VALGUSPIDU

Mis värk selle ilutulestikuga siis on? Ma ei tea, kas on alati olnud nii palju inimesi, kes peavad arutut paugutamist arulagedaks või rohkem inimesi on hakanud mõistma rakettide lennutamise mõjusid meile endale, kodu- ja metsloomadele ning keskkonnale.

Olen eelnevatel aastatel olnud üsna häiritud paukudest, mis iga õhtu meil siin kodu lähedal käisid. Kord olin ma nii vihane, et oleksin hea meelega läinud kividega aknaid sisse viskama, sest ma olin suure vaevaga lapse õue vankrisse magama saanud ja olin valmis ise natukene pikutama, kui meie maja kõrval kuskil kakskümmend pauku taevasse lasti. Oli 1. jaanuar. Kord, kui lastega jõuluturule läksime, lasi keegi täisloll vanalinnas rakette, mis ei lennanud üles vaid mööda tänavat. Meie ümber olid punased sädemed. Ma tundsin endas nii suurt vägivaldsust, et endalgi hakkas hirmus. Kui minu pereliikmed, minu lapsed oleksid seetõttu viga saanud, siis ma oleks ilmselt sellele inimesele selga lennanud ja ta kõrvakiled puruks kriisanud.

Aga paukudest rohkem on mind häirinud see jõle suits ja hais. Vana-aastaõhtul on juba kella kuuest selline vine üleval, et ei taha ise õue minna ega lapsi ka kaasa võtta. Oleme siis keskööl aknalt aknale jooksnud ning hiljem lootnud, et saaks normaalselt nüüd magada ja keegi kell 2 enam ei pauguta.

Ja iga kord mu süda valutab metsloomade pärast, kelle elu selline müra täiesti sassi keerab. Jummel, kui õudne! Võib arvata küll, et me elame ju linnas aga päris kindlasti on siin linna ääres parkides ja metsades kitsed, rebased, jänesed, oravad, kes esimest korda sellise asjaga kokku puutuvad ja hirmust teadmata suunas pagevad ning hiljem teed koju enam ei leia.

Aga sel aastal olen meeldivalt üllatunud. Eelmiste aastatega võrreldes on meie kodu ümbruses olnud võrdlemisi vaikne aga tundub, et müra on siiski liiga palju, sest linnaosa Facebooki grupis on tekkinud mitu arutelu rakettide lennutamise teemal, eriti selle mõjust koduloomadele ning olen hämmingus, et inimesed konkreetselt ei hooli. Teemaks on suvalistel hetkedel ilutulestiku laskmine aga reageeritakse nii nagu tahetaks kogu aastavahetus kogu maailmas ära keelata. Ma arvasin, et pigem ei osata mõelda sellele, kui raskelt lemmikloomad paukudele reageerida võivad või kui keeruline on beebit pärast sellist äratust jälle magama saada, aga et teatakse küll ja ikka lastakse ning hurjutatakse, et saa ise hakkama oma koeraga või et minu koer küll ei karda, alati olen temaga aastavahetusel koos õues käinud ja kõik lapsed on imikuna ka kaasas olnud. Samal ajal räägitakse kogemustest, kuidas koeraga jalutades kuskil ootamatult rakette lennutatakse ning koer saab trauma, mis mõjutab teda ilmselt terve elu ja kuidas lapsed ehmuvad üles ning kardavad uuesti magama jääda, räägi sa neile kui palju tahes, et see on ilutulestik, sest kärgatuste peale üles ehmumine on suht jõle tunne.

Oli tore lugeda, et Haapsalu linnavalitsus kutsub inimesi üles rakettide laskmisest loobuma. Linn ise korraldab ilutulestiku ning sellest võiks piisata. Läbimõeldud ilutulestiku show’d on väga lahedad ja see on kordades ägedam kui lihtsalt suvaline lennutamine ning hiljem koristatakse pakendid ära ka, mitte ei jäeta tänavale vedelema.

Minu arvates väga tervitatav üleskutse ning loodan, et see ka ülejäänud Eestisse levib. Ma ei tea, kas ma ise eraldi show jaoks kuskile kohale sõidaks, sest rahvamassid pole mu lemmikud aga ma poleks kurb, kui maja kõrval rakette ei lendaks ja näeks neid ainult teleriekraanilt. Raha saab säästetud, keskkond mürgistest gaasidest ning müra- ja valgusreostusest samuti, enda ja kaaskodanike tervis ka hoitud ja. Nii palju plusse.

Tähistamata ju ei jää.

Advertisements

HALVAD SÕNAD

Kuskil kaks aastat tagasi hakkasin joutuubis jälgima ühte transsoolist naist, kes on aja jooksul avanud mu silmad ja südame nii erinevatele asjadele, millest väga tihti ei räägita. Mind paelus tema ebamaine välimus, mis on iseloomulik Waardenburgi sündroomiga inimestele ja tema megamõnus iseloom ja huumor. Mulle õudselt meeldivad tema informatiivsed aga samal ajal kerge tundega videod ja see, kuidas ta väga avameelselt oma transformatsioonist räägib. See on minu jaoks väga põnev ja soovitan huvi korral tema kohta rohkem uurida AGA tegelikult tulin jagama ühte tema lühifilmi, mis räägib halbadest sõnadest ja mille ma lingin allapoole.

Meie peavoolumeedias on viimasel ajal üles kerkinud teemad, mis selle filmiga mulle meelde tulid. Üks on Marika Korolevi keiss Perekooli kägudega ja teine samasooliste paaride lapsendamise teema. Mind on alati negatiivselt üllatanud inimeste sapised sõnad. Olen kohati täiesti ehmunud ja kohutatud ning siis raevunud. Sest kuidas sa ometi julged!? Tunnistan, et pole teiste elu ja olu lahkamisest puhas kuid mitte kunagi, MITTE KUNAGI ei ole eesmärk haiget teha või oma arvamust peale suruda. Ja see ongi see, mis mind kõige rohkem hämmastab ja mulle isegi haiget teeb, isegi kui need sõnad pole mulle suunatud. Ma ei saagi aru, mis nende eesmärk peaks olema. Miks tundub õige oma arvamus vaenulikult sõnastada ning viha või isegi jälestusega garneerida?

Mu kõri tõmbub kokku selle peale mõeldes, ma vist füüsiliselt ei suudaks neid sõnu välja öelda, mu sõrmed kirjutada. Või isegi mõelda. Nüüd ma mõtlen, et huvitav, kas olen liiga naiivne, mõjutatav, tundlik, sinisilmne, roosamanna või midaiganes, et ei suuda seda seedida aga samal ajal mõtlen, et kuram küll, see pole ju okei. Kuidas see saab okei olla? Kuidas saab üldse mõelda, et see on okei? Pilduda vihast nõretavaid rämedaid ja jälke sõnu, mille pärast? Kas tõesti ei olda võimelised inimlikult oma mõtteid edastama? Ikka plärts rassistlik läga sinna ja suure kaarega homofoobne sõim tänna. Oeh. Nii palju küsimusi.

Jaa, need võivad olla segaduses ja vaevlevad inimesed suure pagasiga. Aga. Mul on nii raske mõista paindumatust ja teiste perspektiivi eitamist. Ja seda, et ei mõisteta, et koledad läbielamised on koleda käitumise põhjuseks aga mitte vabanduseks. Miks on nii raske aktsepteerida seda, et inimesed ongi erinevad ja ei peagi olema samasugused? Kas seda üldse tahetaksegi? Et kõik oleksid samamoodi? Kas nad on seda küsimust endalt küsinud? Miks arvatakse, et kui kellelegi antakse õigused, siis keegi teine jääb millestki ilma? Ma olen praegu nii segaduses, et ei meenu, et midagi sellist oleks kunagi juhtunud. Võib olla keegi oskab näite mulle tuua?

Ma usun kogu südamest, et sõna jõud on võimas ning ma elan selle järgi. Kui tunnen end kehvasti, proovin end ilusate sõnadega rõõmustada, endale naeratada, kuulata positiivset muusikat. Kui olen haige, kiidan oma tublit keha, kes nii hästi haigustega toime tuleb. Kui olen ärev, saan endalt sõnadega natist kinni, enne kui täiesti üle võlli keerutab. Oma lastele räägin sõna olulisusest ja mul on hea meel näha, kuidas nad seda oskust elus kasutavad ja positiivset tagasisidet saavad. Ja ma näen, kuidas halvad sõnad on sama jõuga, kohati isegi suuremaga, sest need võivad väga rivist välja lüüa.

Ei ole nii, et iga inimene peaks endaga ise hakkama saama. Kui sa ikka järjepidevalt koged üht või teistmoodi verbaalset vägivalda, siis üks inimene ei tule sellega toime. Iga inimene vastutab oma sõnade eest ning ei saa pärast pikka vihapostitust tõsta käed üles, et see on vaid minu arvamus.* Sõnadel on suur jõud ja see, mida sa ütled – selle eest sa pead julgema võtta ka vastutuse.**

Igatahes, mõtlemisainet on küllaga. Siin on Stef Sanjati filmike Bad Words.

* Arvamus võib ka muutuda, eks. Loodan, et kõik teavad seda.

**Jah, vastutus on ka neil, kes tunnevad end solvatuna, sest nad “otsustasid” end puudutatuna tunda aga see ei muuda sõnade ütleja/kirjutaja vastutust.

SELTSKONNAHING

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Käisin eile oma väga kalli sõbranna sünnipäeva tähistamas, tal on nii toredal kombel mu tütrega samal päeval sünnipäev. Ta kutsus lihtsalt hunniku inimesi endaga koos parki istuma ning kui mulle kutse saabus, ütlesin Kle, et ma lähen. Mul ei ole seda lihtne teha, sest beebi ja lapsed ja yadayada aga siis ma küll tundsin, et see teeks nii mulle kui Siljale nii-nii palju rõõmu.

Igatahes. Läksin kohale, rahvast oli vähe aga kõik minule võõrad, seega tegelt oli palju. Rõõmustasime, rääkisime juttu ja ma üritasin end hetke kohale tuua. Siis aga hakkas järsku hästi palju inimesi juurde tulema ja ma läksin nii lukku ära, et uhh.

Kui ma varasemalt tundsin, et mul on täiega midagi viga, et ma inimestega suhelda ei oska, siis seekord ma lihtsalt vaatlesin, et mida ma tunnen. Ümberringi oli nii palju inimesi nii suurte ja intensiivsete iseloomudega ning suured rahvahulgad on alati minus kergemat või raskemat sabinat tekitanud. Tundsin end nats ehmununa aga lubasin endal olla ja lihtsalt vaadelda. Juttu rääkisin väga vähese silmsidega, vaatasin kogu aeg mujale, mingi hetk näppsin telefoni, mingi hetk lihtsal olin silmad kinni ja kuulasin ümbritsevaid vestluseid. Muidugi hiilisid ligi tunded, et kas ma olen imelik või tekitan teistes imelikke tunded, et olen nii hall kriips ja täitsa võimalik, et tekitasingi aga sellest pole. mitte. midagi. Ma olengi selline, kui seltskond on suur ja võõras. Natuke kohmetu ja keel läheb sõlme ja naeratused on kohati sellised end vabandavad. See on muidugi ka õpitav asi ning mui-du-gi on kõige parem ja lihtsam mitte liiga palju üritada. Olla lihtsalt mina ise, lasta end lõdvaks ja mitte liiga palju põdeda.

Nagu näha, see põdemise värk on täiega ikka sees, muidu ma siin ei põeks praegu. Aga no oli seda väikest arutlust vaja praegu.

VÕRDSUSEST, NO NII NATUKENE

Viskan mõned mõtted üles.

Voolan vooluga kaasa ja saan sellega üheks. Kõik on armastus.

Kui lapseootel juba ühe lapse ema tunneb ärevust, sest ei oska veel mõista, kuidas on võimalik veel ühte last armastada, siis ta ei tea veel, et armastus on piiritu. Ja mitte ainult – see kasvab lõpmatult. Kui sellel emal on hirm selle ees, et teine laps võtab kogu armastuse esmasündinult ära või vastupidi, teisele ei jätku, sest esimene on nii väga kallis, siis pärast uue pereliikme saabumist ei mõista ta enam oma hirme vaid tunneb lihtsalt ühte armastust. Ja see on nii loomulik ja lihtne ja teistmoodi nagu ei saakski olla.

Panin selle olukorra võrduma feministliku liikumisega, millega seoses on esile kerkinud hirm, et kui naised, ning võrdõiguslikkusest rääkides ka vähemused, saavad rohkem ükskõik mida: õiguseid, võimalusi, samaväärset palka, tõsiseltvõtmist jne, siis keegi peab ju millestki ilma jääma, midagi võetakse ära ja antakse teistele. Mis ei ole tõsi. Ei. Keegi ei jää ilma, kõik saavad. Ma ei mõistnud seda enne, kui vaatasin Liz Planki projekti Divided States of Women ühte episoodi, kus ta vestleb Islandi meestega võrdõiguslikkusest ja seal üks mees just selle välja toobki, et kardetakse, et midagi võetakse ära kuigi tegelikult kõik saavad sellest kasu. Island on võrdsusega maailma esirinnas. Seal on näha mõjusid, kuidas mehed kogu protsessis rohkem võimalusi ja tähelepanu saavad. Näiteks julgevad mehed väärkohtlemise puhul vastavasse asutusse pöörduda ja abi paluda, on normaalne, kui mehed enda emotsioone näitavad ning lastega kodus olla saavad, samal ajal, kui partner käib tööl ja teenib väärilist palka. What’s not to like?

Nimisõnana on feminist meie ühiskonnaruumis veel halvamaiguline ja valestimõistetud. Sellel on selline eemaletõukav mõju ja mina isiklikult olen tundnud, et kui soovin feminismist ja võrdõiguslikkusest rääkida, siis kõrgub üks suur müür minu ja vestluskaaslase vahele, mida saab vist vaid killukeste haaval aja jooksul lammutada, sõbralikult lehvitada ja näidata, et siinpool on tegelikult valgus.

olen sõbralik

Jah, saab rääkida ka äärmustest ja varjukülgedest aga ma ei taha. Praegu küll mitte. Keskendugem positiivsele. Mina olen küll elevil maailma liikumise suhtes. Tuldagu vooluga kaasa, see on lõbus ja turvaline ja  v a b a s t a v!

 

MÕTTEID

Kui varem ma liialt kooseluseadusega seonduvale tähelepanu ei pööranud ja seisukohta võtta ei osanud (sest ma pole antud seadust lugenud ja end sellega kurssi viinud), siis nüüd, pärast Risto Kübara kirjutise lugemist, vaatan asja natuke teise nurga alt.

Mina tundsin neid sõnu lugedes end nurkaaetuna. Ma lugesin ja need sõnad olid nii kurvad ja nii väsinud sellest vaenust.
Miks? Miks me teeme üksteisele nii? Miks me ei näe, et teeme teistele liiga ja kuidas me põhjustame hirmu, lausa surmahirmu? Miks me õhutame vaenu ja vihkamist? Miks me väidame, et oleme Jumala teenrid ja kasutame seda nagu kaitsekilpi, et teha, mida tahame? Kas Jumal pole mitte ülima armastuse ja andestuse kehastus? Piibel jutustab sellest, et Jumal on Looja. Ta on loonud kõik – meid ja kõik meid ümbritseva. Miks siis peaks Jumala loomingut kahtluse alla seadma? Kui homoseksuaalsus on miski, mis on “kaasa sündinud”, siis see on ju Jumala looming. Kui homoseksuaalsus on haigus, siis see haigus on samuti Jumala loodud. Ei? See oli praegu lihtsalt üks arutluskäik. Ma ei tea, kuidas mittereligioosseid inimesi korraks mõtlema panna aga …

Mina usun reinkarnatsiooni. Meie hing on surematu ja me elame Maa peal mitut elu. Erinevaid elusid elades läbib hing mitmeid õppetunde. Ja kui mõni asi jäi ühes elus lahendamata või õppetund saamata, kanduvad need edasi järgmistesse. Karma. Ma olen hinge teemat käsitleva kirjandusega tutvunud ja pakun välja hoopis sellise variandi.
Mõni hing näiteks tunneb end paremini mehe kehas aga kuna mõned õppetunnid on vajalikud läbida ka naise kehas, siis elab ta mõne elu naise kehas. Aga kuna mehelik hing ei tunne end naise kehas naisena, siis võib mehelik hing naise kehas mehelikult käituda. Ja vastupidi. See on üks variant aga neid on kindlasti veel mitmeid. Ei ole mingeid hälbeid ja haiguseid, mida peaks ravima. Hingel on vaja läbida teatud õppetunnid ja seda keegi ravida ei saa.
Kui siit nüüd veel kaugemale mõelda, siis võib olla need inimesed, kes loosungitega Toompeal hõiskasid, koguvad karmavõlgu, mida selles või järgmises elus tasuda (võib olla sünnivad ise homoseksuaalsena ja saavad tunda ühiskonna survet) ja geid, kes praegu selle surve all kannatavad, saavad praegu hinge õppetunni.
Kui niimoodi mõelda, siis kõik asjad meie elus juhtuvad põhjusega ja kõik tuleb ringiga tagasi. Nii hea kui halb. See ei tähenda seda, et meil pole oma elu ja otsuste üle mingit kontrolli. Selline suhtumine on aidanud minul säilitada teatud muretust ja uskuda headusesse. Kui teed head südamega, saad head tagasi. Seetõttu ma püüan olla kaastundlik ja avatud. Seetõttu ma ei mõista hukka protestijaid Toompeal, vaid tunnen neile kaasa. Samamoodi elan ma kaasa geidele, et nad julgeksid olla nad ise.

Ma väärtustan armastust, austust, üksteisest hoolimist ja üldse pole oluline milline rass, seksuaalsus või usk sul on.

Hea on olla hea.

DEFINITSIOONID

Ma saan aru, et igal inimesel on vaja end leida, identifitseerida. Aga ma ei saa aru, miks defineeritakse end kui taimetoitlast või feministi. Või suitsetajat ja üksikvanemat. Mulle endale pole see kunagi meeldinud. Kunagi ma suitsetasin aga ma ei olnud nõus sellega, et ma olen suitsetaja. Siiamaani pole nõus. Ma polnud suitsetaja aga ma suitsetasin küll. Võib olla selle pärast polnud mul raske seda “maha jätta”. See õigemini jäi minust maha. Tegin aina vähem ja vähem suitsu ja lõpuks ei teinud üldse. Lihtsalt jäi maha.
Taimetoitlusega on samamoodi. Ma söön suhteliselt vähe liha ja mõtlen üldse sellest loobumisele. Kala mulle meeldib aga näiteks sealiha üldse ei meeldi. Kui keegi ütleb, et ta on taimetoitlane, siis mulle jääb mulje, et ta pingutab nii väga, et mitte liha süüa. Muidugi mitte alati. Liha mittesöömine peaks tulema loomulikult, mitte end sundides. Kui ma tõesti lihast loobun, siis ma ei ütle enda kohta “taimetoitlane”. Ma ütlen, et ma ei söö liha. Lihtne.

Defineerimine paneb märgi külge ja sellest pole lihtne lahti saada. Enamus sellistest nimedest on natuke negatiivse tooniga. Näiteks kui mõni naine ütleb selgelt välja, et on feminist, siis minu arvates on see veidi provotseerimine. Nagu kutsuks kedagi endaga vaidlema. Sama on ka taimetoitlusega, kirglikke lihasöömise pooldajaid on palju ja nad võivad sellist avaldust isiklikult võtta. Neile nagu heidetaks lihasöömist ette.

Mina eelistan oma valikutes olla neutraalne ja hajutada kõikvõimalikud vaidluskohad. Pole lihtsalt kuskilt kinni võtta. Mulle meeldib iseenesest vaielda küll aga mõnel puhul on see mõttetu energiaraiskamine, sest see ei vii mitte kuskile. Ühel on üks seisukoht, teisel teine ja enamasti ei muuda neid mitte miski. Olen aru saanud ka sellest, et mitte kedagi ei saa muuta. Nad peavad ise oma tee leidma. Ja nad leiavad siis, kui vaja. Olen isegi paljudest õpetussõnadest alles aja möödudes aru saanud ja mõistnud, et tol hetkel ma ei pidanudki aru saama. Teadmised ja kogemused lihtsalt tulevad mu juurde ja juhatavad läbi elu.

Täna hommikul oli mul vaikne puhkehetk. Mul on tunne nagu ma oleks sügavalt pehmet rahu sisse hinganud.

VABAKASVATUS

Vabakasvatus on omandanud halva maigu. Tundub nagu tore – laseme lastel olla lapsed! Las teevad, mis tahavad. Mida veel tahta onju. Lapsed teevad, mis tahavad ja vanemad teevad, mis tahavad. Aga minu arvates on vabakasvatus hoolimatu, lühinägelik ja laisk.
Miks? Arvatakse küll, et kui lapsele antakse vabad käed, siis tal on hea ja ilus lapsepõlv. Tegelikult on asi täiesti vastupidi. Lapsele pannakse peale liiga suur vastutus. Tal pole piisavalt elukogemust, ta alles õpib ja ta pole pädev mingeid suuri otsuseid vastu võtma. Ta ei peakski, selleks on ema ja isa. See on otseselt seotud turvatundega – ta kas saab vanematele toetuda või ei saa. Vabakasvatusega saadetakse laps põhimõtteliselt üksi laia maailma ja siis pole ime, kui ta käitub nagu hullumeelne. Lapsed tajuvad maailma hoopis teistmoodi kui täiskasvanud ja neilt ei saa siis eeldada “normaalset” käitumist. Vabakasvatusega ei saa lapsed tihtipeale ka piisavalt armastust, kallistusi ja hellust ja seda on tegelikult kõige rohkem vaja. Lapsi koheldakse kui võrdseid. Aga võrdsus ei tähenda seda, et kaheksa aastane peaks vastutama õhtusöögi eest. See tähendab, et temaga arvestatakse, tema arvamused ja tunded on sama olulised kui teiste omad.
Sarnane olukord tekib kui ühe pere lapsi kasvatatakse ühtemoodi. Ja siis imestatakse, et kuidas need lapsed nii erinevad on. Üks on rahulik ja teine on rahutu. Aga lapsi ei saa ju ühtemoodi kasvatada. Nad on ju inimesed ja inimesed on erinevad. Igale lapsele tuleb individuaalselt läheneda. Me ei kasuta ju täiskasvanud inimestega suhtlemisel aina samu mustreid, sest igale inimesele ei sobi “Jou!” öelda. Miks see lastega suhtlemisel loogiline tundub?
Lastesse tuleb suhtuda lugupidamisega ja seda kohe algusest peale. Kui sa tunned, et tahad last kaissu võtta, kui ta parajasti nutab, siis tee seda. Sest see on ilmselt õige tunne. Armastav tähelepanu pole kunagi halb. Kuidas saakski olla?
Armastus on kõikvõimas. Mina küll usun. Ma näen, et on ja ma usun.

TÄHELEPANU

Kord kunstipraktikal maalisime künka otsast vaadet. Valisin akvarellid. Ja kolmest õpetajast mitte ükski ei öelnud minu töö kohta midagi. Vaatasid küll aga sõnagi ei öelnud. Ma ei tea, kas nad ei tunnistanud vesivärve või mida. Igatahes. Mina läksin aina närvilisemaks ja töö oli lõpuks ka täiesti mannetu. Ma ei saanud mingit tagasisidet ega suunamist. Mitte midagi.
Tagasi laagrisse minnes kurtsin muret sõbrannale aga tema ei saanud aru. Kui ma oma voodisse istusin, hakkasin nutma. Ma olin nii häiritud ja solvunud ja ma ei saanud aru, milles asi on. Sõbranna ei saanud aru, miks ma pillin. Mis oli imelik, sest ta on väga kaastundlik ja alati lohutab. Sellel hetkel tundus mu mure vist nii tühine. Aga minul on see siiamaani meeles. Nii paha oli ja terve praktika oli rikutud.
Ignoreerimine on kõige tõhusam viis liiga tegemiseks. Igasugune tagasiside on parem kui mitte välja tegemine. Ignoreerimine on vajalik siis, kui oled kellegi kinnisidee ja ta ei jäta sind rahule. Tähelepanu osutamine – olgu see siis positiivne või negatiivne – annab jõudu takka ja maharahunemise protsess venib pikemaks.
Ma olen mõnikord avalikus kohas näinud, kuidas lapsed nõuavad vanematelt tähelepanu (on väsinud, tüdinenud, näljased vms) ja vanemad ignoreerivad neid. Jalutavad minema ja hüsteerias laps jookseb järele. See ei aita mitte midagi, see ei ole mingi distsipliini kasvatamine, sest see lihtsalt ei tööta. Ainuke asi, mida laps sellest õpib, on see, et tema ei loe. Tema vajadustel pole tähtsust.

Mis siis täiskasvanud inimene tundma peaks?