AJUPUUKS

Kohe-kohe sisenen ühte kogemusse, mis pole minu jaoks täielikult võõras aga nüüd on asjaolud natuke teised. On talv, on rutiin, on kolm last. Mitte suvi ja lebo, rasedus ja üks väikelaps. Olen sutsu ärev, natuke värisen aga ma ei teagi, mille pärast täpselt. Võib olla mitu asja korraga? Selgemaks on vaja mõelda igatahes.

Sest K läheb pikaks ajaks ära, sest ma jään “üksi”, sest ma pean rohkem vastutama, sest lihtsalt on võõras ja muutused teevadki ärevaks. Sest ma soovin, et Kl oleks turvaline ja lõbus ja saaks korralikult oma soojapatareisid täita. Sest ma soovin, et ma jään mõistuse juurde ning leian aega enda eest hoolitseda ning olla parim variant iseendast. Mitu eluliselt olulist väljakutset ja kuigi ma näen, et kõik laabub ja elu on ilus, siis ma sel uuel aastal olen päris palju enda muret maha surunud ja hirme ignoreerinud. Või üritanud.

Sellises pearuumis viibimine kutsus täna hommikul esile korraliku ajupeeru. Olen justkui väga rahulik ja tasakaalus aga päris palju on neid kärsituse momente. Ühel hetkel suudan väga hästi keerulisi olukordi hallata aga järgmisel hetkel lihtsalt nähvan täitsa lambist, kuigi täiesti normaalselt saab ka lapsi riietuma suunata. Lapsed on õnneks väga andestavad – üks näiteks puhastas enda initsiatiivil eile köögis laua, beebitooli ja põranda ära, millest oli oi-kui-palju abi.

Aga see ajupuuks. Viisin lapsed lasteaeda ämma autoga (sest meie oma on hoolduses) ja ma ei saanud kohale jõudes auto eest võtit ära. Üritasin käivitada – ei saanud. Ok, tegelen sellega pärast, lähen viin lapsed enne lasteaeda. Tagasi tulles proovisin kõike samamoodi aga rohkem edasi ei mõelnud ka, sest vaimusilmas olin juba ammu bussi peal ja noorim laps kaenlas kodu poole marssimas. Peas küpses plaan keegi sõbranna autoga appi kutsuda, et krokodillidega käivitada, sest sellel autol on akuga viimasel ajal teema. Loogiline ju, et ta just siis mind reedab, kui ma lasteaeda jõuan ja just sellel hommikul, kui ma telefoni koju olen jätnud! Nagunii Murphy!

Näete, olin juba eos selliselt meelestatud ja omaarust ei lasknud sellel enda tuju väga alla viia aga aju ka korralikult tööle ei pannud. Õnneks Nõmmel elav sõbranna oli täna varem ärganud ja tõttas mulle appi oma autoga, millel ainult tagauksed lahti käivad. Sõitsime siis lasteaia juurde tagasi ja sõbranna vaatas olukorda teise pilguga. Vaatas võtit, vaatas automaatkäigukangi, lükkas selle D pealt P peale ja käivitas auto. Hurraaa, vaagnatäis piinlikkust mulle! Söön seda veel pikalt. Storytime over.

Et selliseid olukordi rohkem ei juhtuks ning et ma tuleksin toime igasuguste tunnete ja mõtetega, võtsin eesmärgiks iga päev 2-10 minutit mediteerida. Lihtsalt võtta endale aega, et vaadelda neid vältimatuid tundeid ja möödakihutavaid mõtteid, tuua end iseendasse tagasi ning saada pearuumi rohkem selgust, hinge rahu ja südamesse usku. Kaks kuni kümme minutit päevas ikka leiab.

Kõik saab olema hea ja turvaline ja õpetlik ja nii-nii väga rahuldustpakkuv ja rõõmustav. I got this, yes?

Advertisements

One thought on “AJUPUUKS

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s