusaal pole üldse minu teema ja ilmselt ei hakka kunagi olema ka. Uskusin seda tol hetkel täiesti siiralt aga no vot siis. Hakkas täiega meeldima hoopis. K mäletab samuti seda vestlust ning talle meeldib seda mulle aeg-ajalt meelde tuletada. Eriti siis, kui ma sära silmis oma elu parimas vormis keha mudin ja lihaseid otsin ning talle oma viimastest saavutustest räägin. Ma ei pane pahaks, sest see on mulle õpetanud, et ei tasu asju maha kanda või mingit väga kindlat arvamust avaldada, eriti veel kõva häälega, sest kõik võib vabalt muutuda.

Igatahes, kavatsen oma keha tugevdamisega edasi tegeleda. Praegu on mul aega, lapsed on päris suured ja asjalikud, K toetab 100%, enda motivatsioon on kõrgel ja meeldib väga. Ja mul on üks eesmärk ka, mis realiseerub ilmselt algava aasta lõpus aga sellest räägin millalgi siis. Võib olla ei räägi ka, eks selgub.

Mul endal on hirmus hea olla, ehk keegi saab sellest motivatsiooni või selle väikse tõuke, et pikalt peas mõlkunud mõtted reaalseks teha. Ilusat aasta lõppu ja parimat uut aastat!

Advertisements

VALGUSPIDU

Mis värk selle ilutulestikuga siis on? Ma ei tea, kas on alati olnud nii palju inimesi, kes peavad arutut paugutamist arulagedaks või rohkem inimesi on hakanud mõistma rakettide lennutamise mõjusid meile endale, kodu- ja metsloomadele ning keskkonnale.

Olen eelnevatel aastatel olnud üsna häiritud paukudest, mis iga õhtu meil siin kodu lähedal käisid. Kord olin ma nii vihane, et oleksin hea meelega läinud kividega aknaid sisse viskama, sest ma olin suure vaevaga lapse õue vankrisse magama saanud ja olin valmis ise natukene pikutama, kui meie maja kõrval kuskil kakskümmend pauku taevasse lasti. Oli 1. jaanuar. Kord, kui lastega jõuluturule läksime, lasi keegi täisloll vanalinnas rakette, mis ei lennanud üles vaid mööda tänavat. Meie ümber olid punased sädemed. Ma tundsin endas nii suurt vägivaldsust, et endalgi hakkas hirmus. Kui minu pereliikmed, minu lapsed oleksid seetõttu viga saanud, siis ma oleks ilmselt sellele inimesele selga lennanud ja ta kõrvakiled puruks kriisanud.

Aga paukudest rohkem on mind häirinud see jõle suits ja hais. Vana-aastaõhtul on juba kella kuuest selline vine üleval, et ei taha ise õue minna ega lapsi ka kaasa võtta. Oleme siis keskööl aknalt aknale jooksnud ning hiljem lootnud, et saaks normaalselt nüüd magada ja keegi kell 2 enam ei pauguta.

Ja iga kord mu süda valutab metsloomade pärast, kelle elu selline müra täiesti sassi keerab. Jummel, kui õudne! Võib arvata küll, et me elame ju linnas aga päris kindlasti on siin linna ääres parkides ja metsades kitsed, rebased, jänesed, oravad, kes esimest korda sellise asjaga kokku puutuvad ja hirmust teadmata suunas pagevad ning hiljem teed koju enam ei leia.

Aga sel aastal olen meeldivalt üllatunud. Eelmiste aastatega võrreldes on meie kodu ümbruses olnud võrdlemisi vaikne aga tundub, et müra on siiski liiga palju, sest linnaosa Facebooki grupis on tekkinud mitu arutelu rakettide lennutamise teemal, eriti selle mõjust koduloomadele ning olen hämmingus, et inimesed konkreetselt ei hooli. Teemaks on suvalistel hetkedel ilutulestiku laskmine aga reageeritakse nii nagu tahetaks kogu aastavahetus kogu maailmas ära keelata. Ma arvasin, et pigem ei osata mõelda sellele, kui raskelt lemmikloomad paukudele reageerida võivad või kui keeruline on beebit pärast sellist äratust jälle magama saada, aga et teatakse küll ja ikka lastakse ning hurjutatakse, et saa ise hakkama oma koeraga või et minu koer küll ei karda, alati olen temaga aastavahetusel koos õues käinud ja kõik lapsed on imikuna ka kaasas olnud. Samal ajal räägitakse kogemustest, kuidas koeraga jalutades kuskil ootamatult rakette lennutatakse ning koer saab trauma, mis mõjutab teda ilmselt terve elu ja kuidas lapsed ehmuvad üles ning kardavad uuesti magama jääda, räägi sa neile kui palju tahes, et see on ilutulestik, sest kärgatuste peale üles ehmumine on suht jõle tunne.

Oli tore lugeda, et Haapsalu linnavalitsus kutsub inimesi üles rakettide laskmisest loobuma. Linn ise korraldab ilutulestiku ning sellest võiks piisata. Läbimõeldud ilutulestiku show’d on väga lahedad ja see on kordades ägedam kui lihtsalt suvaline lennutamine ning hiljem koristatakse pakendid ära ka, mitte ei jäeta tänavale vedelema.

Minu arvates väga tervitatav üleskutse ning loodan, et see ka ülejäänud Eestisse levib. Ma ei tea, kas ma ise eraldi show jaoks kuskile kohale sõidaks, sest rahvamassid pole mu lemmikud aga ma poleks kurb, kui maja kõrval rakette ei lendaks ja näeks neid ainult teleriekraanilt. Raha saab säästetud, keskkond mürgistest gaasidest ning müra- ja valgusreostusest samuti, enda ja kaaskodanike tervis ka hoitud ja. Nii palju plusse.

Tähistamata ju ei jää.

KÕIGE ESIMESEM

Me oleme lastega väljasõite ja üritusi ette võtnud aga päris kehvasti läbi kukkunud. Iga kord on nagu midagi liiga. Liiga ärev, liiga väsinud, liiga näljane, liiga külm, liiga vähe vahetusriideid, liiga paha tuju. Lapsed ikkagi liiga väikesed, meil liiga vähe käsi ja vähe kogemust ja liiga palju valearvestusi. No ühesõnaga. Mis oleks võinud olla tore viis perega aega veeta, tekitas hoopis korralikult stressi juurde.

Aga eile juhtus üks esimene. Käisime K töökoha laste jõulupeol ja see oli ilmatuma mõnus. Natuke oli nurisemist aga lapsevanemad ei lasknud sellel enda sagedusi alla tuua vaid tõstsid lapse oma. Õlapatsutus, hea töö!

Hommikul kodus ei kiirustanud, autos rääkisime automaksust ja kuidas seda saaks efektiivselt rakendada, saime hea parkimiskoha ja esimese asjana võtsime suuna jõuluvana juurde. Käisime väikesel aaretejahil, rääkisime päkapikuga ja kohtusime jõuluvanaga. Siis läksime tegime limonaadi! Ise valati vajalikud koostisosad pudelisse, villiti meelepärase korgiga ning disainiti oma nimega silt ka peale. Ja siis läksime jõuluehteid tegema ning pärast seda valmistasime seepi ka. Lõhnavad praegu vannitoas, karukujulised.

Kogu see värk oli nii mõnna! Koos perena jõuluvana riideid mööda mõisa otsida ja piparkoogimaitseaineid nuusutada ja ära arvata. Mikroskoobiga kaneelikoort ja piprateri vaadata, kuusekaunistust liivapaberiga lihvida ja seebi sisse kadaka okkaid ja kaerahelbeid puistada. Ja siis koos laua ääres kõhud täis süüa ning koos itsitada.

Ma küll kogemata sõin end üle ja tagasisõidul magasin koos lastega aga see ei rikkunud eriliselt tuju. Tuju ei rikkunud lõpuks ka diivani peale voolanud limonaad ning laialipillutud popkorn. Nii hea ja rahulik päev oli, kus saime sõnadega kõik olukorrad lahendatud ning samamoodi sõnades oma headmeelt väljendatud. Tekib suisa tunne, et teeme midagigi õigesti.

Üldse on viimasel ajal väga hea ja mõnus ja soe ja turvaline. Ja tundub, et läheb aina paremaks. Kommunikatsioon on suurepärane ja naltsi saab ja kodu on ikka sassis aga trenni saab ja pidu ka.

Meeldib see elusuund praegu.