JÕUAN

Pean vajalikuks mainida, et minuga on kõik korras. Olen ühes intensiivses protsessis ning kirjutamine aitab mind tohutult. Võiks argumenteerida, et kas on vaja seda siis avaldada aga jah. On vaja, sest ka see aitab. Tihti loen ma oma teksti mitu korda läbi, iga kord erineva inimese pilgu läbi ja vahel kõnetab kedagi nii palju, et tunneb tahtmist enda kogemust jagada, mis on minu jaoks hin-da-ma-tu. Mulle meeldivad kogemused – isegi kui on raske ja kurb, tõusen sellest kõigest alati kõrgemale. All is good.

Üleeile tundsin nii teravalt, et minu kohalolu ei taheta. Tegin süüa ja üks hetk hakkas nii raske, et ma pidin maha istuma ja hingama, pisarad lihtsalt voolasid. Ma tundsin end üksi ja inimesed mu ümber on ükskõiksed. See kestis kuskil viis minutit ning kogu selle aja jooksul ma teadsin, et see pole tõsi. Aga tunne oli nii tugev. Sama reaalne nagu see, kuidas ma täna öösel sadamakailt väljuvale väikelaevale hüppasin. Ma tundsin, et ma olen unustatud ja see sügav üksilduse tunne on täiesti juuretasandi hirm. Selle pärast see mind niimoodi raputaski.

Olen sellistes tunnetes varem ka olnud ning kaldunud destruktiivsele käitumisele. Alkohol, tubakas, kohv, kohutav toitumine. Õnneks need põgenemistaktikad enam ei tööta. Vähemalt mitte nii nagu ma tahaksin. Tahaksin shotte võtta aga mitte purju jääda, tahaksin suitsetada aga see on nüüd nii mõttetu tegevus, mis pigem tekitab kehva tunde kui rahustab. Tahaksin lakkamatult kohvi juua aga olen kohvi joomisest teinud endale erilise hommikurituaali ning ei soovi seda rikkuda ning toitumine. Ma kas nälgin või söön niimoodi, et ma ise lõpuks ei mäleta mida ja kui palju ma üldse söönud olen. Tunnete eiramine kõik.

Need kõik kõlavad väga kurvalt ja tekitavad kindlasti muret. Aga ma näen siin tervenemist. Kuidas endaga tervelt toime tulla, ilma et peaks end tuimestama või alla suruma. Kuidas olla iseenda suurim toetaja, kuidas olla hea ja hooliv ja leebe. Päris tihti kuulen end peas sõnu, mida ma ütleksin kellelegi teisele, kui nad end liiga karmilt kohtlevad. Olen harjutanud.

Täiesti okei on neid tundeid tunda ja vahel ongi raske. Vahel oledki rohkem udupea ja vahel vallutad maailma. Need vahelduvad kogu aeg ega jää lõpmatuseni kestma. Kõik on okei. Kui sa muretsed, et pesu jäi ööseks pesema panemata, siis see on okei. Köök jäi sassi, see on okei. Vihastasid – okei. Sa tegelesid kõige muuga ja mitte sellega, millega oleks võinud, sest sa tahtsid hoiduda mõtlemisest ja pärismaailmas olemisest. See on okei. Aga vaid kuhugi maani, eks. Sa tead, et üks hetk sa tõused, tangid oma keha ning võtad ette kõik ülesanded, mis sa endale mõistlike ootustega seadnud oled ja teed endale pai, kui kõike ei jõudnud, sest vaata, kui palju sa jõudsid!

Ja see tunne – ühtaegu nii kadedus kui vimm, see ei tähenda, et sa oled kuidagi nõme või tänamatu. See ei tähenda ka seda, et sa ei ela kaasa teiste rõõmule ja elevusele või et sa soovid kellelgi olemist kehvemaks teha ja sa ei pea selle pärast end süüdi tundma. See on lihtsalt üks tunne ja sa tuled sellega toime. Oskad selle lahti harutada ning näha, et selle keskel on üks eeterlik ja õrn olend, kellel on unistused, mida ta ei julge unistada. Ja siis sa vaatad seda hirmu lähemalt. Lubad tal nii lähedale tulla, et tung kõrvale põigata ja ära joosta on määratult suur aga sa hoiad end ja näed, et see on vaid tühi kest.

Sa oled hea ja armas. Ja toetatud ja hoitud ja mina olen ju alati sinuga. Ja kuulan.

Näed. Juba loovus voolab ja ravib.

Advertisements

AJUPUUKS

Kohe-kohe sisenen ühte kogemusse, mis pole minu jaoks täielikult võõras aga nüüd on asjaolud natuke teised. On talv, on rutiin, on kolm last. Mitte suvi ja lebo, rasedus ja üks väikelaps. Olen sutsu ärev, natuke värisen aga ma ei teagi, mille pärast täpselt. Võib olla mitu asja korraga? Selgemaks on vaja mõelda igatahes.

Sest K läheb pikaks ajaks ära, sest ma jään “üksi”, sest ma pean rohkem vastutama, sest lihtsalt on võõras ja muutused teevadki ärevaks. Sest ma soovin, et Kl oleks turvaline ja lõbus ja saaks korralikult oma soojapatareisid täita. Sest ma soovin, et ma jään mõistuse juurde ning leian aega enda eest hoolitseda ning olla parim variant iseendast. Mitu eluliselt olulist väljakutset ja kuigi ma näen, et kõik laabub ja elu on ilus, siis ma sel uuel aastal olen päris palju enda muret maha surunud ja hirme ignoreerinud. Või üritanud.

Sellises pearuumis viibimine kutsus täna hommikul esile korraliku ajupeeru. Olen justkui väga rahulik ja tasakaalus aga päris palju on neid kärsituse momente. Ühel hetkel suudan väga hästi keerulisi olukordi hallata aga järgmisel hetkel lihtsalt nähvan täitsa lambist, kuigi täiesti normaalselt saab ka lapsi riietuma suunata. Lapsed on õnneks väga andestavad – üks näiteks puhastas enda initsiatiivil eile köögis laua, beebitooli ja põranda ära, millest oli oi-kui-palju abi.

Aga see ajupuuks. Viisin lapsed lasteaeda ämma autoga (sest meie oma on hoolduses) ja ma ei saanud kohale jõudes auto eest võtit ära. Üritasin käivitada – ei saanud. Ok, tegelen sellega pärast, lähen viin lapsed enne lasteaeda. Tagasi tulles proovisin kõike samamoodi aga rohkem edasi ei mõelnud ka, sest vaimusilmas olin juba ammu bussi peal ja noorim laps kaenlas kodu poole marssimas. Peas küpses plaan keegi sõbranna autoga appi kutsuda, et krokodillidega käivitada, sest sellel autol on akuga viimasel ajal teema. Loogiline ju, et ta just siis mind reedab, kui ma lasteaeda jõuan ja just sellel hommikul, kui ma telefoni koju olen jätnud! Nagunii Murphy!

Näete, olin juba eos selliselt meelestatud ja omaarust ei lasknud sellel enda tuju väga alla viia aga aju ka korralikult tööle ei pannud. Õnneks Nõmmel elav sõbranna oli täna varem ärganud ja tõttas mulle appi oma autoga, millel ainult tagauksed lahti käivad. Sõitsime siis lasteaia juurde tagasi ja sõbranna vaatas olukorda teise pilguga. Vaatas võtit, vaatas automaatkäigukangi, lükkas selle D pealt P peale ja käivitas auto. Hurraaa, vaagnatäis piinlikkust mulle! Söön seda veel pikalt. Storytime over.

Et selliseid olukordi rohkem ei juhtuks ning et ma tuleksin toime igasuguste tunnete ja mõtetega, võtsin eesmärgiks iga päev 2-10 minutit mediteerida. Lihtsalt võtta endale aega, et vaadelda neid vältimatuid tundeid ja möödakihutavaid mõtteid, tuua end iseendasse tagasi ning saada pearuumi rohkem selgust, hinge rahu ja südamesse usku. Kaks kuni kümme minutit päevas ikka leiab.

Kõik saab olema hea ja turvaline ja õpetlik ja nii-nii väga rahuldustpakkuv ja rõõmustav. I got this, yes?

KODURUUM JA PEARUUM

Ma istun probleemi sees ja sain sellest päriselt aru alles praegu. Olen varem ka rääkinud, kuidas mul on millegipärast keeruline kodu järjepidevalt korras hoida ja kuidas ma tunnen, et meil on liiga palju asju. Vahepeal võtsin KonMari meetodil korrastamise ette aga ei viinud seda lõpuni ning nüüd ma just vaatasin ühte teemaga haakuvat videot, kus umbes sellisest asjast räägitaksegi. Ja kuna sellele lähenetakse rohkem vaimse tervise poole pealt, siis see lõi mu veidi selgemaks.

Ma istun ja mõtlen ja mitte midagi ette ei võta, sest kõik varasemad püüdlused on läbi kukkunud. Ikka ja jälle vajun rööbastelt maha ning kuidagi enam peale ei saa. See võib kõlada tobedalt, võiks ju lihtsalt kätte võtta ja tegema hakata ning päris tihti mul asjad niimoodi käivadki – võtan kätte ja teen. Pole vaja ennast sundida ega midagi vaid kõik lihtsalt tuleb ja kulgeb hästi loomulikult. Nagu praegu trenniga. Igalt poolt otsin neid hetki, kus ma saan trenni minna ja lepin Kga juba varakult kokku ning ma ei ole tundnud, et ma pean end trenni vedama. Lähen alati reipal sammul.

Aga see korra hoidmine on millegipärast teine teema. 2016. aasta lõpus tuli see mul loomulikult ja ma olin nii õnnelik. Rutiin oli paigas – Jarl magas kindlatel aegadel, voodi oli alati tehtud, köök korras ja puhas, nädalamenüü paigas, nii et toidu tegemine oli ka nii lihtne ning kui K ja Säde koju jõudsid, siis oli toit juba kaetud laual või kohe-kohe valmimas. Ja ma ise olin end üles sättinud lihtsalt niisama, end meikinud, võib-olla isegi kleidi selga pannud ning selle peale veel põlle ka. Ja see oli lõbus ja lahe ja seda enam pole.

Mis siis oli, mida praegu pole? Minu sees. Mis mind siis toetas ja hoidis? Miks ma ei suuda korda hoida ning seeläbi olla palju selgemas pearuumis, teha ükskõik, mida palju järjepidevamalt kui ma siiani teinud olen? Praegu suudan ma järjepidev olla asjaga, mis koduga seotud pole – trenni jaoks lähen mujale ning seal on mul täiesti selge, mida ja millal ma teen. Kuidas ma saan kodus samamoodi teha ja nii, et see oleks minu jaoks jätkusuutlik?

Praegu on mul esimene mõte vabaneda neist viimastest asjadest, mida meil enam vaja pole või mida pole üldse kasutanud. Seejärel mõelda hoolikalt allesolevatele asjadele asukohad ning siin tuleb väga kasuks just KonMari meetod, sest ma märkasin, et kui asju sorteerida ja paigutada kategooriate järgi, jäävad asukohad palju paremini meelde. Kui teha läbisegi, näiteks ühe toa kaupa, kus on nii riideid, ehteid, pliiatseid ja muud mudru, siis ülevaade asjadest põhimõtteliselt puudub.

Kui on neist asjust lahti saadud, on oluline seda korda ka hoida ja ma ausalt tunnen, et ma konkreetselt ei viitsi. Kraanikaussi koguneb liiga palju, enne kui sealt nõud masinasse jõuavad ja pesurestil ripuvad riided liiga kaua, enne kui nad voldituna kappidesse jõuavad. Miks see nii raske on? Ma siiralt küsin. Asi pole otseselt laiskuses, sest ma tegelt viitsin ja jõuan ja tahan teha küll aga millegipärast tundub see kõik mulle praegu nii mõttetu. Samal ajal ihkan kogu südamest korras kodu ja seeläbi selget pearuumi, et saaksin oma ajupotentsiaali päriselt kasutada.

See kõik paneb mind igatpidi (üle)muretsema ja mõtlema, kuidas ma niimoodi lastele eeskujuks olen ja neile parimat pakkuda saan. Olen teadlik, et mul on ka partner, kes panustab aga räägin praegu iseenda siseheitlusest, millega ma olen no ikka liiga kaua heidelnud ja ma tunnen end äratüüdatuna juba. Kaua võib ja kas juba saab ka. Alati vabandused ja põhjuste otsimised ja püüdlused ja läbikukkumised ja argh! Lähen kettasse ära.

Ei lähe. Ei jaksa mõelda enam lihtsalt. Lähen magan ja loen hommikul uuesti üle. Kellelgi häid sõnu ja praktilisi nõuandeid? Oma kogemusi?

HEA AASTALÕPP

Täna on olnud üks väga mõnus päev. Tähtis päev.

Hommikul ärkasin, sest Biik ärkas. Kell oli tegelikult juba peaaegu üheksa, nii et päris hea. Aga ilge uni oli ikkagi. Tegin lastele hommikusöögi, istutasin nad laua taha ja läksin viskasin end K kõrvale pikali ja ütlesin, et minu kord. Ja siis ma magasin kella üheni. Siis pidin ka tegelikult end voodist välja venitama, sest vist olin natuke üle maganud?

Aga võib olla polnud ka, sest jäin eile trennis esmakordselt matile magama. Kedagi teist saalis parasjagu polnud, muusikat ei mänginud, ventilatsioon uhas ja ma natuke puhkasin silmad kinni. Kaks või viis või kümme minutit. Ma ei teagi. Õnneks olin ma enne oma jooksud ja selja-õla-reie-tuharalihased ära teinud ja ju ma siis rohkem ei jaksanud. Tavaliselt lähen kohe pärast jooksu matile aga ju ma siis väsitasin end enne ära. Isegi duši alla oli raske end vedada ja siis veel riided ka selga panna.

Trenni tegemine on mu elus päris kõrgel kohal praegu. Kui juunis alustasin, siis keskendusin jõutrennile. Investeerisin personaaltreenerisse (Liis Arula, kelle üks Instagrami post mu pühade ajal ka trennilainele häälestas), kellega kohtusime viis korda, et panna paika harjutused ja raskused. See on mulle nii palju rohkem enesekindlust juurde andnud ning nüüd olen iseseisvalt trenni teinud. Kaalunumber alguses ei muutunud aga muutuseid oli tunda ja peeglist näha. Kõiki liigutusi oli aina kergem teha, keha üle oli suurem kontroll ning peeglist võis väljajoonistuvaid lihaseid näha. Rõõmustasin täiega aga augustis jätsin pooleli kuskil pooleteiseks kuuks, sest ma-ei-mäleta-miks.

Oktoobris alustasin uuesti ning kaalunumber polnud ikka muutunud. Ma oskan väga hästi kaalu hoida aga ei raatsi vähem süüa. Tegelikult eriti ei julge ka, sest võin kogemata endale peavalu saada, nii et pidin siis hakkama rohkem kaloreid põletama. Võtsin kavasse intervalljooksu. Kuskil 30-40 minutit lindi peal vaheldumisi jooks ja kõnd, sageduste pikkust suurendades: 30 sek kõndi -> 30 sek jooksu, 1 min kõndi -> 1 min jooksu, edasi 2 minutit, 4 minutit ja siis tagasi kaks, üks ja pool ning vastavalt enesetundele veel 5-10 minutit kõndi. Ja see on asjad liikuma pannud! Lihased joonistuvad veelgi paremini välja, ka kõhu peal mõnulenud rasv on hakanud vähenema ja näha on isegi kõhulihaseid. Hahahaa, sellele mõeldes läheb tuju nii heaks!

Ja tänase päeva teeb eriti mõnusaks see, kaalunumber algas lõpuks kuuega, wooo! Jõudsin aasta lõpuks eesmärgi täita. Kuna ma olen 70 ja 72 kg vahel siin pendeldanud, siis see muutus rõõmustab mind väga. Nüüd on viimaks tunne, et tõesti töötab see värk ja niimoodi, et mul päriselt ka hea olla. See vajab märkimist, sest mu kõiksugused varud on üsna otsakorral olnud ning keha annab sellest päris teravalt märku. Üritan siin siis tasakaalu leida ja enda keha tähelepanelikult kuulata.

Mõned aastad tagasi ütlesin, et jõusaal pole üldse minu teema ja ilmselt ei hakka kunagi olema ka. Uskusin seda tol hetkel täiesti siiralt aga no vot siis. Hakkas täiega meeldima hoopis. K mäletab samuti seda vestlust ning talle meeldib seda mulle aeg-ajalt meelde tuletada. Eriti siis, kui ma sära silmis oma elu parimas vormis keha mudin ja lihaseid otsin ning talle oma viimastest saavutustest räägin. Ma ei pane pahaks, sest see on mulle õpetanud, et ei tasu asju maha kanda või mingit väga kindlat arvamust avaldada, eriti veel kõva häälega, sest kõik võib vabalt muutuda.

Igatahes, kavatsen oma keha tugevdamisega edasi tegeleda. Praegu on mul aega, lapsed on päris suured ja asjalikud, K toetab 100%, enda motivatsioon on kõrgel ja meeldib väga. Ja mul on üks eesmärk ka, mis realiseerub ilmselt algava aasta lõpus aga sellest räägin millalgi siis. Võib olla ei räägi ka, eks selgub.

Mul endal on hirmus hea olla, ehk keegi saab sellest motivatsiooni või selle väikse tõuke, et pikalt peas mõlkunud mõtted reaalseks teha. Ilusat aasta lõppu ja parimat uut aastat!

VALGUSPIDU

Mis värk selle ilutulestikuga siis on? Ma ei tea, kas on alati olnud nii palju inimesi, kes peavad arutut paugutamist arulagedaks või rohkem inimesi on hakanud mõistma rakettide lennutamise mõjusid meile endale, kodu- ja metsloomadele ning keskkonnale.

Olen eelnevatel aastatel olnud üsna häiritud paukudest, mis iga õhtu meil siin kodu lähedal käisid. Kord olin ma nii vihane, et oleksin hea meelega läinud kividega aknaid sisse viskama, sest ma olin suure vaevaga lapse õue vankrisse magama saanud ja olin valmis ise natukene pikutama, kui meie maja kõrval kuskil kakskümmend pauku taevasse lasti. Oli 1. jaanuar. Kord, kui lastega jõuluturule läksime, lasi keegi täisloll vanalinnas rakette, mis ei lennanud üles vaid mööda tänavat. Meie ümber olid punased sädemed. Ma tundsin endas nii suurt vägivaldsust, et endalgi hakkas hirmus. Kui minu pereliikmed, minu lapsed oleksid seetõttu viga saanud, siis ma oleks ilmselt sellele inimesele selga lennanud ja ta kõrvakiled puruks kriisanud.

Aga paukudest rohkem on mind häirinud see jõle suits ja hais. Vana-aastaõhtul on juba kella kuuest selline vine üleval, et ei taha ise õue minna ega lapsi ka kaasa võtta. Oleme siis keskööl aknalt aknale jooksnud ning hiljem lootnud, et saaks normaalselt nüüd magada ja keegi kell 2 enam ei pauguta.

Ja iga kord mu süda valutab metsloomade pärast, kelle elu selline müra täiesti sassi keerab. Jummel, kui õudne! Võib arvata küll, et me elame ju linnas aga päris kindlasti on siin linna ääres parkides ja metsades kitsed, rebased, jänesed, oravad, kes esimest korda sellise asjaga kokku puutuvad ja hirmust teadmata suunas pagevad ning hiljem teed koju enam ei leia.

Aga sel aastal olen meeldivalt üllatunud. Eelmiste aastatega võrreldes on meie kodu ümbruses olnud võrdlemisi vaikne aga tundub, et müra on siiski liiga palju, sest linnaosa Facebooki grupis on tekkinud mitu arutelu rakettide lennutamise teemal, eriti selle mõjust koduloomadele ning olen hämmingus, et inimesed konkreetselt ei hooli. Teemaks on suvalistel hetkedel ilutulestiku laskmine aga reageeritakse nii nagu tahetaks kogu aastavahetus kogu maailmas ära keelata. Ma arvasin, et pigem ei osata mõelda sellele, kui raskelt lemmikloomad paukudele reageerida võivad või kui keeruline on beebit pärast sellist äratust jälle magama saada, aga et teatakse küll ja ikka lastakse ning hurjutatakse, et saa ise hakkama oma koeraga või et minu koer küll ei karda, alati olen temaga aastavahetusel koos õues käinud ja kõik lapsed on imikuna ka kaasas olnud. Samal ajal räägitakse kogemustest, kuidas koeraga jalutades kuskil ootamatult rakette lennutatakse ning koer saab trauma, mis mõjutab teda ilmselt terve elu ja kuidas lapsed ehmuvad üles ning kardavad uuesti magama jääda, räägi sa neile kui palju tahes, et see on ilutulestik, sest kärgatuste peale üles ehmumine on suht jõle tunne.

Oli tore lugeda, et Haapsalu linnavalitsus kutsub inimesi üles rakettide laskmisest loobuma. Linn ise korraldab ilutulestiku ning sellest võiks piisata. Läbimõeldud ilutulestiku show’d on väga lahedad ja see on kordades ägedam kui lihtsalt suvaline lennutamine ning hiljem koristatakse pakendid ära ka, mitte ei jäeta tänavale vedelema.

Minu arvates väga tervitatav üleskutse ning loodan, et see ka ülejäänud Eestisse levib. Ma ei tea, kas ma ise eraldi show jaoks kuskile kohale sõidaks, sest rahvamassid pole mu lemmikud aga ma poleks kurb, kui maja kõrval rakette ei lendaks ja näeks neid ainult teleriekraanilt. Raha saab säästetud, keskkond mürgistest gaasidest ning müra- ja valgusreostusest samuti, enda ja kaaskodanike tervis ka hoitud ja. Nii palju plusse.

Tähistamata ju ei jää.

KÕIGE ESIMESEM

Me oleme lastega väljasõite ja üritusi ette võtnud aga päris kehvasti läbi kukkunud. Iga kord on nagu midagi liiga. Liiga ärev, liiga väsinud, liiga näljane, liiga külm, liiga vähe vahetusriideid, liiga paha tuju. Lapsed ikkagi liiga väikesed, meil liiga vähe käsi ja vähe kogemust ja liiga palju valearvestusi. No ühesõnaga. Mis oleks võinud olla tore viis perega aega veeta, tekitas hoopis korralikult stressi juurde.

Aga eile juhtus üks esimene. Käisime K töökoha laste jõulupeol ja see oli ilmatuma mõnus. Natuke oli nurisemist aga lapsevanemad ei lasknud sellel enda sagedusi alla tuua vaid tõstsid lapse oma. Õlapatsutus, hea töö!

Hommikul kodus ei kiirustanud, autos rääkisime automaksust ja kuidas seda saaks efektiivselt rakendada, saime hea parkimiskoha ja esimese asjana võtsime suuna jõuluvana juurde. Käisime väikesel aaretejahil, rääkisime päkapikuga ja kohtusime jõuluvanaga. Siis läksime tegime limonaadi! Ise valati vajalikud koostisosad pudelisse, villiti meelepärase korgiga ning disainiti oma nimega silt ka peale. Ja siis läksime jõuluehteid tegema ning pärast seda valmistasime seepi ka. Lõhnavad praegu vannitoas, karukujulised.

Kogu see värk oli nii mõnna! Koos perena jõuluvana riideid mööda mõisa otsida ja piparkoogimaitseaineid nuusutada ja ära arvata. Mikroskoobiga kaneelikoort ja piprateri vaadata, kuusekaunistust liivapaberiga lihvida ja seebi sisse kadaka okkaid ja kaerahelbeid puistada. Ja siis koos laua ääres kõhud täis süüa ning koos itsitada.

Ma küll kogemata sõin end üle ja tagasisõidul magasin koos lastega aga see ei rikkunud eriliselt tuju. Tuju ei rikkunud lõpuks ka diivani peale voolanud limonaad ning laialipillutud popkorn. Nii hea ja rahulik päev oli, kus saime sõnadega kõik olukorrad lahendatud ning samamoodi sõnades oma headmeelt väljendatud. Tekib suisa tunne, et teeme midagigi õigesti.

Üldse on viimasel ajal väga hea ja mõnus ja soe ja turvaline. Ja tundub, et läheb aina paremaks. Kommunikatsioon on suurepärane ja naltsi saab ja kodu on ikka sassis aga trenni saab ja pidu ka.

Meeldib see elusuund praegu.

SULLE

Tajun enda lähedal tumedat ja rasket kurbust aga ise olen hästi stabiilne. Tahaksin sirutada oma valgusekäe, et teha pai või tõmmata kaissu aga see on üks selline tumedus, kus peab natuke ise olema. Seda ei saa niisama ära ajada, headuse ja hoolimisega hajutada. Siin on oluline tunnete tundmine, nende aktsepteerimine ja läbi elamine. Eriti, et tihti on enda tundmised kõrvale lükatud, sest kellelgi on nii raske näha, kuidas teisel on raske.

Nii ma seisangi kaugemal ja lehvitan aeg-ajalt.

i see you

Kui enda raskete kogemuste peale mõtlen, siis näen, et need on olnud väga vajalikud ja ma ei muudaks mitte midagi. Samal ajal mäletan, kuidas selle kõige sees soovisin üle kõige, et saaksin magada kuni kõik see hullumeelsus on möödas. Mäletan ka seda, kuidas ma hirmsasti tahtsin kellegagi rääkida, kes oma pagasit kaasa ei tooks vaid lihtsalt kuulaks. Aga ise ei alustanud. Ja keegi ei küsinud. Ja kui küsisid, siis valesid küsimusi. Näiteks “kas sa sööd ikka piisavalt?” Ja ma valetasin, lootes vahele jääda.

Keeruline on olla keerulises olukorras, kus need, kellelt sa kõige rohkem tuge soovid, ei saa enda tunnetega ka hakkama, kuigi on ise täiesti veendunud just vastupidises. Ja sulle pannakse pahaks, et sa end halvasti tunned ning mõtlematult panustatakse olemise halvenemisesse. Teadmatusest, lühinägelikult.

Aga sa mõistad neid. Samas tead, et lõpmatuseni mõista ei jaksa kui poolele teele vastu ei tulda vaid oodatakse käed-jalad ristis.

i see you

Ole. Nii nagu sa oled. Ja ma olen ikka siin, ei liigu ja sa tead, sest mu valgusesõrm puudutab su tumerohelist süda. Niimoodi aeg-ajalt.

SUHTEKURBUS

Vahel on tunne, et sellest meeleheitest või kurbusest küll enam välja tule, sest igatsusest saab lein. Kui igatsed midagi, mida pole enam võimalik tagasi saada või mida pole kunagi olnudki. Kui mõistad, et pead kauaaegsest unistusest loobuma, sest see pole enam terve ja teeb haiget. Ja siis ongi kohati tunne, et mis nüüd siis saab. Mis üldse saab olla? Kas saab?

Ja niimoodi läheb mõte jälle veerema, lootuse ja valguse poole. Sest ega muutused, mis need igatsused kättesaamatuks teevad, pole halvad. On lihtsalt teistmoodi ilu.

Ma olen natuke aega olnud kurb paarisuhte pärast. Mul on tohutu kasvamisvajadus ja soov kogu aeg midagi uut õppida ja teada saada enda, inimsuhete ja maailma kohta. Täiesti kindlalt ei lõppe see protsess mitte kunagi aga kui natuke aega on miski mu elus stagneerunud, siis ma muutun väga rahutuks ning kui see liiga pikalt kestab, siis mingi hetk olen selles punktis, kus ahastusega mõtlen

kas nüüd jääbki nii?

See on alati väga dramaatiline.

Kurbus paarisuhte pärast on vist täiesti okei. Eriti arvestades seda, mis filme me oleme näinud ja mis sotsiaalmeedias meile ette näidatakse ja kõik muu, mida ise loeme, näeme, kuuleme. Kõike seda, mis maalib silme ette pildi täiuslikust armastusest. Ikka küsid endalt, miks meil niimoodi pole, küsimata endalt, mis meil on, mida neil pole. Et ikka perspektiiv paika saada.

Vahel imestan, et kuidas me üldse nii tugevalt koos oleme, kui me kohati üksteisega isegi ei suhtle. See on selline pinnapealne ellujäämise elamine, kus põhivajadused on rahuldatud aga see, mis annab sügava tähenduse, on talveunes. Samas, kui ma vaatan, milline on meie elu viimase kuue aasta jooksul olnud, siis pole eriti imestada. Kolm rasedust, kolm aastast imetamisperioodi. Kolm beebi esimest eluaastat. Beebi ja üks väikelaps, beebi ja kaks väikelast. Me olemegi ellujäämisrežiimil olnud. Mina vähemalt. Ja olen justkui siiani.

Ja selle pärast olengi ma natuke meie suhet leinanud. Sest ma tunnen, et pole seda tähendusrikast sidet, kerget lõbusust ja lihtsalt üksteise seltskonna nautimist. Tundub, et tunnen end praegu üksildasena oma elus. Ilus ja valus. Aga ma olen lootusrikas, nagu alati, uute võimaluste ja avastuste suhtes. Sest kuigi me oleme palju aega üksteisest eemal olnud, on omavaheline suhtlemine selline elukerge. Selline enda-mitte-liiga-tõsiselt-võtmise kerge.

Olen vist varem ka maininud, et kasvame kiiresti lahku ja üksteise uuesti tundmaõppimine võib ebamugavalt palju aega võtta. Aga selle aja peab võtma. Ma tean, et meil saab nüüd olema rohkem võimalusi kahekesi olemiseks ja ettevõtmiseks aga mingitest idealiseeritud unistustest olen siiski pidanud loobuma, sest see ei olnud meie moodi. Me ei käitu nii, meie iseloomud ja omavaheline sobivus on hoopis teistsugune. On palju, mida me pole üksteise ja meie kui liidu kohta veel õppinud või teada saanud.

Nii et. On uute tuulte aeg. Tervitan seda perioodi elevil ja avatud südamega. Ja sõnastatud tunnetega.

HALVAD SÕNAD

Kuskil kaks aastat tagasi hakkasin joutuubis jälgima ühte transsoolist naist, kes on aja jooksul avanud mu silmad ja südame nii erinevatele asjadele, millest väga tihti ei räägita. Mind paelus tema ebamaine välimus, mis on iseloomulik Waardenburgi sündroomiga inimestele ja tema megamõnus iseloom ja huumor. Mulle õudselt meeldivad tema informatiivsed aga samal ajal kerge tundega videod ja see, kuidas ta väga avameelselt oma transformatsioonist räägib. See on minu jaoks väga põnev ja soovitan huvi korral tema kohta rohkem uurida AGA tegelikult tulin jagama ühte tema lühifilmi, mis räägib halbadest sõnadest ja mille ma lingin allapoole.

Meie peavoolumeedias on viimasel ajal üles kerkinud teemad, mis selle filmiga mulle meelde tulid. Üks on Marika Korolevi keiss Perekooli kägudega ja teine samasooliste paaride lapsendamise teema. Mind on alati negatiivselt üllatanud inimeste sapised sõnad. Olen kohati täiesti ehmunud ja kohutatud ning siis raevunud. Sest kuidas sa ometi julged!? Tunnistan, et pole teiste elu ja olu lahkamisest puhas kuid mitte kunagi, MITTE KUNAGI ei ole eesmärk haiget teha või oma arvamust peale suruda. Ja see ongi see, mis mind kõige rohkem hämmastab ja mulle isegi haiget teeb, isegi kui need sõnad pole mulle suunatud. Ma ei saagi aru, mis nende eesmärk peaks olema. Miks tundub õige oma arvamus vaenulikult sõnastada ning viha või isegi jälestusega garneerida?

Mu kõri tõmbub kokku selle peale mõeldes, ma vist füüsiliselt ei suudaks neid sõnu välja öelda, mu sõrmed kirjutada. Või isegi mõelda. Nüüd ma mõtlen, et huvitav, kas olen liiga naiivne, mõjutatav, tundlik, sinisilmne, roosamanna või midaiganes, et ei suuda seda seedida aga samal ajal mõtlen, et kuram küll, see pole ju okei. Kuidas see saab okei olla? Kuidas saab üldse mõelda, et see on okei? Pilduda vihast nõretavaid rämedaid ja jälke sõnu, mille pärast? Kas tõesti ei olda võimelised inimlikult oma mõtteid edastama? Ikka plärts rassistlik läga sinna ja suure kaarega homofoobne sõim tänna. Oeh. Nii palju küsimusi.

Jaa, need võivad olla segaduses ja vaevlevad inimesed suure pagasiga. Aga. Mul on nii raske mõista paindumatust ja teiste perspektiivi eitamist. Ja seda, et ei mõisteta, et koledad läbielamised on koleda käitumise põhjuseks aga mitte vabanduseks. Miks on nii raske aktsepteerida seda, et inimesed ongi erinevad ja ei peagi olema samasugused? Kas seda üldse tahetaksegi? Et kõik oleksid samamoodi? Kas nad on seda küsimust endalt küsinud? Miks arvatakse, et kui kellelegi antakse õigused, siis keegi teine jääb millestki ilma? Ma olen praegu nii segaduses, et ei meenu, et midagi sellist oleks kunagi juhtunud. Võib olla keegi oskab näite mulle tuua?

Ma usun kogu südamest, et sõna jõud on võimas ning ma elan selle järgi. Kui tunnen end kehvasti, proovin end ilusate sõnadega rõõmustada, endale naeratada, kuulata positiivset muusikat. Kui olen haige, kiidan oma tublit keha, kes nii hästi haigustega toime tuleb. Kui olen ärev, saan endalt sõnadega natist kinni, enne kui täiesti üle võlli keerutab. Oma lastele räägin sõna olulisusest ja mul on hea meel näha, kuidas nad seda oskust elus kasutavad ja positiivset tagasisidet saavad. Ja ma näen, kuidas halvad sõnad on sama jõuga, kohati isegi suuremaga, sest need võivad väga rivist välja lüüa.

Ei ole nii, et iga inimene peaks endaga ise hakkama saama. Kui sa ikka järjepidevalt koged üht või teistmoodi verbaalset vägivalda, siis üks inimene ei tule sellega toime. Iga inimene vastutab oma sõnade eest ning ei saa pärast pikka vihapostitust tõsta käed üles, et see on vaid minu arvamus.* Sõnadel on suur jõud ja see, mida sa ütled – selle eest sa pead julgema võtta ka vastutuse.**

Igatahes, mõtlemisainet on küllaga. Siin on Stef Sanjati filmike Bad Words.

* Arvamus võib ka muutuda, eks. Loodan, et kõik teavad seda.

**Jah, vastutus on ka neil, kes tunnevad end solvatuna, sest nad “otsustasid” end puudutatuna tunda aga see ei muuda sõnade ütleja/kirjutaja vastutust.

PMST EILE

Viiiiiimaks ometi on meil majas uus töötav pesumasin, mis lisaks võrratule mullipesule meile armsasti laulab, kui pesutsükkel läbi saab. Imeline! Kolm nädalat ootasime, tühistasime tellimuse, tellisime teisest kohast ja viimaks, kuu aega pärast vana masina katkiminemist, jõudis ta meile kohale. Nii kodune on pesumasina ja kuivati müra jälle kuulda.

Eile oli väga kummaline päev. Kõik lapsed tõbistena kodus, mina terve päev voodis siruli, sest mitte. midagi. ei jaksa. Kui natukeseks püsti sain ja end kraadisin, siis see näitas palavikku. Mu pea valutas, raske oli hingata, uimane olla, rinnad valusad. Ja ma arvasin, et ma olen suht tasakesi Biiki rinnast võõrutanud. No ei. Minu jaoks see küll tasakesi polnud, sest tunne oli ikka sama nagu teiste lastega, kui päevapealt imetamise lõpetama pidin. Ei soovita. Soe kompress, veidi tühjendamist ja siis vana hea kapsaleht peale, vajadusel valuvaigisti. Ja palju puhkust. Isegi kui lapsed tekitavad igas toas kõikvõimalikku segadust ja enda järelt kõike ei korista (midagi õnneks ikka, props to K).

Vahepeal tuleb tegeleda omavahelise suhtlemisega. No et ei karjuks üksteise peale ja katsuks rahulikult seletada. Kui haiget teed, siis paluda vabandust. Kui haiget saad, siis teisele seda öelda. Kui soovid sama mänguasja, siis küsida ilusti. Kui arusaamatus, siis rääkida rahulikult. Mingi kummaline asi tuli eile üles, kui ma tütart korrale kutsusin. “Selline käitumine on ebaviisakas, palun räägi ilusti.” Lause teine osa jäi kuulmata, sest vastu tuli “Sina oled ise ebaviisakas!!” Seda öeldes vaatas ta nii tõsiselt mulle silma sisse, et see oli suisa naljakas ja ma ei suutnud itsitust tagasi hoida, mille peale ta solvus. Oeh. Palusin vabandust. Aga pärast oli veel sarnane olukord, kus kõik, mis ma ütlesin, mulle näkku tagasi lendas ja ma niimoodi vihastasin, et jäin lihtsalt vait. Tundub nagu kaugusest lehvitaks tuleviku-mina, teismelis(t)e ema. Natukeeeee… hirmus.

Igatahes. Täna on mul juba oluliselt parem olla. Parem hingata, vähem valus, rohkem energiat. Pesu peseb ja kuivab. Ilus elu. K käis eile endale kaubanduskeskusest riideid ostmas ja valis endale nii hästi istuvad asjad, ma olen täitsa uhke. Ja siis ta tõi meile majja veel ühe Spidermani kostüümi, sellise lihastega ja puha, et mõlemad lapsed üheaegselt superkangelased olla saaksid. Ja siis ta tegi päris hilja õhtul veel süüa ka, sest ma ei jaksanud päeva jooksul peale hommikupudru mitte midagi teha. Toitusime võikudest.

Meeleolu on koguaeg päris mõnna olnud. Biik on natuke rohkem minu küljes ja väga kuri, kui kõht on tühi aga see jällegi harjumise asi. Muidu ta sai ju öösel piima ja hommikune näljatunne veidi võõras asi, mis ajab kurjaks küll. Vot, selle arusaamiseni ma jõudsin küll praegu kirjutades. Võit!

Okei, no mul praegu tuli kirjutamise tuhin peale ja nüüd lähen tegelen päriselt meie pesumajandusega, nii et mingi muutus ka ikka toimuks, jeee.