ÜKS VESTLUS

nägin ühte ägedat pilti ühest ägedast naisest ja mõtlesin

ohh, kuidas tahaks ka olla nii kaunis!

ja siis üks väga imestunud hääl ütles

aga ma olengi.

oh, kuidas tahaks olla selline müstiline, tean-kes-olen-tean-mis-teen silmavaatega!

aga ma ju olengi.

 

proovisin uuesti

tahaksin olla ka nii naiselikult müstiline, ja jälle

armas, ma olengi.

 

 

olen endale nii hea.

Advertisements

YUMALANNAJUUXED

Pärast Biiki sündi tundsin, et ei viitsi oma juustega niimoodi mässata nagu varem. Tol hetkel olin rahul ainult sirgendatud juustega aga ma ei viitsinud üldse nii palju aega sellele iga kord kulutada. Isegi kui ma pesen korra nädalas juukseid, on see liiga palju tööd.

Olin tükk aega rahutu, siis lõikasin endal ise juukseid. Jäin väga lollaka soenguga ning kandsin juukseid pigem kinni. Tahtsin juukseid, mis lihtsalt oleksid terved ja ilusad, et ma ei peaks hirmsasti vaeva nägema, tahtsin rõõmuga nende eest hoolitseda. Uurisin hoolega, kuidas oma loomuliku juuksetekstuuri eest hoolitseda ja kuidas seda rõhutada ning loobusin tavašampoonist ja -palsamist. Käsi lihtsalt ei tõusnud enam neid juustesse panema. Ei tahtnud sulfaate ega silikoone, sest need muutsid juuksed raskeks ja need läksid kiiremini ka mustaks. Alguses pesin sooda ja äädikaga aga varasemast kogemusest teadsin, et pikas perspektiivis see mulle ei sobi. Siis tegin maske kookosõliga ning pesin selle välja munaga. Huuh, millised mu juuksed vahepeal olid. *shudder* Mul on hea meel, et need ajad on üle elatud ja tulemused on suurepärased.

Vahepeal olen käinud veel juuksuris ja lasknud üsna suure ampsu pikkusest maha lõigata ja ah! kui hästi ma end tunnen. Juuksuri käest tahtsin küsida, kuidas oma juuste eest hoolitseda aga sain üsna kiiresti aru, et ma tean juba praegu rohkem, kui tema ning otsustasin ikkagi end usaldada. Vastasel juhul kasutaksin ikka neid sulfaate ja parabeene, mis “teevadki juuksed ilusaks”.

Olen nüüd kolm kuud pesnud oma juukseid SheaMoisture’i lokkis juustele mõeldud toodetega. Neis pole parabeene, sulfaate, silikoone ja muid kahjulikke aineid nagu ftalaadid, mineraalõlid jne. Juuksed on puhtad ja kerged ning püsivad kauem puhtamad ja ilusamad. Ma pesen neid enamasti üks kord nädalas aga praeguse elustiili juures võin vabalt poolteist või kaks nädalat ka pesemata olla. Nüüdseks olen leidnud ka sobiva rutiini, kuidas mu juuksed on täpselt sellised nagu mulle meeldib.

Enne pesu määrin otsad kookosõliga kokku ning tund kuni ööpäev lasen neil krunnis olla. Seejärel pesen juured šampooniga, pärast seda panen juustesse palsami ning enne välja loputamist lasen 3-10 minutit olla. Loputan külma veega, panen rätikusse ning lahkun vannitoast, et niiske soe õhk juukseid uuesti “lahti” ei teeks. Sellisel viisil jääb niiskus juustesse püsima. Tegelen vahepeal muude asjadega ning pärast vannitoa tuulutamist lähen föönitama. Viskan juuksed üle pea ning kuivatan difuuseriga. Päris kuivaks ei föönita, sest veidi niiskena on parem viimistlusvahendit lisada. Tulemuseks on iluuuusad defineeritud lokid, mis on nii kerged ja vetruvad ja suured, et ma käin end sel päeval mitu korda peeglist vaatamas. Järgnevatel päevadel läheb lokk väiksemaks, muutub lainelisemaks ning lõpuks vajub üsna ära kuni järgmise pesuni.

Igal juhul tunnen end mugavalt ja arrrrmastan oma juukseid, mis kokkuvõttes võtavad palju vähem pingutust, et vapustavad välja näha. Ma pole varem nii suurt rõõmu oma loomulikust karvast tundnud ja mul on hea meel, et kogu selle eelneva pingutuse tulemuseks on terved, tugevad, läikivad, kerged ja puhtad juuksed.

Neid pilte oli väga lõbus teha. Pool tundi vähemalt klõpsutasin endast pilte, õppisin enda nägu ja poose tundma. God bless statiiv ja remote control!

Ma tunnen end palju vägevamana nüüd, kui olen iseennast veel rohkem embama hakanud. Mu päris oma juuksed avavad mulle mu edevat poolt ja jube lahe on ikka edvistada! Ausalt, nagu jumalanna sirutaks tiibu.

KODU JA ISE

Kuidagi väga loomulikult olen blogimisest natuke kõrvale jäänud. Samal ajal on väga loomulikult käima läinud ja kulgenud kodu korrastamise protsess. Selle käigus korrastub elu ja korrastun ise ja suund on low-maintenance. Isefunktsioneeriv. Praegu on kaks põhilist teemat kodu ja mina ise.

Kolisime siia 2012 suvel. Ämm kutsus meid siia elama. Samal ajal elas siin ka K õde ning tema sõbranna. Olen tundnud end sissetungijana ning päriselt kodu tunnet hakkas see maja tekitama alles aasta-kaks tagasi. Ma mäletan, kui esimest korda tundsin koduigatsust ja mulle kangastus meie heledate linadega voodi. Sisse elamine on toimunud väga pika aja vältel ja alles nüüd olen ma seda kohta oma koduna tundma hakanud. Osaliselt mängib selles rolli see, et meil on olnud mõte kolimisest ning osaliselt see, et siin oli kellegi teise elu energia sees. On siiani tegelikult aga tasapisi on kodu täitsa meie nägu kujunenud ning see muutus käegakatsutavamaks, kui kolisime eluruumid ülemisele korrusele. Oleme aegamööda ära viinud üleliigseid asju ning osa mööblit ja muid asju on ämm viinud oma maakohta. Tema ise elab siin samas, kõrvalmajas.

Igatahes. Meie mööblit ja asju on hakanud siia rohkem imbuma ning kuna tõenäoliselt jääme siia veel pikemaks ajaks, siis on tulnud tahtmine suur kraamimine läbi viia, sest tunnen, et ma jäängi segadusse muidu. Siin on palju ämma asju, mida tema enam ei kasuta ning mida meie pole kasutusele võtnud ning need asjad lihtsalt kurvalt ootavad oma aega. Lisaks on kogunenud ka meie enda kräppi, mis on kuskile lihtsalt ära lükatud. Uhh! Paha mõelda. Tundsin, et ma ei oska kuskilt alustada aga nii väga-väga tahan isemajandavat kodu, mis lihtsalt. püsib. korras. Ma teadsin, et see peab olema võimalik.

Nii ma võtsin kätte ja laenutasin Marie Kondo raamatu “Jaapani korrastuskunst. Korrastamise elumuutev vägi”. Autori välja töötatud korrastamisviisi nimetatakse KonMari meetodiks. Milline elumuutev lugemine! Just täpipealt see, mida mul vaja oli! Meil! Mulle sai selgeks, kust ma alustama peab ning selle jooksul on saanud ja saab edaspidigi aina selgemaks, kuidas asjad olema peavad. Kus miski olema saab, milliseid asju üldse vaja on ning kuidas neid asju efektiivselt hoiustada. Nii, et igal asjal on oma koht ning segadusel kohta pole. Iga asi on vajalik ning pakub rõõmu. Võib olla on mu praegune visioon natuke liiga korras aga olen kindlasti rahul sellega, mis nüüd siin lähitulevikus olema saab. Olen tasapisi korrastamisega alustanud ning kavatsen sellega poole aasta jooksul ühele poole saada. Tegin korrastamata kodust videotuuri, teen mõned ülesvõtted ka piltide näol ning mõne kuu pärast saab võrrelda. Olen väga elevil!

◄◄│►►

Korrastamise tuhinaga tuli mul vajadus ja tahtmine oma juuksed samamoodi korda saada. Loomulikuks ja vähenõudlikuks. Kuna aga mu loomulikud juuksed on lokkis ja ma olen pikka aega neid erineval moel töödelnud, siis ma tegelikult ei tea ega oska oma loomulike juuste eest õigesti hoolitseda. Olen teinud ulatuslikku uurimist, kuidas juuste eest üleüldiselt hoolt kanda – mida teha, mida vältida. Sellest liikusin edasi lokkis juuste juurde ning olen jõudnud arusaamisele, et pean olema väga kannatlik. Esimene samm on juuksehooldusvahendite välja vahetamine. Lokkis juuksed on tihtipeale kuivad, sest õlidel, mida peanahk toodab, on keeruline mööda krussis karva otsteni välja jõuda. Kui sinna lisada veel sulfaate sisaldav šampoon, siis muutuvad nad veelgi kuivemaks. Vältima peaks sulfaate, silikoone ja parabeene sisaldavaid tooteid. Sulfaadid on need ained, mis ajavad šampooni vahule ja piltlikult öeldes tõstab rasva juustest välja. Juuksetoodete reklaamides lubatakse lõhenenud otste tervendamist aga tegelikult on lõhenenud otsad lihtsalt kokku “liimitud”. Juus on siiski endiselt katki. Silikoonid on need ained, mis siluvad juukseid ja annavad selle läikiva efekti. Aga see on põhimõtteliselt plastik, mis ei lase tegelikult niiskusel ja vitamiinidel läbi pääseda ning lõppkokkuvõttes rohkem kahjustavad juukseid. Lisaks, need silikoonid, mis vees ei lahustu, saab juustest välja sulfaadiga. Nõiaring.

Ja nii ma siis tuhnisin ringi, otsisin spetsiaalselt lokkis juustele välja töötatud tooteid ning tuleb välja, et selliseid ettevõtteid pole palju. Otsustasin Shea Moisture Coconut & Hibiscus kollektsiooni kasuks – eks näis, kuidas need tooted sobivad. Kuna mu õel on samuti lokkis juuksed, tellisin temale ka šampooni ja palsami. Saame paralleelselt kogemusi jagada ja üks hetk ehk ka arvustada. Ootused on suured, kuigi pean hulga kannatust varuma, sest olen oma juukseid üsna palju töödelnud (värvinud, kuumutanud) ning sellest tervenemine võtab aega. Põhimõtteliselt tuleb kahjustatud juus välja kasvatatada, mis võtab teadagi omajagu aega. Aga! On aeg oma lokid omaks võtta ning neid tundma õppida. Peaks selle progressi jaoks ka “enne” pildid tegema.

◄◄│►►

Lisaks hakkasin suuremat huvi tundma oma kehatüübi, näokuju ja nahatooni vastu. Millised riided toovad mind esile, milline soeng komplimenteerib mu keha ja nägu, millised värvid toovad esile mu silmad. Mäletan, et kui olin laps, ütles vanaema, et mulle sobivad külmad toonid ning juba siis mõtlesin, et tõepoolest – valisin instinktiivselt endale külmemates toonides riideid. Vähe mustreid, palju erinevaid kihte ning kui ehted, siis hõbedased. Less is more ja mugavus on mu võtmesõnadeks ning tumesinine on mu lemmikvärv. Minu naha alatoon on külm ning see teadmine on täielik game changer. Valin teadlikumalt endale selga mind rõhutavaid riideid, võtan omaks oma kartulikoorehallid juuksed ning oskan endale lõpuks ometi õiget tooni jumestusvahendeid valida. Aga jätan endale õiguse punast värvi kanda, sest KonMari meetodil kappi riidekappi korrastades itsitasin, liblikad kõhus, oma punaste pükste peale ning ei jõua ära oodata kuni neid jälle kanda saan.

Kehatüübi määramiseks kasutasin David Kibbe kehatüübi testi, mille võib leida näiteks siit. Tegin endast otsevaates pildi, võtsin küsimustiku ette ning sain tulemuseks klassikalise kehatüübi, millel on suts dramaatilisust ka. Sain sellest testist teada ühe venelanna YouTube’i kanalilt: Aly Art. Tal on mitu videot ka riietest, mis igale kehatüübile sobivad või ei sobi ja miks. Minu jaoks jube huvitav ning silmiavav.

Juustega lähen ikka juuksurisse, ei ole siin seda iselõikamise nalja. Mul on kodust 7-minutilise jalutuskäigu kaugusel üks väga hea salong, kus palun stilistil endale väga põhjalikku nõu anda ning lasen tal võib olla isegi mitu senti juukseid maha lõigata. Selle julgen aga järgmisesse aastasse lükata. Võib olla.

KaTuFoto-6929

rahupilt (KäTu Foto)

 

Selle kõigega astun loomulikule ja ülimalt rahuldust pakkuvale kulgemisele muudkui lähemale. Korrastatud kodu, korrastatud mõtted, korras mina. Terve ja täielik.

Tagasivaade: KODUNE EMADUS

Leidsin jälle draftist ühe ilusa poolelioleva tüki, mis minuga taas resoneerub. Kirjutasin selle aasta alguses, kui juba ilmselt raseduses täiesti kindel olin. Varsti seisan ehk samasuguse olemisega silmitsi aga loodan, et pilk on siis natuke selgem. Aga täna tunnen end noore, õnneliku, väga tähtsa ja vajalikuna.

img_6023

häbiväärselt vähe pildistan seda kolmandat, saab parandatud

○ ○ ○

Eile õhtul olin ma täielik pundar. Tundsin end mõttetu ja alaväärsena. Tundsin, et mul pole mingeid oskusi ega teadmisi, mis tööturul midagi väärt oleksid. Tundsin end vanana, saate aru. Lootusetult hiljaksjäänuna.

Vahel on tunne nagu mul oleks liiga turvaline olla. Liiga turvaline ja mugav, et ise eluga toime tulla. Mul on alati olnud keegi teine, kes minu eest hoolt kannab ja ma olen tihti end selle pärast abituna tundnud. See turvatunne on tulnud alati kuskilt väljastpoolt. Aga mis ma selle jaoks praegu teha saan? Ma ei teagi. Ma ei saa lihtsalt öelda K-le, et kuule tule töölt ära, et ma õppetunni saaks. Ma ei saa end ise panna praegu kuskile sundolukorda, kus mul lihtsalt pole muud võimalust kui hakkama saada. Kannatused ja eluraskused ei saa olla ainuke viis õppida. Jah, see on efektiivne aga seda ei saa sundida.

Sotsiaalmeedias liigeldes näen ma palju emasid, kellega samastuda. Kellelt inspiratsiooni, toetust, tarkust saada. Ma imetlen neid naisi sügavalt – mul on hea meel nende saavutuste üle ema ja naisena, aga ka tööalaselt. Kohati aga tunnen oma kõhus põhjatut ärevusekaevu ja ma lihtsalt ekslen seal pimeduses, silmad lahti aga midagi ei näe. Kuidas anda oma panus? Mis on minu kutse? Mis pakub mulle eesmärgitunnetust ja rahulolu? Mis teeb mind õnnelikuks ja kindlustab mu finantsiliselt? Ja siis ma näen kaugel väga-väga uduseid valgusallikaid aga lähemalt vaadata ei oska.

Koduse emana on kohati tunne, et ma ei tee ühiskonna jaoks mitte midagi. Et ma ei panusta mitte kuidagi. Ikka on tunne nagu istungi päevad läbi kodus ja mitte midagi ei tee. Kõik päevad üsna ühesugused, ülesanded väga vähe varieeruvad ja võrdlemisi kiiresti tuleb cabin fever peale. Ma ei ole kodus õnnetu, mulle meeldib olla kodune ema aga mitte ainult. Kõik minad vajavad tunnustust: mina kui naine, mina kui ema, mina kui kirjutaja, mina kui mina ja nii edasi. Aga tunnustusega on ka mingi värk. Muidugi on hea meel, kui pesukast tühjaks saab, köök orgunnitud ja põrandad puhtad on aga kes jaksab nende eest kogu aeg kiita ja kes jaksab kuulata? Sellel ei ole lõpuks mingit tähendust ja hakkab pigem närvidele käima.

Siis tulevad appi teod. Mõni tähendusega kingitus või mõttega tehtud tegu, et näidata teisele, kui väga sa tema panust hindad. Milleks mulle meeldivad emade- ja isadepäevad – imetore on, kui päev on pühendatud mulle kui emale. See ei ole nagu sünnipäev, see minu jaoks midagi hoopis toredamat. Emaduse kogemine on aidanud mul paremini hinnata ka oma ema, et teda emadepäeva hommikul toreda sõnumiga nutma ajada. Isadepäeval saan jällegi mina näidata oma mehele, kui hea meel mul on näha teda oma laste isana ja kuidas mulle meeldib temaga koos vanemdada. Olla tänulik omaenda isale, kes tuleb alati isiklikult kohale, kui mingi mure on ja isegi paluma ei pea.

○ ○ ○

Sünnipäev on minu Minu päev (see aasta oli see eriti ilmatuma äge), emadepäev on minu Ema päev (see aasta oli see ka üks ilusamatest), minu Naise päeva polegi, sest naistepäev pole minuga eriti resoneerunud (veel?), valentinipäev on minu Suhte päev, jõulud on Pere aeg. Need on aga vaid need kindlad kuupäevad – kõigil on aasta lõikes veel mitmeid tähtsaid tähistamise päevi. Siis on veel Sõprade päev ja Elu Kutse päev, Laste päev, Suguvõsa päev. Ja veel. Ja veel.

Armastuse päevad.

MINU HEAKS

Mul on käsil heitlus oma minapildiga. Mu keha on võõras ja ebamugav, ma ei tunne end selles hästi. Kannan endaga kaasas üsna mitut lisakilo ja harjumatult suuri rindu, millele ma ei oska mugavaid ja toetavaid imetamisrinnahoidjaid leida, mis ei näeks välja nagu tissivestid. Juuksed on hirmus katkised ja kahused ning mu juuksur läks pikale puhkusele, seega kes teab, millal ma tema kätte oma juuksed anda saan.

Ma ei tunne, et mul oleks mingi eriline ühiskondlik surve kiiresti vormi ja ilusaks saada ning olla üleüldse igatpidi super. Asi on minu enesetundes. Tahan end tunda hästi, nii et ma vähemalt natukenegi tunnen, et mul on asjad paigas. Tahan, et mul oleks enda kehas mugav ning selle jaoks on mul vaja mõnest kilost lahti saada, sest jube kehv on, kui ühedki püksid jalas mugavad pole. Täiega tõmbab tuju alla. Jällegi, pole ühiskondlik surve vaid minu vajadus end hästi tunda oma kehas ja riietes. Ma ei oska neid suuri rindu riietada, minu arvates on nad nii out of place ja proportsioonist väljas.

olen pehme ja ümar. pilt: Kätlin Tursk (KäTu Foto)


Keha jaoks korrigeerin oma toitumist. Katsun endale energiasnäkke valmistada, mis toetaksid mind imetamise ajal, kui on vaja kiiresti midagi ampsata ning hakkan uuesti nädalamenüüd tegema. Vajan sooja ja rammusat, kosutavat toitu. Vahepeal ma ei jaksanud toidu peale üldse mõelda ning kuna mul polnud erilist isu ka, pöördusin kiire ja suhkruse energialaksu poole. No et saaks eest ära selle söömise asja. Nüüd on nautlemine taastunud, igatsen kreemise toidu järele.

Juuksed võtsin täna ette – lõikasin endal ise tubli pikkuse otstest maha ning toonisin maskiga tumedamaks. Eest said natuke lühemad kui mulle meeldiks aga mis seal ikka, kasvavad välja ning vähemasti on terved ja pehmed. Esimene kord võib ikka lappesse minna ning ma läksin üsna julgelt ka nende kallale. Järgmine kord tean paremini, sest jah, ma kavatsen ise oma juukseid aeg-ajalt vajadusel lõikama hakata.


Selle kõige juures olen aga üsna agar selfitaja. Varasemalt ei teinud ma endast üldse pilte, veel vähem oleksin ma neid kuskil jaganud. Kui tegin, kustutasin kohe ära ka. Nüüd olen teadlikult seda teinud ning end selliselt paremini nägema hakanud. Kunagi mul oli kohutav identiteedikriis. Sellest läbi tulemine oli raske, sest võttis paratamatult nii palju aega.

Ma olin siis vast 17-aastane ning mul põhimõtteliselt kadus minapilt ära. Ma ei teadnud, milline ma välja näen ning keegi ei saanud aru, mida see tähendab või kui tõsine asi see minu jaoks on. Ma nägin peeglist oma nägu, võisin seda pikalt vaadata iga nurga alt aga enda kujutluses ma ei saanud aru, milline mu nägu on. See oli täielik blur, näojoonteta ja iseloomutu. Tundsin, et olen märkamatu, tühi koht. Isegi mitte osa hallist massist vaid täiesti nähtamatu. See tekitas minust suurt ärevust ning ma ei mõistnud, kuidas mu parim sõbranna nii vähese vaevaga ennast paberile panna oskas. Tema kogu olemus õhkas nendest joonistustest ja ma tahtsin ka. Ma ei mäleta, et mul oleks järsku mingi murdepunkt olnud – sügav pit minu kõhus lihtsalt tasapisi kadus ning mu minapildi kujunemise protsess käib ilmselt läbi elu aga enam ma ei tunne end nähtamatuna vaid üsna erilisena. Olulise ja väärtuslikuna. Kuid hetkel mitte päris iseendana.

Õnneks selline rahutus edasiviiv jõud. Indikaatoriks, et vaja on muutust. Motivaatoriks enda enesetunde parandamiseks midagi ette võtta. Terve keha, terved juuksed, toetav toit, värske õhk, liigutamine. Terve ja full elu.

API

Raudrohu lillevesi, läätsed ja rongikomplekt. Kõik sain täna kätte.

Haiglakott pakib end nii-nii tasapisi ja poegade sünnipäevad lähenevad. Loodetavasti saame peagi kaheaastase sünnipäeva rahulikult veeta ning siis peagi sündivat aktiivsemalt tervitama hakata. Mulle on see sünnipäeva tähistamine natuke olulisem kui muidu, sest eelmisel aastal viibisin ma samal päeval haiglas ning ootasin poolteadmatuses pimesoole operatsiooni ega saanud seda päeva koos veeta. Seekord tahan hommikul küünaldega torti, kingituse avamist ja pärast sellega mängimist. Pärast seda olen valmis sünnitama – olen kindel, et kaua ootama ei pea aga eks näis, eksole.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Lõpuärevus on mul küll. Kui öösel ärkama pean – kas laps(ed) vajavad tähelepanu või pean WC-s käima, siis kui ma piisavalt kiiresti tagasi oma voodisse ei saa, on uuesti uinumine nii raske. Eile öösel kolisin diivanile magama ja ilmselt magan seal ka täna ja võib olla ka edaspidi. Imelikud mõtted hiilivad mind kohati hirmutama ja üleüldse on paha olla. Öösel on maailm nii moonutatud ja kummaliselt reaalne. Mulle pole kunagi meeldinud öösel ärkvel olla, isegi kui mõni raamat on olnud nii huvitav, et enne läbi lugemist käest panna ei saa. Loen ja loen, endal õõnes tunne kõhus, sest ümberringi kõik magab ja valgusvihust väljaspool on pime ja varjud ja on nii-nii vaikne. Ebaturvaline tunne. Nagu võiksin enda hirmude kätte lõksu jääda.

Ärev olen ka selle pärast, et beebi on mind läbi terve raseduse jõuliste liigutustega õnnistanud aga nüüd paar päeva on ta võrdlemisi rahulik ja unine olnud. Kui ma üks hetk avastan, et pole ammu liigutusi tundnud, on sabin insta platsis. Üleüldse on mul tegelikult viimased päevad mingi imelik meeleolu olnud – võin mõjuda külma ja tõredana, ise seda märkamata. Mu sees toimuvad mingid suured protsessid ja need on mind nii endasse haaranud, et ümbritsev maailm ei oma erilist tähtsust. Natuke nagu hirmutab mind. Praegu tunnen küll, et tahaks end kerra tõmmata ja seda hirmu endast nuttes vabastada. Mõtted liiguvad otse Ingridi juurde, kellega me õnneks järgmine nädal kohtume. Temaga mõtete vahetamine on alati nii kosutav. Nagu kaneelisai hingele.

Igatahes. Tahtsin küll, et üks kerge tunne ja olemine mind läbi raseduse lõpu kannaks aga tõsiasi on see, et praegu muutub kõik nii kiiresti. Ühel päeval on nii äge ja vägev olla, et võiks kohemaid sünnitada. Teisel päeval jällegi on nii turses ja kõhe tunne, et sünnitamine on viimane asi, millega ma hakkama saaks. Ilmselt ikka saaks, sest meeleolu muutuks ühe sõrmenipsuga aga tol hetkel on tunne küll ebakindel ja alandlik. Oeh! Ilmateade lubab ka vaid vihma, mis teeb mind natuke õnnetuks, sest ma armastan kirgast sügispäikest.

Peaksin nüüd õhtul pannkooke küpsetades mediteerima ja jumalannakaartidelt tuge küsima. Praegu ei hakanud kirjutades üldse parem, ainult ärevamaks läks. Huhh! Rääkige ruttu millestki muust!

 

 

TÕSTAN SAGEDUST

Ah, kuidas mulle meeldib praegu olla mina. Huvitaval kombel on rasedus minu jaoks täiesti loomulik olek. Nagu ei mäletakski, et mu keha oli kord täitsa minu oma ja ma sain põhimõtteliselt ilma piiranguteta liigutada. Mul on hea meel, et ma selle järgi mingit valusat igatsust ei tunne. Mõte on tore küll ning soovin seda juba kogeda aga ega see aeg teab mis kaugel ole ka! Nautigem siis neid beebiliigutusi, sest pärast sünnitust võib kohati tühi tunne tekkida. Magusvalus avastus, et need seedeprotsessid polegi enam beebi müksud. Aga selle asemel on hoopis vastsündinu, kes pärast ärkamist nii-nii kõvasti ringutades nägu krimpsutab ja rinna otsas piima lõnksutab. Asssajjutt, see pole enam üldse kaugel! Aeg läheb seekord kuidagi ruttu. Annab isegi lootust, et ei teki seda sünnituseelset (ja -järgset) limboseisundit vaid on hoopis hästi mõnus valmistumise (ja kohanemise/tutvumise) aeg.

Siinkohal pean ikka õhkama nende lapseootushommikute poole. Sügavad jutuajamised, mis viivad sinna, kuhu tee parajasti juhatab ning kosutavad meditatsioonid, mis tõmbavad korgid lahti ja täidavad südant. Mõnus elu! Mu usaldus elu ja selle käikude suhtes on jälle kasvanud ning suudan kõik olukorrad võtta vastu äärmise kergusega. Suhe Mehega on nii palju paranenud. Võtan asju vähemtõsiselt – kui varem oleksid mingid errorid suureks probleemiks kasvanud ja oleks tundnud vajadust lakkamatult asju selgeks (loe: sassi) rääkida, siis nüüd ma lihtsalt ei viitsi. Ja oh imet, elevandikärbse probleeme enam pole. See taktika – ülesketramise asemel väike paus – töötab mõlemat pidi ja mul on ääretult hea meel, et Mees samamoodi talitab. Pole mingeid mõttetuid pingeid, on maharahunemine ja siis normaalselt edasi suhtlemine. Okei, üks õhtu ma olin trossis lauamängu pärast (jälle) ja enne magama jäämist ei saanudki sellest üle aga muidu on väga hästi. Oleme tiim. Välja arvatud siis, kui ta minu linna ressursse lammutama tuleb.

õnnelaboratooriumis meditatsioonist toibumas

Eile hommikul läks naistega jutt sujuvalt ja kindlalt sünnituse peale ning rääkisin oma väga elavatest kujutluspiltidest, kuidas ma üksi kahe lapsega kodus olles järsku kolme lapsega kodus olen ehk siis ma sünnitan kodus roosa rätiku peal. Ja kuigi kogu seda filmi on olnud huvitav vaadata ning selline stsenaarium on iseenesest täiesti võimalik, siis ma ei tunne end sellega väga turvaliselt. Mulle meeldib sünnitada murevabalt ja kõrvaliste tegevusteta. Kiire ja planeerimata kodusünnitus tähendab, et ma pean helistama hakkama – kiirabisse, Mehele ja/või veel kellele iganes, kes saaks tulla ja suuremad lapsed enda hoole alla võtta. Ma pean liiga paljude inimestega suhtlema samal ajal, kui pehme ja rahulik suhtlus peaks toimuma hoopis minu ja beebi vahel. Seetõttu suhtlen beebiga ning kinnitan meile, et koduses ja turvalises sünnitusmajas on nii hea sünnitada ja sündida. Me oleme mõlemad toetatud ja hoitud. Paberimajandus ja koristamine on korraldatud ning mina selle peale mõtlema ei pea. Vanemad lapsed on samuti hoitud ning mu mees on minu kõrval. Kõik toimub parajas tempos ja ma olen paindlik kui meduus, nii et sünnitus on pehme nii minu kui beebi jaoks. Võib olla sünnib ta isegi vanni, kes teab. Ja me saame pärast omavahel lähemalt tutvuda ja süüa ja puhata, et siis hiljem end ülejäänud maailmale tuttavaks teha.

Niimoodi see sünnitamine tundub ikka väga mõnus ju! See tunne võiks mind nüüd lõpuni ja edasi kanda. Õnneks on mul ümberringi nii palju häid inimesi, eriti sõbrannasid, keda on viimase aasta jooksul üsna mitu juurde tekkinud. Ja selle erilise hingesooja tundega, et me oleme juba päris vanad sõbrad. Elu on ikka mõnus, ma ütlen!

Igatahes! Meil siin muud asjad ka liiguvad ja kuigi ma väga kõvasti hõisata ei taha, siis tasakesi elevil olen ikka. Pesen siin pesu ja korrastan ümbrust ja tervitan sügist. Täiesti sügise hõng on, kuigi nagu Mirjamgi, ootan ma salamisi mõnda viimset sooja ilma sel aastal. No nii 20+ kraadi. Oluliselt aktiivsema blogijana tema juba kirjutas, kuidas me neil üks päev külas käisime ning kuigi õhtupoole tundsin suurt väsimust (sest ma polnud päeval üldse pikutanud, hehe), siis nii hea oli rasedusest ja seonduvast rääkida, ilma et peaks vestluskaaslase tüütamise pärast põdema. Ühel ägedal hetkel avastasime, et meil on varsti kahe pere peale kolm plikat ja kolm poissi. No jube lahe ikka! Suuremad lapsed jätsid lõunaune vahele, mis tähendas, et meie lahkumine toimus lisaks suurele vihmale ka suure südantlõhestava nutu saatel, sest alles vahetult enne lahkumist avastati legendaarne kostüümikapp, millega lõpuks ikkagi mängida ei saanud. Õnneks olid võõrustajad väga mõistvad ja kaastundlikud ning kutsusid külla tagasi ka!

Elu tõotab praegu ikkagi aina head, mul jääb üle vaid usaldada ning kõik ongi täpselt nii kosutav nagu vaja. Seekord kavatsen pärast sünnitust end ise poputada ja paluda ka teistel seda teha. Lasta endale süüa teha või tuua ning esimesel nädalal täiesti murevabalt pikutada ja kulgeda. Loodetavasti pole siis Mehel veel puhkus läbi ning saab natuke aega vägede juhatamise vastutust rohkem endale võtta.

Nii hea on kirjutamisega oma võnkesagedust tõsta, kohe palju mõnusam ja helgem hakkab. Tundub, et see on ikka õige minu asi!

LAPSEOOTUSPÜHAPÄEVAHOMMIK

Olen täna terve päeva seda infot protsessinud, mida ma endasse käsnana hommikul imasin. Pole mitte midagi teinud – vaid söönud ja pikutanud ja maganud. Ja nii mõnus on. Kohati tunnen, et Meest see natuke ärritab aga ma ei lase end sellest praegu häirida. Sest nii mõnus on!

Käisin Ingridi lapseootushommikul (ta kirjutab üsna mu lemmikut blogi ka). Sain mingi uue turvatunde kihi. Julguse võtta aega ja end kuulata, tõeliselt kuulata ja seda endale toetumist nautida. Ingridit kuulates käis mu sees nii suur töö – väga palju protsesse läks käima, tekkis igasuguseid mõtted ja seoseid ning kui ma eelnevalt olin ette kujutanud, et räägin palju, siis olin hoopis täiesti vait, sest lihtsalt nii palju infot käis korraga läbi. Ühtegi sõna ei tahtnud ka kõrvust mööda lasta või kuidagi Ingridi hoogu katkestada.

Mul on Ingridiga mingi mõnus äratundmine ja esmakohtumine oli hoopis sellise vanad-tuttavad-hõnguga hoopis. Ja jummel, kuidas mu süda vahepeal nii härdaks läks – Ingridi lõbus ja selge, nii-nii teadliku pilguga tütar oli samuti seltskonnas. Ma olin taas nii õnnelik, et olen rase ja mulgi on varsti beebikene, sest vastasel juhul oleksin kannatanud raske beebipalaviku käes. Mõnus oli näha ema ja tütre vahelist tunnetuslikku suhtlust ning see väsinud beebi laul emme kaisus või mõnulev mugin imetades. Ahhh! Millised mälestused ja tulevikuvaated!

Mulle hästi meeldis seos turvatunde ja toidu vahel ning kuidas seda sama turvatunnet luua ka ilma toiduta. Ingrid rääkis, kuidas ta raseduse ajal sõi vahepeal kaneelisaiakesi ja jõi kakaod. Kui nüüd ise mõelda, millise tunde need toidud tekitavad või millal ma tahaksin neid süüa, siis kangastub mu silme ees karge sügis ning pimedad õhtud soojas toas oranži tulevalguse käes. Selline sossu villasokkide soe. Seostub väga tugevalt turvatundega.

Mul aga on praegu vajadus intensiivsete või minu jaoks veidi harjumatute maitsete järele – selliste, mis keelt kõditavad. Rohelised oliivid (mõnikord kiviga, mõnikord kivita), sinep, mädarõigas. Keelt kõditab ka gaseeritud vesi, eriti mineraalvesi ning eelistatavalt külm. Mul on ka hirrrrrmus vajadus midagi mahlast krõpsutada. Selleks sobivad värske lühike kurk, nuikapsas ja jääkuubikud, harva ka roheline õun. Ja jõudsin just selgusele, et mul on kala ka vaja. Ahjulõhe, suitsukala (lõhe, lest, ahven, you name it), paneeritud kalafilee, need La Tabla unistuste tacod õlletaignas küpsetatud valge kalaga, mmmh! Katsun end toidu suhtes rohkem kuulata ja seda tõeliselt nautida mitte iga kord mõelda, kas seda oli nüüd vaja. Oli jah vaja, ja just seda! Jube raske on end iga ampsu eest lõpuks piitsutada. Sellega on mul veel eraldi keiss aga kuna kaalu- ja välimuseteema on praegu niivõrd aktuaalsed ja õrnad, siis ma puudutan seda mõni teine kord, kui saan veidi kaugemalt vaadelda.

Üks väga mõnus teema oli veel maandus. Kuidas olla ja/või jääda kohale ning end maandada. See on jubeeeeee vajalik laste kasvatamisel ning tuleb kasuks ka sünnitusel – kui tead, kuidas seda võimsat keha läbivat energiat suunata. Ma olen varemgi tunnetanud seda kohal olemist, kahe jalaga maa peal ja nii edasi aga kui Ingrid ütles, et tema justkui hõljub õhupallina õhus ja vaid üks varbake puudutab maad ja et sellisest maa peal olemisest talle piisab, siis mu silmad avanesid erinevatele võimalustele. Mulle tuli meelde, kuidas ma ükskord üritasin vaimusilmas endale juuri alla ajada aga see tunne ei olnud mulle õige ega hea. Olen alati olnud selline pea pilvedes, helge ja lõbus ning üldse ei ütleks, et kahe jalaga maa peal. Täna tundsin, et mu tallad tahavad vaid kerget sambla kallistust. Hästi pehmet, nii et sellel saab nagu õõtsuda – vahel olen natuke rohkem maa peal, vahel natuke vähem.

Ah, kui väga äge see kohtumine oli! Valisime igaüks Klaarsuse Sõnumite hulgast ühe kaardi ning mina tõmbasin Valguse kaardi.

Sõnumid, mis mind kõige rohkem kõnetasid, minuga võnkusid, olid “ma valgustan ja toetan”, “ma näen selgelt” ja “tean oma vajadusi”. Ja “vaatan maailma armastavalt”. Selle pärast ma tundsingi hommikul vajadust endale kivid külge riputada – ämma kingitud rodokrosiit on mulle hästi mõjunud ning vajasin selle toetust ja kinnitavat energiat. Kannan seda armastuse energiat enda südame kohal ja käe ümber.

Avastasin just, et mu suhtumine erinevatesse olukordadesse on muutunud ning võib olla tõesti mängivad need uued kivid oma rolli. Ma võtan end palju vähem tõsiselt ning ei ketra mingeid üles kerkinud asju aina edasi, sest need tunduvad lahendamata. Annan neile lahendumiseks hoopis aega juurde ja ongi rahu majas. Meeleolu on mul tasane ja hea ning selle pärast ma Mehe ärritunud olekut ka väga tõsiselt ei võta. Sest ma tean, et kui mina suhtlen kergelt ja lõbusalt, kandub see talle edasi ning ka tema on lõpuks samasuguses meeleolus. Meil kanduvad need tujud üksteisele väga kergesti üle ja ebameeldivad olemised võivad seetõttu päris pikaks venida aga ma enam ei viitsi. Las need mured olla natukenegi eemal ja vaatame, mis saab. Siiani on väga mõnus ja harmooniline olnud, nagu päris. Ilma kripeldava tundeta, et midagi on justkui tegemata.

Phuuh, mul tuleb praegu nii palju uusi asju peale, millest mõtiskleda ja kirjutada. Teen parem pausi ja lähen käin ujumas. Sest ma saan!

KAKSKÜMMEND VIIS

Mul oli see aasta üks eriline sünnipäev. Lisaks sellele, et sain 25 aastat täis, oli kogu päev väga mõnus ning lõppes ütlemata toreda üllatusega, mis mind nii sügavalt liigutas ja väga erilisena tundma pani. Küll on hea olla hinnatud ja armastatud.

Päev algas üsna tavalisel viisil – ärkasin suts pärast seitset, et Mehele hommikusöök teha ning tema kinkis mulle üüratu valgete õitega potikrüsanteemi. Sellise ilusa ümara. Valgeid lilli teadsin oodata, sest Tütar oli eelmisel päeval koos Mehega neid ostmas käinud ning välja rääkinud, et issi tõi emmele sünnipäevaks valged lilled, heheh. Kingitus pidavat tarneprobleemide tõttu hilinema, selle sain kätte eile – mu ammuigatsetud kaamerastatiiv! Imeline lisand minu eelmise aasta kingitusele – hübriidkaamerale. Süda!

Ülejäänud päev kulges mõnusalt päikese käes peesitades ja niisama kena olles. Ämm tuli vahepeal heade soovide ja kingitustega mind rõõmustama. Tõi mulle ehted, suuuuure võimlemispalli ja imemõnusa rätiku, mille kohe endale ümber mässisin ja Instagramis eputasin. Olemine oli niiii hea ilus ja päikeseline. Valmistusin hääästi tasakesi õhtusöögiks sõbrannaga, kes pidi mind kella kuueks kuskile viima. Rohkem ma selle kohta midagi ei teadnud ning mul polnud mingeid erilisi ootusi – lihtsalt mõnus eine mõnusa kaaslasega.

Aga oi, mis üllatuse osaliseks ma sain! Stella sõidutas mind Paju Villasse. Ma ikka eeldasin, et meid juhatatakse kahe inimese lauda aga kui kuulsin “aa, see on see pikk laud” ei jõudnud ma reageeridagi kui ümber nurga minnes oma kalleid sõbrannasid tõusmas nägin! Ma olin nii rabatud ja üllatunud, poleks ealeski osanud midagi sellist oodata. Esimest korda elus on mulle korraldatud selline üllatus. Lauas istusid mu õde, Eva Paula, gümnaasiumiaegsed sõbrannad Silja ja Dagmar (viimast polnud ma üle aasta kindlasti näinud), Mehe endised klassiõed ja minu uued sõbrannad Stella, Doris ja Beti ning kõige suurema üllatusena armas Kadi, kes sõitis nädala sees Rakverest mind rõõmustama. Tema oli ka selle üllatuse initsiaator, mis teeb selle minu jaoks veel eriti eriliseks, sest me pole üldse pikalt (veel) sõbrannad olnud. On tõeliselt soojendav, et nii lühikese ajaga üksteise jaoks niivõrd oluliseks kasvanud oleme. Kümblesin terve õhtu selle üllatuse säras!

Paju Villa toidud olid ka imelised! Kuigi mulle praeguses raseduse faasis korraga palju toitu sisse ei mahu, sain ma söömist mõnuga nautida. Mina tellisin lõhe karulaugupüree, spargli ja sidrunaloisiaga. Süljenäärmed aktiveeruvad, kui mõtlen sellele mee ja sinepi kastmele. Mmmh, so many flavours! Roog oli nii paraja suurusega, et vahepeal sai veel korralikult värsket leiba võiga ka nautida. Siis oli paraja suurusega paus, enne kui magustoite proovima asusime. Mina valisin magustoitude seast “Delux-olaadi”, mis oli tõeline šokolaadilaks aga mida tasakaalustasid hapukad murelid ning šokolaadigelato. Oh my! Ma ei pea end toidueksperdiks ega eriliseks arvustajaks aga mul oli nii hea võimalus tipptasemel roogi nautida ja ma tegin seda, täiel rinnal. Ma kasutaks sõnu, et maitsed olid peenelt tasakaalus ning samaaegselt erilised ja väga klassikalised. Loodan, et Mirjamil, kes oli samuti üllatajate nimekirjas aga kahjuks tulla ei saanud, avaneb varsti uus võimalus Paju Villat külastada. Ma olen väga huvitatud tema hinnangust, sest kirgliku foodie‘na teab ta, millest räägib. Mina igatahes jäin toiduga väga rahule. Ruum läks lõpuks küll palavaks ja umbseks ning õhtu lõpuks selgus, et ilm oleks lubanud ka õues istuda aga kergelt niiske olemine ja turses jalad ei rikkunud mu tuju absoluutselt.

Sain kingituseks Geisha kommid, mida pärast kodus salaja süüa, JOIKi kehakoorija ja kätekreemi enda poputamiseks ning Doreen Virtue jumalannakaardid oma naiselikkuse toetamiseks. Avastamisrõõmu on olnud palju. Oeh! Tunnen end siiani nii hoituna. Olen eriline ja oluline ja piisav! Aitäh igale õnnesoovijale ilusa päeva eest, loodan, et selliseid päevi tuleb veel ning et saaksin ise ka kellegi päeva samavõrd eriliseks teha!

MA OLEN ARMASTUSVÄÄRNE

Ma pole kunagi varem end nii hästi tundnud. Ma ei ole rahul mitte ainult oma kehaga vaid ka üleüldiselt. Praegu olen ma kõige lahedam mina. Mul on varasemalt olnud nii palju ebakindlusest tingitud piiranguid peal. Ma olen kartnud eksida ja olen kartnud teiste hinnanguid. Aga see kõik on mu pealt justkui läinud ja ma ei teagi päris täpselt, millal ja millega see juhtus. Minu kujunemine naisena ja inimesena on otseloomulikult toimunud terve elu. Kõik mu kogemused oma kehaga – vanemate suhtumine, armumised ja kiindumused tiinekana ning kogemused sünnituste ja keha muutumisega viimaste aastate jooksul on kujundanud seda, kuidas ma ennast näen ja tunnen.

Oma seksuaalsust hakkasin ma avastama juba väga noorelt, 5-aastane olin kindlasti. Ma tean, et mu vanemad märkasid seda ning ma olen elu lõpuni tänulik selle eest, et nad sellesse protsessi ei sekkunud. Ma teadsin, et see on loomulik aga samal ajal intiimne ja privaatne. Mind ei häbistatud kordagi ning ma ei osanud ise häbi tunda (mis on tegelikult väga terve) kuigi tajusin vanemate ebamugavust. Kuidagi ma teadsin, millal mingeid küsimusi küsimata jätta ja otsisin ise infot, kui ma midagi teada saada tahtsin. Ma konkreetselt mäletan, kuidas ma lugesin juhuslikult sõna “orgasm” ning otsustasin autosõidu ajal vanemaid mitte nurka suruda ja pärast ise uurida. Ma vist otsisin selle isegi sõnaraamatust üles, hehe.

Kuskil 10- või 11-aastaselt sain ma teadlikuks menstruatsioonist. Mu tädi kinkis mulle sünnipäevaks raamatu, mis seletas kõik lahti ning tänu sellele ma ootasin oma esimesi päevi elevusega. Need algasid, kui olin 12. See oli vist esimene kord, kui ma sain aru, et minust on kasvamas naine. Üks hirmutav kogemus oli mul ka, mis nüüd küll on veidi totakas aga ma avastasin üks päev korraga, et mul on mingi kõva “tükk” nibu all. Ju ma olin siis piisavalt oma kehaga kursis, et aru saada, kui midagi on teisiti. Läksin murelikult emalt küsima, mille peale ta mingit vana raamatut uuris ja ütles, mul hakkavad rinnad kasvama. Kas ma hakkasin siis kohe rinnahoidjat tahtma ja ema omasid proovima või jaa? 

Poiste vastu olin huvi tundnud juba ammu ning ma eriti ei saanud aru sellest “iuuu, poisid!” teemast. Kas see üldse on mingi teema? Esimene raske armumine oli mul 15-aastaselt. See kutt lõpuks tõmbus eemale, sest mu isa oli üsna intimidating ja kaitsev. Siinkohal tänud ja tervitused isale! (täitsa tõsiselt mõtlen) Samal ajal kui mina olin hõivatud südamemurtusega, meeldisin ma järsku mitmele teisele poisile. Kuigi ma ei saanud nende tunnetele vastata, oli nende tähelepanu tol hetkel mulle nii vajalik, sest vastasel juhul oleks mu enesehinnang ja minapilt hoopis midagi muud. Ma võib olla ei teaks või ei kujutaks praegu ettegi, et keegi võiks mind armastada või üldse atraktiivseks pidada. Olen teadlik, et käitusin nendega kohati nõmedalt, sest siis ma lihtsalt ei osanud paremini aga ma olen neile üüratult tänulik. Nad on siiani mu südames soojas kohas.

Sellel ajal ma ülemäära palju oma keha peale ei mõelnud. Ma ei piiranud end söömisel ega pushinud end kuidagi midagi tegema. Muidugi ma tundsin end kohmetuna ning kehalise tunnist viilisin igal võimalusel, sest ma arvasin, et ma olen koba ning ega see eriti ei aidanud, et poistel teine õpetaja oli – tunnid olid ikka samal ajal ja enamasti me olime koos saalis või õues. Piinlik värk! See oli pigem selline ealise iseärasuse teema, mida enamus teismelisi kogeb. Ma pöörasin tähelepanu rohkem riietele kui kehale.

Kui sain 18, hakkasin oma täditütrega rohkem suhtlema – me hakkasime koos väljas käima ning tema kaudu sain tuttavaks Mehega, kellesse armumine käis väga vaikselt. Või noh, vaiksemalt kui eelmised armumised. Ma ei lasknud endal kohe pilvedesse lennata, enne kui ma sain end turvaliselt tunda. Sel ajal algas ka mu seksuaalelu, mille tagajärjed üsna kohe minu (meie) elu(sid) raputas. Ma jäin rasedaks. Selles mängis oma osa hooletus ja kõigist teadmistest hoolimata – puudulik seksuaalkasvatus (see on ka muidu über-oluline teema, mille üle arutleda aga lihtsalt mitte praegu). Me läksime lahku, me mõlemad saime väga haiget, ma katkestasin raseduse. Ma tundsin kohutavat süütunnet ning leina aga suutsin selle enda jaoks lahti mõtestada. Siiski, mu minapilt oli moonutatud – ma hakkasin end näljutama, mille pärast olin tihti põletikus ning antibiootikumide peal. Ma vajasin siis hädasti hoolivat tähelepanu ning kuna inimene, kellelt ma seda tegelikult igatsesin, seda anda ei saanud, tuli mu ellu keegi teine, kes seda pakkuda sai. Ma sain jälle kinnitust, et ma olen hea ja armas ning väärt austust ja armastust. Ka temal on üks soe koht mu südames.

Mingi aja pärast olime Mehega jälle koos. Sellest ajast kuni siiani olen ma kõige rohkem kasvanud. Ma olen pidanud läbi murdma oma ebakindlusest, hirmudest ja traumadest. Olen täielikult usaldanud ja lasknud minna, et lasta endal terveneda. Olen olnud kaks korda rase ning kaks aastat imetanud. Mu keha on lühikese aja jooksul nii palju muutunud, et mõned kriisid olid justkui ette määratud. Peaaegu neli aastat olen pidanud olema kellegi teise teenistuses ning alles nüüd, pärast teist rasedust ja imetamist, tunnen ma oma tõelist mina täies kauniduses koorumas. Kõige ilusa ja mitte nii ilusaga. Mu keha on minu oma ja mul on nii hea end emmata sellisena nagu ma olen. Ma tunnen sädelevat eluelevust.

Minu enda avastamise teekonnal on lisaks praegu kirjutatule ka palju muud, mis on mind inspireerinud seksuaalsuse ja naiseks olemise teemadel – inimesed, raamatud, muusika, tants, kunst. Aga need nõuavad juba eraldi süvenemist. Senikaua olen avatud aruteludele ja kogemuste jagamisele! 🙂