JÕUAN

Pean vajalikuks mainida, et minuga on kõik korras. Olen ühes intensiivses protsessis ning kirjutamine aitab mind tohutult. Võiks argumenteerida, et kas on vaja seda siis avaldada aga jah. On vaja, sest ka see aitab. Tihti loen ma oma teksti mitu korda läbi, iga kord erineva inimese pilgu läbi ja vahel kõnetab kedagi nii palju, et tunneb tahtmist enda kogemust jagada, mis on minu jaoks hin-da-ma-tu. Mulle meeldivad kogemused – isegi kui on raske ja kurb, tõusen sellest kõigest alati kõrgemale. All is good.

Üleeile tundsin nii teravalt, et minu kohalolu ei taheta. Tegin süüa ja üks hetk hakkas nii raske, et ma pidin maha istuma ja hingama, pisarad lihtsalt voolasid. Ma tundsin end üksi ja inimesed mu ümber on ükskõiksed. See kestis kuskil viis minutit ning kogu selle aja jooksul ma teadsin, et see pole tõsi. Aga tunne oli nii tugev. Sama reaalne nagu see, kuidas ma täna öösel sadamakailt väljuvale väikelaevale hüppasin. Ma tundsin, et ma olen unustatud ja see sügav üksilduse tunne on täiesti juuretasandi hirm. Selle pärast see mind niimoodi raputaski.

Olen sellistes tunnetes varem ka olnud ning kaldunud destruktiivsele käitumisele. Alkohol, tubakas, kohv, kohutav toitumine. Õnneks need põgenemistaktikad enam ei tööta. Vähemalt mitte nii nagu ma tahaksin. Tahaksin shotte võtta aga mitte purju jääda, tahaksin suitsetada aga see on nüüd nii mõttetu tegevus, mis pigem tekitab kehva tunde kui rahustab. Tahaksin lakkamatult kohvi juua aga olen kohvi joomisest teinud endale erilise hommikurituaali ning ei soovi seda rikkuda ning toitumine. Ma kas nälgin või söön niimoodi, et ma ise lõpuks ei mäleta mida ja kui palju ma üldse söönud olen. Tunnete eiramine kõik.

Need kõik kõlavad väga kurvalt ja tekitavad kindlasti muret. Aga ma näen siin tervenemist. Kuidas endaga tervelt toime tulla, ilma et peaks end tuimestama või alla suruma. Kuidas olla iseenda suurim toetaja, kuidas olla hea ja hooliv ja leebe. Päris tihti kuulen end peas sõnu, mida ma ütleksin kellelegi teisele, kui nad end liiga karmilt kohtlevad. Olen harjutanud.

Täiesti okei on neid tundeid tunda ja vahel ongi raske. Vahel oledki rohkem udupea ja vahel vallutad maailma. Need vahelduvad kogu aeg ega jää lõpmatuseni kestma. Kõik on okei. Kui sa muretsed, et pesu jäi ööseks pesema panemata, siis see on okei. Köök jäi sassi, see on okei. Vihastasid – okei. Sa tegelesid kõige muuga ja mitte sellega, millega oleks võinud, sest sa tahtsid hoiduda mõtlemisest ja pärismaailmas olemisest. See on okei. Aga vaid kuhugi maani, eks. Sa tead, et üks hetk sa tõused, tangid oma keha ning võtad ette kõik ülesanded, mis sa endale mõistlike ootustega seadnud oled ja teed endale pai, kui kõike ei jõudnud, sest vaata, kui palju sa jõudsid!

Ja see tunne – ühtaegu nii kadedus kui vimm, see ei tähenda, et sa oled kuidagi nõme või tänamatu. See ei tähenda ka seda, et sa ei ela kaasa teiste rõõmule ja elevusele või et sa soovid kellelgi olemist kehvemaks teha ja sa ei pea selle pärast end süüdi tundma. See on lihtsalt üks tunne ja sa tuled sellega toime. Oskad selle lahti harutada ning näha, et selle keskel on üks eeterlik ja õrn olend, kellel on unistused, mida ta ei julge unistada. Ja siis sa vaatad seda hirmu lähemalt. Lubad tal nii lähedale tulla, et tung kõrvale põigata ja ära joosta on määratult suur aga sa hoiad end ja näed, et see on vaid tühi kest.

Sa oled hea ja armas. Ja toetatud ja hoitud ja mina olen ju alati sinuga. Ja kuulan.

Näed. Juba loovus voolab ja ravib.

Advertisements

AJUPUUKS

Kohe-kohe sisenen ühte kogemusse, mis pole minu jaoks täielikult võõras aga nüüd on asjaolud natuke teised. On talv, on rutiin, on kolm last. Mitte suvi ja lebo, rasedus ja üks väikelaps. Olen sutsu ärev, natuke värisen aga ma ei teagi, mille pärast täpselt. Võib olla mitu asja korraga? Selgemaks on vaja mõelda igatahes.

Sest K läheb pikaks ajaks ära, sest ma jään “üksi”, sest ma pean rohkem vastutama, sest lihtsalt on võõras ja muutused teevadki ärevaks. Sest ma soovin, et Kl oleks turvaline ja lõbus ja saaks korralikult oma soojapatareisid täita. Sest ma soovin, et ma jään mõistuse juurde ning leian aega enda eest hoolitseda ning olla parim variant iseendast. Mitu eluliselt olulist väljakutset ja kuigi ma näen, et kõik laabub ja elu on ilus, siis ma sel uuel aastal olen päris palju enda muret maha surunud ja hirme ignoreerinud. Või üritanud.

Sellises pearuumis viibimine kutsus täna hommikul esile korraliku ajupeeru. Olen justkui väga rahulik ja tasakaalus aga päris palju on neid kärsituse momente. Ühel hetkel suudan väga hästi keerulisi olukordi hallata aga järgmisel hetkel lihtsalt nähvan täitsa lambist, kuigi täiesti normaalselt saab ka lapsi riietuma suunata. Lapsed on õnneks väga andestavad – üks näiteks puhastas enda initsiatiivil eile köögis laua, beebitooli ja põranda ära, millest oli oi-kui-palju abi.

Aga see ajupuuks. Viisin lapsed lasteaeda ämma autoga (sest meie oma on hoolduses) ja ma ei saanud kohale jõudes auto eest võtit ära. Üritasin käivitada – ei saanud. Ok, tegelen sellega pärast, lähen viin lapsed enne lasteaeda. Tagasi tulles proovisin kõike samamoodi aga rohkem edasi ei mõelnud ka, sest vaimusilmas olin juba ammu bussi peal ja noorim laps kaenlas kodu poole marssimas. Peas küpses plaan keegi sõbranna autoga appi kutsuda, et krokodillidega käivitada, sest sellel autol on akuga viimasel ajal teema. Loogiline ju, et ta just siis mind reedab, kui ma lasteaeda jõuan ja just sellel hommikul, kui ma telefoni koju olen jätnud! Nagunii Murphy!

Näete, olin juba eos selliselt meelestatud ja omaarust ei lasknud sellel enda tuju väga alla viia aga aju ka korralikult tööle ei pannud. Õnneks Nõmmel elav sõbranna oli täna varem ärganud ja tõttas mulle appi oma autoga, millel ainult tagauksed lahti käivad. Sõitsime siis lasteaia juurde tagasi ja sõbranna vaatas olukorda teise pilguga. Vaatas võtit, vaatas automaatkäigukangi, lükkas selle D pealt P peale ja käivitas auto. Hurraaa, vaagnatäis piinlikkust mulle! Söön seda veel pikalt. Storytime over.

Et selliseid olukordi rohkem ei juhtuks ning et ma tuleksin toime igasuguste tunnete ja mõtetega, võtsin eesmärgiks iga päev 2-10 minutit mediteerida. Lihtsalt võtta endale aega, et vaadelda neid vältimatuid tundeid ja möödakihutavaid mõtteid, tuua end iseendasse tagasi ning saada pearuumi rohkem selgust, hinge rahu ja südamesse usku. Kaks kuni kümme minutit päevas ikka leiab.

Kõik saab olema hea ja turvaline ja õpetlik ja nii-nii väga rahuldustpakkuv ja rõõmustav. I got this, yes?

KODURUUM JA PEARUUM

Ma istun probleemi sees ja sain sellest päriselt aru alles praegu. Olen varem ka rääkinud, kuidas mul on millegipärast keeruline kodu järjepidevalt korras hoida ja kuidas ma tunnen, et meil on liiga palju asju. Vahepeal võtsin KonMari meetodil korrastamise ette aga ei viinud seda lõpuni ning nüüd ma just vaatasin ühte teemaga haakuvat videot, kus umbes sellisest asjast räägitaksegi. Ja kuna sellele lähenetakse rohkem vaimse tervise poole pealt, siis see lõi mu veidi selgemaks.

Ma istun ja mõtlen ja mitte midagi ette ei võta, sest kõik varasemad püüdlused on läbi kukkunud. Ikka ja jälle vajun rööbastelt maha ning kuidagi enam peale ei saa. See võib kõlada tobedalt, võiks ju lihtsalt kätte võtta ja tegema hakata ning päris tihti mul asjad niimoodi käivadki – võtan kätte ja teen. Pole vaja ennast sundida ega midagi vaid kõik lihtsalt tuleb ja kulgeb hästi loomulikult. Nagu praegu trenniga. Igalt poolt otsin neid hetki, kus ma saan trenni minna ja lepin Kga juba varakult kokku ning ma ei ole tundnud, et ma pean end trenni vedama. Lähen alati reipal sammul.

Aga see korra hoidmine on millegipärast teine teema. 2016. aasta lõpus tuli see mul loomulikult ja ma olin nii õnnelik. Rutiin oli paigas – Jarl magas kindlatel aegadel, voodi oli alati tehtud, köök korras ja puhas, nädalamenüü paigas, nii et toidu tegemine oli ka nii lihtne ning kui K ja Säde koju jõudsid, siis oli toit juba kaetud laual või kohe-kohe valmimas. Ja ma ise olin end üles sättinud lihtsalt niisama, end meikinud, võib-olla isegi kleidi selga pannud ning selle peale veel põlle ka. Ja see oli lõbus ja lahe ja seda enam pole.

Mis siis oli, mida praegu pole? Minu sees. Mis mind siis toetas ja hoidis? Miks ma ei suuda korda hoida ning seeläbi olla palju selgemas pearuumis, teha ükskõik, mida palju järjepidevamalt kui ma siiani teinud olen? Praegu suudan ma järjepidev olla asjaga, mis koduga seotud pole – trenni jaoks lähen mujale ning seal on mul täiesti selge, mida ja millal ma teen. Kuidas ma saan kodus samamoodi teha ja nii, et see oleks minu jaoks jätkusuutlik?

Praegu on mul esimene mõte vabaneda neist viimastest asjadest, mida meil enam vaja pole või mida pole üldse kasutanud. Seejärel mõelda hoolikalt allesolevatele asjadele asukohad ning siin tuleb väga kasuks just KonMari meetod, sest ma märkasin, et kui asju sorteerida ja paigutada kategooriate järgi, jäävad asukohad palju paremini meelde. Kui teha läbisegi, näiteks ühe toa kaupa, kus on nii riideid, ehteid, pliiatseid ja muud mudru, siis ülevaade asjadest põhimõtteliselt puudub.

Kui on neist asjust lahti saadud, on oluline seda korda ka hoida ja ma ausalt tunnen, et ma konkreetselt ei viitsi. Kraanikaussi koguneb liiga palju, enne kui sealt nõud masinasse jõuavad ja pesurestil ripuvad riided liiga kaua, enne kui nad voldituna kappidesse jõuavad. Miks see nii raske on? Ma siiralt küsin. Asi pole otseselt laiskuses, sest ma tegelt viitsin ja jõuan ja tahan teha küll aga millegipärast tundub see kõik mulle praegu nii mõttetu. Samal ajal ihkan kogu südamest korras kodu ja seeläbi selget pearuumi, et saaksin oma ajupotentsiaali päriselt kasutada.

See kõik paneb mind igatpidi (üle)muretsema ja mõtlema, kuidas ma niimoodi lastele eeskujuks olen ja neile parimat pakkuda saan. Olen teadlik, et mul on ka partner, kes panustab aga räägin praegu iseenda siseheitlusest, millega ma olen no ikka liiga kaua heidelnud ja ma tunnen end äratüüdatuna juba. Kaua võib ja kas juba saab ka. Alati vabandused ja põhjuste otsimised ja püüdlused ja läbikukkumised ja argh! Lähen kettasse ära.

Ei lähe. Ei jaksa mõelda enam lihtsalt. Lähen magan ja loen hommikul uuesti üle. Kellelgi häid sõnu ja praktilisi nõuandeid? Oma kogemusi?