AJUPUUKS

Kohe-kohe sisenen ühte kogemusse, mis pole minu jaoks täielikult võõras aga nüüd on asjaolud natuke teised. On talv, on rutiin, on kolm last. Mitte suvi ja lebo, rasedus ja üks väikelaps. Olen sutsu ärev, natuke värisen aga ma ei teagi, mille pärast täpselt. Võib olla mitu asja korraga? Selgemaks on vaja mõelda igatahes.

Sest K läheb pikaks ajaks ära, sest ma jään “üksi”, sest ma pean rohkem vastutama, sest lihtsalt on võõras ja muutused teevadki ärevaks. Sest ma soovin, et Kl oleks turvaline ja lõbus ja saaks korralikult oma soojapatareisid täita. Sest ma soovin, et ma jään mõistuse juurde ning leian aega enda eest hoolitseda ning olla parim variant iseendast. Mitu eluliselt olulist väljakutset ja kuigi ma näen, et kõik laabub ja elu on ilus, siis ma sel uuel aastal olen päris palju enda muret maha surunud ja hirme ignoreerinud. Või üritanud.

Sellises pearuumis viibimine kutsus täna hommikul esile korraliku ajupeeru. Olen justkui väga rahulik ja tasakaalus aga päris palju on neid kärsituse momente. Ühel hetkel suudan väga hästi keerulisi olukordi hallata aga järgmisel hetkel lihtsalt nähvan täitsa lambist, kuigi täiesti normaalselt saab ka lapsi riietuma suunata. Lapsed on õnneks väga andestavad – üks näiteks puhastas enda initsiatiivil eile köögis laua, beebitooli ja põranda ära, millest oli oi-kui-palju abi.

Aga see ajupuuks. Viisin lapsed lasteaeda ämma autoga (sest meie oma on hoolduses) ja ma ei saanud kohale jõudes auto eest võtit ära. Üritasin käivitada – ei saanud. Ok, tegelen sellega pärast, lähen viin lapsed enne lasteaeda. Tagasi tulles proovisin kõike samamoodi aga rohkem edasi ei mõelnud ka, sest vaimusilmas olin juba ammu bussi peal ja noorim laps kaenlas kodu poole marssimas. Peas küpses plaan keegi sõbranna autoga appi kutsuda, et krokodillidega käivitada, sest sellel autol on akuga viimasel ajal teema. Loogiline ju, et ta just siis mind reedab, kui ma lasteaeda jõuan ja just sellel hommikul, kui ma telefoni koju olen jätnud! Nagunii Murphy!

Näete, olin juba eos selliselt meelestatud ja omaarust ei lasknud sellel enda tuju väga alla viia aga aju ka korralikult tööle ei pannud. Õnneks Nõmmel elav sõbranna oli täna varem ärganud ja tõttas mulle appi oma autoga, millel ainult tagauksed lahti käivad. Sõitsime siis lasteaia juurde tagasi ja sõbranna vaatas olukorda teise pilguga. Vaatas võtit, vaatas automaatkäigukangi, lükkas selle D pealt P peale ja käivitas auto. Hurraaa, vaagnatäis piinlikkust mulle! Söön seda veel pikalt. Storytime over.

Et selliseid olukordi rohkem ei juhtuks ning et ma tuleksin toime igasuguste tunnete ja mõtetega, võtsin eesmärgiks iga päev 2-10 minutit mediteerida. Lihtsalt võtta endale aega, et vaadelda neid vältimatuid tundeid ja möödakihutavaid mõtteid, tuua end iseendasse tagasi ning saada pearuumi rohkem selgust, hinge rahu ja südamesse usku. Kaks kuni kümme minutit päevas ikka leiab.

Kõik saab olema hea ja turvaline ja õpetlik ja nii-nii väga rahuldustpakkuv ja rõõmustav. I got this, yes?

Advertisements

EMADUSELE

Ma olen ikka väga enesekeskne inimene. Analüüsin palju, nii iseennast kui teisi ja tihti teen enda elu võimatult raskeks. Ma tean, ja ma väga üritan elada selle järgi, et kõik inimesed on erinevad ja pole olemas ülimat tõde aga viimasel ajal olen hakanud kahtlema, et kas ma ikka olen selleks võimeline. Eile K ütles mulle, et mul on oma seisukohad (nagu kõigil inimestel) ja ma arvan, et kõik peaksid selle järgi elama. Arvan, et see pole täielik tõde aga see pani mind mõtlema… kas tõesti.

Ma tõesti arvan, et see viis, kuidas ma asju teen on enamasti õige ning see ongi minu jaoks õige. Tahaksin uskuda, et ma ei suru enda tõekspidamisi kellelegi peale aga kahjuks see pole tõsi. Isegi kui ma seda õigeks ei pea, teen seda ikka.

Paar päeva tagasi tekkis mul hästi suur ärevus, et olen oma lapsed täiesti pekki keeranud, sest pole suutnud iseendast üle saada. Õudne, õudne tunne. Olen olnud iseendaga nii hõivatud, et ülejäänud asjad on jäänud täiesti tähelepanuta. Olen üritanud ellu jääda. Raske on näha enda osavõtmatust ja ärritust. Selle energiadefitsiidi raviks oli mul kõigepealt vaja olla iseendaga looduses ja ma korraldasin endale jalutuskäigu Jussi loodusrajal, mis on vist kõige vaheldusrikkam rada Eestis. Olin täiesti teistmoodi õnnelik. Nii liigutatud, et veidi nutsin läbi naeru. Ja siis ma käisin endaga veel kinodeidil, mis oli nii lahe elamus. Mu meel sai läbinisti lahutatud. Nüüd tunnen, et mul on jaksu.

jussi nõmmel

Niisiis. Täna mõtlesin, et saan endast üle ja keskendun praegu emaks ja koduperenaiseks olemisele. Loon meile hea rutiini turvaliseks ja tähendusrikkamaks kulgemiseks. Tunnen, et see on vajalik minu vaimsele tervisele ja terve pere heaolule. Kaua võib halada, et kõik on segamini.

Põhiline fookus saab olema kindlatel söögiaegadel ja magamisel. Ma ise pole üle aasta saanud terve öö järjest magada ning söömine on samamoodi kaootiline olnud. Seetõttu olen väsinud ning kaal ei taha alla minna. Regulaarne söömine, igapäevane jalutamine, enne magamaminekut unejutt ja mõnus vestlus suures voodis ning ekraani võib vaadata vaid äratuskella seadmiseks. Loodetavasti see mõjub rahustavalt meie omavahelistele suhetele ja hästi mu tervisele ja kaalule. Pean rõõmuga tunnistama, et ei mäleta enam, millal mul viimati migreen oli, seega teen vähemalt midagigi õigesti.

Lugesin oma eelmist postitust, mis on kuskil kuu aega tagasi kirjutatud täpselt samasuguse ärevustunde pealt. See tõesti külastab mind regulaarselt ja selle teadvustamine rahustab mind tublisti. Kõik on okei. Praegu tundub, et asjad liiguvad nii kuramuse aeglaselt ja ma vahel soovin, et keegi annaks mulle mingi võluvitsa, millega kõik asjad sirgeks lüüa. Sellistel hetkel pean endale meelde tuletama, et see võluvits on järjekindlus, mis ühtaegu paneb mu sisimas karjuma aga samas rahustab maha, et see kõik on normaalne. Normaalne kulgemise kiirus ja normaalsed tunded.

Lihtsalt. Püüaks natuke vähem labiilselt.

Here’s to motherhood.

TUNDEMÄLU

Küll on hea, et mingid asjad lihtsalt hääbuvad mälust. Ma kartsin, et meie Mallorca reisist jääb mulle meelde vaid see, kui kehv mul alguses olla oli – mind vaevas nohu, mis kiirgas valu põskkoobastesse ja otsmikusse ning ma pidin paar kuni mitu korda päevas oma nina ninakannuga loputama ja ohtralt probiootikume ja C-vitamiini tarbima. Lõhna ja maitset ma absoluutselt ei tundnud, mis muutis söömise selliseks… hädavajalikuks toiminguks, sest näljatunnet mul ka ei tekkinud. Kui ma aga praegu kogu reisi meenutan, siis mul on meeles soojus ja päike, erksad värvid ja naeratused.

Mul on meeles tunne, mis nendel hetkedel polnud kõige tugevam. Olin tegelikult konstantselt sutsu ärevil, sest kartsin, et mu enesetunne võib kehvemaks minna ja välismaal viibides on ikka suhteliselt ebakindel tunne. Arvestades, et see oli meie üks esimestest reisidest, siis on see ka loomulik. See elunautlev ja ilu endasse ahmiv tunne oli minus üsna peidus nende teiste tunnete all aga ma kogu aeg püüdsin seda tunda ja lasta minna mingitel muredel, mille üle mul eriti kontrolli ei olnud. Sain vaid muuta oma suhtumist. Tundub, et see kandis vilja, sest mõnus on meenutada. Loodetavasti K meenutab asju sarnaselt ning tal on meelest läinud see viimane päev, kus ma hommikul ära flippisin ja jaurasin aga tema tahtis lihtsalt randa minna. Palun vabandust.

Oma haigusest paranesin ma alles siis, kui me kodus tagasi olime. Tundub, et stressitase oli siiski niivõrd kõrge, et tervenemiseks energiat eriti ei jätkunud. Veel viimasel lennul tundsin, et kui maandume, siis sõidame kohe EMOsse, sest mul oli nii valus. Mu otsmik valutas nii nagu mul aasta tagasi, kui ma arstilt antibiootikume anusin, sest mu keha ei suutnud nohuga võidelda ja see ronis kõikvõimalikesse kõrvalurgetesse. Selline valu, et lihtsalt ei suuda mitte kuidagi olla. Kui mingi enam-vähem okei asendi suudad leida, siis liigutada ei tohi, muidu lihtsalt jäädki valu kätte väänlema. Toetasin oma pea vastu jahedat lennukiseina ja üritasin olla. Me olime tol hetkel väga kõrgel ja laskudes andis valu õnneks järele, abiks ka valuvaigistid. EMOsse minema ei pidanud aga huhh, kui raske see oli.

Biik oli täiesti üle ootuste tore reisikaaslane. Kõik toredad momendid varjutavad täielikult rasked hetked, mida oli tõesti alla kümne kindlasti. Ta nautis täiel rinnal kõhukotis ema ja isa küljes õõtsumist ning appikene-ma-ei-või kui meeeeeeeletult sõbralik saab olla. Mul süda tahab lõhkeda, kui armas inimene ta on. Ta muheleb ja naeratab ja itsitab ning on kõigest ja kõigist nii huvitunud. Ta vaatab sind oma sooja pilguga ja sa tunned, et ta aktsepteerib sind täpselt nii nagu sa oled. Tingimusteta. Lihtsalt selle pärast, et sa oled olemas. Kõik mu lapsed on nii lahedad isiksused ja kõigiga mul on selline tänutunne, et ma nendega koos kasvada saan. Ueh. Läks natuke teistele rööbastele see jutt.

See asjade hääbumine mälust. Enne reisi oli ka Biik nohus ning ta ärkas üks öö üles ja nuttis nii kõvasti. Nii paha oli olla ja ta ei rahunenud üldse. Minul oli siis jälle selline moment, et ma ei saanud oma unest välja. Olin ärkvel ja rääkisin aga mul oli väga raske olukorrast aru saada. Korrutasin Kle, et ma ei saa midagi aru, mul on selline tunne nagu kaks maailma karjuksid mu peale. Muudmoodi ei oska ma seda tunnet ka praegu kirjeldada. Mingi hetk tulin sellest mullist välja ja sain Biikil nina puhtaks teha ja rahulikult edasi magada. See hetk oli hästi raske, ma mäletan aga see tunne ei ole mul enam meeles. Mul on sünnitusvalud põhimõtteliselt kohe meelest läinud, kui laps mu kõhul on. Rasked ööd, kui olen mureseguses poolunes maganud ning iga natukese aja tagant voodist tõusnud, et haige lapse kaeblemisele vastata. Kui K või mu õde on väljas ning tulevad nii vara hommikul, et ma jõuan enne seda ärgata ja murest hulluda, kuni nad mu sõnumile vastavad ja kinnitavad, et nendega on kõik korras.

Kõik hääbub meelest ning ma olen nii tänulik. Nii palju ruumi on rõõmule ja rahulolule. Reisil oli meil mitmeid ärevaid hetki ning kui tol hetkel oli ikka raputatud olla, siis juba järgmisel päeval mõtlesime, et mis see nii endast välja ajas üldse. Vaatamata sellele, et ärevad tunded lähevad meelest, saavad õppetunnid ikkagi õpitud ja lõpuks on ikka hea ja mõnus olla.

Aitäh elule ja kaaslastele!

võtsin meresoolased juuksed krunnist lahti

 

Mul on natuke kõhe oma pilte jagada. Et noh, mida ma siin üritan, eksole. Viltune horisont, vale fookus, kehv nurk, ülevalgustatud, alavalgustatud, kuldlõige. Võib olla olen endaga liialt kriitiline, sest mul tegelikult polegi aimu, kuidas oma kaamera täit potentsiaali kasutada, tehnikatest pole mul erilisi teadmisi ning töötlemisest samuti. Aga. Kui ei harjuta, kaamerat ei kasuta ning end pidevalt ei hari, siis ei saa ka areneda. Tahan lihtsalt luua ja end väljendada ning kirjutatud mälestused koos visuaalse pildiga on miski, mille poole tahan püüelda. Ei pretendeeri millelegi, lihtsalt mälestustele ja ilule (vaataja silmades). Võib olla mõtlen üle ja teen asjast liiga suure asja aga saan endast üle ning proovin iga postituse juurde siiski pilte lisada. Eneseületus või nii.

API

Raudrohu lillevesi, läätsed ja rongikomplekt. Kõik sain täna kätte.

Haiglakott pakib end nii-nii tasapisi ja poegade sünnipäevad lähenevad. Loodetavasti saame peagi kaheaastase sünnipäeva rahulikult veeta ning siis peagi sündivat aktiivsemalt tervitama hakata. Mulle on see sünnipäeva tähistamine natuke olulisem kui muidu, sest eelmisel aastal viibisin ma samal päeval haiglas ning ootasin poolteadmatuses pimesoole operatsiooni ega saanud seda päeva koos veeta. Seekord tahan hommikul küünaldega torti, kingituse avamist ja pärast sellega mängimist. Pärast seda olen valmis sünnitama – olen kindel, et kaua ootama ei pea aga eks näis, eksole.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Lõpuärevus on mul küll. Kui öösel ärkama pean – kas laps(ed) vajavad tähelepanu või pean WC-s käima, siis kui ma piisavalt kiiresti tagasi oma voodisse ei saa, on uuesti uinumine nii raske. Eile öösel kolisin diivanile magama ja ilmselt magan seal ka täna ja võib olla ka edaspidi. Imelikud mõtted hiilivad mind kohati hirmutama ja üleüldse on paha olla. Öösel on maailm nii moonutatud ja kummaliselt reaalne. Mulle pole kunagi meeldinud öösel ärkvel olla, isegi kui mõni raamat on olnud nii huvitav, et enne läbi lugemist käest panna ei saa. Loen ja loen, endal õõnes tunne kõhus, sest ümberringi kõik magab ja valgusvihust väljaspool on pime ja varjud ja on nii-nii vaikne. Ebaturvaline tunne. Nagu võiksin enda hirmude kätte lõksu jääda.

Ärev olen ka selle pärast, et beebi on mind läbi terve raseduse jõuliste liigutustega õnnistanud aga nüüd paar päeva on ta võrdlemisi rahulik ja unine olnud. Kui ma üks hetk avastan, et pole ammu liigutusi tundnud, on sabin insta platsis. Üleüldse on mul tegelikult viimased päevad mingi imelik meeleolu olnud – võin mõjuda külma ja tõredana, ise seda märkamata. Mu sees toimuvad mingid suured protsessid ja need on mind nii endasse haaranud, et ümbritsev maailm ei oma erilist tähtsust. Natuke nagu hirmutab mind. Praegu tunnen küll, et tahaks end kerra tõmmata ja seda hirmu endast nuttes vabastada. Mõtted liiguvad otse Ingridi juurde, kellega me õnneks järgmine nädal kohtume. Temaga mõtete vahetamine on alati nii kosutav. Nagu kaneelisai hingele.

Igatahes. Tahtsin küll, et üks kerge tunne ja olemine mind läbi raseduse lõpu kannaks aga tõsiasi on see, et praegu muutub kõik nii kiiresti. Ühel päeval on nii äge ja vägev olla, et võiks kohemaid sünnitada. Teisel päeval jällegi on nii turses ja kõhe tunne, et sünnitamine on viimane asi, millega ma hakkama saaks. Ilmselt ikka saaks, sest meeleolu muutuks ühe sõrmenipsuga aga tol hetkel on tunne küll ebakindel ja alandlik. Oeh! Ilmateade lubab ka vaid vihma, mis teeb mind natuke õnnetuks, sest ma armastan kirgast sügispäikest.

Peaksin nüüd õhtul pannkooke küpsetades mediteerima ja jumalannakaartidelt tuge küsima. Praegu ei hakanud kirjutades üldse parem, ainult ärevamaks läks. Huhh! Rääkige ruttu millestki muust!

 

 

BEEBIKUU

Ükspäev tahtsin nii väga hõisata aga piirdusin liblikatega kõhus. Nüüd aga võin hõisata küll, sest enam ei saa ära sõnuda – meil on uus auto käes ja lastele narivoodi ka olemas! Broneerisin ämmalt septembrikuuks täpselt paraja suurusega kohvri endale haiglakotiks ning hakkan sinna tasapisi asju laduma. Üsna reaalseks kisub see asi juba! Paar kuni mõni nädal veel loodetavasti, kuigi iseenesest võin oktoobrisse ka välja kanda.

Täna esimest korda meie uue ruumika autoga sõites avastasin ühtäkki, et olen maasturite ja väikebussidega samal kõrgusel. Täitsa lahe värk! Tagaistmele vaadates on lapsed nii kaugel ja armatuuril nuppe näppides peab ikka sirutama. Auto on lai ja pikk ja kõrge ning kuna mu ruumitaju on praegu selline so-so, siis võtan vääga rahulikult ja pigem ukerdan ja hoian turvalist puhvrit. Kabariitidega harjumine võtab aega aga ma olen ääretult rahul, et see autoteema lõpuks läbi on – meil on paraja suurusega auto, kuhu terve pere kenasti ära hakkab mahtuma. Vajadusel saab paar inimest veel mahutada ning järelkäru vedada ja katuseboksi peale panna. Jõudsin selle uue auto pärast korralikult põdeda ja vana auto pärast närvitseda aga lõpuks läks asi väga sujuvalt ja kiirelt. Nüüd on vaid vana auto maha ärimise vaev, millega õnneks ülemäära kiire pole.

Tükk aega olen järelturul sõrme pulsil hoidnud, et saaks lastele väikese nari soetada. Tütre praegune voodi on mingi 140 cm laiune kušett ning tema ja üleüldse selle toa jaoks selgelt liiga suur. Ma olen juba algusest peale tahtnud sellest lahti saada ja nüüd on see võimalus – voodi kolib ämma maakodusse ning talgute raames saab see septembri keskel sinna viidud. Kui ma nüüd alles ühel päeval jälle müügiportaale läbi kammisin, sattusin peale samal päeval üles riputatud kuulutusele, kus müüdi laste narivoodit koos madratsitega. Ja valget värvi ka veel. Ja saab kaheks eraldi voodiks lahti ka võtta! Jess! Võtsin kohe ühendust ning saime selle autoga samal päeval kätte ka. Ma muidugi tahaksin seda kohe kokku panema hakata, sest mina olen alati olnud see mööbli kokku panija ja lahti võtja aga enne on vaja teised asjad ikka eest ära saada. 39ndal rasedusnädalal seda muidugi kõige mõnusam teha pole aga saab sellest hoolimata tehtud!

Mul on tegelikult kerge kõhedus sees selle tähtajaeelse nädalavahetuse pärast, sest siis on ümberringi kõik inimesed ära. Ja mina olen lastega, eeldatavasti. Suur seltskond talgutab terve nädalavahetuse ämma maakodus, ühel päeval on mul tahtmine kodust kaugele sünnipäevapeole sõita ning teisel päeval on minu sugulastega Teletornis üritus. Ja mind hirmutab see kõik seetõttu, et kogu oma toreduses on need üritused väsitavad ning väsinuna ma sünnitama minna ei taha. Ma tean, et nendel kuupäevadel ma ei sünnita aga ma ei saa välistada sünnitegevust. Uhuhhuu! Pean endale mingi puhvri tekitama ning leppima inimestega kokku, kes on vajadusel valmis ajutiselt mu vastutused enda peale võtma. Keegi peab mulle veel ingverikarrit ka tegema ja pärast sünnitust sünnitusmajja tooma.

Aga õnneks on selle nädala lapseootushommiku teema “Rahu” – tundub, et just seda mul praegu seoses sünnitusega vaja ongi. Puhkust ja rahu. Ja karrit.