ÕHTULE

Täna õhtul on mu esimene päris väljaskäik, vähemalt kuu aega ette planeeritud. Veedan nädalavahetuse sõbranna juures ja kavatsen niimoodi lebotada, et midagi hullu. Mittemidagitegemaeipea.

jussi

Ma peaksin täiega elevil olema ja end juba praegu vaikselt üles lööma aga ei. Mul on nats paha olla. Silm on valus ja ähvardab odraivaga ning just sel nädalal otsustas end näitama hakata üks punn, mida ma täiega retsinud olen, seega olen kärnane ka veel. Ma tõepoolest ei mäleta, millal mul viimati mõni punn oli… Olen natuke heitunud aga äkki põhjalik pesu ja õige muusika aitavad.

Leidkem positiivset. Hea kohv, rahulikud lapsed, enam-vähem korras kodu, varsti uus pesumasin ning tõenäoliselt parim ööuni viimase aasta jooksul. Ja Ariana Grande.

Praegu teeb mind hästi rõõmsaks Be Alright SNL esitus. Rõõmustab sõnum ja harmooniad ja koreograafia ja tantsijad, kes on oh my kui vaimustavad. Lihtsalt täiesti suurepäraselt imelised. Näe.

Huuh, loodetavasti saan sellest meeleolust välja. Tantsiks. Kõik korras.

 

Nüüd, paar tundi hiljem on olemine palju parem. Pesu aitas ja jällenägemine ootab. Kohtume õhtul kooliaegsete sõbrannadega ja mul hakkab elevus ka sisse tulema. Selline rahulik elevus. Selline, et ei tea täpselt, mis saama hakkab aga võtan kõik vastu. Võtan vabalt.

ÜKS KORRAGA

Mul pole mingit kindlat meetodit, kuidas end motiveerida. Tihtipeale ma justkui lihtsalt hakkan asjadega pihta. Praegu mul pole mingit suurt motivatsioonipuhangut ja hoogu sees vaid tõesti, ma lihtsalt teen. Kõlab jube ebamääraselt aga pikemalt mõeldes mõistan, et asi on minu täidetud tassis. Jube mõnus.

Kuidas ma enda elus korda ja rutiini loon? Võtan väikeste ampsude haaval. Varasemalt olen end väga kiiresti väga ära väsitanud, sest tahan hästi kiiresti hästi palju ära teha. Nagu kardaks hoo raugemist ja palun väga – mida külvad, seda lõikad. Selle suure hoo sees saadab mind ka ärevus, et susver, kui palju asju on vaja teha ja ma olen sellest nii ülekoormatud ja õnnetu.

Mu lemmik sotsiaalmeedia inimene on Amanda Watters, kes peab Homesong blogi ja ma tunnen temaga hästi suurt sarnasust. Tal on ka kolm last, tütar ja kaks poega, hindab elu ilu ja tal on nii toredalt heasüdamlik huumor. Tal on hästi palju nõuandeid kodusele emale ja ma printisin tema blogist välja nädalase koristamisrütmi lehe, mille järgi siin tasakesi toimetada püüan. Aga meil läks pesumasin katki, uus jõuab alles tuleval nädalal ja ma olen kolm nädalat pidanud pesu pesema vaheldumisi käsitsi ja ämma väikeses pesumasinas ning see on korraliku rütmi kujunemist tublisti takistanud. Pesukuhilad on üüratud ja ma hullult tahaks juba kõik tekid-padjad-kaltsuvaibad puhtaks pesta. Õnneks muid asju saab ikka teha ja teen neid tasapisi. Selliselt on mul palju parem enesetunne ja ülevaade, mis on juba tehtud, mis jääb, mis läheb.

See ühe asja korraga tegemine on toonud nii palju selgust ja rahulikku tempot. Ma võtan aja maha, et kirjutada, ajakirju sirvida, isegi maalida. Raamatute lugemine ootab veel õiget hetke. Kui Biikil on uneaeg, jätan käsiloleva tegevuse pooleli ja viin ta jalutama ega tunne ärritust, et jälle pean katkestama. Tagasitulles joon teed – kuuma tee luristamine annab mulle üllatavalt palju energiat, ja siis vastavalt päevale hakkan tegutsema. Teisipäev on näiteks hoovi korrastamiseks ja toataimede hooldamiseks mõeldud ning reede on suurpuhastuse päev, et nädalavahetusel oleks mõnna mõnnata. Muidugi on igapäevased ülesanded nagu voodite tegemine (igaüks peaks tegelikult hommikul oma voodi korda seadma aga, nagu ma ütlesin, üks samm korraga), köögi koristamine, vajadusel üks masinatäis pesu ja nipet-näpet asju oma kohtadele panemine.

Mu eesmärk pole olla ilgelt efektiivne. Võtan aega asjade tegemiseks ja pole hullu, kui pean mitu korda edasi-tagasi käima. Pigem just tervitan, sest iga lisaliigutus tähendab põletatud lisakaloreid. Kõlab hirmus pealiskaudselt aga kui ma trennile parasjagu ei keskendu, siis võtaks, mis võtta annab. Kui pean sada korda trepist üles-alla käima, õues edasi-tagasi töövahendeid vedama, kodust lahkudes veel mitu korda toas käima, siis vabalt ja sealjuures isegi rõõmustan. Varem oli mul vajadus söögitegemine hästi läbimõelduks ja kiireks teha aga nüüd keskendun hoopis sooritusele ja võin kartulit mitme lõikelaua peal hakkida, sest kõik ühele ei mahu. Söögitegemise ajal olen hakanud jälle muusikat kuulama ja tantsima. Või pigem esinema – mul tavaliselt on publik ka. Samuti üritan tähelepanu pöörata sellele, kuidas ma end liigutan. No et asju maast üles võttes ei kummarda vaid kükitan ja hoian selga õigesti ning voodist tõustes või asju tõstes tõmban kõhulihased enne sisse. See on mul nüüd juba üsna automaatseks kujunenud õnneks. Algus oli raske, nagu ikka, aga järjekindlus viib ju sihile. Siis olen päevakavasse sisestanud kaks jalutuskäiku, püüan võimalusel hoovis rohida, pühkida, riisuda. Nopin igalt poolt lisaliigutusi, kasvõi natuke.

21b94bf6-d54c-4457-951d-6036c6a9b00e
see pole tants – hoopis demonstratiivne ringutus

Aga selle kõige juures jään tasaseks. Ei tõmble end viimseni tühjaks vaid teen. omas. tempos. Selline kulgemine on palju täidlasem ja sügavam. Mindful, if you will. Ja juba praegu oleme perega rohkem koos. Hommikusöögil, lõunasöögil, õhtusöögil ja vahepeal. Lapsed panevad enda järelt nõud kraanikaussi või masinasse, on üksteise suhtes nii abivalmid ja palju altimad palveid täitma, kui varem. Ütlemata hea on kuulda “palun viige oma mänguasjad oma kohtadele” vastuseks “okei!”. Entusiasmitase muidugi varieerub aga jube mõnus, kui poole lause pealt vastu kiunuma ei hakata. Tuletame üksteisele aeg-ajalt sõbralikku suhtlemist meelde ja nii lapsed kui vanemad peavad end ümber kalibreerima, kui emotsioonid nats üle käivad. See kõik teeb mind nii õnnelikuks!

Asjad ei loksu alati iseenesest paika – on vaja vaeva ka näha. Ja mul on nii hea meel näha meid kõiki panustamas. Hammasrattad liiguvad meil aina sujuvamalt. Tuleb välja, et ma olen päris lahe ema ja perenaine. Ja meie pere on ikka ka suht äge!

EMADUSELE

Ma olen ikka väga enesekeskne inimene. Analüüsin palju, nii iseennast kui teisi ja tihti teen enda elu võimatult raskeks. Ma tean, ja ma väga üritan elada selle järgi, et kõik inimesed on erinevad ja pole olemas ülimat tõde aga viimasel ajal olen hakanud kahtlema, et kas ma ikka olen selleks võimeline. Eile K ütles mulle, et mul on oma seisukohad (nagu kõigil inimestel) ja ma arvan, et kõik peaksid selle järgi elama. Arvan, et see pole täielik tõde aga see pani mind mõtlema… kas tõesti.

Ma tõesti arvan, et see viis, kuidas ma asju teen on enamasti õige ning see ongi minu jaoks õige. Tahaksin uskuda, et ma ei suru enda tõekspidamisi kellelegi peale aga kahjuks see pole tõsi. Isegi kui ma seda õigeks ei pea, teen seda ikka.

Paar päeva tagasi tekkis mul hästi suur ärevus, et olen oma lapsed täiesti pekki keeranud, sest pole suutnud iseendast üle saada. Õudne, õudne tunne. Olen olnud iseendaga nii hõivatud, et ülejäänud asjad on jäänud täiesti tähelepanuta. Olen üritanud ellu jääda. Raske on näha enda osavõtmatust ja ärritust. Selle energiadefitsiidi raviks oli mul kõigepealt vaja olla iseendaga looduses ja ma korraldasin endale jalutuskäigu Jussi loodusrajal, mis on vist kõige vaheldusrikkam rada Eestis. Olin täiesti teistmoodi õnnelik. Nii liigutatud, et veidi nutsin läbi naeru. Ja siis ma käisin endaga veel kinodeidil, mis oli nii lahe elamus. Mu meel sai läbinisti lahutatud. Nüüd tunnen, et mul on jaksu.

jussi nõmmel

Niisiis. Täna mõtlesin, et saan endast üle ja keskendun praegu emaks ja koduperenaiseks olemisele. Loon meile hea rutiini turvaliseks ja tähendusrikkamaks kulgemiseks. Tunnen, et see on vajalik minu vaimsele tervisele ja terve pere heaolule. Kaua võib halada, et kõik on segamini.

Põhiline fookus saab olema kindlatel söögiaegadel ja magamisel. Ma ise pole üle aasta saanud terve öö järjest magada ning söömine on samamoodi kaootiline olnud. Seetõttu olen väsinud ning kaal ei taha alla minna. Regulaarne söömine, igapäevane jalutamine, enne magamaminekut unejutt ja mõnus vestlus suures voodis ning ekraani võib vaadata vaid äratuskella seadmiseks. Loodetavasti see mõjub rahustavalt meie omavahelistele suhetele ja hästi mu tervisele ja kaalule. Pean rõõmuga tunnistama, et ei mäleta enam, millal mul viimati migreen oli, seega teen vähemalt midagigi õigesti.

Lugesin oma eelmist postitust, mis on kuskil kuu aega tagasi kirjutatud täpselt samasuguse ärevustunde pealt. See tõesti külastab mind regulaarselt ja selle teadvustamine rahustab mind tublisti. Kõik on okei. Praegu tundub, et asjad liiguvad nii kuramuse aeglaselt ja ma vahel soovin, et keegi annaks mulle mingi võluvitsa, millega kõik asjad sirgeks lüüa. Sellistel hetkel pean endale meelde tuletama, et see võluvits on järjekindlus, mis ühtaegu paneb mu sisimas karjuma aga samas rahustab maha, et see kõik on normaalne. Normaalne kulgemise kiirus ja normaalsed tunded.

Lihtsalt. Püüaks natuke vähem labiilselt.

Here’s to motherhood.

METSA(S)

Olen olnud täiesti teises suunas nii hõivatud, et enda toitmiseks ja jagamiseks pole jätkunudki. Keskendusin oma kehale ja kõigele välisele ja üsna sada protsenti ka. Suve alguses hakkasin jõutrenniga tegelema: võtsin personaaltreeneri ja juulist alustasin regulaarse trenniga. Tundsin, et lisaks rasvaprotsendi vähendamisele tahan ka lihaseid treenida. Kaalunumber pole mul väga muutunud ja tunnen, et enne imetamise lõppu see väga hästi liikuda ei taha aga lihaseid on näha ja tugevam olen ka. Mingi hetk imetlesin end peeglist iga nurga alt aga praegu olen sellises kohas, kus ma pole millegagi rahul. Täiskuu? Muutuste aeg? Muutuste aeg kindlasti, sest sügis ja uus rutiin aga see rahutusetunne on nii tuttav. Nagu ta käiks mind regulaarselt külastamas. Praegu vaatlen selle erinevaid kihte: keha, vaimne tervis, lapsevanemlus, suhe, kodu. Kõik on nii tasakaalust väljas ja ma lihtsalt tean, et asi on minu tühjas tassis. No miks see peab tilgatumaks saama, et ma ennast tõeliselt märkama hakkaksin? Nettekene. Kogu aeg oled nii eneseteadlik aga pole tegelt, päriselt kohal.

#advancedselfie

Mõtlesin enda isiksusetüübi omaduste peale, mis on kirjas 16personalities lehel ja üks nendest on see, et INFP väga privaatne inimene ja ei räägi meeleldi oma tunnetest ning seetõttu on raske meid pärispäriselt tundma õppida. Alguses tundus see mulle kummaline, sest ma armastan tunnetest rääkimist kogu südamest ja enda meelest olen üsna avatud aga pean tõdema, et see peab paika küll. Ma tõesti ei avalda tunnetamises olevaid tundeid tihti isegi kõige lähedasematele inimestele ja ma ei teagi veel täpselt, miks. Ma tahan, nii väga. Aga miski hoiab tagasi.

Kas on asi selles, et ma ei taha tüli tekitada, ei taha teistel olemist kehvaks teha, kardan näida ebastabiilse ja naiivsena või et ei saa iseenda ja asjadega hakkama? Mis see siis on, mida ma pelgan? Kas kõik see kokku? Praegu tunnen end kohutavalt üksildaselt aga ma ei taha seltsi ja ma ei taha lõbusalt aega veeta. Ma tahan olla üksi, iseendaga. Taas. Inglise keeles on selle olemise jaoks nii täiusliku kõlaga sõna: solitude. Ma tahan olla üksi iseendaga, looduses. Kujutlen end metsas seiklemas, võsas ronimas, rabas hingamas, laukas ujumas. Kõike üksi. Ja ma juba tunnen seda külluslikku täielikkuse (fullness) tunnet. Oleksin justkui näljas ja vajan hingetoitu.

Mul on nii eredalt meeles, kuidas ma pea neli aastat tagasi käisin üksi Meenikunno matkarajal. Oli Räpina nädal ja tol päeval oli mul hommikul vist ainult kaks tundi ning ma sõitsin matkama. Telefoni laadija oli mul kaugele maha jäänud ja aku peaaegu tühi, seega kaardirakendust kasutada ei saanud ning õige koha leidmisega läks natuke aega. Kohale jõudes oli ilm hall ja tasane ja kõrgel tornis tuule käes seistes tundsin uduvihma oma näol ja kuulsin raba pealt tulevad kõnelust – kaks töömeest ehitasid uut laudteed. Väike paus rabajärve ääres, sest kiskus üsna hämaraks ja kuigi ma seda veel ei adunud, oli mul veel neli kilomeetrit rännata. Vahepeal kartsin, et olen metsa eksinud aga suunasin oma mõtted mujaleja rühkisin edasi, loendades üles kõik sipelgapesad, mis mu vaatevälja jäid. See on siiani mu elu kõige lahedam matkake ja tunnen, et just seda hingetoitu mul praegu vaja ongi. Üksi metsas rühkimist ja ronimist ja puhkamist ja mõtlemist. Puude kallistamist ja maa paitamist.

Ja siis veel pikad hommikud sõbrannadega, seltsiks kohv ja sügispäike või vihmasabin. Ja siis veel sume õhtu veini ja sügavate vestlustega. Ueh, mul tuleb nii palju tundeid üles sellele kõigele mõeldes. Näe, hing juba helisebki. Pehmelt aga selgelt.

Sügis.

NAGU TELLITUD

Eile oli meil Kga selline klassikaline isiksuste clashimine. Või siis meile omane lahkheli. Hommikul ajasime üksteisel tuju pahaks ning päeva lõpuks tundsin mina, et mind on räigelt lugupidamatult koheldud, ma olin vaheldumisi vihane ja kurb ning ma ei kavatsenud seda nii jätta ja eriti ei palunud enda käitumist selgitada, pigem nõudsin.

Asi ähvardas väga kiiresti suureks tornaadotüliks tõusta aga tajusin teiselt poolt siirast soovi asjadest aru saada, mis muidugi absoluutselt ei vabandanud eelnenud käitumist, sest nii lihtsalt. ei. käituta. Aga võtsin tuure natuke maha, sest nägin, et pean end temale arusaadavamalt väljendama. Nõudsin temalt midagi sellist, milleks ta pole võimeline. Vähemalt mitte sellisel moel nagu mina seda teen või tol hetkel temalt ootasin. Ja see arusaamine lõi meile pinnase, kus me mõlemad saime väga avatult rääkida sellest, kuidas me maailma näeme ning aktsepteerida üksteist sellisena nagu me oleme. Sest me kumbki ei ole ei vale ega õige või see, kuidas me asju teeme on teisest kuidagi valem ega õigem.

Kuna ma olen viimastel päevadel väga süübinud Myers-Briggsi isiksusetüüpide sisse, siis ma hakkasin sellest lähtudes rääkima iseendast. Kuigi mul on tunne nagu ma ainult sellest räägikski, kuidas ma maailma näen ja see on minu jaoks juba nii tavaliseks muutunud, siis saan nüüd aru, et väga paljudel on tegelikult väga raske aru saada sellest viisist, kuidas minu isiksusetüüp maailma näeb. Kui sügavale mu tunded ulatuvad, kui palju mu sees korraga toimub ja miks mul on kohati isegi endal raske selles kõiges orienteeruda.

Kl on iga asja jaoks kindel sõna aga minul on iga asja kirjeldamiseks miljon erinevat viisi. Tal hakkab meie vestluste ajal vahel pea valutama. Kui tal muidu töötab mõte väga kiiresti ja teravalt, siis tunnetest aru saamine ja nende kirjeldamine võtab tohutult energiat. Ta ei mõista tihti ka minu tundeid, isegi kui neid selgitada püüan aga tundub, et ei peagi läbinisti mõistma. Aitab ka teadmine ja aktsepteerimine.

Rääkisin sellest, kuidas mul matemaatikatunnis olid tehteid lahendades numbritel isiksused, omavahelised suhted, tekkisid erinevad lood ning kõik see toimus mu sees väga loomulikult, iseenesest, ilma pingutuseta. ja sellest, kuidas siis, kui me kallistame või musitame, on mul alati silme ees erinevad visuaalid, millega kaasnevad tugevad tunded. Oleme olnud üleni kuldsed keset sädelust ja tunne on nii täielik ja külluslik. Oleme olnud keset suuri troopilisi lehti ja tunne on samamoodi külluslik aga teatava kerguse ja sügavusega. Mõnikord meid pole üldse ja mu silme ees on punased-valged-mustad geomeetrilised moodustised või pastelsed kosmosemullid. No ühesõnaga, mu sees toimub kogu aeg midagi. Selle pärast mulle meeldib end vahel igapäevaelust välja lülitada ja mängida Solitaire’i näiteks. Sest siis hakkab kogunenud info end selgeks mõtlema ja see ei nõua minult pingutust vaid juhtub justkui iseenesest. Mõtetele on vaja lihtsalt turvaline ruum tekitada, kus nad siis oma elu elada saavad.

K jaoks tundub see vist natuke ohtlik. Kuna ta seda ei mõista ning tunneb, et see on miski kontrollimatu ja suurem kui tema või mina, siis ta väljendas muret imelike mõtete pärast. No selliste, mis võiksid viia raske õnnetuseni või vigasaamiseni. Ma sain täiesti aru sellest mõttekäigust aga kinnitasin talle, et see oleks juba haigus ning üsna suure tõenäosusega ma annaksin talle sellisest asjast märku. Ning kuigi vaevlen ka tumedate stsenaariumite küüsis, siis viga ma kellelegi (ka endale) ei tee. No et, kui ta meie laste pärast muretseb, siis olen kindel, et ma muretsen rohkem.

Rääkisime ka sellest, kuidas me raskete tunnetega toime tuleme. Minu jaoks oli suur kergendus kuulda, kuidas ta heidab rasked tunded oma õlgadelt maha nagu seljakoti ja nii ongi. Kõlab nagu väga lihtne elu. Minul on lihtsam rasketest teemadest üldse hoiduda, sest mu tunded on nii tugevad ja mitmetahulised, et nendest läbi töötamine võtab kaua aega ja palju energiat. Tihti ma ei saagi mingist tundest täielikult lahti ning iga kord selle põhjustanud asja meenumisel on tunne nagu kuum ora lükatakse mulle kõhtu. Vahel on tõesti tunne, et ma ei suuda oma mõtteid ja tundeid kontrollida ning kohati on isegi füüsiliselt nii talumatu olla, et võtab väänlema. Eile juhtus toidupoes näiteks nii. Selline olukord tekib tavaliselt siis, kui tunnen, et mu ümber on liiga palju müra ja ma ei kuule end päriselt mõtlemas. Selle vastu aitab iseendaga üksi olemine. Viis minutit õues omaette istumist võib mu hinge tohutult toita. Ja omaette kirjutamine.

Viimased lahkhelid oleme Kga nii mõnusasti selgeks rääkinud, varem pole mul sellist rahulolu ja täielikkuse tunnet olnud. Meil on ühesugused vajadused aga nende tähtsus on täpselt vastupidine. K puhul on emotsionaalse läheduse eelduseks füüsiline lähedus ja minul on enne füüsilise kontakti võimalikkust vaja emotsionaalset ühendumist. Ja kuigi see tundub nagu dealbreaker, siis tegelikult on asi väga lihtne. Kuskilt tuleb lihtsalt alustada. Ja kui sellest kohast üle saada, sujub edasine mängleva kergusega.

Ma olen praegu hästi pöörases õppimisprotsessis, kus ma õpin tundma ennast, oma partnerit, meie suhet. Ja ka suhtlemist teiste inimestega. Täiesti uskumatu, kui palju on võimalik õppida ja kasvada ning avastada, et mu süda on määratu ja võimed piiritud.

VASTANDID TÕMBUVAD?

Mina ja K oleme vastandid. Meie isiksused on täiesti perfektsed vastandid ja kuigi ma teadsin juba varem, et me oleme väga erinevad, siis pärast isiksuse testi* tegemist sai see ametlikuks. Minu elu vähemalt palju selgem. Väga VÄGA palju avaram ja selgem. Mina olen INFP ehk Vahendaja ja K on ESTJ ehk Juhataja. Allolevad pildid võtavad päris täpselt kokku meie olemused. K tõstab kellegi mööblit ja mina hõljun metsas. Shalalaaa!

pildid lõigatud 16personalities.com lehelt

Guugeldades ja erinevaid foorumeid lugedes peetakse sellist suhet põhimõtteliselt hukule määratuks, sest esineb liiga palju arusaamatusi ning ei suudeta üksteise vajadusi täita. Seda arvavad enamasti INFP isiksused, keda ESTJid hirmutavad või kellel on olnud keeruline kogemus selle tüübiga. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, et me Kga niimoodi kokku saime aga saime ja kuigi meie suhe on kohati VÄGA raske olnud (minu jaoks), siis on see ka ilmatuma hea. Me oleme justkui üksteise kaljud ning oleme koos väga palju kasvanud. Mina olen kasvanud näiteks enesekindlamaks – K on mind õpetanud end mitte süüdi tundma, kui vajan aega asjadest aru saamiseks ning julgen end rohkem kehtestada. Ta on aidanud mul oma ideid ja visioone ellu viia ning suunanud mind mitmetest rasketest olukordadest ise välja tulema. Ning julgen öelda, et K on minult õppinud kaastundlikkust ja mõistvust aga ka iseenda tunnete märkamist ja nendest rääkimist. Ma olen alati nii tänulik, kui ta räägib millestki, mis teda häirib või kehvasti tundma paneb, sest varasemalt kippus ta kõike endale hoidma ning väga passiiv-agressiivselt käituma. Kuigi ma olen inimeste kuulamiseks põhimõtteliselt loodud ja armastan seda sügavalt.

Nüüd tagantjärele vaadates on rasked perioodid tekkinud sellest, et me oleme lahku kasvanud. Kui me pikalt lihtsalt koos eksisteerime ja omavahel peale igapäevaste rääkimiste eriti ei suhtle, siis me kasvame väga kiirelt lahku ja me peame nagu uuesti alustama. Ja siis on tunne nagu oleks võõras inimene vastas. Meil on ka väga palju möödarääkimisi. Mina lähtun otsuste tegemisel väga suuresti sellest, mida ma tunnen. Mul on vaja, et mu tegemistel ja otsustel oleks see Õige Tunne. Seda ei saa kuidagi loogiliselt selgitada ning Juhataja isiksusel on väga raske sellest aru saada. K jaoks olen mina kohati ilmselt mingist täiesti teisest maailmast (mis on ilmselt osaliselt ka põhjus, miks ma talle meeldin). Ja mul on kohati mustvalget loogikat väga raske mõista, sest igal asjal on ju nii palju värve ja nüansse, millega arvestada. No tõesti, mõnikord tunnen, et mu aju lihtsalt ei võta, ükskõik kui palju ma ka ei üritaks.

Tülid käivad meil tavaliselt nii, et kui mingil lambisel hetkel langeb karikasse viimane piisk, siis see lendab kohe ümber ka. Niimoodi suure kaarega. Ja tihtilugu lähen mina nii kettasse, et ei saa enam üldse aru, mis toimub. Mu peas on tõepoolest ilutulestik ja K väga kaalutletud ja loogilised vastused (mis on tal juba mitu käiku ette teada) ajavad mind veel rohkem segadusse. Siis mina tavaliselt lähen natukeseks eemale rahunema, see aeg varieerub mõnest minutist mõne tunnini. Ja siis me räägime rahulikult oma tunnetest, teist kuulates. Aga sellise asjade käiguni oleme me jõudnud oi kui pika aja ja oi milliste kannatustega (minu puhul siis ilmselt).

Mina mõtlen ja tunnen TOHUTULT palju. Samal ajal on Kl kõik asjad juba ära mõeldud ja mul on mulje, et tunded on ka rohkem mõtted kui tunded. Ma olen muretsenud, et ta surub oma tunded alla ja teeb selle kõigega endale liiga aga tegelikult ta lihtsalt töötabki nii. K oskab väga hästi inimestega suhelda: ta on lõbus ja viisakas ja meeldiv, oskab inimesed panna end hästi tundma ning samal ajal suunab vestlust täpselt selles suunas nagu tema tahab. Aga minuga vahel suheldes jookseb ta täiesti juhtmesse ära, sest ta ei suuda lihtsalt sammu pidada mu ilutulestikusarnaste mõttekäikudega. Tihti peab ta mind katkestama ja küsima, et kas meil teema muutus vahepeal. Mul on peas nii palju seoseid ja kõik lõimub ja põimub ning minu peas on kõik täiesti arusaadav aga sõnadesse see ei jõua üldse või ei jõua temale arusaadavalt.

Vastanditega on teadagi see värk, et need kas põrkuvad täiega või hoopis täiendavad üksteist. Ja meil on nii ühte koma teist. Muidugi ei saa kõiki Vahendajaid või Juhatajaid või ükskõik milliseid isiksuse tüüpe ühe puuga lüüa, sest iga inimene on ikkagi erinev. Suhtes mängivad rolli ka muud olulised asjad, isiksused on vaid osa sellest.

Mingi hetk ma mõistsin, et ma ei saa oma partnerilt nõuda kõigi oma vajaduste täitmist. Mingeid asju räägid ja koged näiteks koos sõbrannadega või perega või näiteks täiesti üksi.  Tean, et ei saa temaga vestelda mõnedel mind paeluvatel teemadel, sest meie erinevused ajavad meid lõpuks riidu. On mingid asjad, mida tema mulle pakkuda ei saa ja mida mina talle pakkuda ei saa. Kuigi ta räägib mulle investeerimisest ja ma kuulan huviga ja räägin kaasa ja saan targemaks, siis ma jaksan kuulata vaid mingile maale. Ning mina võin oma mõtetest ja ideedest rääkida vaid nii palju, sest kuskilt maalt ta ei suuda seda kõike hoomata.

Kuigi meil on väga suured erinevused, mis justkui tähendaksid, et me ei suudaks kaua üksteisega koos olla, siis meil on ka palju, mis meid ühendab ja asjad, mida me koos naudime. Oleme mõlemad üsna praktilise meelega, tema on seda loomult ning mina olen selle ilmselt isalt kaasa saanud. Armastame fantaasiat – nii kirjandust, filme kui ka arvutimänge. Sõrmuste Isand, Kääbik, Eragon, Elder Scrolls, Dragon Age, Troonide Mäng, Westworld. Kõik paelub meid mõlemat ja koos on neid niivõrd äge jagada. Parimatel päevadel mõistame üksteist poole sõna pealt ning irvitame ja lõõbime lakkamatult. Meil on koos lõbus ja oleme mõlemad valmis suhte nimel töötama. See kooskõndimine on vahel päris künklik aga ikkagi jube lahe.

Me mõlemad oskame olla täistropid ja teist nii võimatult närvi ajada, üks rohkem kui teine ja meie jagelemised ilmselt niipea veel ei lõppe, sest me ei suuda üksteist lõpuni mõista aga mina ei ole nõus loobuma. Kahtlen seda ka K puhul. Võti on partneriga rääkida. Ko-gu-aeg. Ja siis niisama olla. Ja siis jälle rääkida ja rääkida, sest nii on nagu meie elu käib. Kohati väsitav aga väga rahuldustpakkuv.

 

* testi saab teha SIIN – saab teha eesti keeles, üldine kokkuvõte on ka eesti keelde tõlgitud aga edasi saab inglise keeles lugeda.

SUVETORMID

Käisime eile ema ja õega nende sünnipäevade puhul Kiusis söömas ja juttu ajamas. Rääkisime lastest ja lapsepõlvest, emadusest ja suhetest, inimestest ja suvetormidest. Vahepeal hakkas natuke valus, sest kohati polnud üldse lihtne aga kinnitasime emale, et päris värvikas ja mõnus lapsepõlv oli.

Suvetormidest rääkides ei saanud üle ega ümber 1998. aasta suvest, kui õde oli täiesti vastsündinu. Õde hüüatas selle peale väga dramaatiliselt, et see oli KAKSKÜMMEND AASTAT TAGASI! Räägi veel reaalsuskontrollist. Ma olin 5-aastane, nagu mu tütar praegu. Tuul sahmis, äike sähvis, vesi lahmas, mitu puud langes. Õues oli väga soe. Isa käis maja eest vett ära lükkamas – mäletan, kuidas seda aknast vaatasin.

Ja ma täna hommikul mõtlesin jälle selle tormi peale. Ja just sellest, kuidas isa oma oranžis särgis ja helesinistes pükstes seda vett lükkas. Kuidas väikesed lained tema ees liikusid ja muru sisse laiali voolasid. Jäin täna hommikul vannitoas korraks kangeks, kui mõistsin, et mu vanemad olid siis sama vanad nagu mina praegu. Apikene. Mu ema on öelnud, et kui õde sündis, oli tema elus kõik nii hästi paigas. Mina ja vend olime piisavalt suured, et endaga arvestatavalt toime tulla. Kodus olid kõik asjad õigesti ja oma kohtadel ja korda oli lihtne hoida.

Ja nüüd ma siis võrdlen seda elu ja enda praegust elu. Seda, milline ma olen lapsevanemana, milline koduhoidjana. Absull pole kodu korras ja mu süda igatseb seda nii väga, et iga hetk, kui ma tunnen, et JÄLLE pole meie asjadel oma kohta ja seetõttu on segadus, muutun nii vihaseks ja ärritunuks. See mõjutab nii suuresti seda, kuidas ma oma lähedastega suhtlen. Olen viimase nädala jooksul end täiesti siniseks vihastanud ja tõelise lõvi kombel möiranud ja suisa asju visanud. Lihtsalt nii nõme. Aga no parajad sigadused on ka kokku keeratud. Tahaks juuksed peast ära tõsta vahel, sest lihtsalt uskumatu, milliste ideede peale võivad igavlevad ja suure energiaga lapsed tulla.

Ma olen vihane, et ma ei suuda seda hallata, ei oska end kokku võtta ja asju paika panna. Ma olen vihane, et ma ei jaksa kedagi võõrustada, kõige vähem oma laste sõpru, kellega oleks neil lahe mängida aga ma tunnen, et ma olen päeva lõpuks siis täielik närvipundar. See on lihtsalt nii pingeline ja ma väsin. nii. ära. Ma olen vihane, et mul pole energiat perega midagi koos ette võtta, sest nii palju lapsi ja nii palju inimesi, kes minult kogu aeg midagi tahavad, midagi nõuavad, tõmbavad mu energiast nii tühjaks ja mul ei ole eriti aega iseennast toita. Ma olen vihane, et kogu selle tornaado sees pole minul ja Kl aega olnud täiesti kahekesi olla, ilma et pea kohal hõljuks ähvardav kohe-ärkab-üks-või-mitu-last-üles- või kahtlaselt-vaikne-on-pilv. Ma olen vihane, et ma vihastan K peale, kui ta mind pärast väsitavat päeva puudutada tahab ja mina olen nagu ÄRA KÄPI MIND, KOGU AEG KEEGI TAHAB MULT MIDAGI.

Niiet natuke raske periood on. Kogu selle hammaste tulemise ja suuremate laste igavusest sigatsemistega. Ma tean, et varsti läheb kergemaks ja ma südamest loodan, et mu lapsed ei mäleta seda, kuidas ema nende peale karjus vaid seda, kuidas me Paulale üllatuseks miljoni maasikaga hiiglasliku küpsisetordi tegime. Sest mina ei mäleta oma ema karjumist vaid seda, kuidas ta õunakoogist üle jäänud kaneelisuhkrused õunaviilud meile süüa andis.

õde ja ema ja Biik emadepäeval

Loon oma ellu täielikkuse ja külluse tunnet. Korras on meie kodu, meie pereelu ja minu sisemaailm. Valgus.

TUNDEMÄLU

Küll on hea, et mingid asjad lihtsalt hääbuvad mälust. Ma kartsin, et meie Mallorca reisist jääb mulle meelde vaid see, kui kehv mul alguses olla oli – mind vaevas nohu, mis kiirgas valu põskkoobastesse ja otsmikusse ning ma pidin paar kuni mitu korda päevas oma nina ninakannuga loputama ja ohtralt probiootikume ja C-vitamiini tarbima. Lõhna ja maitset ma absoluutselt ei tundnud, mis muutis söömise selliseks… hädavajalikuks toiminguks, sest näljatunnet mul ka ei tekkinud. Kui ma aga praegu kogu reisi meenutan, siis mul on meeles soojus ja päike, erksad värvid ja naeratused.

Mul on meeles tunne, mis nendel hetkedel polnud kõige tugevam. Olin tegelikult konstantselt sutsu ärevil, sest kartsin, et mu enesetunne võib kehvemaks minna ja välismaal viibides on ikka suhteliselt ebakindel tunne. Arvestades, et see oli meie üks esimestest reisidest, siis on see ka loomulik. See elunautlev ja ilu endasse ahmiv tunne oli minus üsna peidus nende teiste tunnete all aga ma kogu aeg püüdsin seda tunda ja lasta minna mingitel muredel, mille üle mul eriti kontrolli ei olnud. Sain vaid muuta oma suhtumist. Tundub, et see kandis vilja, sest mõnus on meenutada. Loodetavasti K meenutab asju sarnaselt ning tal on meelest läinud see viimane päev, kus ma hommikul ära flippisin ja jaurasin aga tema tahtis lihtsalt randa minna. Palun vabandust.

Oma haigusest paranesin ma alles siis, kui me kodus tagasi olime. Tundub, et stressitase oli siiski niivõrd kõrge, et tervenemiseks energiat eriti ei jätkunud. Veel viimasel lennul tundsin, et kui maandume, siis sõidame kohe EMOsse, sest mul oli nii valus. Mu otsmik valutas nii nagu mul aasta tagasi, kui ma arstilt antibiootikume anusin, sest mu keha ei suutnud nohuga võidelda ja see ronis kõikvõimalikesse kõrvalurgetesse. Selline valu, et lihtsalt ei suuda mitte kuidagi olla. Kui mingi enam-vähem okei asendi suudad leida, siis liigutada ei tohi, muidu lihtsalt jäädki valu kätte väänlema. Toetasin oma pea vastu jahedat lennukiseina ja üritasin olla. Me olime tol hetkel väga kõrgel ja laskudes andis valu õnneks järele, abiks ka valuvaigistid. EMOsse minema ei pidanud aga huhh, kui raske see oli.

Biik oli täiesti üle ootuste tore reisikaaslane. Kõik toredad momendid varjutavad täielikult rasked hetked, mida oli tõesti alla kümne kindlasti. Ta nautis täiel rinnal kõhukotis ema ja isa küljes õõtsumist ning appikene-ma-ei-või kui meeeeeeeletult sõbralik saab olla. Mul süda tahab lõhkeda, kui armas inimene ta on. Ta muheleb ja naeratab ja itsitab ning on kõigest ja kõigist nii huvitunud. Ta vaatab sind oma sooja pilguga ja sa tunned, et ta aktsepteerib sind täpselt nii nagu sa oled. Tingimusteta. Lihtsalt selle pärast, et sa oled olemas. Kõik mu lapsed on nii lahedad isiksused ja kõigiga mul on selline tänutunne, et ma nendega koos kasvada saan. Ueh. Läks natuke teistele rööbastele see jutt.

See asjade hääbumine mälust. Enne reisi oli ka Biik nohus ning ta ärkas üks öö üles ja nuttis nii kõvasti. Nii paha oli olla ja ta ei rahunenud üldse. Minul oli siis jälle selline moment, et ma ei saanud oma unest välja. Olin ärkvel ja rääkisin aga mul oli väga raske olukorrast aru saada. Korrutasin Kle, et ma ei saa midagi aru, mul on selline tunne nagu kaks maailma karjuksid mu peale. Muudmoodi ei oska ma seda tunnet ka praegu kirjeldada. Mingi hetk tulin sellest mullist välja ja sain Biikil nina puhtaks teha ja rahulikult edasi magada. See hetk oli hästi raske, ma mäletan aga see tunne ei ole mul enam meeles. Mul on sünnitusvalud põhimõtteliselt kohe meelest läinud, kui laps mu kõhul on. Rasked ööd, kui olen mureseguses poolunes maganud ning iga natukese aja tagant voodist tõusnud, et haige lapse kaeblemisele vastata. Kui K või mu õde on väljas ning tulevad nii vara hommikul, et ma jõuan enne seda ärgata ja murest hulluda, kuni nad mu sõnumile vastavad ja kinnitavad, et nendega on kõik korras.

Kõik hääbub meelest ning ma olen nii tänulik. Nii palju ruumi on rõõmule ja rahulolule. Reisil oli meil mitmeid ärevaid hetki ning kui tol hetkel oli ikka raputatud olla, siis juba järgmisel päeval mõtlesime, et mis see nii endast välja ajas üldse. Vaatamata sellele, et ärevad tunded lähevad meelest, saavad õppetunnid ikkagi õpitud ja lõpuks on ikka hea ja mõnus olla.

Aitäh elule ja kaaslastele!

võtsin meresoolased juuksed krunnist lahti

 

Mul on natuke kõhe oma pilte jagada. Et noh, mida ma siin üritan, eksole. Viltune horisont, vale fookus, kehv nurk, ülevalgustatud, alavalgustatud, kuldlõige. Võib olla olen endaga liialt kriitiline, sest mul tegelikult polegi aimu, kuidas oma kaamera täit potentsiaali kasutada, tehnikatest pole mul erilisi teadmisi ning töötlemisest samuti. Aga. Kui ei harjuta, kaamerat ei kasuta ning end pidevalt ei hari, siis ei saa ka areneda. Tahan lihtsalt luua ja end väljendada ning kirjutatud mälestused koos visuaalse pildiga on miski, mille poole tahan püüelda. Ei pretendeeri millelegi, lihtsalt mälestustele ja ilule (vaataja silmades). Võib olla mõtlen üle ja teen asjast liiga suure asja aga saan endast üle ning proovin iga postituse juurde siiski pilte lisada. Eneseületus või nii.

SELTSKONNAHING

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Käisin eile oma väga kalli sõbranna sünnipäeva tähistamas, tal on nii toredal kombel mu tütrega samal päeval sünnipäev. Ta kutsus lihtsalt hunniku inimesi endaga koos parki istuma ning kui mulle kutse saabus, ütlesin Kle, et ma lähen. Mul ei ole seda lihtne teha, sest beebi ja lapsed ja yadayada aga siis ma küll tundsin, et see teeks nii mulle kui Siljale nii-nii palju rõõmu.

Igatahes. Läksin kohale, rahvast oli vähe aga kõik minule võõrad, seega tegelt oli palju. Rõõmustasime, rääkisime juttu ja ma üritasin end hetke kohale tuua. Siis aga hakkas järsku hästi palju inimesi juurde tulema ja ma läksin nii lukku ära, et uhh.

Kui ma varasemalt tundsin, et mul on täiega midagi viga, et ma inimestega suhelda ei oska, siis seekord ma lihtsalt vaatlesin, et mida ma tunnen. Ümberringi oli nii palju inimesi nii suurte ja intensiivsete iseloomudega ning suured rahvahulgad on alati minus kergemat või raskemat sabinat tekitanud. Tundsin end nats ehmununa aga lubasin endal olla ja lihtsalt vaadelda. Juttu rääkisin väga vähese silmsidega, vaatasin kogu aeg mujale, mingi hetk näppsin telefoni, mingi hetk lihtsal olin silmad kinni ja kuulasin ümbritsevaid vestluseid. Muidugi hiilisid ligi tunded, et kas ma olen imelik või tekitan teistes imelikke tunded, et olen nii hall kriips ja täitsa võimalik, et tekitasingi aga sellest pole. mitte. midagi. Ma olengi selline, kui seltskond on suur ja võõras. Natuke kohmetu ja keel läheb sõlme ja naeratused on kohati sellised end vabandavad. See on muidugi ka õpitav asi ning mui-du-gi on kõige parem ja lihtsam mitte liiga palju üritada. Olla lihtsalt mina ise, lasta end lõdvaks ja mitte liiga palju põdeda.

Nagu näha, see põdemise värk on täiega ikka sees, muidu ma siin ei põeks praegu. Aga no oli seda väikest arutlust vaja praegu.

TAASSÜND?

Kui väga palju aega teiste blogide lugemisele ei pühenda, siis ei kipu ka ise kirjutama, sest tunnen, et olen silmakirjalik. Just natuke aega tagasi tundsin end veidi süüdi selle pärast, sest mind hirmutab, kui andmise-saamise tasakaal on paigast ära. Nägin alles hiljuti päris lähedalt, kuidas see inimsuhetes kõigile osapooltele haiget teeb ja pelgan. Aga give yourself a break, Anette. Tasakaal pole nii mustvalge.

Mu elus toimub praegu palju asju, enamus neist protsessidest käivad minu enda sees ja seetõttu olen üsna kõikuv, muutlik, fluktueeriv. Vahepeal on tunne jumalik ja järgmisel hetkel olen täielik blob. Seda kontrasti võib märgata kahe eelneva postituse vahel. Ma olen iseenda vastu nii karm praegu, et iga “vale” näoilme või rääkimistoon tundub mulle mu vigade nina alla hõõrumisena. Ja see on lihtsalt õudne. Ma olen alati olnud hästi teadlik oma tunnetest ja kogu aeg end ja teisi analüüsinud ning osanud end teiste inimeste emotsioonide ja raskuste eest kaitsta aga praegu ma olen nii avali ja ma saan kogu aeg haiget. Ma tean, et asi pole minus, kui keegi teine ebameeldiva või ükskõikse tooniga suhtleb aga ma ei oska end selle eest kaitsta. Isegi kui see välja ei paista, olen ma haavunud. See on minu jaoks midagi uut.

Tundub, et see rahulolematus on taaskord korrelatsioonis koduse korraga. KUIDAS on VÕIMALIK, et meil on IKKA nii palju asju? Üritan siit asju välja saada aga mingi seletamatu jõud nagu hoiaks tagasi. Võib olla on asi selles, et tulevikuvisioon on jälle muutunud ja jälle ebamäärane. Vahepeal oli üsna selge mõte see elamine täitsa endale saada ja oii, kuidas siis mu mõte lendas ja ma olin nii õnnelik. Aga siis ikkagi tundsime, et ei, ei soovi ja kõik need ümberehituse ja muu möllamise plaanid lendasid vastu taevast. See oli alles algus. Võib olla on asi selles, et ma lihtsalt olen end ära unustanud või tundnud, et seda kõike on minu jaoks liiga palju. Hakkasin suure hurraaga kaalu langetama aga oma peaga ma tegin endale liiga, eks. Siis olid lapsed tuulerõugetega kaks nädalat kodus. Kaks nädalat, sest ma ei raatsinud neid lasteaeda selliste imeliste ilmadega saata. Nad möllasid iga päev terve päev õues ja neil oli mõnus ja lahe ja äge ja mul oli hea meel, kui neilt korraliku kihi tolmu ja mulda õhtul maha sain pesta. Aga.

See intensiivsus stressas mu nii ära, et ma siiamaani pole sellest toibunud. Ma ei pannud seda ise tähelegi aga kui poolteist nädalat olid kõik lapsed iga päev kodus, siis mina olin ilma jäänud vaiksetest hetkedest. Praegu suudan meenutada vaid ühte hetke, kus ma ei pidanud valvel olema. Kui kõik lapsed ühel ja samal ajal puhkasid. Ja see oli ilmselt vaevu pool tunnikest. Ja nüüd, ma ei oska hästi lõdvestuda, kui mul ongi see oma hetk käes. Õhtul voodis und oodates pean kogu aeg end teadlikult lõdvaks laskma, sest keha lihtsalt tõmbab end pingesse ära. Lisaks taban ennast tihti mingitelt mõtetelt, mis justkui pole minu omad. Aga nagu on ka. Need hirmutavad mind aga eile vist hakkasin neid vaikselt embama. See on lihtsalt mu tume pool, mis ka armastust ja aktsepteerimist vajab.

Nagu ikka, üritan sellest pingest end välja siputada. Uus korrastamiselaine, uus enesehoolitsuse laine, mida mina enne näinud pole ja mida ma arvasin end mitte kunagi vajavat. Tore on näha muutuseid enda mõtlemises, näha potentsiaali selles, mille varem otsekohe maha kandsin, sest “see pole mulle”. Siis ei olnud. Nüüd on. Tasakaalu võib leida esmapilgul täiesti mitteseotud kohtadest. Ole avatud.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

kuigi ma pean korras ja organiseeritud pesumajandust vägaväga oluliseks, siis ikka. pole korras.