INSTAPORNO

Lugesin natuke aega tagasi Chris Kala kirjatükki “Instagram kui nutiajastu pornotööstus ja litsimaja”. Huuh, kui tugevad sõnad aga väga asjakohane teemapüstitus. Mis mõne jaoks on kaunis, on teise jaoks vulgaarne. Mis mõne jaoks on õrritamine, on teise jaoks selge üle piiri astumine.

Kuigi autor on üsna agressiivne ning lendab oma tugeva arvamusega väga jõuliselt peale, siis väljatoodud punktid on täiesti õiged. Tähelepanuvajadus, enesekesksus ja päriselust eemaldumine. Fassaadi loomine internetis võtab kogu elu üle ning eneseväärtus võrdub laikide, vaatamiste, jälgijate ja kommentaaridega. Kui pole piisavalt, siis arvatakse, et ei olda piisavalt hea, ilus, võrratu. Ei ole täiuslikult kureeritud kodu või vormitud keha või soojamaareise või mis iganes täiuslikust elust puudu on. Võrreldakse enda igapäevaelu teiste kõrghetkede ja, suure tõenäosusega, fassaadiga. Täiesti proportsioonist väljas. Jah, nõus.

Chris Kala tunneb, et paljastavad pildid jätavad räpase ja litsaka mulje ning ei näita seda, kuidas naine end armastab. Kõik pildid on muidugi ühes pajas, pildil ja pildil pole vahet. Point on õige – kohati varjatakse sellisel moel oma ebakindlust aga mind panevad need pildid hoopis teistmoodi mõtlema.

Mõned on mõnusalt väestavad, mängulised ja elu-mitte-liiga-tõsiselt-võtvad aga mõned teevad jällegi mõtlikuks. Sest ebakindlust ja enda väärtuse otsimist on näha. Aga selle asemel, et öelda “mõtle, mis teised arvavad”, peaks pöörama tähelepanu sellele inimesele, kes selliselt käitudes ilmselgelt karjub appi. Küsi “mida sa tunned”. Kas sa oled kurb, segaduses, tunned end survestatuna, mittepiisavana? Kuidas ja millisena sa end näed? Mida sa tegelikult tahad? Mis sind rõõmustab, õnnelikuks teeb? See on märkamise mitte hukkamõistmise koht.

eee, pole nõus

See tekst on nii räigelt üldistav, et nats õõnes hakkas. Ja ka üsna karmilt hukka mõistev, kuigi autor rõhutab, et seda ta teha ei taha. Kui jõudsin selle lauseni: “Iga endast ja ka oma kaaslasest lugupidav naine, ei näita oma faking paljast ihu mitte kellelgi teisele, kui vaid enda mehele.”, siis mõtlesin, et whoa-whoa-whoa, pea nüüd hoogu. Don’t tell me what to do. Tahan ja näitan! Tahan ja olen paljas! Sellest lausest õhkub kogu täiega meelelaadi, et naise keha on mehe jaoks. No ei! Naine on iseenda oma. Inimene on iseenda oma. Tema keha, hing, tunded, valikud. Inimõigused. Valik on inimõigus. Enda keha armastamine, imetlemine, seksuaalse poole avastamine NING selle näitamise üle otsustamine on igaühe õigus. See, milline on su suhtestaatus ei peaks määrama, kui palju või vähe sa seda teha tohid. Selline suhtumine ajab mind alati nii kettasse. Seksuaalsuse ja sensuaalsuse avastamine on äge, ja selle näitamine on äge ja inspireeriv ja väestav! Minul on seda väga vaja olnud viimastel aastatel. Maailm muutub ja seda ei saa peatada. Mine sellega kaasa ja vaatle, kuidas sa selles kasvad.

Eetilisus ja hea maitse on vaieldav – mis kellegi jaoks okei või mitte okei on. Olgu, jah, kui iga teine pilt on sellise sisuga, siis võib häirivaks muutuda küll aga sarnane keiss on ka nendega, kes ainult näiteks selfie‘sid üles riputavad – läheb üheülbaliseks. Aga mitte kõik inimesed, kes endast paljastavaid pilte üles laevad, pole madala enesehinnanguga või tähelepanuvajaduses. Päris mitmed sellised väljakutsuva sisuga pildid on minu jaoks olnud just inspireerivad ja väestavad. Vau, milline naine! Milline võimas seksuaalsus ja kütkestav sensuaalsus! Minu jaoks on see enda vabaduse – sünniõiguse – embamine. Ja selliselt muudavad nad maailma – enda julgusega toovad nad esile teiste julguse ja mida külvad, seda lõikad.

Onju. Niiet. Toetame ja märkame, hoolime ja julgustame.

Tõstame üksteist üles!

Advertisements

KUMMALINE

Mulle meeldib sügis. Uute alguste tunded ja lõhnad. Krabisevad langenud lehed, kuldne päikesevalgus, mis muutub kiirelt tänavalaternate, autotulede ja koduakende valguseks. See mõnus karge õhk, mis tekitab tahtmise minna välja pingi peale külmetama ja veini jooma. Teate küll.

Kõige mõnusam on see, et saab jälle kihiliselt riietuda. Ma armastan sellist. Kampsunid, sallid, poolkindad ja tuttmütsid. Ilusad saapad, põlvikud ja villased sokid. Minu lemmik. Mul on tihtipeale veel varukindad ka kaasas ja tihtipeale on neid kellelgi ka vaja läinud, jee.

Selle jutuga tahtsingi riiete juurde jõuda. Mul on praegu mingi periood, kus ma hirmsasti tahan midagi uut. Rookisin oma kapi põhjalikult tühjaks ja kavatsen allesjäänud hunnikus veel ühe sorteerimise teha, sest ma tunnen, et ma ei taha nii palju ja nii ebakvaliteetseid riideid. Ma olen enamus oma riideid teiselt või maiteamitmendalt ringilt saanud ja kuna need on tihti väga hea hinnaga, siis ma olen hankinud asju, mis mulle lõpuks nii väga ei meeldigi. Ja siis need võtavad ruumi ja jäävad kogu aeg silma alla ja kõige rohkem häirib mind see, et enamus mu riideid pole kuigi kvaliteetsed. Õhh, nende hulgas on ka alles eelmisel aastal ostetud H&M-i asju näiteks ja ma ei taha enam. Ma tahan kvaliteeti ja klassikat ja lihtsust ja mugavust. Mul on näiteks nii hea meel oma Ecco sandaalide üle. Need on jalas nii mõnusad pehmed ja ilusad ja täitsa kindlalt peavad mitu-mitu aastat vastu ja on ikka sama head.

Kuna mu kapp on üsna tühi, siis sobrasin Pinterestis ja uurisin, mis mulle meeldiks ning jõudsin omadega hoopis lasteriiete juurde. Väga ilusaid ja toredaid lasteriideid on olemas. Sellised lihtsad, mugavad, lastele kohased. No ikka sellised, mille tegemisel on arvestatud, et neid hakkab kandma laps. Laps, kes tahab mängida liivakastis, jäätist süüa, tigusid ja kive korjata. Ja nii edasi. Aga siis ma näen pilte, kuidas lapsed on riides nagu täiskasvanud, aksessuaaridega üle külvatud, poseerivad ebaloomulikes poosides nagu täiskasvanud modellid, pilk kuskile kaugusesse suunatud, suu prunti aetud. Uhh. Misasja. Ma ei tea, mina tunnen end natuke häirituna sellistest piltidest. Esimene asi, mis ma mõtlen, kui näen lapsel mitut kaelakeed kaelas rippumas, on see, et need jäävad mängides igale poole ette ja taha kinni, mis võib viga teha jne. Või siis käekott, mis on lapse kohta liiga suur. Kui palju on näha käekotiga kolmeaastaseid? Kummaline selliseid pilte näha, see ei mõju loomulikult.

Palju ägedam on näha pilte lastest, kelle riided võimaldavad end mõnusasti liigutada, et rannas kivide vahelt aardeid otsida või metsas puu otsas ronida. Või diivani peal megasossult lõunauinakut teha ja pärast endale küpsisepuru ja piima peale ajada. Nii nagu käib. Nagu päriselt käib.

Okei, ma lähen Pinteresti tagasi, tuli tahtmine lihtsalt midagi arvata vahepeal.

DEFINITSIOONID

Ma saan aru, et igal inimesel on vaja end leida, identifitseerida. Aga ma ei saa aru, miks defineeritakse end kui taimetoitlast või feministi. Või suitsetajat ja üksikvanemat. Mulle endale pole see kunagi meeldinud. Kunagi ma suitsetasin aga ma ei olnud nõus sellega, et ma olen suitsetaja. Siiamaani pole nõus. Ma polnud suitsetaja aga ma suitsetasin küll. Võib olla selle pärast polnud mul raske seda “maha jätta”. See õigemini jäi minust maha. Tegin aina vähem ja vähem suitsu ja lõpuks ei teinud üldse. Lihtsalt jäi maha.
Taimetoitlusega on samamoodi. Ma söön suhteliselt vähe liha ja mõtlen üldse sellest loobumisele. Kala mulle meeldib aga näiteks sealiha üldse ei meeldi. Kui keegi ütleb, et ta on taimetoitlane, siis mulle jääb mulje, et ta pingutab nii väga, et mitte liha süüa. Muidugi mitte alati. Liha mittesöömine peaks tulema loomulikult, mitte end sundides. Kui ma tõesti lihast loobun, siis ma ei ütle enda kohta “taimetoitlane”. Ma ütlen, et ma ei söö liha. Lihtne.

Defineerimine paneb märgi külge ja sellest pole lihtne lahti saada. Enamus sellistest nimedest on natuke negatiivse tooniga. Näiteks kui mõni naine ütleb selgelt välja, et on feminist, siis minu arvates on see veidi provotseerimine. Nagu kutsuks kedagi endaga vaidlema. Sama on ka taimetoitlusega, kirglikke lihasöömise pooldajaid on palju ja nad võivad sellist avaldust isiklikult võtta. Neile nagu heidetaks lihasöömist ette.

Mina eelistan oma valikutes olla neutraalne ja hajutada kõikvõimalikud vaidluskohad. Pole lihtsalt kuskilt kinni võtta. Mulle meeldib iseenesest vaielda küll aga mõnel puhul on see mõttetu energiaraiskamine, sest see ei vii mitte kuskile. Ühel on üks seisukoht, teisel teine ja enamasti ei muuda neid mitte miski. Olen aru saanud ka sellest, et mitte kedagi ei saa muuta. Nad peavad ise oma tee leidma. Ja nad leiavad siis, kui vaja. Olen isegi paljudest õpetussõnadest alles aja möödudes aru saanud ja mõistnud, et tol hetkel ma ei pidanudki aru saama. Teadmised ja kogemused lihtsalt tulevad mu juurde ja juhatavad läbi elu.

Täna hommikul oli mul vaikne puhkehetk. Mul on tunne nagu ma oleks sügavalt pehmet rahu sisse hinganud.

ÕIGED JA VALED

Mingi rongaemade teema on kergelt üleval. Hehe. Ja mina ei saa aru, miks see sellises kontekstis üldse mingi teema on. Üks pool arvab, et vahel on okei käia väljas ja jätta laps kellelegi hoida, teine pool arvab, et emad ei tohiks väljas käia, sest laps on ikkagi esikohal. Nii et need emad, kes käivad väljas, endal väike laps kodus, on rongaemad.
Misasja? Mina ei saa aru. Niimoodi pole ju tervislik. Oled lapsega kogu aeg kodus, hetkekski teda silmist ei lase, kellelgi teisel sülle võtta ei lase ja isegi vaadata ei luba. See on mingi hullumeelne klammerdumine ja lapse nimel elamine, mis lõpuks viib välja selleni, et laps on sotsiaalne invaliid. Ja ise oled ka. Miks panna lapsele peale stress, et ema on tema nimel nii palju ohverdanud ja peaks taevani tänulik olema selle eest ja täiskasvanuna ema teenima? Vastutasuks või nii. Inimesed teevad teevad ka endale oma ohverdustega liiga. Ma olen isegi seda teinud. Ohverdad endast nii palju ja vastu ei saa midagi. Öeldakse, et andmine on suurim rõõm aga andmine ja eneseohverdus on kaks erinevat asja. Eluaeg annad ja annad, ootad, et millalgi tuleks tasu aga ikkagi midagi vastu ei saa ja lõpuks oledki kibestunud. Ja keegi ei saa aru, miks. Endale tuleb ka mõelda. Laps ei sünni selleks, et vanemad end jäägitult talle pühendaks. Laps ei ootagi ega ka vaja seda, ta tahab lihtsalt armastada ja kasvada ja õppida ja avastada. Lapsele on oluline, et vanemad oleksid õnnelikud ja rahul. Kui ema on päevad läbi kodus ja tahab üks õhtu kuus minna välja või olla iseendaga, siis see küll mingi rongaemadus pole. Miks on nii, et kui inimesed saavad lapse, siis on väljas käimine nende puhul välistatud? Miks tehakse suured silmad, kui noor ema istub üks õhtu sõpradega pubis ja veedab mõnusalt aega? Kodust välja saamine on vajalik mõistuse säilitamiseks. Muidu oledki see, kes tituleerib rongaemadeks kõik need, kes jätavad lapsed kellegi hoolde ja lähevad sõbrannadega välja.
Mulle tundub, et need, kes peavad väljaskäimist ebanormaalseks, arvavad, et käiakse ööklubides ja baarides end pildituks joomas ja lolliks tegemas. Samuti tundub mulle, et nad ise võib olla ei saa endale väljaskäimist lubada. Pole näiteks kedagi, kes last hoiaks või on mõni muu põhjus.

Tegelikult on enamasti nii, et minnakse mehega või sõbrannadega kuskile sööma ja juttu puhuma. Lihtsalt rahulik õhtuke, ilma et peaks lapsega tegelema. Mina ammu ei jaksa enam “pidu panna”. Veel vähem jaksan ma seda teha pärast pikka päeva lapsega tegeledes. Aga kui keegi peaks mind kuidagi kõõrdi vaatama, sest ma istun üks õhtu sõbrannadega baaris, siis ma vaatan neid samamoodi kõõrdi vastu.

LAPSEKASVATUSMEETODID

Nõukaajal oli üks raamat, mis pisteti värskele lapsevanemale pihku ja mille järgi hakati siis last kasvatama. Iga nelja tunni tagant süüa! Ei varem ega hiljem. Iga õhtu vanni! Rusikareegel. Magama alati samal kellaajal! Mis sest, et laps hoopis näljast karjub.
Ka tänapäeval on rohkem või vähem sellist suhtumist, et lapsi peab võimalikult vara “iseseisvaks õpetama”. Selle alla kuulub eelkõige iseseisvalt magama jäämine. Ja kuidas seda saavutatakse? Jäetakse laps oma voodisse end magama nutma. Ma ei ole veel välja mõelnud, miks ma peaksin oma last niimoodi magama “treenima”. Mis on sellise “meetodi” plussid? Saavutatakse see, mida tahetakse – laps jääb ise magama. Endal on lihtsam, vähemalt alguses. Magama jäämine ei pruugi olla enam probleem. Mis on miinused? Alguses võib kõik tunduda väga ilus ja korras aga hiljem võivad esile tulla probleemid, mida ei oska isegi seostada unekooliga. Esimesed eluaastad panevad aluse turvatunde arenemisele. Kui nutmine on üleüldiselt tervistav viis pingetega toimetulemiseks, siis lapse üksi jätmine samal ajal pole. Esiteks kaob tuvatunne, mis tekitab veelgi suuremaid pingeid, see tähendab, et lapsel on veel rohkem stressi, mida välja nutta. Teiseks, talle jääb tunne, et tema mured on tähtsusetud. Keegi ei kuula teda. Võib minna ka teistmoodi, et nutmise asemel laps on hoopis väga “tubli”. Ei nuta, ei protesteeri, ei vaidle. Ühesõnaga, ei tee midagi “halba”. See ei tähenda, et tal stressi pole, ta lihtsalt hoiab seda enda sees. Jesper Juul kirjutab sellest väga targalt. Lapsed teevad koostööd. Alati. Koostööd saab teha kahel moel: kas anda häälekalt märku, et midagi on vaja muuta (karjumine, nutmine, jonnimine, protesteerimine, iseenda või teiste vigastamine, asjade lõhkumine) või on nö head lapsed, kes teevad sõna otseses mõttes koostööd (on leplikud, sõnakuulelikud, isegi liigagi head lapsed).

See kõik muidugi ei tähenda, et lapsevanemad, kes on selliseid meetodeid kasutanud, on halvad vanemad. Ei ole, iga vanem teeb seda, mis tema arvates on kõige parem. Ja minu arvates pole õige lapsi kuskile enda raamidesse suruda. Tuleb teha samuti koostööd. See ei pruugi alati õnnestuda aga vähemalt proovitakse teadlikult ja ei loobuta esimese ebaõnnestumise pärast. Mina proovin teadlikult hoiduda igasugusest karistamisest, Mehe veenmisega läheb veel aega aga ma olen väga järjekindel. Enda kogemusest võin öelda, et rahulik seletamine on alati parem, kui otsekohe karistamine. Laps ei pruugi alati arugi saada, et on midagi valesti teinud. Mina näiteks lapsena ei saanud mõnikord aru, miks ma nutta ei või. Ja ma mäletan, kuidas ma ükskord ütlesin, et “Ma ei jonni, ma nutan!”

Mina usun kogu südamest, et alati saab heaga. ALATI. Ma ei karda oma lapsi “ära hellitada”, ma lihtsalt siiralt armastan neid ja näitan seda välja. See ei saa kuidagi halb olla. Kui ma kord õpetajate päeval eesti keelt andsin klassile, kus õppisid paar üle kooli “paha poissi”, siis nad alguses möllasid mööda klassi ringi ja üritasid mind provotseerida. Eesti keele õpetaja isegi hoiatas mind nende eest. Andsin klassile ülesande kätte ja ei üritanud neid mingil moel töötama sundida. Lõpuks nad tulid istusid minu juurde ja tegid seal samas ülesande ära. Mul polnud aimugi, mida ma teen aga ma leidsin, et minu närvitsemine oleks neile kütuseks olnud. Pärast seda ma mõistsin, et “pahad lapsed” pole üldsegi pahad. Kui sa arvad juba eos, et nad on pahad, siis nad ongi.