SUHTEKURBUS

Vahel on tunne, et sellest meeleheitest või kurbusest küll enam välja tule, sest igatsusest saab lein. Kui igatsed midagi, mida pole enam võimalik tagasi saada või mida pole kunagi olnudki. Kui mõistad, et pead kauaaegsest unistusest loobuma, sest see pole enam terve ja teeb haiget. Ja siis ongi kohati tunne, et mis nüüd siis saab. Mis üldse saab olla? Kas saab?

Ja niimoodi läheb mõte jälle veerema, lootuse ja valguse poole. Sest ega muutused, mis need igatsused kättesaamatuks teevad, pole halvad. On lihtsalt teistmoodi ilu.

Ma olen natuke aega olnud kurb paarisuhte pärast. Mul on tohutu kasvamisvajadus ja soov kogu aeg midagi uut õppida ja teada saada enda, inimsuhete ja maailma kohta. Täiesti kindlalt ei lõppe see protsess mitte kunagi aga kui natuke aega on miski mu elus stagneerunud, siis ma muutun väga rahutuks ning kui see liiga pikalt kestab, siis mingi hetk olen selles punktis, kus ahastusega mõtlen

kas nüüd jääbki nii?

See on alati väga dramaatiline.

Kurbus paarisuhte pärast on vist täiesti okei. Eriti arvestades seda, mis filme me oleme näinud ja mis sotsiaalmeedias meile ette näidatakse ja kõik muu, mida ise loeme, näeme, kuuleme. Kõike seda, mis maalib silme ette pildi täiuslikust armastusest. Ikka küsid endalt, miks meil niimoodi pole, küsimata endalt, mis meil on, mida neil pole. Et ikka perspektiiv paika saada.

Vahel imestan, et kuidas me üldse nii tugevalt koos oleme, kui me kohati üksteisega isegi ei suhtle. See on selline pinnapealne ellujäämise elamine, kus põhivajadused on rahuldatud aga see, mis annab sügava tähenduse, on talveunes. Samas, kui ma vaatan, milline on meie elu viimase kuue aasta jooksul olnud, siis pole eriti imestada. Kolm rasedust, kolm aastast imetamisperioodi. Kolm beebi esimest eluaastat. Beebi ja üks väikelaps, beebi ja kaks väikelast. Me olemegi ellujäämisrežiimil olnud. Mina vähemalt. Ja olen justkui siiani.

Ja selle pärast olengi ma natuke meie suhet leinanud. Sest ma tunnen, et pole seda tähendusrikast sidet, kerget lõbusust ja lihtsalt üksteise seltskonna nautimist. Tundub, et tunnen end praegu üksildasena oma elus. Ilus ja valus. Aga ma olen lootusrikas, nagu alati, uute võimaluste ja avastuste suhtes. Sest kuigi me oleme palju aega üksteisest eemal olnud, on omavaheline suhtlemine selline elukerge. Selline enda-mitte-liiga-tõsiselt-võtmise kerge.

Olen vist varem ka maininud, et kasvame kiiresti lahku ja üksteise uuesti tundmaõppimine võib ebamugavalt palju aega võtta. Aga selle aja peab võtma. Ma tean, et meil saab nüüd olema rohkem võimalusi kahekesi olemiseks ja ettevõtmiseks aga mingitest idealiseeritud unistustest olen siiski pidanud loobuma, sest see ei olnud meie moodi. Me ei käitu nii, meie iseloomud ja omavaheline sobivus on hoopis teistsugune. On palju, mida me pole üksteise ja meie kui liidu kohta veel õppinud või teada saanud.

Nii et. On uute tuulte aeg. Tervitan seda perioodi elevil ja avatud südamega. Ja sõnastatud tunnetega.

Advertisements

ÜKS VESTLUS

nägin ühte ägedat pilti ühest ägedast naisest ja mõtlesin

ohh, kuidas tahaks ka olla nii kaunis!

ja siis üks väga imestunud hääl ütles

aga ma olengi.

oh, kuidas tahaks olla selline müstiline, tean-kes-olen-tean-mis-teen silmavaatega!

aga ma ju olengi.

 

proovisin uuesti

tahaksin olla ka nii naiselikult müstiline, ja jälle

armas, ma olengi.

 

 

olen endale nii hea.

VÕRDSUSEST, NO NII NATUKENE

Viskan mõned mõtted üles.

Voolan vooluga kaasa ja saan sellega üheks. Kõik on armastus.

Kui lapseootel juba ühe lapse ema tunneb ärevust, sest ei oska veel mõista, kuidas on võimalik veel ühte last armastada, siis ta ei tea veel, et armastus on piiritu. Ja mitte ainult – see kasvab lõpmatult. Kui sellel emal on hirm selle ees, et teine laps võtab kogu armastuse esmasündinult ära või vastupidi, teisele ei jätku, sest esimene on nii väga kallis, siis pärast uue pereliikme saabumist ei mõista ta enam oma hirme vaid tunneb lihtsalt ühte armastust. Ja see on nii loomulik ja lihtne ja teistmoodi nagu ei saakski olla.

Panin selle olukorra võrduma feministliku liikumisega, millega seoses on esile kerkinud hirm, et kui naised, ning võrdõiguslikkusest rääkides ka vähemused, saavad rohkem ükskõik mida: õiguseid, võimalusi, samaväärset palka, tõsiseltvõtmist jne, siis keegi peab ju millestki ilma jääma, midagi võetakse ära ja antakse teistele. Mis ei ole tõsi. Ei. Keegi ei jää ilma, kõik saavad. Ma ei mõistnud seda enne, kui vaatasin Liz Planki projekti Divided States of Women ühte episoodi, kus ta vestleb Islandi meestega võrdõiguslikkusest ja seal üks mees just selle välja toobki, et kardetakse, et midagi võetakse ära kuigi tegelikult kõik saavad sellest kasu. Island on võrdsusega maailma esirinnas. Seal on näha mõjusid, kuidas mehed kogu protsessis rohkem võimalusi ja tähelepanu saavad. Näiteks julgevad mehed väärkohtlemise puhul vastavasse asutusse pöörduda ja abi paluda, on normaalne, kui mehed enda emotsioone näitavad ning lastega kodus olla saavad, samal ajal, kui partner käib tööl ja teenib väärilist palka. What’s not to like?

Nimisõnana on feminist meie ühiskonnaruumis veel halvamaiguline ja valestimõistetud. Sellel on selline eemaletõukav mõju ja mina isiklikult olen tundnud, et kui soovin feminismist ja võrdõiguslikkusest rääkida, siis kõrgub üks suur müür minu ja vestluskaaslase vahele, mida saab vist vaid killukeste haaval aja jooksul lammutada, sõbralikult lehvitada ja näidata, et siinpool on tegelikult valgus.

olen sõbralik

Jah, saab rääkida ka äärmustest ja varjukülgedest aga ma ei taha. Praegu küll mitte. Keskendugem positiivsele. Mina olen küll elevil maailma liikumise suhtes. Tuldagu vooluga kaasa, see on lõbus ja turvaline ja  v a b a s t a v!

 

VÄIKESED SUURED ASJAD

Vau, ma ütlen. VAU!

Töötas vestlemine ja töötas lugemine. Töötas meelitamine.

Mulle hakkas kaela sadama miljoneid komplimente igal võimalikul viisil. K hakkas tähelepanelikumalt panustama ja oo, kuidas veel! Beebi linasse sidumise juurde pole me veel jõudnud aga mida arvata tordi valmistamisest, õhtusöögiks sushi toomisest, köögi koristamisest, et mul oleks hommikul mõnus veel üks kook valmistada? Olen õnnelik ja meelitatud, et K minu peale aktiivselt mõtleb, mõtleb minu tunnete ja vajaduste peale. Ilmselt mõtles enne ka aga välja seda sellisel moel ei paistnud. Ka on ta isana palju julgem ja avatum. Ta on hakanud Sädet endaga asjatoimetustele kaasa võtma: kuivbetooni ja loomatoitu ostma, vanaemale uut telefoni valima, kalastuspoodi shoppama. See nimekiri suureneb kindlasti veelgi. Jarliga kaisutab ja möllab, mürab ja naljatab. Sossutab Biiki ja räägib temaga juttu. Seda kõike on nii lahe kõrvalt näha – mu naise süda armastab ja ema süda rõõmustab.

KaTuFoto-6723

Oleme palju rohkem seotud ning suhtleme ka siis, kui otseselt ei suhtle. Sellises olemises tunnetame üksteise välju palju paremini ning tihtipeale avastame endid samal ajal samu mõtteid mõtlemas. Telepaatiline side kohe paraneb. Kasvab vajadus omaenda tegevuse vahepeal armastust avaldada. Täna näiteks K krohvis väravaposti ja mina kokkasin köögis. Üks hetk tuli tunne natuke mängida, nii et võtsin paberi ja pliiatsi, joonistasin südame, panin aknale ning koputasin. Vahel on vaja omaenda tegevuse vahepeal hüüda “ma armastan sind” ja “meil on ikka mõnus elu” või mudida möödaminnes õlgu ja teha musi. Väikesed asjad aga niinii olulised. Kõige olulisemad.

Ja selle kõige vahepeal saab edukalt tööd teha, õppida, aiaposti krohvida, arvutimängu mängida, tolmuimejaga tõmmata, külalisi võõrustada ja pärast seda veel kõik uuesti korda seada. Naudin sellist olemist väga. Ma ärritun vähem, mu süütunne tegemata asjade ja osutamata tähelepanu pärast on oluliselt väiksem kui enne, ma julgen küsida ja öelda, julgen endale lubada.

Enda mindseti ümbermõtestamine toob ellu nii palju muutusi, mõjutab nii otseselt suhteid ja lähedaste olemist. Ega niisama öelda, et muutus algab iseendast aga ega see niisama lihtsalt ka ei käi. Need muutused vajad tihti välist tõuget. Hea on lihtsalt teada, et minu õnn on mu enda käes – olen seda korduvalt kogenud ja kogen kindlasti veel, sest kipub nagu meelest minema.

Elu on ikka ilus. Hoiab.

KUNINGANNA JA KUNINGAS

Üks päev mõtlesin ühe sõbranna peale ja juurdlesin, et huvitav, mis tunne oleks olla tema. Ta on tõeline diiva. Teab, mis tahab; saab, mis tahab. Ta on väga kohusetundlik ja tark. Armastab luksust kuid ei löö risti ette füüsilise töö ees. Praegu hoian teda endale eeskujuks, sest minu Kuninganna arhetüüp on hakanud pead tõstma. Tema kord on kasvada ja särada.

Olen seda hetke väga kaua oodanud. Oodanud, et ma tunneksin ära endas selle Kuninganna ja oskaksin tema võimeid kasutada. See on põnev ja hirmus ja lõbus ja kõhe ühtaegu. Kuna ma alles õpin enda seda külge tundma, siis on suur võimalus üle võlli minna. Aga iga asi siiski omal ajal. Praegu mul on vaja Kuninganna kaitset.

Olen oma suhtes praegu sarnases olukorras nagu paar kuud tagasi lastega: olen lasknud endale pähe istuda. Niimoodi, et ma ise ei ole sellest aru saanud ning partner ilmselt samuti. Aga kuna asi jõudis sellesse rahulolematuse punkti, kus kõik muutuma hakkab, siis võttis Kuninglik Kõrgus ohjad enda kätte. Pärast selle mõistmist olen väekate naistega vesteldes asju palju paremini näinud ja lahti mõtestanud. Sellised vestlusteemad kerkivad nii toredasti vastavalt vajadusele üles – olen näinud paremini omaenda väge ja väärtust.

Olukordades, kus ma varem oleksin Tütarlapselikult õrnakene olnud ja pisaraid valanud, panen hoopis jala maha ja olen väga konkreetne. Ma vajan toetust ja abi ning kuigi sellisel hetkedel kipub suurest kurnatusest hoopis enesehaletsus peale tulema, siis selle väljapoole kuvamine ei anna soovitud tulemusi. Uskuge mind – olen mitu aastat proovinud. Suhtes on see väga huvitav, sest korduvalt olen näinud, kuidas K ei oska enam vaielda, sest argumenteerimisruumi lihtsalt pole ja varasemalt pole sellist asja minu mäletamist mööda juhtunud. Olen alati üritanud olla diplomaatiline ning jätta ruumi endale taganemiseks aga see tähendab, et on ruumi ründamiseks ja mind surutakse sinna kõige-kõige kaugemasse nurka. Enam mitte! Ei, jah, mulle ei sobi, tee seda, too toda, paneme reeglid ja tingimused paika. See ei tähenda, et ma nüüd ainult käsutaks ja keelaks vaid lihtsalt esitan oma soovid väga resoluutselt ning see tundub töötavat. Isegi kui kohtan mingit vastuseisu.

Kohati kütan end liiga üles, olen viimastel päevadel väga raevukas meeleolus olnud. Kogu aeg valmis end kehtestama, oodates vastuseisu. Sellises meeleolus peab olema ettevaatlik, et kellelegi mõtlematult liiga ei teeks. Vahepeal olen lasknud sellel võimutseda aga kuna ma tean, et sellisel viisil on pea võimatu vestlustega kuskile jõuda, siis olen üritanud kainet meelt hoida. Ja oleme saanud rahumeelselt asju arutada.

KaTuFoto-6786

pilt: KäTu Foto

Beebi sünniga kaasneb paratamatult rohkelt stressi, isegi siis kui beebi on ise üsna chill. Kõigil pereliikmetel on vaja järsu muutusega harjuda. Mina tunnen, et mul on aeg-ajalt puhkust vaja ning seda saab mulle võimaldada K. Tema aga ei tunne end beebiga mugavalt, kuna tal pole lihtsalt võimalust olnud teda hoida, teda tundma õppida. Üksteist tundma õppida. Hirm, et kuna mina saan beebile igal hetkel rinda pakkuda, siis tema ei saa teisel viisil teda rahustada. Eile ütles ta mulle, et ta ei oska lina ka siduda. Vastasin, et siis saab selle ju selgeks õppida. Olin natuke imestunud, et ta selleks valmis oli – ausalt öelda ma isegi ei julgenud seda varianti kaaludagi. Tegin talle mitmel erineval viisil ülekohut, olen teda alahinnanud ning kohati isegi mitte võimalust andnud. Kord ütlesin, et emad takistavad isadust. Ja seda tegin minagi, sellest tuleb teadlikult hoiduda ja arvestada sellega, et emad ja isad ongi erinevad. Õpetavad lastele erinevaid asju erinevalt ja nii peabki olema.

Aga pärast seda vestlust, kui ma olin lapsed magama pannud, avastasin K Biikiga diivanil pikutamas. Isad ja beebid on ikka meeletult õnnelikuks tegev vaatepilt. Making an effort. ♥

Kuninganna minus aga jätkab oma valitsusaega, jagades seda suuresti Perenaisega. Jah, Tütarlaps ja Armastaja on praegu üsna tagaplaanil aga kuna mulle on praegu oluline hammasrattad õlitatult käima saada, siis loodan, et mulle andestatakse. Silme ees on mitu sihti, võtame esialgu kaks korraga.

KAOSE ILU

Mõni päev on ikka täielik kaos. Nagu täna. Lapsed on mõlemad kuidagi kehvas tujus – Tütar jaurab täiel võimsusel ja Poeg teeb järgi. Ja siis mina olen sellest nii väsinud, et ei viitsi reageeridagi. Või noh, kuidagi ikka reageerin aga emotsioonivabalt. Olen need praegu välja lülitanud ja see on üsna hea viis provokatsioonidele mitte alluda ning ühtlasi oma närve säästa.

Lastel on vist kõva stress, mis vajab väljaelamist. Kaks viimast nädalat on mõlemad lasteaias käinud – Tütar valverühmas, kus õpetajad on vahetunud ning Pojal täiesti uus kogemus. Kahel viimasel ööl on Poeg nuttes ärganud – ärritunud, ei taha juua ega tekki peale, esialgu keeldub ka paitustest ja kaisutustest aga hiljem ronib kaissu rahunema. Harjutamise nädalad on möödas ning edaspidi kavatsen teda vaid paaril päeval kohale viia ning enamasti ka mitte terveks päevaks. Et saaksin ujumas või ämmaemanda juures käia. Vahepeal kindlasti kallistame hästi palju.

Tütar aga on olnud hästi viril ning suunurgad allapoole tõmmanud iga kord, kui asjad ei lähe nii nagu tema tahab. Ning ta tahab kõike täpselt vastupidi kui meil plaanis on. Võite ette kujutada, kui väsitav see lapsevanematele olla võib. Mingi hetk ma lihhhtsalt ei jaksanud enam rahulikult rääkida, sest nii kui ma suu lahti tegin, karjuti minust üle “ÄRA RÄÄGI!” Viisin siis lapse oma tuppa voodisse ning ütlesin, et enne me siit ei lahku, kui sa oled puhanud. Uhh, kui vihaselt võib üks väike inimene röökida. Puhas raev! Ta ikka mõnuga siples, nuttis ja karjus. Piisavalt rahunenuna ajas ta mu minema ning väitis, et jääb magama. Vaadaku ma ise – tal on ju silmad kinni. Olgu nii. Läksin siis Poega magama panema, kes ka selle vastu protesteeris aga siiski minu kaisus magama jäi. Ma tahtsin muidugi süüa tegema minna, kuid uni murdis mindki. Või mis murdis, ega ma väga vastu pannudki.

IMG_4810

Tütar siiski magama ei jäänud aga ta mängis vaikselt oma toas. Ma ei kuulnud, et ta Mehegagi kuidagi suhelnud oleks. Ning nüüd on ta ka ikka maru rahulik. Mingit vingu ega protesti pole, ta ei lähe koheselt endast välja ka siis, kui vend talt mänguasju näppab vaid selgitab rahulikult või vaatleb, kuidas vanemad vennale selgitavad, et niimoodi ei ole ilus teha. Huhh. Hommikust saadik on kõigil olnud tasakaalutu olemine ning mul on hea meel, et ma siis pannkookide asemel putru tegin. Muidu oleksin ma kindla peale täielik närvipundar. Pannkooke tegin hoopis õhtusöögiks, samal ajal ristsõnu lahendades.

Igatahes. Päev oli täielik kaos aga ikkagi üsna mõnus ja rahuldustpakkuv. Mulle meeldivad need päevad, kui stress saab välja elatud. Eriti kui lapsed seda teevad ja pärast end märgatavalt paremini tunnevad. Mulle meeldib, et ma olen olnud täpselt vajalikus meeleolus, et endale või teistele kuidagi liiga ei teinud. Mehega suhtlesin korraks järsult aga õnneks ta ei võtnud isiklikult. Siia õhtusse sobiks nüüd üks korralik saun aga ma käin hoopis ise hiljem duši all ja palun Mehel homme hommikul lapsed vanni panna.

Homme saab meil Mehega kuus aastat täis ja mul on mulje, et ta kavatseb midagi korraldada. Käin lapseootushommikul, viin pärast lapsed vanaisa juurde ning loodan, et ei kruvi oma ootusi üldse mitte kuskile. Tõotab tulla eriti mõnus ja selline koduselt eriline päev. Selline nagu poeks oma pehmesse voodisse heledate linade vahele, tuba värsket õhku täis.

MA OLEN ARMASTUSVÄÄRNE

Ma pole kunagi varem end nii hästi tundnud. Ma ei ole rahul mitte ainult oma kehaga vaid ka üleüldiselt. Praegu olen ma kõige lahedam mina. Mul on varasemalt olnud nii palju ebakindlusest tingitud piiranguid peal. Ma olen kartnud eksida ja olen kartnud teiste hinnanguid. Aga see kõik on mu pealt justkui läinud ja ma ei teagi päris täpselt, millal ja millega see juhtus. Minu kujunemine naisena ja inimesena on otseloomulikult toimunud terve elu. Kõik mu kogemused oma kehaga – vanemate suhtumine, armumised ja kiindumused tiinekana ning kogemused sünnituste ja keha muutumisega viimaste aastate jooksul on kujundanud seda, kuidas ma ennast näen ja tunnen.

Oma seksuaalsust hakkasin ma avastama juba väga noorelt, 5-aastane olin kindlasti. Ma tean, et mu vanemad märkasid seda ning ma olen elu lõpuni tänulik selle eest, et nad sellesse protsessi ei sekkunud. Ma teadsin, et see on loomulik aga samal ajal intiimne ja privaatne. Mind ei häbistatud kordagi ning ma ei osanud ise häbi tunda (mis on tegelikult väga terve) kuigi tajusin vanemate ebamugavust. Kuidagi ma teadsin, millal mingeid küsimusi küsimata jätta ja otsisin ise infot, kui ma midagi teada saada tahtsin. Ma konkreetselt mäletan, kuidas ma lugesin juhuslikult sõna “orgasm” ning otsustasin autosõidu ajal vanemaid mitte nurka suruda ja pärast ise uurida. Ma vist otsisin selle isegi sõnaraamatust üles, hehe.

Kuskil 10- või 11-aastaselt sain ma teadlikuks menstruatsioonist. Mu tädi kinkis mulle sünnipäevaks raamatu, mis seletas kõik lahti ning tänu sellele ma ootasin oma esimesi päevi elevusega. Need algasid, kui olin 12. See oli vist esimene kord, kui ma sain aru, et minust on kasvamas naine. Üks hirmutav kogemus oli mul ka, mis nüüd küll on veidi totakas aga ma avastasin üks päev korraga, et mul on mingi kõva “tükk” nibu all. Ju ma olin siis piisavalt oma kehaga kursis, et aru saada, kui midagi on teisiti. Läksin murelikult emalt küsima, mille peale ta mingit vana raamatut uuris ja ütles, mul hakkavad rinnad kasvama. Kas ma hakkasin siis kohe rinnahoidjat tahtma ja ema omasid proovima või jaa? 

Poiste vastu olin huvi tundnud juba ammu ning ma eriti ei saanud aru sellest “iuuu, poisid!” teemast. Kas see üldse on mingi teema? Esimene raske armumine oli mul 15-aastaselt. See kutt lõpuks tõmbus eemale, sest mu isa oli üsna intimidating ja kaitsev. Siinkohal tänud ja tervitused isale! (täitsa tõsiselt mõtlen) Samal ajal kui mina olin hõivatud südamemurtusega, meeldisin ma järsku mitmele teisele poisile. Kuigi ma ei saanud nende tunnetele vastata, oli nende tähelepanu tol hetkel mulle nii vajalik, sest vastasel juhul oleks mu enesehinnang ja minapilt hoopis midagi muud. Ma võib olla ei teaks või ei kujutaks praegu ettegi, et keegi võiks mind armastada või üldse atraktiivseks pidada. Olen teadlik, et käitusin nendega kohati nõmedalt, sest siis ma lihtsalt ei osanud paremini aga ma olen neile üüratult tänulik. Nad on siiani mu südames soojas kohas.

Sellel ajal ma ülemäära palju oma keha peale ei mõelnud. Ma ei piiranud end söömisel ega pushinud end kuidagi midagi tegema. Muidugi ma tundsin end kohmetuna ning kehalise tunnist viilisin igal võimalusel, sest ma arvasin, et ma olen koba ning ega see eriti ei aidanud, et poistel teine õpetaja oli – tunnid olid ikka samal ajal ja enamasti me olime koos saalis või õues. Piinlik värk! See oli pigem selline ealise iseärasuse teema, mida enamus teismelisi kogeb. Ma pöörasin tähelepanu rohkem riietele kui kehale.

Kui sain 18, hakkasin oma täditütrega rohkem suhtlema – me hakkasime koos väljas käima ning tema kaudu sain tuttavaks Mehega, kellesse armumine käis väga vaikselt. Või noh, vaiksemalt kui eelmised armumised. Ma ei lasknud endal kohe pilvedesse lennata, enne kui ma sain end turvaliselt tunda. Sel ajal algas ka mu seksuaalelu, mille tagajärjed üsna kohe minu (meie) elu(sid) raputas. Ma jäin rasedaks. Selles mängis oma osa hooletus ja kõigist teadmistest hoolimata – puudulik seksuaalkasvatus (see on ka muidu über-oluline teema, mille üle arutleda aga lihtsalt mitte praegu). Me läksime lahku, me mõlemad saime väga haiget, ma katkestasin raseduse. Ma tundsin kohutavat süütunnet ning leina aga suutsin selle enda jaoks lahti mõtestada. Siiski, mu minapilt oli moonutatud – ma hakkasin end näljutama, mille pärast olin tihti põletikus ning antibiootikumide peal. Ma vajasin siis hädasti hoolivat tähelepanu ning kuna inimene, kellelt ma seda tegelikult igatsesin, seda anda ei saanud, tuli mu ellu keegi teine, kes seda pakkuda sai. Ma sain jälle kinnitust, et ma olen hea ja armas ning väärt austust ja armastust. Ka temal on üks soe koht mu südames.

Mingi aja pärast olime Mehega jälle koos. Sellest ajast kuni siiani olen ma kõige rohkem kasvanud. Ma olen pidanud läbi murdma oma ebakindlusest, hirmudest ja traumadest. Olen täielikult usaldanud ja lasknud minna, et lasta endal terveneda. Olen olnud kaks korda rase ning kaks aastat imetanud. Mu keha on lühikese aja jooksul nii palju muutunud, et mõned kriisid olid justkui ette määratud. Peaaegu neli aastat olen pidanud olema kellegi teise teenistuses ning alles nüüd, pärast teist rasedust ja imetamist, tunnen ma oma tõelist mina täies kauniduses koorumas. Kõige ilusa ja mitte nii ilusaga. Mu keha on minu oma ja mul on nii hea end emmata sellisena nagu ma olen. Ma tunnen sädelevat eluelevust.

Minu enda avastamise teekonnal on lisaks praegu kirjutatule ka palju muud, mis on mind inspireerinud seksuaalsuse ja naiseks olemise teemadel – inimesed, raamatud, muusika, tants, kunst. Aga need nõuavad juba eraldi süvenemist. Senikaua olen avatud aruteludele ja kogemuste jagamisele! 🙂

NIHE

Minul oli üks huvitav elumuutev kogemus vahepeal. Täpselt Poja sünnipäeval eemaldati mul põletikus pimesool. Mind on korduvalt samasuguse kõhuvaluga EMOsse viidud, üle kontrollitud ja koju saadetud, sest midagi ei avastatud ning valu taandus. Seekord valu ei taandunud, läks tugevamaks ning kuna see oli mul korduv valu, siis otsustati lõikusele saata. Huvitaval kombel ei tundnud ma hirmu ega kahetsust vaid kohe alguses aktsepteerisin oma olukorda sellisena nagu ta oli. Vahepeal oodates, kui palatikaaslane oli lõikusel ja mina veel teadmatuses, millal ma üldse operatsioonile saan, hakkas mul natuke kurb ja üksik. Kõht valutas ja oli eelmise päeva lõunast tühi aga iiveldas ja öökima ajas. Valuvaigistit ka veel juurde ei tohtinud saada ning ma ei teadnud, kui kaua ma veel ootama pean. Olin eemal oma mehest ja lastest ning kuigi ma teadsin, et neil läheb hästi, igatsesin neid ikka. Oli ju ikkagi Poja sünnipäev.

Kuna ma olin ärkvel olnud kella kolmest saati öösel ning päeva jooksul vaid kergeid pooluinakuid teha, tukkusin ma nii palju kui sain, kuni tuli põlema pandi ja kaks palatikaaslast tagasi toodi. Samal ajal tuli valvearst mind üle vaatama ning otsustas, et lähen veel täna lõikusele. Oh, ma olin nii tänulik, et oleksin peaaegu nutma hakanud ja meele tegi paremaks ka tore noor õde, kes mulle operatsiooni jaoks spets hõlsti tõi, allkirjad võttis ja nalja viskas. Teel operatsioonisaali sain tunda värsket õhku, mis oli nii rõõmustav! Ja enne kui mind voodist lauale toimetati sain ma endale peale suure oranži  s o o j a  rätiku. Milline õnnistus! Ma lausa mugisesin selle all. Kõik inimesed, kellega ma kokku puutusin olid head ja inimlikud ja lõbusad, et mul polnud ühtki hirmuvärinat. Vahemärkusena mainin, et varasemalt värisesin ma üle kere juba siis, kui mulle öeldi, et varsti tullakse verd võtma. Natuke pelgasin anesteesiat (kuigi ootasin seda huviga) aga kui mask ette pandi ja ruum lainetama hakkas, sain ma võib-olla neli hingetõmmet teha kui ma juba ärkasin ja mulle öeldi, et tehtud. Jällegi – sain tunda hoolt ja sõbralikkust. Kurk oli hingamistoru tõttu ärritatud, mul oli peas hapnikumask ja ma tundsin, kuidas ma pean justkui uuesti hingama õppima. Ma olin nii väga unine aga rahulolev. Mul oli soe, valu oli läinud ning ma teadsin, et ma saan nüüd puhata. Varsti saan isegi vett juua ja võib olla isegi süüa.

Mind viidi üsna pea tagasi palatisse ning ma sain rahulikult terve öö magada, mis sest, et üks palatikaaslane trolli moodi norskas. Hommikul oli kummaline olla – vahepeal jälle iiveldas, enamus korrad suutsin selle siiski üle hingata ja olemine oli sarnane pohmelusele. Õnneks midagi ei valutanud, lihtsalt kergelt kurnatud olemine oli. Saatusekaaslasega juttu rääkides tundsin väga ootamatult nii suurt und, et pidin poole vestluse peal ütlema, et ma jään magama ja jäingi. Olime õnnelikud, kui vee joomisele anti roheline tuli ning kui hiljem meil kolme eri värvi vedelikke lürpida lubati ning kogu palat haiglast välja kirjutati ja me koju saime minna. Ma oleksin tegelikult isegi üheks ööks veel tahtnud jääda, sest vooditel sai puldiga seljatuge reguleerida ja see oli nii mugav. Kodus pidi patju sättima hakkama.

Kokkuvõttes oli mul tegelikult tore kogemus. Asja võeti äärmise tõsidusega. Võeti mitmeid analüüse, tehti uuringuid, küsitleti põhjalikult. Mulle ei saanud osaks mingit traumat, millega meedia tihti hirmutab, kui asi puudutab meditsiini ning mille tõttu ma külma kohtlemist pelgasin. Seetõttu aga oskasin ma töötajate soojust märgata ja hinnata ning jagasin ka mõned soojad sõnad, mis läksid saajatele väga korda. Minu mindset on igatahes muutunud.

Minu Mees oli ja on siiamaani imeline. Ta sai kodus väga hästi hakkama koos lastega ja hiljem Pojaga – minu ema võttis paariks päevaks Tütre enda hoolde. Ta võttis nii paljud ülesanded enda peale – esimestel päevadel tegi süüa ja vahetas mähkusid ning pani lapsed magama (mõlemad!). Järgnevatel päevadel viis hommikuti Tütre lasteaeda (siiamaani viib), pani Poja õhtul magama, tegeles temaga ka öösel ning lasi minul rahus diivanil magada. Ta koristas, käis poes, pesi nõusid, vannitas lapsi. Kuna mina midagi tõsta ei tohtinud, siis kõik tõstmised tegi tema – Poeg autosse, vankrisse, vanni, söögitooli või nendest välja. Pesukorvid trepist üles ja alla, poekotid autost tuppa. Tavaliselt teeme neid asju koos või vaheldumisi aga sel ajal tegi tema kõike. Ja kui ma talle imetlust avaldasin, siis ta ütles, viidates tema operatsioonist taastumisele eelmisel suvel: “Nüüd on minu kord sinu eest hoolitseda.” Imeline armastav, kannatlik ja toetav mees! Süda!

 

AITÄH

Pärast eelmise kurva sissekande kirjutamist sõitsin kesklinna Mehele järgi, ootasin teda kõnniteel peatudes, noorem laps tagaistmel karjumas, helistasin korduvalt, saatsin mitu sõnumit. Ei vasta. Muutusin aina ärevamaks, vihasemaks, muretsesin, et äkki on midagi juhtunud. Ja siis tuli üks suur õela ilmega Ühisteenuste onu mulle hukkamõistvalt silma vaatama ja kapoti peale koputama. Võib olla seisin ülekäigurajale liiga lähedal. Ma oleksin tahtnud suures vihas talle keskmisi sõrmi vibutada, sest krt miks sa oled nii õel, normaalselt ei või suhelda v!? Vajutasin gaasi põhja, kihutasin minema, samal ajal Meest kõnedega pommitades ja kui ta lõpuks vastu võttis, puhkesin nutma ja nuuksusin hüsteeriliselt talle torusse. Nädala jooksul oli minusse nii palju asju kogunenud ja nagu tellitult langesid nõmedad asjaolud ühekorraga kokku ja tammi taga olnud tulv pääses valla. Nutsin südamest terve tee koju, tundes ühtaegu ärritust ja kergendust. Tundsin end ka selle kurja onu poolt häbistatuna. Nii paha tunne. Nutsin nii palju kui jaksasin ja hakkas kergem.
Ja pärast seda valati mind üle sooja armastuse ja toetusega. Sain toetavaid kaisutusi ja paisid blogi lugejatelt ja lähedastelt. Sain seda naiselikku toetust, mida mul just vaja oli. Suur aitäh kõigile, kes võtsid aega, et mulle sooje sõnu kirjutada! Ma olen nii tänulik, et jagasite minuga oma energiat. See kõik aitas mul tunda end jälle väärtuslikuna. Tundsin end täielikuna ja süda oli armastust täis.

Sealtmaalt olen olnud palju tasakaalukam, armastavam ja ettevõtlikum. Olen jõudnud palju korda saata ja samal ajal ka palju tähendusrikkamalt puhata. No nii mõnus. Võtsin ka mitmes asjas südame rindu ning ületasin ennast. Olen ise jaganud armastust välja ja saanud mitme inimesega veelgi lähedasemaks. Ja kõik, kes oma mõtteis minule kaasa elasid, mängivad selles suurt rolli. See tekitab soovi olla veel parem. Ma tahan olla hea.

Ma olen hea. Ma olen hea naine, hea ema, hea inimene.

Ma armastan, ma olen armastatud.

 

päike-südame-all selfi

 

TSITAAT

Eile pärast joogat tõin endaga kaasa raamatu “Kundalini jooga. Teekond imelisse võlumaailma.” Tasakaalupanuse vastu muidugi. Kohe, kui ma tundi minnes seda raamatut seal riiuli peal nägin, tundsin, et seda raamatut ma peangi lugema. Ma olen natuke aega juba tundnud, et tahaksin mingit toetavat raamatut lugeda ja nii see minu teele tuligi. Juba pärast lühikest lugemist olen pidanud mitu korda katkestama, sest äratundmine, selgushetked, tänulikkuse pisarad, uued teadmised ja beebi põksimine kõik korraga tekitavad nii üleva tunde, et ma lihtsalt pean natuke istuma ja tundma. See lugemine on minu jaoks kuidagi nii hea, et ei raatsigi korraga kiiresti ja palju lugeda. Seda tahan ma lugeda vaikselt ja pehmelt, rahuliku taustamuusika ja valge teega. Raamat on pühendatud kundalini jooga tutvustamisele ja minule kui algajale on see suurepärane teejuhataja aga lisaks teadmistele kundalini joogast, saan ma sealt palju muudki. Saan toetust oma tõekspidamistele ja vaadetele, kinnitust oma sisemisele tarkusele, tänu millele julgen rohkem usaldada oma intuitsiooni. Saan lihtsaid võtteid, kuidas olla igapäevaelus aina teadlikum ja rohkem kohal ning hinnata end ümbritsevat ilu ja õppetunde, mis elus ette tulevad. Saan toetust oma uskumusele, et minu elus on kõik täiuslik. Kõik head ja vead on armastusväärsed ja minus elus selle jaoks, et ma saaksin neist õppida.Joogaraamat_kaas.indd “Õnne ja harmooniat ei ole mõtet otsida väljastpoolt iseend. Mitte miski ega mitte keegi peale sinu enda ei saa tuua sulle rahulolu ja rõõmu. See on sinu sisemine rännak, sinu põnevus ja vastutus.” Liina Ravneet Elvik “Kundalini jooga. Teekond imelisse võlumaailma”