JÕUAN

Pean vajalikuks mainida, et minuga on kõik korras. Olen ühes intensiivses protsessis ning kirjutamine aitab mind tohutult. Võiks argumenteerida, et kas on vaja seda siis avaldada aga jah. On vaja, sest ka see aitab. Tihti loen ma oma teksti mitu korda läbi, iga kord erineva inimese pilgu läbi ja vahel kõnetab kedagi nii palju, et tunneb tahtmist enda kogemust jagada, mis on minu jaoks hin-da-ma-tu. Mulle meeldivad kogemused – isegi kui on raske ja kurb, tõusen sellest kõigest alati kõrgemale. All is good.

Üleeile tundsin nii teravalt, et minu kohalolu ei taheta. Tegin süüa ja üks hetk hakkas nii raske, et ma pidin maha istuma ja hingama, pisarad lihtsalt voolasid. Ma tundsin end üksi ja inimesed mu ümber on ükskõiksed. See kestis kuskil viis minutit ning kogu selle aja jooksul ma teadsin, et see pole tõsi. Aga tunne oli nii tugev. Sama reaalne nagu see, kuidas ma täna öösel sadamakailt väljuvale väikelaevale hüppasin. Ma tundsin, et ma olen unustatud ja see sügav üksilduse tunne on täiesti juuretasandi hirm. Selle pärast see mind niimoodi raputaski.

Olen sellistes tunnetes varem ka olnud ning kaldunud destruktiivsele käitumisele. Alkohol, tubakas, kohv, kohutav toitumine. Õnneks need põgenemistaktikad enam ei tööta. Vähemalt mitte nii nagu ma tahaksin. Tahaksin shotte võtta aga mitte purju jääda, tahaksin suitsetada aga see on nüüd nii mõttetu tegevus, mis pigem tekitab kehva tunde kui rahustab. Tahaksin lakkamatult kohvi juua aga olen kohvi joomisest teinud endale erilise hommikurituaali ning ei soovi seda rikkuda ning toitumine. Ma kas nälgin või söön niimoodi, et ma ise lõpuks ei mäleta mida ja kui palju ma üldse söönud olen. Tunnete eiramine kõik.

Need kõik kõlavad väga kurvalt ja tekitavad kindlasti muret. Aga ma näen siin tervenemist. Kuidas endaga tervelt toime tulla, ilma et peaks end tuimestama või alla suruma. Kuidas olla iseenda suurim toetaja, kuidas olla hea ja hooliv ja leebe. Päris tihti kuulen end peas sõnu, mida ma ütleksin kellelegi teisele, kui nad end liiga karmilt kohtlevad. Olen harjutanud.

Täiesti okei on neid tundeid tunda ja vahel ongi raske. Vahel oledki rohkem udupea ja vahel vallutad maailma. Need vahelduvad kogu aeg ega jää lõpmatuseni kestma. Kõik on okei. Kui sa muretsed, et pesu jäi ööseks pesema panemata, siis see on okei. Köök jäi sassi, see on okei. Vihastasid – okei. Sa tegelesid kõige muuga ja mitte sellega, millega oleks võinud, sest sa tahtsid hoiduda mõtlemisest ja pärismaailmas olemisest. See on okei. Aga vaid kuhugi maani, eks. Sa tead, et üks hetk sa tõused, tangid oma keha ning võtad ette kõik ülesanded, mis sa endale mõistlike ootustega seadnud oled ja teed endale pai, kui kõike ei jõudnud, sest vaata, kui palju sa jõudsid!

Ja see tunne – ühtaegu nii kadedus kui vimm, see ei tähenda, et sa oled kuidagi nõme või tänamatu. See ei tähenda ka seda, et sa ei ela kaasa teiste rõõmule ja elevusele või et sa soovid kellelgi olemist kehvemaks teha ja sa ei pea selle pärast end süüdi tundma. See on lihtsalt üks tunne ja sa tuled sellega toime. Oskad selle lahti harutada ning näha, et selle keskel on üks eeterlik ja õrn olend, kellel on unistused, mida ta ei julge unistada. Ja siis sa vaatad seda hirmu lähemalt. Lubad tal nii lähedale tulla, et tung kõrvale põigata ja ära joosta on määratult suur aga sa hoiad end ja näed, et see on vaid tühi kest.

Sa oled hea ja armas. Ja toetatud ja hoitud ja mina olen ju alati sinuga. Ja kuulan.

Näed. Juba loovus voolab ja ravib.

Advertisements

SULLE

Tajun enda lähedal tumedat ja rasket kurbust aga ise olen hästi stabiilne. Tahaksin sirutada oma valgusekäe, et teha pai või tõmmata kaissu aga see on üks selline tumedus, kus peab natuke ise olema. Seda ei saa niisama ära ajada, headuse ja hoolimisega hajutada. Siin on oluline tunnete tundmine, nende aktsepteerimine ja läbi elamine. Eriti, et tihti on enda tundmised kõrvale lükatud, sest kellelgi on nii raske näha, kuidas teisel on raske.

Nii ma seisangi kaugemal ja lehvitan aeg-ajalt.

i see you

Kui enda raskete kogemuste peale mõtlen, siis näen, et need on olnud väga vajalikud ja ma ei muudaks mitte midagi. Samal ajal mäletan, kuidas selle kõige sees soovisin üle kõige, et saaksin magada kuni kõik see hullumeelsus on möödas. Mäletan ka seda, kuidas ma hirmsasti tahtsin kellegagi rääkida, kes oma pagasit kaasa ei tooks vaid lihtsalt kuulaks. Aga ise ei alustanud. Ja keegi ei küsinud. Ja kui küsisid, siis valesid küsimusi. Näiteks “kas sa sööd ikka piisavalt?” Ja ma valetasin, lootes vahele jääda.

Keeruline on olla keerulises olukorras, kus need, kellelt sa kõige rohkem tuge soovid, ei saa enda tunnetega ka hakkama, kuigi on ise täiesti veendunud just vastupidises. Ja sulle pannakse pahaks, et sa end halvasti tunned ning mõtlematult panustatakse olemise halvenemisesse. Teadmatusest, lühinägelikult.

Aga sa mõistad neid. Samas tead, et lõpmatuseni mõista ei jaksa kui poolele teele vastu ei tulda vaid oodatakse käed-jalad ristis.

i see you

Ole. Nii nagu sa oled. Ja ma olen ikka siin, ei liigu ja sa tead, sest mu valgusesõrm puudutab su tumerohelist süda. Niimoodi aeg-ajalt.

TUNDEMÄLU

Küll on hea, et mingid asjad lihtsalt hääbuvad mälust. Ma kartsin, et meie Mallorca reisist jääb mulle meelde vaid see, kui kehv mul alguses olla oli – mind vaevas nohu, mis kiirgas valu põskkoobastesse ja otsmikusse ning ma pidin paar kuni mitu korda päevas oma nina ninakannuga loputama ja ohtralt probiootikume ja C-vitamiini tarbima. Lõhna ja maitset ma absoluutselt ei tundnud, mis muutis söömise selliseks… hädavajalikuks toiminguks, sest näljatunnet mul ka ei tekkinud. Kui ma aga praegu kogu reisi meenutan, siis mul on meeles soojus ja päike, erksad värvid ja naeratused.

Mul on meeles tunne, mis nendel hetkedel polnud kõige tugevam. Olin tegelikult konstantselt sutsu ärevil, sest kartsin, et mu enesetunne võib kehvemaks minna ja välismaal viibides on ikka suhteliselt ebakindel tunne. Arvestades, et see oli meie üks esimestest reisidest, siis on see ka loomulik. See elunautlev ja ilu endasse ahmiv tunne oli minus üsna peidus nende teiste tunnete all aga ma kogu aeg püüdsin seda tunda ja lasta minna mingitel muredel, mille üle mul eriti kontrolli ei olnud. Sain vaid muuta oma suhtumist. Tundub, et see kandis vilja, sest mõnus on meenutada. Loodetavasti K meenutab asju sarnaselt ning tal on meelest läinud see viimane päev, kus ma hommikul ära flippisin ja jaurasin aga tema tahtis lihtsalt randa minna. Palun vabandust.

Oma haigusest paranesin ma alles siis, kui me kodus tagasi olime. Tundub, et stressitase oli siiski niivõrd kõrge, et tervenemiseks energiat eriti ei jätkunud. Veel viimasel lennul tundsin, et kui maandume, siis sõidame kohe EMOsse, sest mul oli nii valus. Mu otsmik valutas nii nagu mul aasta tagasi, kui ma arstilt antibiootikume anusin, sest mu keha ei suutnud nohuga võidelda ja see ronis kõikvõimalikesse kõrvalurgetesse. Selline valu, et lihtsalt ei suuda mitte kuidagi olla. Kui mingi enam-vähem okei asendi suudad leida, siis liigutada ei tohi, muidu lihtsalt jäädki valu kätte väänlema. Toetasin oma pea vastu jahedat lennukiseina ja üritasin olla. Me olime tol hetkel väga kõrgel ja laskudes andis valu õnneks järele, abiks ka valuvaigistid. EMOsse minema ei pidanud aga huhh, kui raske see oli.

Biik oli täiesti üle ootuste tore reisikaaslane. Kõik toredad momendid varjutavad täielikult rasked hetked, mida oli tõesti alla kümne kindlasti. Ta nautis täiel rinnal kõhukotis ema ja isa küljes õõtsumist ning appikene-ma-ei-või kui meeeeeeeletult sõbralik saab olla. Mul süda tahab lõhkeda, kui armas inimene ta on. Ta muheleb ja naeratab ja itsitab ning on kõigest ja kõigist nii huvitunud. Ta vaatab sind oma sooja pilguga ja sa tunned, et ta aktsepteerib sind täpselt nii nagu sa oled. Tingimusteta. Lihtsalt selle pärast, et sa oled olemas. Kõik mu lapsed on nii lahedad isiksused ja kõigiga mul on selline tänutunne, et ma nendega koos kasvada saan. Ueh. Läks natuke teistele rööbastele see jutt.

See asjade hääbumine mälust. Enne reisi oli ka Biik nohus ning ta ärkas üks öö üles ja nuttis nii kõvasti. Nii paha oli olla ja ta ei rahunenud üldse. Minul oli siis jälle selline moment, et ma ei saanud oma unest välja. Olin ärkvel ja rääkisin aga mul oli väga raske olukorrast aru saada. Korrutasin Kle, et ma ei saa midagi aru, mul on selline tunne nagu kaks maailma karjuksid mu peale. Muudmoodi ei oska ma seda tunnet ka praegu kirjeldada. Mingi hetk tulin sellest mullist välja ja sain Biikil nina puhtaks teha ja rahulikult edasi magada. See hetk oli hästi raske, ma mäletan aga see tunne ei ole mul enam meeles. Mul on sünnitusvalud põhimõtteliselt kohe meelest läinud, kui laps mu kõhul on. Rasked ööd, kui olen mureseguses poolunes maganud ning iga natukese aja tagant voodist tõusnud, et haige lapse kaeblemisele vastata. Kui K või mu õde on väljas ning tulevad nii vara hommikul, et ma jõuan enne seda ärgata ja murest hulluda, kuni nad mu sõnumile vastavad ja kinnitavad, et nendega on kõik korras.

Kõik hääbub meelest ning ma olen nii tänulik. Nii palju ruumi on rõõmule ja rahulolule. Reisil oli meil mitmeid ärevaid hetki ning kui tol hetkel oli ikka raputatud olla, siis juba järgmisel päeval mõtlesime, et mis see nii endast välja ajas üldse. Vaatamata sellele, et ärevad tunded lähevad meelest, saavad õppetunnid ikkagi õpitud ja lõpuks on ikka hea ja mõnus olla.

Aitäh elule ja kaaslastele!

võtsin meresoolased juuksed krunnist lahti

 

Mul on natuke kõhe oma pilte jagada. Et noh, mida ma siin üritan, eksole. Viltune horisont, vale fookus, kehv nurk, ülevalgustatud, alavalgustatud, kuldlõige. Võib olla olen endaga liialt kriitiline, sest mul tegelikult polegi aimu, kuidas oma kaamera täit potentsiaali kasutada, tehnikatest pole mul erilisi teadmisi ning töötlemisest samuti. Aga. Kui ei harjuta, kaamerat ei kasuta ning end pidevalt ei hari, siis ei saa ka areneda. Tahan lihtsalt luua ja end väljendada ning kirjutatud mälestused koos visuaalse pildiga on miski, mille poole tahan püüelda. Ei pretendeeri millelegi, lihtsalt mälestustele ja ilule (vaataja silmades). Võib olla mõtlen üle ja teen asjast liiga suure asja aga saan endast üle ning proovin iga postituse juurde siiski pilte lisada. Eneseületus või nii.

TAASSÜND?

Kui väga palju aega teiste blogide lugemisele ei pühenda, siis ei kipu ka ise kirjutama, sest tunnen, et olen silmakirjalik. Just natuke aega tagasi tundsin end veidi süüdi selle pärast, sest mind hirmutab, kui andmise-saamise tasakaal on paigast ära. Nägin alles hiljuti päris lähedalt, kuidas see inimsuhetes kõigile osapooltele haiget teeb ja pelgan. Aga give yourself a break, Anette. Tasakaal pole nii mustvalge.

Mu elus toimub praegu palju asju, enamus neist protsessidest käivad minu enda sees ja seetõttu olen üsna kõikuv, muutlik, fluktueeriv. Vahepeal on tunne jumalik ja järgmisel hetkel olen täielik blob. Seda kontrasti võib märgata kahe eelneva postituse vahel. Ma olen iseenda vastu nii karm praegu, et iga “vale” näoilme või rääkimistoon tundub mulle mu vigade nina alla hõõrumisena. Ja see on lihtsalt õudne. Ma olen alati olnud hästi teadlik oma tunnetest ja kogu aeg end ja teisi analüüsinud ning osanud end teiste inimeste emotsioonide ja raskuste eest kaitsta aga praegu ma olen nii avali ja ma saan kogu aeg haiget. Ma tean, et asi pole minus, kui keegi teine ebameeldiva või ükskõikse tooniga suhtleb aga ma ei oska end selle eest kaitsta. Isegi kui see välja ei paista, olen ma haavunud. See on minu jaoks midagi uut.

Tundub, et see rahulolematus on taaskord korrelatsioonis koduse korraga. KUIDAS on VÕIMALIK, et meil on IKKA nii palju asju? Üritan siit asju välja saada aga mingi seletamatu jõud nagu hoiaks tagasi. Võib olla on asi selles, et tulevikuvisioon on jälle muutunud ja jälle ebamäärane. Vahepeal oli üsna selge mõte see elamine täitsa endale saada ja oii, kuidas siis mu mõte lendas ja ma olin nii õnnelik. Aga siis ikkagi tundsime, et ei, ei soovi ja kõik need ümberehituse ja muu möllamise plaanid lendasid vastu taevast. See oli alles algus. Võib olla on asi selles, et ma lihtsalt olen end ära unustanud või tundnud, et seda kõike on minu jaoks liiga palju. Hakkasin suure hurraaga kaalu langetama aga oma peaga ma tegin endale liiga, eks. Siis olid lapsed tuulerõugetega kaks nädalat kodus. Kaks nädalat, sest ma ei raatsinud neid lasteaeda selliste imeliste ilmadega saata. Nad möllasid iga päev terve päev õues ja neil oli mõnus ja lahe ja äge ja mul oli hea meel, kui neilt korraliku kihi tolmu ja mulda õhtul maha sain pesta. Aga.

See intensiivsus stressas mu nii ära, et ma siiamaani pole sellest toibunud. Ma ei pannud seda ise tähelegi aga kui poolteist nädalat olid kõik lapsed iga päev kodus, siis mina olin ilma jäänud vaiksetest hetkedest. Praegu suudan meenutada vaid ühte hetke, kus ma ei pidanud valvel olema. Kui kõik lapsed ühel ja samal ajal puhkasid. Ja see oli ilmselt vaevu pool tunnikest. Ja nüüd, ma ei oska hästi lõdvestuda, kui mul ongi see oma hetk käes. Õhtul voodis und oodates pean kogu aeg end teadlikult lõdvaks laskma, sest keha lihtsalt tõmbab end pingesse ära. Lisaks taban ennast tihti mingitelt mõtetelt, mis justkui pole minu omad. Aga nagu on ka. Need hirmutavad mind aga eile vist hakkasin neid vaikselt embama. See on lihtsalt mu tume pool, mis ka armastust ja aktsepteerimist vajab.

Nagu ikka, üritan sellest pingest end välja siputada. Uus korrastamiselaine, uus enesehoolitsuse laine, mida mina enne näinud pole ja mida ma arvasin end mitte kunagi vajavat. Tore on näha muutuseid enda mõtlemises, näha potentsiaali selles, mille varem otsekohe maha kandsin, sest “see pole mulle”. Siis ei olnud. Nüüd on. Tasakaalu võib leida esmapilgul täiesti mitteseotud kohtadest. Ole avatud.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

kuigi ma pean korras ja organiseeritud pesumajandust vägaväga oluliseks, siis ikka. pole korras.

 

ENESEHOOL JA MAAILMAARMASTUS

Olen olnud rahutu ja emotsionaalne. Ei ole suutnud toime tulla mingite igapäevaste olukordadega. Ühe korra lihtsalt tegin endale teed, istusin köögis ja nutsin. Nii raske oli olla. Mul oli vaja natuke halamist ja siis mingit muutust. Ümberringi kõik nagu seisis ja samal ajal jooksis eest ära. Keeruline seletada. Tõesti paha oli olla. Nii paha, et ei osanud seda protsessi osa isegi nautida.

Aga siis. Jagas üks kõige müstilisemaid naisi, kellega ma tutvunud olen, Facebookis ühte artiklit enesehoolitsuse kohta ja mu maailm avardus veelgi. Olen kurtnud, et mul pole üldse aega endaga olla ja olin selles saamatuse tsüklis nii kinni, sest mul oli ettekujutlus, et selle jaoks peavad olema mingid väga kindlad reeglid täidetud. No just see soolavann ja šokolaadikook, mille nautimiseks on vaja vaikset aega, mida mul mitte kunagi piisavalt pole.

Siis aga, pärast selle artikli lugemist hakkas mu meelestatus nihkuma. Sain üle mitme päeva õue jalutama, mõtlesin “see on self-care!” ja tundsin õnnetunnet, mida ammu pole tundnud. Selline helendav elevuse ja rõõmu kera mu kõhus, mis tekitab tunde, et tahaks nutta ja naerda korraga. Õhus oli kevad, sest tuul ei näpistanud vaid paitas ja päike piilus nii soojalt pilvede tagant.

Ja siis. Ükspäev tuuseldasin mööda maja – pesin aknaid, tõmbasin põrandaid, vahetasin laste mänguasju ümber, käisin jalutamas, kallistasin oma meest (kes samamoodi tuuseldas) ja paitasin teda sõnadega ning nüüd istun köögilaua taga uniste silmadega ja mõtlen “see on self-care“. Ma valmistusin päevadeks, kus K on kodust ära ning iga enesehoolitsuse moment oli investeering minu tasakaalukusse ja kannatlikusesse.

See enese eest hoolitsemine, endale teadliku ja hooliva tähelepanu pööramine pole alati lihtne. See nõuab kohati väga suurt tööd, mis ei pruugi eriti meeldiv olla. Vahel on vaja panna kalendrisse meeldetuletused, et teha midagi, mis praegu on tüütu ja ebameeldiv aga pikas perspektiivis suur-suur pai. On vaja koguda kokku kõik tahtejõud ja sellest käega löömise tundest läbi suruda, sest need väikesed tüütud asjad moodustavadki kokku täieliku ja täiusliku enesearmastuse.

Tugivõrgustik on enesehoolitsuses samuti väga oluline. Teate küll seda ütlust, et it takes a village. Laste, uue generatsiooni kasvatamine, nõuab tervet kogukonda. Tänapäeval kipub olema nii, et iga pere elab omaette. Ei ela mitut põlvkonda koos, kus kõik üksteist toetavad. Pole imestada, et emad põlevad läbi, sest ei suuda mingitele ettekirjutatud standarditele vastata. Ei suuda üheaegselt olla hea naine, ema, kodulooja, töötaja/tööandja, inimene. Ei suuda olla rõõmus, kõigega joone peal, ei oska end aidata, mille tõttu ei oska oma lapsi või lähedasi aidata. Ei suuda olla terve küla.

Kõik inimesed otsivad oma kohta ühiskonnas. Keskkonnas, sõpruskonnas, perekonnas. Kogukonnas. Kõik otsivad oma kohta. Aina enam tundub mulle, et moodustuvad erinevad kogukonnad, kus tehakse asju koos, selle pärast, et olla lihtsalt koos. Minu silmis on elus kõige tähtsamad just inimsuhted. (Teisel kohal on toidu nautimine.) Sellised, mis rõõmustavad, toidavad, kasvatavad. Murravad südame ja siis lapivad selle hoolitsevalt kokku, sest südame murdumine, rebenemine, tähendab kasvamist. Jälle on rohkem ruumi elutarkusele, kogemusele, armastusele.

Kirjutamine on ka enesehool, teraapia. Varsti jälle.

LOOB!

Hoh! Kuidas meil siin kodus asjad liikuma on läinud. Mu kodutaju on hooooooopis teine – õnnelik! Palju valgust, palju õhku. Kõik on helge ja avatud, mu meel on selgem, on parem arusaam, kus miski asub. Meil on veel pikk tee minna aga impact on täiesti silmaga näha. Loodan tulevikus panna kokku kuskil 30-minutilise video, kus näitan kodu enne ja pärast. Tulevikus endal kindlasti väga põnev vaadata, millega me hakkama saime. Mis aga praegu märkimisväärseimad ehk silmaga nähtavad muutused on olnud?

Emmede Klubi jõuluistumise jaoks korrastasime veranda ära. Osa asju said minema viidud, osa mujale hoiustatud. Praegu loodame seda pahnavaba hoida, sest kuna see on kasutamata ruum, siis sinna kipub ikka asju kogunema. Katsun meid ohjes hoida ning mõnedest asjadest käigupealt lahti saada.

Nädalavahetused on kõige produktiivsemad. Sel nädalavahetusel vahetasime ülemisel korrusel suure kapi väikese kummuti vastu ja õhku on nii palju rohkem. See kummut on küll mööbliplaadist masstoodang aga ta pakub mulle praegu nii palju rõõmu, et midagi hullu. Pikalt mõeldud ja kaalutud ost pesukuivatustorni näol sai ka just tehtud ja see pakub mulle samuti rõõmu. Nii kaua olen kuivatusruumist puudust tundnud ning liiga tihti on pesupesemistuhin juba ammu üle läinud, kui see üks masinatäis pesu kuivab ja järgmine laadung riputamist ootab. Nüüd aga! Saan kolm ja POOL masinatäit pesta ning KÕIK kuivama riputada. It’s the little big things.

Ma olen nii koduloomise lainel ja see on ütlemata mõnus tunne. Meil on plaanis suuremat sorti projektid, millele varem ei osanud ega julgenud tegelikult mõeldagi. Näiteks köögimööbli värvimine: alumised kapid tumedad, ülemised heledad. Oh, ma juba näen, kui palju ruumi see visuaalselt juurde loob! Siis on plaanis ehitada üks suur kapp, kuhu mahutada kõik minu ja K riided ja asjad, kõik voodipesu ning laudlinad ja rätikud ka, sest praegu on need vannitoas suures ja kõrges kapis ning suurest ja kõrgest mööblist tahan ma vabaneda. Võtab nii palju õhku ja ruumi ära, lisaks kogub enda peale igasugu jama ja tolmu. Kuigi! Loodetavasti saab meie kodu asjadest nii palju vabamaks, et kõigil asjadel on oma kindel koht ning midagi kuskile kogunema ei hakkagi.

Praegu on mul aga käsil kappide ja kummutite korrastamine. Riided hakkavad olema sahtlites ning KonMari meetodil volditud. Like so.

Enda koduloomise protsess on nii-nii mõnus ja nii oluline on seda üles pildistada, et pärast näha, kui palju kõik muutunud on. See pakub nii palju rõõmu ning ka teistel on huvitav vaadata. Enne ja pärast pildid on (vähemalt minu jaoks) hästi inspireerivad. Mott tõuseb ja on tahtmine kohe käed külge panna. See on muidugi ka kohati suur stressiallikas, sest hirrrrmsasti tahaks aga vahel lihtsalt ei saa, sest mõned väikesed inimesed tahavad elushoidmist. See aga on jällegi see kasvamise koht ning paneb kogu selle protsessi ilusti perspektiivi ning võimaldab sellest kõigest veelgi rohkem rõõmu tunda. Nii et all is good!

Pean kindlasti ära mainima, et see kõik ei oleks sellisel määral võimalik ilma minu õeta. Ta on oma vabadel päevadel nii suureks abiks, ilma temata oleksin ma seda kummutit terve õhtu kokku pannud. Tema aga kruvis näiteks sahtleid kokku samal ajal kui mina Biiki imetasin või magama panin. Saime kummuti püsti nagu niuhti. Tema on see, kes lastele muinasjutte pajatab, neid aeg-ajalt vannitab, Biiki hoiab, temaga jutustab ja mängib. Lastele on ta megalahe tädi. No, ja minule megalahe õde. Mu lemmikomadus tema juures on see, et ta oskab end lõbustada. Naerab iseenda naljade peale, naerab minu naljade peale, mida ma kellegi teisega teha ei saa. Elu on palju lõbusam ja värvikam, kui tema on siin ning mul on alati kahju, kui tal tööpäev on ja ta hommikusöögilauast lahkub.

img_7090

alustasime kummuti ehitamisega

Lisa kätepaar kolme lapsega kodus on hin-da-ma-tu. Saame Kga koos korrastamistuhinas mööda maja tuisata, haiguste ajal puhata ning üksteise eest hoolitseda. Saan hakata toitu valmistama ning vahepeal tuua K ja lapsed rongi pealt ja lasteaiast koju. Palju mõnusam on uusi kohvikuid avastada või pikemaid jalutuskäike teha, kui seltsiline on kohe kodust võtta. Mul on tunne, et need sõnad jäid veel väheks, nii et oldagu valmis ka edaspidiseks kiidulauluks. Aitäh, et oled! Süda!

TÄIELIK

Istun köögis, prantsusekeelne kohvikumuusika mängib, magustamata kohv käeulatuses. Beebikene suigutas end esmakordselt ise unne ning siin ma istun. Kirjutamissoone peal.

KaTuFoto-6632

jagan siin järgemööda Kätlini pilte. no nii hinnalised! (KäTu Foto)

Mõtlen ja imetlen ja hindan. Kõrgelt. Oma elu üleüldiselt ka aga praegu armastan oma blogi. Natuke aega tagasi tegin blogile Facebooki lehe, et lugejateni paremini jõuda. Avastasin aga, et Facebook ei edastagi uusi postitusi kõigile neile, kes tegelikult seda näha sooviksid. Eriti, kui on pikk vahe sisse jäänud. Maksa aga juurde ja me promome su postitust. Olen mõned korrad seda teinud aga kuna mu blogi eesmärk pole raha teenida, siis ma ei taha seda ka raha eest promoda. Ma tahan lihtsalt hingest kirjutada ja teiste kaunite hingedeni jõuda. Nendeni, kel parasjagu vaja. On täiesti ebaõiglane, et uutest postitustest on huvitatud kuskil 40 inimest aga teate saab kuskil 4 inimest näiteks. See teeb mind üsna kurvaks. Ja selle pärast on mul endal teiste blogid ära märgitud nii, et kui neilt midagi uut tuleb, siis ilmub postitus mu seinal kõige esimesena. Nii et, kes on sedavõrd uutest postitustest huvitatud, saab seda teha FB blogi lehel “Following” (“Jälgin”) nupu all, seadistades postitused oma seinale “See first” (“Kuva esimesena”) ilmuma. Vot.

Aga tegelikult olen ma terve hommiku siin veekalkvel silmadega mõtetes oma blogi paitanud ja silitanud nagu pehmet kassikest. Nii kallis ja armas ja soe ja hea tunne tuleb sisse, kui mõtlen, milliseks mu blogi läbi aja kasvanud on. Blogima hakkasin ma kuskil 14-aastaselt, siis lihtsalt lõbutsesin ja otsisin seda enda stiili. Kirjutasin lühikesi postitusi väga tihti, mängisin sõnadega, saatsin lugejatele krüpteeritud sõnumeid. Mu kõige suurem eesmärk oli oma tundeid võimalikult täpselt edasi anda. Mis sest, et kohati olid reas justkui täiesti seosetud sõnad ja keegi teine peale minu tihti millestki aru ei saanud – minu eesmärk oli täidetud. Mul oli mõnus ja lõbus.

Selle blogiga alustasin, kui eelmine oli end ammendanud. Hakkasin kirjutama, kui Säde oli 5-kuune ning oli alanud uus periood minu elus, mis täiesti väärib omaenda blogi. Eelmine oli selline tiinekablogi, nüüd on mul käsil teadlikum kasvamine ja asjadest arvamine. Kah iseenda leidmine aga natuke teisel levelil. Ja kui ma mõtlen, kui palju see blogi on mu elu rikastanud. On toonud mulle uusi võimalusi, uusi tutvusi, uusi kalleid inimesi. Aeh, no täitsa härdaks võtab. Kuigi ma pole numbrite mõistes eriline blogija, siis blogijaks ma end ikkagi pean. Mul on väike seltskond ustavaid lugejaid, kes näevad mind sellisena nagu ma olen. Kes minu sõnade vahepeale enda omasid poetavad ja mu hinge nii-nii rõõmsaks teevad ja mulle meelde tuletavad, miks see kõik nii väga hea on. Headus päästab maailma ja kui ma saan kellelegi pai teha ning aeg-ajalt suure kämblatäie paisid vastu saan, siis minu panus on õigesse kohta läinud. Inimesed näevad mind täpselt sellisena nagu ma päriselt olen, nagu mu päris-päris sügav olemus on.

Mu lähedased õpivad mind paremini tundma, mis on mulle eriti-eriti oluline. Olla kontaktis inimestega, kellega igapäevaselt ei lävi. Mu isa on näiteks selline, kes rõõmustab alati, kui ma kirjutan ning väga tihti annab sellest ka märku. Alati kiidab, kui mõnusasti ja hästi kirjutatud, näeb, et saan iseendaga väga hästi hakkama. See on selline ultimate südamesoojendaja, hihihii!

Ja ülimalt äge ja meelitav ja tüdrukulikult kihistama paneb, kui keegi esmakordselt häid sõnu kommentaaridesse kirjutab. Nii hea, kui keegi tunneb, et soovib mind rõõmustada, sellel on nii hea energia ja enamasti see kannab mind terve päeva. Eriti mõnus on saada toetavaid sõnu, kui end eriti kindlalt ei tunne. Siis on need eriti väärtuslikud.

Mis aga tegelikult selle blogi juures kõige väärtuslikum on, ongi minu enese kasvamine läbi kirjutamise. Eks ma kasvan niisama ka aga sõnadesse panemine aitab mul paremini analüüsida, läbi mõelda ning ka positiivsemalt mõelda. Kui jätta mõtted pähe tiirlema, siis ma satun suurde segadusse ning muutun ärevaks. Kirja pannes aga mõte selgineb, meel rahuneb ning elu muutub veelgi värvikamaks. Kõige olulisem on see, mis ma ise endale loon. Kirjutamine on mu kirg ning seda ma jätkan senikaua kuni sellel minu jaoks väärtus on. Mis ilmselt tähendab, et igavesti.

Kummardused ja kniksud ja kõhuliblikad!

 

ANGIIN, HEERINGAS JA KURKU JÄÄNUD SÕNAD

Ma olen lastega kuskil kaks nädalat põhimõtteliselt üksi kodus olnud. Vahepeale kaks lasteaiapäeva ning nädalavahetused sünnipäevade ja jõulupidudega. Haigused.

Lapsed saabusid üks päev lasteaiast, pead soojad. Siis ma veel ei osanud ette kujutada ka, mis kadalipp meid ees ootab. Kui Jarl piirdus kõrge palaviku ja magamisega, siis Sädel oli sellele lisaks mingi kõhugripp, mis oli nii valus. Pidin talle valuvaigistit andma, sest ta ei saanud ööselgi hästi magada aga see pikendas haiguse kulgu.


Kui haigus ja palavik olid täiesti üle läinud ja ma tundsin, et ma vajan puhkust, siis saatsin lapsed üheks reedeseks päevaks lasteaeda. Laupäeval käisime ühel laste jõulupeol, enne mida me Kga tülitsesime. Ja kuna mul jäid sõnad kurku kinni, hakkas see valutama. Ööga tõusis kõrge palavik ning kujunes angiin. Magasin terve päeva koos Biikiga maha, samal ajal kui teised järgmisel megaägedal laste jõulupeol käisid. Esmapäeval käisid lapsed samuti lasteaias ning õhtul olid jälle peast soojad. Oeh, angiin on ju nakkav.

Olen korra elus angiini põdenud ja see oli ränk. Tookord sain abi antibiootikumidest aga seekord ma ausalt ei viitsinud arstiga suhelda ja pöördusin “Pereema raviraamatu” poole. Ravivariante on palju – valisin välja kaks kaelamähist ja kurgu kuristamise. Kuristasin esialgu õunaäädika veega, kuid hiljem meresoola veega, sest see leevendas mu vaevuseid paremini. Kohupiimamähis aitab siis, kui kurguvalu alles endast märku annab ning kui palavikku eriti pole. Seda tegin hiljem lastele ka, kui nad jälle palavikku jäid ning samuti kurguvalu kurtsid. Neile tegin korra ka sooja õliga mähist aga sellele pikemalt peatuma ei jäänud, sest seda oleks pidanud tegema 4-5 korda päevas ja mul lihtsalt polnud selle jaoks aega.

Kõige tõhusam ravi angiini puhul on aga heeringamähis. Ma olen sellest nüüd suisa vaimustuses, sest võib piisata vaid ühest korrast ja haigel on haigusnähud peaaegu kadunud. Toimeaine sool, abiaine õli. Sool on võimas ravivahend ning õli aitab imenduda. Mina tegin endale seda 4 korda – mul läks paranemisega palju rohkem aega kui lastel ning siiamaani natuke vindun aga juba pärast esimest korda oli mul temperatuur kraadi võrra madalam ning kurk vähem turses. Mulle tundus, et see mähis ei võtnud haigust ära ega surunud seda maha vaid lihtsalt kiirendas läbi põdemist.

Säde puhul tõesti aitas ühest korrast kuigi igaks juhuks tegin teist korda ka. Ta oli ühel õhtul väga kõrges palavikus (korra suisa 39.5!), mis ei tahtnud kuidagi alla minna. Kuna ma eelmise haiguse puhul nägin, kuidas palaviku alandamine haiguse kulgu pikendab, siis ravimiga alandada ei tahtnud. Terve õhtu ja öö tõmbasime teda külma niiske lapiga üle ning hoidsime ühte lappi ka otsmikul. Kuskil tunnike sain teda ka oma naha vastas hoida, et temperatuuri all hoida. Ütlesin talle, et ta ei võtaks emme-issi haiguseid endale, me põeme neid ise ja ta ei pea vastutust võtma. Panime talle kaheks tunniks heeringamähise ning katsusime öö üle elada. Hommikul polnud palavikust enam jälgegi ning kurguvalu samuti kadunud! Olin pisarateni õnnelik! Ma ise vaevlesin kõrge palaviku ja kurguvalu käes üsna pikalt ning mu süda murdus, kui mõtlesin, et mu laps sama läbi elama peab.

img_6718

elasime diivanil põhimõtteliselt

Jarl piirdus väiksema palaviku ja kurguvaluga ning magas eeskujulikult palju, tema põeb meil haiguseid kõige kergemalt ning talub palavikku ka väga hästi. Samas kurguvalu vaevab ka teda ning kohupiimamähised teevad siin imet. Ta hea meelega laseb neid endale panna ka ning tegeleb rahulikult oma asjadega edasi. Ma natuke pelgan seda, et tal kõik nii kergelt läheb, sest see keskmise lapse teema pole mingi niisama asi. Ta võib niimoodi vajalikust tähelepanust ilma jääda, sest on lihtsalt nii self-sufficient. Mõistan seda tänu oma õele, kes on meie pere keskmine laps (kuigi meid on neli) ja ta on alati ise oma asjadega hakkama saanud, nii et vanemad pole pidanud eriti muretsema, kuidas tal läheb. Nagu self-cleaning oven (Modern Family reference, tiihihihi). Samas on Jarl üsna suur kaisukas ning on viimasel ajal ka suts armukadedust üles näidanud (nügib end minu ja Säde vahele näiteks ning ütleb “minu oma”). Jah, võid end vabalt meelde tuletada, kallis poeg!

Igatahes. Kui lapsed tervenesid kiirelt, siis minul haigus vindus. Vindub veidi siiani. Üks õhtu, kui polnud valus enam neelata, sõin kaks röstsaia juustuga ja öösel põmm! mandlid paistes ja kurk valus. Meisterdasin endale kohe kohupiimamähise ja magasin sellega hommikuni välja. Piimatoodetest pean täiega praegu eemale hoidma.

Mul olid veel sõnad kurgus kinni ning tundus, et kui ma lõpuni ei räägi, siis päris terveks ma ei saagi. Pidin endast need välja saama. Üks õhtu, kui dušši all käisin, tundsin end täiesti talumatult üksikuna. Nii juhtub, kui oled kaks nädalat järjest kolme lapsega üksi ja tunned, et oled toetamata. Nii kui kardinad ette tõmbasin, puhkesin nutma. Küürisin endalt haigust maha ja kui kaela hõõrusin, hakkasin veel rohkem nutma, seal oli lihtsalt nii palju pingeid ja ütlemata asju. Eile viimaks palusin K-l kuulata, rääkisin oma asjad ära, kõik täiesti ilustamata ja peaaegu emotsioonideta. Viha ja äng ikka kohati tuli välja.

Olen üritanud alati olla diplomaatiline. Tean, et olen väga empaatiline inimene ning tihti sean teiste vajadused enda omadest kõrgemale. Kunagi ammu, kui seda taipasin ning mõistsin, et see võib viia selleni, et inimesed lihtsalt kasutavad seda ära, hakkasin selle vastu rebellima. Laste saamine jällegi on seda kaitset maha võtnud ning avastasin end jälle samast olukorrast, kus ma olen end ohverdanud teiste heaolu nimel ning sellega neil  elu jube mugavaks teinud. Märkamata, et teen sellega endale määramatul määral liiga.

Seega no more ja never again. Küll see elu ikka piitsutab, täiesti läbi võtab kohati. Aga alati on see ilus ja tulevik tundub helge. Isegi kui parasjagu on tunne nagu elaks tumehallis limbos.

Tagasivaade: KODUNE EMADUS

Leidsin jälle draftist ühe ilusa poolelioleva tüki, mis minuga taas resoneerub. Kirjutasin selle aasta alguses, kui juba ilmselt raseduses täiesti kindel olin. Varsti seisan ehk samasuguse olemisega silmitsi aga loodan, et pilk on siis natuke selgem. Aga täna tunnen end noore, õnneliku, väga tähtsa ja vajalikuna.

img_6023

häbiväärselt vähe pildistan seda kolmandat, saab parandatud

○ ○ ○

Eile õhtul olin ma täielik pundar. Tundsin end mõttetu ja alaväärsena. Tundsin, et mul pole mingeid oskusi ega teadmisi, mis tööturul midagi väärt oleksid. Tundsin end vanana, saate aru. Lootusetult hiljaksjäänuna.

Vahel on tunne nagu mul oleks liiga turvaline olla. Liiga turvaline ja mugav, et ise eluga toime tulla. Mul on alati olnud keegi teine, kes minu eest hoolt kannab ja ma olen tihti end selle pärast abituna tundnud. See turvatunne on tulnud alati kuskilt väljastpoolt. Aga mis ma selle jaoks praegu teha saan? Ma ei teagi. Ma ei saa lihtsalt öelda K-le, et kuule tule töölt ära, et ma õppetunni saaks. Ma ei saa end ise panna praegu kuskile sundolukorda, kus mul lihtsalt pole muud võimalust kui hakkama saada. Kannatused ja eluraskused ei saa olla ainuke viis õppida. Jah, see on efektiivne aga seda ei saa sundida.

Sotsiaalmeedias liigeldes näen ma palju emasid, kellega samastuda. Kellelt inspiratsiooni, toetust, tarkust saada. Ma imetlen neid naisi sügavalt – mul on hea meel nende saavutuste üle ema ja naisena, aga ka tööalaselt. Kohati aga tunnen oma kõhus põhjatut ärevusekaevu ja ma lihtsalt ekslen seal pimeduses, silmad lahti aga midagi ei näe. Kuidas anda oma panus? Mis on minu kutse? Mis pakub mulle eesmärgitunnetust ja rahulolu? Mis teeb mind õnnelikuks ja kindlustab mu finantsiliselt? Ja siis ma näen kaugel väga-väga uduseid valgusallikaid aga lähemalt vaadata ei oska.

Koduse emana on kohati tunne, et ma ei tee ühiskonna jaoks mitte midagi. Et ma ei panusta mitte kuidagi. Ikka on tunne nagu istungi päevad läbi kodus ja mitte midagi ei tee. Kõik päevad üsna ühesugused, ülesanded väga vähe varieeruvad ja võrdlemisi kiiresti tuleb cabin fever peale. Ma ei ole kodus õnnetu, mulle meeldib olla kodune ema aga mitte ainult. Kõik minad vajavad tunnustust: mina kui naine, mina kui ema, mina kui kirjutaja, mina kui mina ja nii edasi. Aga tunnustusega on ka mingi värk. Muidugi on hea meel, kui pesukast tühjaks saab, köök orgunnitud ja põrandad puhtad on aga kes jaksab nende eest kogu aeg kiita ja kes jaksab kuulata? Sellel ei ole lõpuks mingit tähendust ja hakkab pigem närvidele käima.

Siis tulevad appi teod. Mõni tähendusega kingitus või mõttega tehtud tegu, et näidata teisele, kui väga sa tema panust hindad. Milleks mulle meeldivad emade- ja isadepäevad – imetore on, kui päev on pühendatud mulle kui emale. See ei ole nagu sünnipäev, see minu jaoks midagi hoopis toredamat. Emaduse kogemine on aidanud mul paremini hinnata ka oma ema, et teda emadepäeva hommikul toreda sõnumiga nutma ajada. Isadepäeval saan jällegi mina näidata oma mehele, kui hea meel mul on näha teda oma laste isana ja kuidas mulle meeldib temaga koos vanemdada. Olla tänulik omaenda isale, kes tuleb alati isiklikult kohale, kui mingi mure on ja isegi paluma ei pea.

○ ○ ○

Sünnipäev on minu Minu päev (see aasta oli see eriti ilmatuma äge), emadepäev on minu Ema päev (see aasta oli see ka üks ilusamatest), minu Naise päeva polegi, sest naistepäev pole minuga eriti resoneerunud (veel?), valentinipäev on minu Suhte päev, jõulud on Pere aeg. Need on aga vaid need kindlad kuupäevad – kõigil on aasta lõikes veel mitmeid tähtsaid tähistamise päevi. Siis on veel Sõprade päev ja Elu Kutse päev, Laste päev, Suguvõsa päev. Ja veel. Ja veel.

Armastuse päevad.

VÄIKESED SUURED ASJAD

Vau, ma ütlen. VAU!

Töötas vestlemine ja töötas lugemine. Töötas meelitamine.

Mulle hakkas kaela sadama miljoneid komplimente igal võimalikul viisil. K hakkas tähelepanelikumalt panustama ja oo, kuidas veel! Beebi linasse sidumise juurde pole me veel jõudnud aga mida arvata tordi valmistamisest, õhtusöögiks sushi toomisest, köögi koristamisest, et mul oleks hommikul mõnus veel üks kook valmistada? Olen õnnelik ja meelitatud, et K minu peale aktiivselt mõtleb, mõtleb minu tunnete ja vajaduste peale. Ilmselt mõtles enne ka aga välja seda sellisel moel ei paistnud. Ka on ta isana palju julgem ja avatum. Ta on hakanud Sädet endaga asjatoimetustele kaasa võtma: kuivbetooni ja loomatoitu ostma, vanaemale uut telefoni valima, kalastuspoodi shoppama. See nimekiri suureneb kindlasti veelgi. Jarliga kaisutab ja möllab, mürab ja naljatab. Sossutab Biiki ja räägib temaga juttu. Seda kõike on nii lahe kõrvalt näha – mu naise süda armastab ja ema süda rõõmustab.

KaTuFoto-6723

Oleme palju rohkem seotud ning suhtleme ka siis, kui otseselt ei suhtle. Sellises olemises tunnetame üksteise välju palju paremini ning tihtipeale avastame endid samal ajal samu mõtteid mõtlemas. Telepaatiline side kohe paraneb. Kasvab vajadus omaenda tegevuse vahepeal armastust avaldada. Täna näiteks K krohvis väravaposti ja mina kokkasin köögis. Üks hetk tuli tunne natuke mängida, nii et võtsin paberi ja pliiatsi, joonistasin südame, panin aknale ning koputasin. Vahel on vaja omaenda tegevuse vahepeal hüüda “ma armastan sind” ja “meil on ikka mõnus elu” või mudida möödaminnes õlgu ja teha musi. Väikesed asjad aga niinii olulised. Kõige olulisemad.

Ja selle kõige vahepeal saab edukalt tööd teha, õppida, aiaposti krohvida, arvutimängu mängida, tolmuimejaga tõmmata, külalisi võõrustada ja pärast seda veel kõik uuesti korda seada. Naudin sellist olemist väga. Ma ärritun vähem, mu süütunne tegemata asjade ja osutamata tähelepanu pärast on oluliselt väiksem kui enne, ma julgen küsida ja öelda, julgen endale lubada.

Enda mindseti ümbermõtestamine toob ellu nii palju muutusi, mõjutab nii otseselt suhteid ja lähedaste olemist. Ega niisama öelda, et muutus algab iseendast aga ega see niisama lihtsalt ka ei käi. Need muutused vajad tihti välist tõuget. Hea on lihtsalt teada, et minu õnn on mu enda käes – olen seda korduvalt kogenud ja kogen kindlasti veel, sest kipub nagu meelest minema.

Elu on ikka ilus. Hoiab.