KODU

Mul on olnud üle keskmise mõnus rasedus ja tänu sellele olen ma nagu topelt rahulikum. Asjad lihtsalt voolavad, mingid ettevõtmised lihtsalt juhtuvad ja ma olen sellele nii tänulik. Eile õhtul olin ma väga rõõmus ja ülendatud meeleolus selle pärast, et Tütar jäi väga mõnusasti oma voodis täitsa ise magama. See, et ta varahommikul ärkas ja suure häälega nuttis ei olnud üldse probleem, sest oma voodis magama harjutamisega see lihtsalt kuulub asja juurde ja ma olen sellega arvestanud. Eriti tuleb kasuks nutu- ja jonnihoogude raamatu uuesti lugemine. Kui me selle oma voodis magamise ette võtsime, arvasin mina, et ma pean kuidagi ekstra kannatlik olema ja sellesse väga rahulikult suhtma ja et see nõuab suurt pingutust. Tuleb välja, et polegi nii raske!

Teine asi, mis ma olen meie päeva- ja nädalakavasse võtnud, on nädalamenüü koostamine. Laupäeva hommikul kohvi kõrvale ajakirjade, kokaraamatute ja toidublogide lehitsemisest on saamas mõnus rituaal, mis sest, et olen seda alles kaks nädalat teinud. Hea on käia poes kindla sihiga – palju kiiremini saab käidud ja muud asjad rändavad harva toidukorvi. Hea on iga päev teada, et õhtusöök on paigas ja kõik vajalikud asjad on kapis olemas.

Meil liigub kodu uutmoodi energiat. Seda teevad väikesed muutused sisekujunduses – uued köögikardinad ja uus söögilaud. See tähendab uutmoodi valgust, teistmoodi paigutust ja värskemat energiat. Ja kuna Tütre voodi on natukene meie voodist eemal, siis magamistoa energia on ka palju korrapärasem. Voodid on rohkem korras ja kuigi riided kipuvad meil ühte toanurka kogunema, siis neid koguneb oluliselt vähem kui aasta tagasi. Arenemisruumi veel on ja mulle väga meeldib, et on! Mul on ette mõeldud juba päris mitu kodust projekti, millele pühendada mingi periood rohkem aega ja ma ootan juba, et saaksin need ette võtta. Võib olla on see seotud selle rasedusaegse pesapunumisega aga ma järk-järgult kujundan meie igapäevast rutiini. Praegu on käsil nädalamenüü ja Tütre oma voodisse magama panemine. Ma tahan veel õppida peeti armastama ja pesumajandusega paremini toime tulema. Taimede kasvatamisele tahan rohkem tähelepanu pöörata ja see suvi soovin süüa rohkem enda kasvatatud tomateid.

Väikest viisi on käsil ka ekraaniaja vähendamine aga see juhtub juba rutiini sisseseadmise ajal iseenesest ja juba on märgata positiivseid muutuseid. Oma telefonist kustutasin ära mitu aplikatsiooni, mis liiga palju mu tähelepanu hõivasid – WordPress, Bloglovin, Facebook ja üks ainuke mäng, mis mul seal oli. Öösel proovin telefoni magamistoast välja jätta ja kui on vaja äratust panna, siis lülitan andmeside välja ja sama teeb ka Mees. Mul ei ole enam konstantselt vaja telefoni vaadata ja teada, kus see igal ajahetkel on. See oli ikka täielik needus kui tagantjärele mõtelda. Teleka vaatamine on jäänud ka tagasihoidlikumaks aga telekat veel välja ei vii, sest me hakkasime uut sarja vaatama. Sellel on üsna mitu hooaega aga ma olen rohkem kui kindel, et lõpuni me neid ei vaata. Ja siis saab teleka minema viia! Selle kõige juures on kõige positiivsem see, et me veedame rohkem aega koos. Käime jalutamas, küla peal, mängime elutoas, istume köögis laua taga, loeme raamatud ja joome teed. Mul on tunne, et köögist on kujunemas meie kodu süda. Koht, kus olla isekeskis koos ja kus võõrustada külalisi mõnusa õhtusöögiga.

Ah, kodu elu!

Advertisements

KES OSKAB KUULUDA?

Mul on üks veidi raske asi, mida ma tahan kergemaks rääkida. Kuna ma olen see nädal Räpinas koolis ja tunnen end suhteliselt üksikult, sest Mees ja Tütar jäid koju, siis mingid rasked asjad hakkavadki üles kerkima. Seekord on terve tuba minu päralt ja ma olengi õhtuti täitsa üksi. Ja päeva jooksul ma väga palju ei räägi. Nagu Tartus oli. Ma ei oska oma kursusesse sisse elada. Ma ei oska olla üks osa oma kursusest. Kuigi ma olen enda jaoks õiges kohas, siis seltskonna mõttes ma ei kuulu. Ma ei oska uusi suhteid luua. Ja see on põhjustatud paljuski sellest, et ma ei tunne kunagi, et ma kuskile kuulun*. Ma pole kunagi tundnud, et ma kuulun, et mul oleks mingi oma seltskond. Ma olen seltskondades olnud küll aga need pole kuigi kaua kestnud ja alati olen ma end veidi väljajäetuna tundnud. Mitte et keegi oleks mind meelega välja jätnud vaid ma lihtsalt tunnen nii. Ma olen sellega koos hakkama saanud aga nüüd ma saan aru, et asi ongi minus. Kuna ma tunnen end out of place, siis ma olen ka.

Esimene seltskond, kus ma olin, moodustus pärast kuuendat klassi, kui ma algkooli lõpetasin. Me teadsime üksteist koolist ja suvel trallasime koos ringi. See oli väga lahe suvi, me tegime igasugu veidraid asju – jõime mänguväljaku tornis ringis istudes limonaadi, trallisime heinapallides peitust, käisime porgandiraksus ja mängisime traktori järelkärus bändi. Seda on mõnus meenutada, sest ma mäletan, et mul oli alati väga naljakas. See seltskond meeldib mulle siiamaani väga, minu arvates nende naljad on kõige naljakamad maailmas. Aga ma vajusin sealt välja, kui ma sügisel hakkasin linnas koolis käima ja hakkas tasapisi tekkima teine seltskond.

See seltskond koosnes enamuses mu uutest klassikaaslastest. Seal tekkis nii tugev identiteet, mis võimendas minu gümna-aja identiteedi kriisi, kus ma ei teadnud, mis nägu ma olen (väga ahastust tektitav tunne) ja ma arvasin end sellest osa olevat aga jällegi – ma ei tundnud end kuuluvat. Kõik kuulasid Guns N’ Roses’it, Iggy Pop’i, Nine Inch Nails’i ja mina kuulasin ka. Tol hetkel mulle meeldis ka aga samal ajal mulle meeldisid mõned pop-lood ja ma tundsin end kehvasti selle pärast (wat!?). Ma tundsin, et kui ma olen seal seltskonnas, siis ma pean selle tõekspidamistele truuks jääma – täielik tiineka värk noh. Selle seltskonnaga ei olnud mul nii tore, sest seda aega varjutasid igasugused sellele eale iseloomulikud mured. Teistele – eriti poistele – meeldimine ja riided ja muljed ja mingid imelikud esimesed “armumised”. Üks armumine oli päris päris ja see oli selle pärast, et ma meeldisin talle täpselt iseenda pärast. Ma olen terve elu olnud positiivne ja rõõmustanud väikeste asjade üle (kusjuures, sellest ma sain aru alles siis, kui ma linna kooli läksin, sest paljud imestasid nende rõõmustavate asjade üle ja et kuidas ma neid üldse märkan) ja olen olnud parajalt naiivne ja uskunud headusesse (siiamaani ja elu lõpuni). Ja siirus. Selle pärast päris mitu oli minusse armunud, ja mina neisse ja nemad minusse jälje jätnud. Ja see on ilus.

Aga miks ma selle kuuluvuse teema üles võtsin. Ma eile õhtul hakkasin taipama, miks ma nii tunnen. Ma pole end kunagi identifitseerinud kui kiusamise ohvrit. Pole jällegi tundnud, et see õige oleks. Aga ometi midagi sellist oli ja see mõjutab mind siiamaani. Kui ma olin 5-aastane, siis me kolisime perega uude korterisse väikeses külas. Samas majas elas ka mu tädi oma perega ja mu täditütar on minuga samavanune ja me käisime tihti läbi. Majas elas veel päris palju lapsi. Tasakesi saime omavahel tuttavaks ja mängisime tihti koos. Aga aeg-ajalt oli mingi jama. Üks minust paar aastat vanem tüdruk sai hästi läbi minu täditütrega ja teiste tüdrukutega meie majas ja mina jäin sellest ringist tihti välja. Mind ei tahetud külla mängima ja paar korda oli isegi nii, et terve seltskond sai korralduse minuga mitte rääkida. Ja ma sain pidevalt mingite torgete osaliseks. Üks seik, mis mulle meenub, on esimesest klassist (me käisime kõik ühes koolis). Istusin vahetunni ajal klassis ja ilmselt õppisin midagi. Samal ajal tuli see vanem tüdruk vaatama, mis tädtütar õpib ja ilmselt hakkas teda aitama ja istus tema kohale, mis oli minust ühe koha võrra kaugemal. Siis ta vaatas mind põlastava pilguga, nagu ma haiseks ja nihutas väga demonstratiivselt tooli minust eemale. Pärast, kui emale sellest rääkisin, siis ta ütles, et oleks võinud ennast meelega talle hoopis lähemale nihutada.

Teine seik on küll väike aga siiski nõme. Ta küsis, kas ma tahan kommi. Ma ütlesin muidugi “jaa”, ta lippas tuppa ja tõi mulle pealtnäha Oravakese aga paberi sees oli hoopis kivi. Selliseid hetki oli veel aga praegu mulle meelde ei tule.

Aga imelik on see, et kui me vanemaks saime ja mu täditütar ära kolis, siis hakkasin ma tal hoopis külas käima. Ma mäletan, kuidas me istusime tema toas, kuulasime Terminaatorit, Vennaskonda ja Sõpruse Puiesteed, rääkisime inimestega MSN-is juttu, sõitsime koos ratastega ringi, vaatasime seebikaid. Hoopis teine teema. Ma mäletan ka seda, et ma ei tundnud end kunagi väga turvaliselt, sest kartsin alateadlikult, et ta teeb võib olla jälle midagi alandavat.

Sellise käitumise tagajärjel olin ma suhteliselt maatasa ja ei arvanud endast väga midagi. Sellise käitumise tagajärjel hakkasin ise niimoodi käituma ja otsima viise, kuidas kellestki üle olla. Nii mõnigi ema arvas, et ma olen pahatahtlik ja nõme. Ma tundsin kogu aeg, et kõik tahavad mulle sihilikult liiga teha ja tegin ise teistele liiga. Ma tunnen end väga halvasti selle pärast ja pärast selle kirjutamist ma lähen vabandan ühe inimese ees, kes vajab minu andeks palumist. Mul oleks hea meel, kui ka minult palutaks vabandust aga seda ei maksa oodata. Andestada saan ma igal juhul. Ma ei tea, millal ma sellest vabaks saan aga ma tean seda, et ma saan. Varem või hiljem.

Ja kuna see käitumine kutsus minus esile samasuguse käitumise, siis äkki see on nõiaring? Keegi kohtles teda varasemalt samamoodi ja tal oli vaja end üles ehitada? Võib olla oli selle põhjuseks suured ja mitte väga kerged muutused tema elus? Ja kas mina lükkasin veel kellegi sellesse ringi? Ei tea. Aga ma loodan, et nad leiavad omad viisid, kuidas sellega toime tulla.

Mina leidsin, sest mul on kergem.

🙂

* Erand: keskkooli ajal tekkis tüdrukute seltskond ja see on täiesti oma. Me teeme veel suuri asju.

TAMM

Uue kodu otsimine on nii pikk protsess. Mul polnud enne aimugi, milliseks see kujuneda võib. Ikka käime kortereid vaatamas ja silmapiiril nagu poleks midagi. Ma vaikselt juba teen suurpuhastust meie asjade seas, et saaks alustada nii öelda puhtalt lehelt. Enda riidekappi olen ikka suhteliselt halastamatult tühjendanud. Ei ole mingeid “võibollasid” – kõik, mis tekitab vähegi kahtlusi, läheb minema. Nüüd on isegi Mehel rohkem riideid kui mul aga seal pole veel rookimist teinud. Lõpuks jääb talle ikka vähem ja kuna ta nii-iiih-iii harva on nõus endale üldse midagi ostma, siis ma lükkan seda koristust edasi, muidu tal polegi midagi selga panna.
Ma ei jõua ära oodata, millal ma saan tasakesi oma pesa tegema hakata. Mul on igasugused detailid välja mõeldud aga kuna mul pole kohta, kuhu neid isegi mõttes paigutada, siis on kodusahtel mu peas üsna sassis ja ligadi-logadi. Tahaks Pinterestis ringi kolada aga ma ei oska kuskilt alustada. Tahaks juba näha, millised saavad olema meie kodu ruumid, siis oleks lihtsam aga näed, ei ole neid veel. Ja ma nii tasakannatlikult ootan ja hoian oma emotsioone ja tundeid vaos, ei lase liialt elevile minna, sest noh, nii palju energiat läheb sinna. Lõpuks ma löön kodu otsimisele käega, sest nii väsitav on. Enda kohta olen ma väga hästi vastu pidanud. Ja pean veel.

Ma lähen see nädal regressiooniteraapiasse. Ma jällegi ootusi kõrgele ei sea aga ma tunnen, et see on minu jaoks õige. Ma loodan seal end sügavamalt näha ja võib olla oskan ma pärast seda paremini oma energiat suunata. Tunne on, nagu ma oleks kobras, kes on jõele tammi ehitanud ja enam edasi minna ei saa. Nii ma siis pikutan rahulikult vees ja valmistun tammi lõhkumiseks. Ei tea, kas kõik vabaneb järsku suure lainena või vuliseb tasakesi, läbi okste teed otsides. Ei tea, ei tea. Aga oodata on ka hea.

AEG MAHA

Lapsed tuletavad meelde, et peaks vahel ikka aja maha võtma. Täna tegin süüa ja tahtsin aiast maitsetaimi tuua. Mul oli kolm võimalust: jätta Tütar koos Mehega tuppa ja käia kähku õues, võtta ta sülle ja käia natuke vähem kähku õues või kutsuda ta endaga kaasa ja tasakesi minna peenralt rukolat noppima. Otsustasin viimase kasuks. Võtsin taimede jaoks kausi, kutsusin Tütre kaasa ja nii me läksime. Vahepeal koperdasime käbi otsa näiteks ja koerad urrasid omavahel – oli vaja neid silmitseda. Peenra juures maitsesime ja nuusutasime taimi, poetasime neid kaussi ja rääkisime juttu. Seal vahepeal hakkas ta veel aiatoolile ronima, sest ta saab ja tahab nüüd igale poole ronida.
Tegelikult ma tahtsin minna tagasi süüa tegema, sest see oli nii huvitav, nii et lõpuks pidin seiklushimulise Tütre ikkagi sülle haarama ja tuppa minema. Aga vähemalt nii paljugi rahulikku kulgemist.

Ükskord me üritame veel hobusääske enne magamaminekut vannitoast välja päästa, pange tähele!

HILINEMISTEST

Mina olen alati see, kes jõuab kohtumistele vähemalt 5 minutit varem. Bussi- ja rongijaamas olen pool tundi enne väljumist, teatrisse või kinno jõuan alati aegsasti. Mulle meeldib, kui mul on turvaline ajasulg, et ma ei peaks närveldama, kas ma ikka jõuan. Mulle ei meeldi, kui minu järele peab ootama ja mulle ei meeldi teiste järele oodata. Mul pole midagi 5-10 minutilise ootamise vastu aga kui see aeg venib juba pikemaks, siis ma muutun pahuraks. Kui hilinemine on ette teada, siis ma oskan sellega arvestada aga kui mul lastakse oodata, siis see on nõme ja minu suhtes ebaviisakas. Ma tean mitmeid inimesi, kes on kroonilised hilinejad aga õnneks nad on vaid kauged tuttavad. Jubedalt käib pinda, kui helistad ette, et kohekohe jõuad ja alles siis, kui astud enda arvates korraks uksest sisse, venitatakse end vannist välja. Misasja? Kuule, sa peaks poole jalaga juba õues olema.
Nüüd, kui mul on laps, käib mulle närvidele ka see, kui on küllatulemise aeg kokku lepitud aga tullakse ikka tund aega hiljem. Kuule mees, ma olen oma päevakava selle kokkulepitud aja ümber teinud, lapse magama kärutanud ja sina tuled täpselt siis, kui laps juba ärkab. Siis läheb kõik sassi ja päeva lõpuks on mul üleväsinud laps. Mõnel juhul ka ülestimuleeritud, mis on veelgi raskem juhtum.
Kui lõpuks kohale jõutakse, ei hakka ma meeleolu õiendamisega rikkuma, sest hea meel on ikka näha aga ma palun neil, kes seda loevad, järgmine kord sellega arvestada. Hästi ärritav on see, kui Tütar jääb vankrisse kaheks tunniks magama ja mina terve see aeg ootan külalisi ja nad saabuvad siis, kui uni on täis magatud. Kui te tulete kokkulepitud ajal, saan ma teiega mõnusalt juttu ajada ja teile teed teha, ilma et peaksin samal ajal last süles sossutama, temaga mängima või talle süüa andma.
Aitäh.

LÄBIMÕTLEMINE

Jube palju mõtteid tuleb korraga. Mul on mitu mustandit on salvestatud teemadest, millest tahaks kirjutada. Ja ma naudin seda vabadust, et mul on aega mõelda küll. Ma saan omas tempos kirjutada, teksti üle lugeda, teha parandusi või midagi juurde kirjutada. Mõni tekst vajab laagerdumist, samal ajal teine seda üldse ei kannata. Mõned asjad jäävadki poolikuks, õige hetk läheb mööda ja sellest mõte enam edasi ei liigu. Võiks ju need poolikud tekstid ka siiski avalikuks teha aga ma olen ilge viimistleja. Kõik peab olema millimeetri täpsusega paigas. On ka erandlikke juhtumeid, kus mulle segadus meeldib aga erand kinnitabki reeglit.
Tegelikult tahtsin ma läbimõtlemisega seoses kirjutada sellest, kuidas koolis õppides läksin ma tihti ähmi täis, sest aega oli vähe. Alati pandi mingi ajalimiit ja sellest jäi mulle alati väheks. Mulle käis närvidele, et mul oli mingi okas kuklas “Miks ma ei või rahulikult mõelda, miks kõik nii kiiresti peab käima!?” Enamasti ketraski peas vaid mõte “Aega on nii vähe, ma pean kiiresti midagi tegema!” Ma olen kindel, et mu tulemused matemaatikas oleksid palju paremad olnud. Ja aega jäi väheks just mingite teemade õppimise ajal, kui mul oli vaja rohkem aega aru saamiseks. Tööde ajal ma väga ajapuudusesse ei jäänud, sest ma tegin töö ära ja pidasin paremaks mitte midagi muuta või ma ei osanud mitte midagi lihtsalt kirjutada.
Mul on meeles üks imeline matemaatika tunnikontroll, kus ma lõpetasin töö kõige esimesena. Vaatasin klassis ringi ja oma imestuseks nägin, et mitmed helgemad pead pusivad ikka ülesannete kallal. Vaatasin töö üle, kõik ilusad numbrid, ei hakka üle kirjutama. Viisin oma töö tasakesi ära ja mõtlesin, et mismõttes see töö nii lihtne oli ja kuidas nad nii kaua seda teevad. Ja järgmine tund sain töö tagasi puhta viiega. Ainukesena. Mina olin hämmeldunud ja õpetaja oli hämmeldunud. Siis oli matemaatika õpetajaks meil legendaarne Albert Raamat. Vanakooli mees ja väga autoriteetne. Ütles, et ma olen ikka huvitav kuju – hädised kolmed ja puhtad viied. Ja, et sellega jään ma talle meelde. Ma olen siiamaani nii uhke selle üle, kompliment matemaatika õpetajalt! Ja veel härra Raamatult!

Mulle ei meeldi see koolisüsteem aga ma ei tea ka, kuidas paremini saaks. Üldiselt on kool olnud tore, eriti gümnaasiumis. Siis olid kõik juba enam vähem normaalsed ja mõnus oli suhelda. Tore oli viimastes tundides lollitada ja vahetunnis aknalaual istuda. Kõik muu oli tore peale selle õppimisprotsessi, ühesõnaga. Kuidas ma nüüd oma lapse niimoodi kooli saadan? Õppimine võiks ju ka tore olla. Minu jaoks siiamaani veel ei ole näiteks…