NAGU TELLITUD

Eile oli meil Kga selline klassikaline isiksuste clashimine. Või siis meile omane lahkheli. Hommikul ajasime üksteisel tuju pahaks ning päeva lõpuks tundsin mina, et mind on räigelt lugupidamatult koheldud, ma olin vaheldumisi vihane ja kurb ning ma ei kavatsenud seda nii jätta ja eriti ei palunud enda käitumist selgitada, pigem nõudsin.

Asi ähvardas väga kiiresti suureks tornaadotüliks tõusta aga tajusin teiselt poolt siirast soovi asjadest aru saada, mis muidugi absoluutselt ei vabandanud eelnenud käitumist, sest nii lihtsalt. ei. käituta. Aga võtsin tuure natuke maha, sest nägin, et pean end temale arusaadavamalt väljendama. Nõudsin temalt midagi sellist, milleks ta pole võimeline. Vähemalt mitte sellisel moel nagu mina seda teen või tol hetkel temalt ootasin. Ja see arusaamine lõi meile pinnase, kus me mõlemad saime väga avatult rääkida sellest, kuidas me maailma näeme ning aktsepteerida üksteist sellisena nagu me oleme. Sest me kumbki ei ole ei vale ega õige või see, kuidas me asju teeme on teisest kuidagi valem ega õigem.

Kuna ma olen viimastel päevadel väga süübinud Myers-Briggsi isiksusetüüpide sisse, siis ma hakkasin sellest lähtudes rääkima iseendast. Kuigi mul on tunne nagu ma ainult sellest räägikski, kuidas ma maailma näen ja see on minu jaoks juba nii tavaliseks muutunud, siis saan nüüd aru, et väga paljudel on tegelikult väga raske aru saada sellest viisist, kuidas minu isiksusetüüp maailma näeb. Kui sügavale mu tunded ulatuvad, kui palju mu sees korraga toimub ja miks mul on kohati isegi endal raske selles kõiges orienteeruda.

Kl on iga asja jaoks kindel sõna aga minul on iga asja kirjeldamiseks miljon erinevat viisi. Tal hakkab meie vestluste ajal vahel pea valutama. Kui tal muidu töötab mõte väga kiiresti ja teravalt, siis tunnetest aru saamine ja nende kirjeldamine võtab tohutult energiat. Ta ei mõista tihti ka minu tundeid, isegi kui neid selgitada püüan aga tundub, et ei peagi läbinisti mõistma. Aitab ka teadmine ja aktsepteerimine.

Rääkisin sellest, kuidas mul matemaatikatunnis olid tehteid lahendades numbritel isiksused, omavahelised suhted, tekkisid erinevad lood ning kõik see toimus mu sees väga loomulikult, iseenesest, ilma pingutuseta. ja sellest, kuidas siis, kui me kallistame või musitame, on mul alati silme ees erinevad visuaalid, millega kaasnevad tugevad tunded. Oleme olnud üleni kuldsed keset sädelust ja tunne on nii täielik ja külluslik. Oleme olnud keset suuri troopilisi lehti ja tunne on samamoodi külluslik aga teatava kerguse ja sügavusega. Mõnikord meid pole üldse ja mu silme ees on punased-valged-mustad geomeetrilised moodustised või pastelsed kosmosemullid. No ühesõnaga, mu sees toimub kogu aeg midagi. Selle pärast mulle meeldib end vahel igapäevaelust välja lülitada ja mängida Solitaire’i näiteks. Sest siis hakkab kogunenud info end selgeks mõtlema ja see ei nõua minult pingutust vaid juhtub justkui iseenesest. Mõtetele on vaja lihtsalt turvaline ruum tekitada, kus nad siis oma elu elada saavad.

K jaoks tundub see vist natuke ohtlik. Kuna ta seda ei mõista ning tunneb, et see on miski kontrollimatu ja suurem kui tema või mina, siis ta väljendas muret imelike mõtete pärast. No selliste, mis võiksid viia raske õnnetuseni või vigasaamiseni. Ma sain täiesti aru sellest mõttekäigust aga kinnitasin talle, et see oleks juba haigus ning üsna suure tõenäosusega ma annaksin talle sellisest asjast märku. Ning kuigi vaevlen ka tumedate stsenaariumite küüsis, siis viga ma kellelegi (ka endale) ei tee. No et, kui ta meie laste pärast muretseb, siis olen kindel, et ma muretsen rohkem.

Rääkisime ka sellest, kuidas me raskete tunnetega toime tuleme. Minu jaoks oli suur kergendus kuulda, kuidas ta heidab rasked tunded oma õlgadelt maha nagu seljakoti ja nii ongi. Kõlab nagu väga lihtne elu. Minul on lihtsam rasketest teemadest üldse hoiduda, sest mu tunded on nii tugevad ja mitmetahulised, et nendest läbi töötamine võtab kaua aega ja palju energiat. Tihti ma ei saagi mingist tundest täielikult lahti ning iga kord selle põhjustanud asja meenumisel on tunne nagu kuum ora lükatakse mulle kõhtu. Vahel on tõesti tunne, et ma ei suuda oma mõtteid ja tundeid kontrollida ning kohati on isegi füüsiliselt nii talumatu olla, et võtab väänlema. Eile juhtus toidupoes näiteks nii. Selline olukord tekib tavaliselt siis, kui tunnen, et mu ümber on liiga palju müra ja ma ei kuule end päriselt mõtlemas. Selle vastu aitab iseendaga üksi olemine. Viis minutit õues omaette istumist võib mu hinge tohutult toita. Ja omaette kirjutamine.

Viimased lahkhelid oleme Kga nii mõnusasti selgeks rääkinud, varem pole mul sellist rahulolu ja täielikkuse tunnet olnud. Meil on ühesugused vajadused aga nende tähtsus on täpselt vastupidine. K puhul on emotsionaalse läheduse eelduseks füüsiline lähedus ja minul on enne füüsilise kontakti võimalikkust vaja emotsionaalset ühendumist. Ja kuigi see tundub nagu dealbreaker, siis tegelikult on asi väga lihtne. Kuskilt tuleb lihtsalt alustada. Ja kui sellest kohast üle saada, sujub edasine mängleva kergusega.

Ma olen praegu hästi pöörases õppimisprotsessis, kus ma õpin tundma ennast, oma partnerit, meie suhet. Ja ka suhtlemist teiste inimestega. Täiesti uskumatu, kui palju on võimalik õppida ja kasvada ning avastada, et mu süda on määratu ja võimed piiritud.

Advertisements

TUNDEMÄLU

Küll on hea, et mingid asjad lihtsalt hääbuvad mälust. Ma kartsin, et meie Mallorca reisist jääb mulle meelde vaid see, kui kehv mul alguses olla oli – mind vaevas nohu, mis kiirgas valu põskkoobastesse ja otsmikusse ning ma pidin paar kuni mitu korda päevas oma nina ninakannuga loputama ja ohtralt probiootikume ja C-vitamiini tarbima. Lõhna ja maitset ma absoluutselt ei tundnud, mis muutis söömise selliseks… hädavajalikuks toiminguks, sest näljatunnet mul ka ei tekkinud. Kui ma aga praegu kogu reisi meenutan, siis mul on meeles soojus ja päike, erksad värvid ja naeratused.

Mul on meeles tunne, mis nendel hetkedel polnud kõige tugevam. Olin tegelikult konstantselt sutsu ärevil, sest kartsin, et mu enesetunne võib kehvemaks minna ja välismaal viibides on ikka suhteliselt ebakindel tunne. Arvestades, et see oli meie üks esimestest reisidest, siis on see ka loomulik. See elunautlev ja ilu endasse ahmiv tunne oli minus üsna peidus nende teiste tunnete all aga ma kogu aeg püüdsin seda tunda ja lasta minna mingitel muredel, mille üle mul eriti kontrolli ei olnud. Sain vaid muuta oma suhtumist. Tundub, et see kandis vilja, sest mõnus on meenutada. Loodetavasti K meenutab asju sarnaselt ning tal on meelest läinud see viimane päev, kus ma hommikul ära flippisin ja jaurasin aga tema tahtis lihtsalt randa minna. Palun vabandust.

Oma haigusest paranesin ma alles siis, kui me kodus tagasi olime. Tundub, et stressitase oli siiski niivõrd kõrge, et tervenemiseks energiat eriti ei jätkunud. Veel viimasel lennul tundsin, et kui maandume, siis sõidame kohe EMOsse, sest mul oli nii valus. Mu otsmik valutas nii nagu mul aasta tagasi, kui ma arstilt antibiootikume anusin, sest mu keha ei suutnud nohuga võidelda ja see ronis kõikvõimalikesse kõrvalurgetesse. Selline valu, et lihtsalt ei suuda mitte kuidagi olla. Kui mingi enam-vähem okei asendi suudad leida, siis liigutada ei tohi, muidu lihtsalt jäädki valu kätte väänlema. Toetasin oma pea vastu jahedat lennukiseina ja üritasin olla. Me olime tol hetkel väga kõrgel ja laskudes andis valu õnneks järele, abiks ka valuvaigistid. EMOsse minema ei pidanud aga huhh, kui raske see oli.

Biik oli täiesti üle ootuste tore reisikaaslane. Kõik toredad momendid varjutavad täielikult rasked hetked, mida oli tõesti alla kümne kindlasti. Ta nautis täiel rinnal kõhukotis ema ja isa küljes õõtsumist ning appikene-ma-ei-või kui meeeeeeeletult sõbralik saab olla. Mul süda tahab lõhkeda, kui armas inimene ta on. Ta muheleb ja naeratab ja itsitab ning on kõigest ja kõigist nii huvitunud. Ta vaatab sind oma sooja pilguga ja sa tunned, et ta aktsepteerib sind täpselt nii nagu sa oled. Tingimusteta. Lihtsalt selle pärast, et sa oled olemas. Kõik mu lapsed on nii lahedad isiksused ja kõigiga mul on selline tänutunne, et ma nendega koos kasvada saan. Ueh. Läks natuke teistele rööbastele see jutt.

See asjade hääbumine mälust. Enne reisi oli ka Biik nohus ning ta ärkas üks öö üles ja nuttis nii kõvasti. Nii paha oli olla ja ta ei rahunenud üldse. Minul oli siis jälle selline moment, et ma ei saanud oma unest välja. Olin ärkvel ja rääkisin aga mul oli väga raske olukorrast aru saada. Korrutasin Kle, et ma ei saa midagi aru, mul on selline tunne nagu kaks maailma karjuksid mu peale. Muudmoodi ei oska ma seda tunnet ka praegu kirjeldada. Mingi hetk tulin sellest mullist välja ja sain Biikil nina puhtaks teha ja rahulikult edasi magada. See hetk oli hästi raske, ma mäletan aga see tunne ei ole mul enam meeles. Mul on sünnitusvalud põhimõtteliselt kohe meelest läinud, kui laps mu kõhul on. Rasked ööd, kui olen mureseguses poolunes maganud ning iga natukese aja tagant voodist tõusnud, et haige lapse kaeblemisele vastata. Kui K või mu õde on väljas ning tulevad nii vara hommikul, et ma jõuan enne seda ärgata ja murest hulluda, kuni nad mu sõnumile vastavad ja kinnitavad, et nendega on kõik korras.

Kõik hääbub meelest ning ma olen nii tänulik. Nii palju ruumi on rõõmule ja rahulolule. Reisil oli meil mitmeid ärevaid hetki ning kui tol hetkel oli ikka raputatud olla, siis juba järgmisel päeval mõtlesime, et mis see nii endast välja ajas üldse. Vaatamata sellele, et ärevad tunded lähevad meelest, saavad õppetunnid ikkagi õpitud ja lõpuks on ikka hea ja mõnus olla.

Aitäh elule ja kaaslastele!

võtsin meresoolased juuksed krunnist lahti

 

Mul on natuke kõhe oma pilte jagada. Et noh, mida ma siin üritan, eksole. Viltune horisont, vale fookus, kehv nurk, ülevalgustatud, alavalgustatud, kuldlõige. Võib olla olen endaga liialt kriitiline, sest mul tegelikult polegi aimu, kuidas oma kaamera täit potentsiaali kasutada, tehnikatest pole mul erilisi teadmisi ning töötlemisest samuti. Aga. Kui ei harjuta, kaamerat ei kasuta ning end pidevalt ei hari, siis ei saa ka areneda. Tahan lihtsalt luua ja end väljendada ning kirjutatud mälestused koos visuaalse pildiga on miski, mille poole tahan püüelda. Ei pretendeeri millelegi, lihtsalt mälestustele ja ilule (vaataja silmades). Võib olla mõtlen üle ja teen asjast liiga suure asja aga saan endast üle ning proovin iga postituse juurde siiski pilte lisada. Eneseületus või nii.

ANGIIN, HEERINGAS JA KURKU JÄÄNUD SÕNAD

Ma olen lastega kuskil kaks nädalat põhimõtteliselt üksi kodus olnud. Vahepeale kaks lasteaiapäeva ning nädalavahetused sünnipäevade ja jõulupidudega. Haigused.

Lapsed saabusid üks päev lasteaiast, pead soojad. Siis ma veel ei osanud ette kujutada ka, mis kadalipp meid ees ootab. Kui Jarl piirdus kõrge palaviku ja magamisega, siis Sädel oli sellele lisaks mingi kõhugripp, mis oli nii valus. Pidin talle valuvaigistit andma, sest ta ei saanud ööselgi hästi magada aga see pikendas haiguse kulgu.


Kui haigus ja palavik olid täiesti üle läinud ja ma tundsin, et ma vajan puhkust, siis saatsin lapsed üheks reedeseks päevaks lasteaeda. Laupäeval käisime ühel laste jõulupeol, enne mida me Kga tülitsesime. Ja kuna mul jäid sõnad kurku kinni, hakkas see valutama. Ööga tõusis kõrge palavik ning kujunes angiin. Magasin terve päeva koos Biikiga maha, samal ajal kui teised järgmisel megaägedal laste jõulupeol käisid. Esmapäeval käisid lapsed samuti lasteaias ning õhtul olid jälle peast soojad. Oeh, angiin on ju nakkav.

Olen korra elus angiini põdenud ja see oli ränk. Tookord sain abi antibiootikumidest aga seekord ma ausalt ei viitsinud arstiga suhelda ja pöördusin “Pereema raviraamatu” poole. Ravivariante on palju – valisin välja kaks kaelamähist ja kurgu kuristamise. Kuristasin esialgu õunaäädika veega, kuid hiljem meresoola veega, sest see leevendas mu vaevuseid paremini. Kohupiimamähis aitab siis, kui kurguvalu alles endast märku annab ning kui palavikku eriti pole. Seda tegin hiljem lastele ka, kui nad jälle palavikku jäid ning samuti kurguvalu kurtsid. Neile tegin korra ka sooja õliga mähist aga sellele pikemalt peatuma ei jäänud, sest seda oleks pidanud tegema 4-5 korda päevas ja mul lihtsalt polnud selle jaoks aega.

Kõige tõhusam ravi angiini puhul on aga heeringamähis. Ma olen sellest nüüd suisa vaimustuses, sest võib piisata vaid ühest korrast ja haigel on haigusnähud peaaegu kadunud. Toimeaine sool, abiaine õli. Sool on võimas ravivahend ning õli aitab imenduda. Mina tegin endale seda 4 korda – mul läks paranemisega palju rohkem aega kui lastel ning siiamaani natuke vindun aga juba pärast esimest korda oli mul temperatuur kraadi võrra madalam ning kurk vähem turses. Mulle tundus, et see mähis ei võtnud haigust ära ega surunud seda maha vaid lihtsalt kiirendas läbi põdemist.

Säde puhul tõesti aitas ühest korrast kuigi igaks juhuks tegin teist korda ka. Ta oli ühel õhtul väga kõrges palavikus (korra suisa 39.5!), mis ei tahtnud kuidagi alla minna. Kuna ma eelmise haiguse puhul nägin, kuidas palaviku alandamine haiguse kulgu pikendab, siis ravimiga alandada ei tahtnud. Terve õhtu ja öö tõmbasime teda külma niiske lapiga üle ning hoidsime ühte lappi ka otsmikul. Kuskil tunnike sain teda ka oma naha vastas hoida, et temperatuuri all hoida. Ütlesin talle, et ta ei võtaks emme-issi haiguseid endale, me põeme neid ise ja ta ei pea vastutust võtma. Panime talle kaheks tunniks heeringamähise ning katsusime öö üle elada. Hommikul polnud palavikust enam jälgegi ning kurguvalu samuti kadunud! Olin pisarateni õnnelik! Ma ise vaevlesin kõrge palaviku ja kurguvalu käes üsna pikalt ning mu süda murdus, kui mõtlesin, et mu laps sama läbi elama peab.

img_6718

elasime diivanil põhimõtteliselt

Jarl piirdus väiksema palaviku ja kurguvaluga ning magas eeskujulikult palju, tema põeb meil haiguseid kõige kergemalt ning talub palavikku ka väga hästi. Samas kurguvalu vaevab ka teda ning kohupiimamähised teevad siin imet. Ta hea meelega laseb neid endale panna ka ning tegeleb rahulikult oma asjadega edasi. Ma natuke pelgan seda, et tal kõik nii kergelt läheb, sest see keskmise lapse teema pole mingi niisama asi. Ta võib niimoodi vajalikust tähelepanust ilma jääda, sest on lihtsalt nii self-sufficient. Mõistan seda tänu oma õele, kes on meie pere keskmine laps (kuigi meid on neli) ja ta on alati ise oma asjadega hakkama saanud, nii et vanemad pole pidanud eriti muretsema, kuidas tal läheb. Nagu self-cleaning oven (Modern Family reference, tiihihihi). Samas on Jarl üsna suur kaisukas ning on viimasel ajal ka suts armukadedust üles näidanud (nügib end minu ja Säde vahele näiteks ning ütleb “minu oma”). Jah, võid end vabalt meelde tuletada, kallis poeg!

Igatahes. Kui lapsed tervenesid kiirelt, siis minul haigus vindus. Vindub veidi siiani. Üks õhtu, kui polnud valus enam neelata, sõin kaks röstsaia juustuga ja öösel põmm! mandlid paistes ja kurk valus. Meisterdasin endale kohe kohupiimamähise ja magasin sellega hommikuni välja. Piimatoodetest pean täiega praegu eemale hoidma.

Mul olid veel sõnad kurgus kinni ning tundus, et kui ma lõpuni ei räägi, siis päris terveks ma ei saagi. Pidin endast need välja saama. Üks õhtu, kui dušši all käisin, tundsin end täiesti talumatult üksikuna. Nii juhtub, kui oled kaks nädalat järjest kolme lapsega üksi ja tunned, et oled toetamata. Nii kui kardinad ette tõmbasin, puhkesin nutma. Küürisin endalt haigust maha ja kui kaela hõõrusin, hakkasin veel rohkem nutma, seal oli lihtsalt nii palju pingeid ja ütlemata asju. Eile viimaks palusin K-l kuulata, rääkisin oma asjad ära, kõik täiesti ilustamata ja peaaegu emotsioonideta. Viha ja äng ikka kohati tuli välja.

Olen üritanud alati olla diplomaatiline. Tean, et olen väga empaatiline inimene ning tihti sean teiste vajadused enda omadest kõrgemale. Kunagi ammu, kui seda taipasin ning mõistsin, et see võib viia selleni, et inimesed lihtsalt kasutavad seda ära, hakkasin selle vastu rebellima. Laste saamine jällegi on seda kaitset maha võtnud ning avastasin end jälle samast olukorrast, kus ma olen end ohverdanud teiste heaolu nimel ning sellega neil  elu jube mugavaks teinud. Märkamata, et teen sellega endale määramatul määral liiga.

Seega no more ja never again. Küll see elu ikka piitsutab, täiesti läbi võtab kohati. Aga alati on see ilus ja tulevik tundub helge. Isegi kui parasjagu on tunne nagu elaks tumehallis limbos.

KODU JA ISE

Kuidagi väga loomulikult olen blogimisest natuke kõrvale jäänud. Samal ajal on väga loomulikult käima läinud ja kulgenud kodu korrastamise protsess. Selle käigus korrastub elu ja korrastun ise ja suund on low-maintenance. Isefunktsioneeriv. Praegu on kaks põhilist teemat kodu ja mina ise.

Kolisime siia 2012 suvel. Ämm kutsus meid siia elama. Samal ajal elas siin ka K õde ning tema sõbranna. Olen tundnud end sissetungijana ning päriselt kodu tunnet hakkas see maja tekitama alles aasta-kaks tagasi. Ma mäletan, kui esimest korda tundsin koduigatsust ja mulle kangastus meie heledate linadega voodi. Sisse elamine on toimunud väga pika aja vältel ja alles nüüd olen ma seda kohta oma koduna tundma hakanud. Osaliselt mängib selles rolli see, et meil on olnud mõte kolimisest ning osaliselt see, et siin oli kellegi teise elu energia sees. On siiani tegelikult aga tasapisi on kodu täitsa meie nägu kujunenud ning see muutus käegakatsutavamaks, kui kolisime eluruumid ülemisele korrusele. Oleme aegamööda ära viinud üleliigseid asju ning osa mööblit ja muid asju on ämm viinud oma maakohta. Tema ise elab siin samas, kõrvalmajas.

Igatahes. Meie mööblit ja asju on hakanud siia rohkem imbuma ning kuna tõenäoliselt jääme siia veel pikemaks ajaks, siis on tulnud tahtmine suur kraamimine läbi viia, sest tunnen, et ma jäängi segadusse muidu. Siin on palju ämma asju, mida tema enam ei kasuta ning mida meie pole kasutusele võtnud ning need asjad lihtsalt kurvalt ootavad oma aega. Lisaks on kogunenud ka meie enda kräppi, mis on kuskile lihtsalt ära lükatud. Uhh! Paha mõelda. Tundsin, et ma ei oska kuskilt alustada aga nii väga-väga tahan isemajandavat kodu, mis lihtsalt. püsib. korras. Ma teadsin, et see peab olema võimalik.

Nii ma võtsin kätte ja laenutasin Marie Kondo raamatu “Jaapani korrastuskunst. Korrastamise elumuutev vägi”. Autori välja töötatud korrastamisviisi nimetatakse KonMari meetodiks. Milline elumuutev lugemine! Just täpipealt see, mida mul vaja oli! Meil! Mulle sai selgeks, kust ma alustama peab ning selle jooksul on saanud ja saab edaspidigi aina selgemaks, kuidas asjad olema peavad. Kus miski olema saab, milliseid asju üldse vaja on ning kuidas neid asju efektiivselt hoiustada. Nii, et igal asjal on oma koht ning segadusel kohta pole. Iga asi on vajalik ning pakub rõõmu. Võib olla on mu praegune visioon natuke liiga korras aga olen kindlasti rahul sellega, mis nüüd siin lähitulevikus olema saab. Olen tasapisi korrastamisega alustanud ning kavatsen sellega poole aasta jooksul ühele poole saada. Tegin korrastamata kodust videotuuri, teen mõned ülesvõtted ka piltide näol ning mõne kuu pärast saab võrrelda. Olen väga elevil!

◄◄│►►

Korrastamise tuhinaga tuli mul vajadus ja tahtmine oma juuksed samamoodi korda saada. Loomulikuks ja vähenõudlikuks. Kuna aga mu loomulikud juuksed on lokkis ja ma olen pikka aega neid erineval moel töödelnud, siis ma tegelikult ei tea ega oska oma loomulike juuste eest õigesti hoolitseda. Olen teinud ulatuslikku uurimist, kuidas juuste eest üleüldiselt hoolt kanda – mida teha, mida vältida. Sellest liikusin edasi lokkis juuste juurde ning olen jõudnud arusaamisele, et pean olema väga kannatlik. Esimene samm on juuksehooldusvahendite välja vahetamine. Lokkis juuksed on tihtipeale kuivad, sest õlidel, mida peanahk toodab, on keeruline mööda krussis karva otsteni välja jõuda. Kui sinna lisada veel sulfaate sisaldav šampoon, siis muutuvad nad veelgi kuivemaks. Vältima peaks sulfaate, silikoone ja parabeene sisaldavaid tooteid. Sulfaadid on need ained, mis ajavad šampooni vahule ja piltlikult öeldes tõstab rasva juustest välja. Juuksetoodete reklaamides lubatakse lõhenenud otste tervendamist aga tegelikult on lõhenenud otsad lihtsalt kokku “liimitud”. Juus on siiski endiselt katki. Silikoonid on need ained, mis siluvad juukseid ja annavad selle läikiva efekti. Aga see on põhimõtteliselt plastik, mis ei lase tegelikult niiskusel ja vitamiinidel läbi pääseda ning lõppkokkuvõttes rohkem kahjustavad juukseid. Lisaks, need silikoonid, mis vees ei lahustu, saab juustest välja sulfaadiga. Nõiaring.

Ja nii ma siis tuhnisin ringi, otsisin spetsiaalselt lokkis juustele välja töötatud tooteid ning tuleb välja, et selliseid ettevõtteid pole palju. Otsustasin Shea Moisture Coconut & Hibiscus kollektsiooni kasuks – eks näis, kuidas need tooted sobivad. Kuna mu õel on samuti lokkis juuksed, tellisin temale ka šampooni ja palsami. Saame paralleelselt kogemusi jagada ja üks hetk ehk ka arvustada. Ootused on suured, kuigi pean hulga kannatust varuma, sest olen oma juukseid üsna palju töödelnud (värvinud, kuumutanud) ning sellest tervenemine võtab aega. Põhimõtteliselt tuleb kahjustatud juus välja kasvatatada, mis võtab teadagi omajagu aega. Aga! On aeg oma lokid omaks võtta ning neid tundma õppida. Peaks selle progressi jaoks ka “enne” pildid tegema.

◄◄│►►

Lisaks hakkasin suuremat huvi tundma oma kehatüübi, näokuju ja nahatooni vastu. Millised riided toovad mind esile, milline soeng komplimenteerib mu keha ja nägu, millised värvid toovad esile mu silmad. Mäletan, et kui olin laps, ütles vanaema, et mulle sobivad külmad toonid ning juba siis mõtlesin, et tõepoolest – valisin instinktiivselt endale külmemates toonides riideid. Vähe mustreid, palju erinevaid kihte ning kui ehted, siis hõbedased. Less is more ja mugavus on mu võtmesõnadeks ning tumesinine on mu lemmikvärv. Minu naha alatoon on külm ning see teadmine on täielik game changer. Valin teadlikumalt endale selga mind rõhutavaid riideid, võtan omaks oma kartulikoorehallid juuksed ning oskan endale lõpuks ometi õiget tooni jumestusvahendeid valida. Aga jätan endale õiguse punast värvi kanda, sest KonMari meetodil kappi riidekappi korrastades itsitasin, liblikad kõhus, oma punaste pükste peale ning ei jõua ära oodata kuni neid jälle kanda saan.

Kehatüübi määramiseks kasutasin David Kibbe kehatüübi testi, mille võib leida näiteks siit. Tegin endast otsevaates pildi, võtsin küsimustiku ette ning sain tulemuseks klassikalise kehatüübi, millel on suts dramaatilisust ka. Sain sellest testist teada ühe venelanna YouTube’i kanalilt: Aly Art. Tal on mitu videot ka riietest, mis igale kehatüübile sobivad või ei sobi ja miks. Minu jaoks jube huvitav ning silmiavav.

Juustega lähen ikka juuksurisse, ei ole siin seda iselõikamise nalja. Mul on kodust 7-minutilise jalutuskäigu kaugusel üks väga hea salong, kus palun stilistil endale väga põhjalikku nõu anda ning lasen tal võib olla isegi mitu senti juukseid maha lõigata. Selle julgen aga järgmisesse aastasse lükata. Võib olla.

KaTuFoto-6929

rahupilt (KäTu Foto)

 

Selle kõigega astun loomulikule ja ülimalt rahuldust pakkuvale kulgemisele muudkui lähemale. Korrastatud kodu, korrastatud mõtted, korras mina. Terve ja täielik.

LAPSEOOTUSPÜHAPÄEVAHOMMIK

Olen täna terve päeva seda infot protsessinud, mida ma endasse käsnana hommikul imasin. Pole mitte midagi teinud – vaid söönud ja pikutanud ja maganud. Ja nii mõnus on. Kohati tunnen, et Meest see natuke ärritab aga ma ei lase end sellest praegu häirida. Sest nii mõnus on!

Käisin Ingridi lapseootushommikul (ta kirjutab üsna mu lemmikut blogi ka). Sain mingi uue turvatunde kihi. Julguse võtta aega ja end kuulata, tõeliselt kuulata ja seda endale toetumist nautida. Ingridit kuulates käis mu sees nii suur töö – väga palju protsesse läks käima, tekkis igasuguseid mõtted ja seoseid ning kui ma eelnevalt olin ette kujutanud, et räägin palju, siis olin hoopis täiesti vait, sest lihtsalt nii palju infot käis korraga läbi. Ühtegi sõna ei tahtnud ka kõrvust mööda lasta või kuidagi Ingridi hoogu katkestada.

Mul on Ingridiga mingi mõnus äratundmine ja esmakohtumine oli hoopis sellise vanad-tuttavad-hõnguga hoopis. Ja jummel, kuidas mu süda vahepeal nii härdaks läks – Ingridi lõbus ja selge, nii-nii teadliku pilguga tütar oli samuti seltskonnas. Ma olin taas nii õnnelik, et olen rase ja mulgi on varsti beebikene, sest vastasel juhul oleksin kannatanud raske beebipalaviku käes. Mõnus oli näha ema ja tütre vahelist tunnetuslikku suhtlust ning see väsinud beebi laul emme kaisus või mõnulev mugin imetades. Ahhh! Millised mälestused ja tulevikuvaated!

Mulle hästi meeldis seos turvatunde ja toidu vahel ning kuidas seda sama turvatunnet luua ka ilma toiduta. Ingrid rääkis, kuidas ta raseduse ajal sõi vahepeal kaneelisaiakesi ja jõi kakaod. Kui nüüd ise mõelda, millise tunde need toidud tekitavad või millal ma tahaksin neid süüa, siis kangastub mu silme ees karge sügis ning pimedad õhtud soojas toas oranži tulevalguse käes. Selline sossu villasokkide soe. Seostub väga tugevalt turvatundega.

Mul aga on praegu vajadus intensiivsete või minu jaoks veidi harjumatute maitsete järele – selliste, mis keelt kõditavad. Rohelised oliivid (mõnikord kiviga, mõnikord kivita), sinep, mädarõigas. Keelt kõditab ka gaseeritud vesi, eriti mineraalvesi ning eelistatavalt külm. Mul on ka hirrrrrmus vajadus midagi mahlast krõpsutada. Selleks sobivad värske lühike kurk, nuikapsas ja jääkuubikud, harva ka roheline õun. Ja jõudsin just selgusele, et mul on kala ka vaja. Ahjulõhe, suitsukala (lõhe, lest, ahven, you name it), paneeritud kalafilee, need La Tabla unistuste tacod õlletaignas küpsetatud valge kalaga, mmmh! Katsun end toidu suhtes rohkem kuulata ja seda tõeliselt nautida mitte iga kord mõelda, kas seda oli nüüd vaja. Oli jah vaja, ja just seda! Jube raske on end iga ampsu eest lõpuks piitsutada. Sellega on mul veel eraldi keiss aga kuna kaalu- ja välimuseteema on praegu niivõrd aktuaalsed ja õrnad, siis ma puudutan seda mõni teine kord, kui saan veidi kaugemalt vaadelda.

Üks väga mõnus teema oli veel maandus. Kuidas olla ja/või jääda kohale ning end maandada. See on jubeeeeee vajalik laste kasvatamisel ning tuleb kasuks ka sünnitusel – kui tead, kuidas seda võimsat keha läbivat energiat suunata. Ma olen varemgi tunnetanud seda kohal olemist, kahe jalaga maa peal ja nii edasi aga kui Ingrid ütles, et tema justkui hõljub õhupallina õhus ja vaid üks varbake puudutab maad ja et sellisest maa peal olemisest talle piisab, siis mu silmad avanesid erinevatele võimalustele. Mulle tuli meelde, kuidas ma ükskord üritasin vaimusilmas endale juuri alla ajada aga see tunne ei olnud mulle õige ega hea. Olen alati olnud selline pea pilvedes, helge ja lõbus ning üldse ei ütleks, et kahe jalaga maa peal. Täna tundsin, et mu tallad tahavad vaid kerget sambla kallistust. Hästi pehmet, nii et sellel saab nagu õõtsuda – vahel olen natuke rohkem maa peal, vahel natuke vähem.

Ah, kui väga äge see kohtumine oli! Valisime igaüks Klaarsuse Sõnumite hulgast ühe kaardi ning mina tõmbasin Valguse kaardi.

Sõnumid, mis mind kõige rohkem kõnetasid, minuga võnkusid, olid “ma valgustan ja toetan”, “ma näen selgelt” ja “tean oma vajadusi”. Ja “vaatan maailma armastavalt”. Selle pärast ma tundsingi hommikul vajadust endale kivid külge riputada – ämma kingitud rodokrosiit on mulle hästi mõjunud ning vajasin selle toetust ja kinnitavat energiat. Kannan seda armastuse energiat enda südame kohal ja käe ümber.

Avastasin just, et mu suhtumine erinevatesse olukordadesse on muutunud ning võib olla tõesti mängivad need uued kivid oma rolli. Ma võtan end palju vähem tõsiselt ning ei ketra mingeid üles kerkinud asju aina edasi, sest need tunduvad lahendamata. Annan neile lahendumiseks hoopis aega juurde ja ongi rahu majas. Meeleolu on mul tasane ja hea ning selle pärast ma Mehe ärritunud olekut ka väga tõsiselt ei võta. Sest ma tean, et kui mina suhtlen kergelt ja lõbusalt, kandub see talle edasi ning ka tema on lõpuks samasuguses meeleolus. Meil kanduvad need tujud üksteisele väga kergesti üle ja ebameeldivad olemised võivad seetõttu päris pikaks venida aga ma enam ei viitsi. Las need mured olla natukenegi eemal ja vaatame, mis saab. Siiani on väga mõnus ja harmooniline olnud, nagu päris. Ilma kripeldava tundeta, et midagi on justkui tegemata.

Phuuh, mul tuleb praegu nii palju uusi asju peale, millest mõtiskleda ja kirjutada. Teen parem pausi ja lähen käin ujumas. Sest ma saan!

NOPPED JA MÕTTED

Mina olin vahepeal väga rahulolematu ja stressis, siis jälle ülimalt õnnelik ja nüüd jälle kripeldab. Kevadel ja suve alguses oli raske, sest Mehel oli tööl kiire, koolis olid eksamid ning lisaks veel autokool. Mina tegelesin kodus koduga ja kahe lapsega, kellest ühel hakkasid hambad tulema ja teine tundis ümbritsevat survet ning andis sellest aktiivselt märku. Siis oli meil turjal üks suur stressikuhi ja esimest korda elus sain ma aru, mida tunnevad mehed, kui naine nendega lihtsalt õiendab, sest Mees kipus korduvalt niimoodi minuga õiendama. Ma üritasin olukordi nagu lahendada ja jõuda tuumani aga lõpuks ma olin nii segaduses, et ma lihtsalt ei osanud midagi teha. Lihtsalt ei saanud aru, milles asi tegelikult on ja pärast oli paha ja väärtusetu tunne. 😦 Proovin edaspidi tähelepanelikumalt jälgida, kuidas ma ise suhtlen, sest no tõesti paha tunne oli. Sain isegi solvunud silent treatmenti proovida. Pärast seda, kui stress vähemaks ja tunded sõnastatud said, hakkas nii kerge. Kuskil jaanipäeva paiku olin ma ikka väga õnnelik – nautisin pereelu, naersin, mängisin lastega, armastasin KÕIKE. Korduvalt väljendasin oma õnnetunnet ja kõik oli nii ilus ja hästi, isegi kui ilm ja olemine oli ebamugav või niisama kehv. Selle õnneliku perioodi haripunktiks oli imeline pulm, kus me Mehega kahekesi käisime ja ma tundsin, et ma lausa säran.

Aga siis me läksime reisile. Kõik oli väga põnev ja ilus ja lahe aga omavaheline läbisaamine oli no ma ei tea… imelik. Kuidagi ei saanud nagu oldud, kogu aeg vaheldusid toredad hetked ja siis oli jälle vaja mingeid läbirääkimisi pidada ja vaielda ja appi. Esimestel päevadel eriti. Mõni ime siis, et mõlemad lapsed palavikus olla said ja me kõik nohuseks jäime. Instagramis said jäädvustatud need mõnusamad hetked ja kuigi kõik ei olnud kohapeal nii roosiline, kui sealt mulje võis jääda, olid need hetked ikkagi päris. Reis oli meil tore, saime lahedaid elamusi kogeda ja ilusaid kohti näha. Liiklesime enamus ajast christiania rattaga – mina istusin lastega ees kastis (Poeg kandelinas, Tütar minu jalgade vahel) ja Mees väntas. 15 minutit sõitu ja mu tagumik hakkas ära surema. Paaril viimasel sõidul võtsin endale istumise alla piimakasti ja palju lahedam oli – mugavam ja ruumikam. Rattaliiklus on Kopenhaagenis väga lahe ja organiseeritud. Enamus liiklevad rattaga ning tipptunnil pidavat esinema isegi rattaummikud. Järgmine suvi mõtlesime Mehega, et läheme kahekesi Amsterdami ja sõidame seal kahekesi ratastega nii palju kui hing ihkab. Mina seekord kusjuures ise vändata ei saanudki.

Kuna me elasime Kopenhaagenis Mehe õe juures, kes oli meile sellel reisil tohutult suureks abiks linna tutvustamisel, laste hoidmisel, majutuse pakkumisel ja soovituste andmisel, siis sai Tütar oma kalli tädiga aega veeta ja ka tema korterikaaslastega trallata.

Mul on üks üsnagi häiriv omadus põdeda selle pärast, et ega ma ometi kellelegi tüli ei tee. Terve reisi aeg see näris mind ja ma pole sellest ka kellelegi rääkinud. Ma kardan, et ma teen tüli ja mu lapsed teevad tüli. Et ma ei meeldi kellelegi ja tüütan teisi ning see kandub mu lastele üle. Kuigi ma arvan, et mu lapsed on maailma kõige lahedamad maailmas, tunnen ma, et kui ma lasen teistel nendega tegeleda, siis ma olen justkui koormaks, mis omakorda ei ole kuigi tore koorem mu lastele. 😦 Praegu sellest kirjutaminegi muudab mind ärevaks ja see on vist osaliselt ka põhjus, miks ma nii pikalt blogi kirjutanud pole. Ilmselt see tunne käib mul hooti tugevamalt ja siis jälle vaiksemalt. Ma olen teadlik, et suur osa sellest on mu peas ja lapsepõlves kinni ning kui ma nii intensiivselt kardan, et ma olen igav ja tüütu, siis ülla-ülla – nii ongi! Self-fulfilling prophecy. Jällegi üks teema, millega tegeleda.

AGA korterikaaslased olid uskumatult toredad ja minu suureks meeldivaks üllatuseks lastega väga sõbralikud. Mängisid ja lõbutsesid nendega hea meelega. Tütrel on ka oma tädiga mingi eriline side, nad meeldivad üksteisele väga ja saavad omavahel hästi hakkama. Siit ka mõned valusad okkad minu emasüdamesse, sest ma tunnen end süüdi, kui ma pole saanud talle pakkuda seda lähedust, mida ta vajab. Reisil olles hakkas Tütar oma venna vastu tundma teatavat armukadedust, sest Poeg oli pidevalt minu küljes. Venna nõudmistele vastati suurema tõenäosusega kui tema omadele ja ohh, kuidas mu süda selle pärast valutas ja valutab siiani. Tema sai kõigilt teistelt palju tähelepanu aga selgelt oli näha, kuidas ta vajas just minu jagamatut tähelepanu. Nüüd proovin iga päev vähemalt pool tundi olla ainult ja ainult Tütrega. See toidab minu hinge ja ma näen, et ka tema oma.

Kasvatusteemadega on ka meil praegu mingi kriis. Viimasel ajal pole me Mehega kui üks tiim. Mina justkui teooriat tean ja praktiseerin aga kui samal ajal teine pool mingil hetkel midagi hoopis vastupidist teeb, siis ma tahaks lihtsalt peast kinni haarata ja karjuda. Ja selgitustööd ka ei saa teha, sest iga minu argumendi peale öeldakse “ma ju näen, et see ei tööta!” Aah, ma oleks praegu nagu kuskil okkalises põõsas kinni ja saan igalt poolt torkida. Pole veel julgenud ennast välja rapsida, sest see saab kindlasti olema valus aga kuskilt ma ju pean pihta hakkama. Ma olen päris hädas praegu. Threenageri iga on keeruline ja meid pannakse ikka korralikult proovile. Praegu ma tunnen aga, et meil ei ole vaja teha lapse kasvatamist vaid lapsevanema kasvatamist. Äkki on pereterapeut mingi variant? Oeh! Igatahes, ma loodan, et me saame sellest järjekordsest rahutukstegevast perioodist läbi ja nii, et kõik on rahul ja õnnelikud.

Vist hakkas kergem.

JUBA PÄRIS HEA

Ma olen väga suur unistaja ja see unistamine võimendub just talve lõpus-kevade alguses. Nii on see olnud sellest ajast saadik, kui ma maalt linna kooli hakkasin käima. Siis mul oli aega bussi- või rongisõidu ajal mõtelda. Vaadata aknast välja ja unistada. Mulle meeldis näha, kuidas kohad, millest ma iga päev mööda sõitsin, kevade saabudes muutuvad – kuhu jäävad viimased lumehunnikud, mitu tundi enne päikeseloojangut ma koju jõuan. Ja alati käis kaasas ka muusika. Ma armastasin kuulata just sellist sõitmise muusikat. Nagu Erki Pärnoja “Vesi”. Kui mu süda sai murtud, siis mulle meeldis sõitmise ajal unistamise kõrvale valutada ja kurvastada. Pikalt oli see mu lemmiklugu.

Selle viimase loo peale tuli mulle meelde, kuidas ma viimasel ajal olen justkui kurb olnud. Tihti on tunne, et tahaks nutta aga ei saa aru, miks. Eile õhtul võttis Mees mu karukallistusse ja mul tuli nutt peale. Me oleme viimasel ajal nii hõivatud olnud igapäevaste asjadega ja omavaheline suhtlus on tahaplaanile jäänud. Me oleme üritanud armastust väljendada igapäevaste tegevuste kaudu aga neist ei ole piisanud, sest kuigi need on väga olulised, on need ka üsna kaudsed. Eile ma mõistsin, et ma olen kurb, sest ma olen igatsenud neid karukaisutusi ja vestlusi millestki muust, kui lapsed, kodu ja raha. Ma olen isekalt kõik oma vabad hetked iseendale olemiseks võtnud aga sellest hoolimata pole rahutus kuhugile kadunud. See ei pruugigi olla niivõrd isekas, sest tegelikult oli mu tagamõte kogu pere elukvaliteeti parandada. Talve ja vähese päikesega on see muutunud ärevusttekitavalt halliks ja üksluiseks. Millegi pärast arvasin, et asi on minus ja mina üksinda pean midagi ette võtma, et toimuks muutus. Aga tuli välja, et ma ei pea seda üksi tegema. Me oleme pere ja me oleme partnerid ja me oleme koos. Meil on vaja rohkem armastust. Probleemid, mis üles kerkivad, tunduvad nii keerulised aga kogemus on näidanud, et lahendus on tihtipeale väga lihtne. Nagu tüli korral vabandust palumise lihtne. Üks 3-minutiline kaisutus ja mõned “ma armastan sind” ja “sa oled nii kallis” sosinad ja juba hakkab nii palju parem. Mul tulevad suurest tänulikkusest ja kergendusest pisarad silma.

See beebi-periood on raske. Ma pean olema Pojale alati olemas ja samal ajal mängima ja suhtlema ka Tütrega. Siis on veel kodu hoidmine, kokkamine, partnerile tähelepanu pööramine ja iseendaga olemine. Mulle ei meeldi väljend “üle elama” aga siin ma olen – seda perioodi üle elamas. Justkui automaatpiloodil. Ma proovin jääda hetke sisse aga alati ei õnnestu. Kuid siiski õnnestub mul päeva jooksul korduvalt tunda kevadisi liblikaid kõhus sabistamas, sest Poeg õpib uusi asju nii agressiivselt kuni enam ei jaksa ja ta ärritusest kraaksuma hakkab. Sest Tütar mängib mänguasjadega rollimänge, maalib, lõikab kääridega paberitest kujundeid välja ja võtab hommikuti vennal tuduriided seljast ära. Sest vaatamata sellele, millised on parasjagu meie omavahelised suhted, ootan ma Meest igal õhtul kannatamatult koju. Mitte selle pärast, et talle lapsed anda ja ise toimetada või talle mingid ülesanded kätte anda vaid selle pärast, et mulle meeldib kui ta lihtsalt on.

Sest ükskõik kui väga ma ei unistaks ühest omaette päevast, siis ma tean, et tegelikult olen ma kõige õnnelikum perega koos olles. Lihtsalt. Kõigest on vaja väikest pausi, et osata paremini hinnata seda, mis sul on. Ja mul on palju.

LÄHEB ÜLE

Aasta lõpu ja uue algusega tuli kaasa üks rahutu tunne. Seetõttu olen torisenud ja turtsunud rohkem kui muidu. Asjad ajavad rohkem närvi ja vihastun ka kergemini. Lihtsalt lasen end väikestest asjadest ärritada. Selline tunne nagu karikas oleks kohe-kohe täis saamas ja loksub kogu aeg üle ääre. Kõrvalt vaadates saan ise ka aru, et see on tobe ja tekitab asjatuid pingeid aga no ajab närvi noh. Huhh, välja kirjutamine aitab ikka auru välja lasta. Palju kergem hakkab kohe.

Aga see rahutus on edasiviiv jõud. Mul on vaja muutust. Kui enne polnud mul midagi oma pehme kõhu vastu, siis nüüd mul on tahtmine võtta midagi ette, et kõhulihased paika saada ja üleliigsest polstrist vabaneda. Working on it. Mu juuksed on mingis imelikus pikkuses ning pole kunagi päris nii nagu ma tahan ja neid langeb peotäite viisi välja, mis tähendab, et ma ei saa neid lahtiselt kanda, kui ma ei taha igalt poolt juuksekarvu noppida. Mul pole väljalangemise vastu iseenesest midagi, sest mulle meeldiks, kui juuksed oleksid natuke õhemad aga need karvad… Riided käivad närvidele, tahan midagi uut ja teistsugust. Niiet.

Käisime kaubanduskeskuses ja avastasin, et ohhoo, igal pool on allahindlused. Kas pärast jõule ongi igal pool allahindlused? Ma läksin kindla sihiga kindlaid asju otsima aga kõike ei leidnud ja need, mis leidsin polnud päris täpselt need. Leidsin siiski toredat täiendust oma garderoobile. Paar asja olid sellised, mida ma olen endale juba ammu tahtnud – kõige harilikum luku ja kapuutsiga pusa; pikk minulik kampsun, mis tegelikult võiks vabalt veelgi pikem olla ning imeilus pikkade varrukatega triibuline kleit, millest ma olen mingi 10 aastat vist vähemalt unistanud. Varasemalt pole ma julgenud endale osta asju, mis mulle väga-väga meeldivad, sest need justkui pole piisavalt praktilised. Ma olen hankinud endale kõige basic’umaid asju ja neid siis omavahel kuidagi kombineerinud aga selliseid huvitava lõike või tegumoega esemeid pole endale lubanud, kartes, et need ei ole piisavalt pika kasutusajaga. Märksõna: kiirmood. Trendid vahetuvad nii kiirelt ja mina ei suuda ega taha trendiga kaasas käia. Iga hooaeg garderoobi vahetamine… No ei. Vahel küll tõmbavad mõned lahedad riided mind poodi aga õnneks ma väga tihti kaubanduskeskustes ei käi.

Ma olen oma elus sellises punktis, kus ma alles saan aru ja hakkan tunnistama seda, mis on minulik ja millised on mu väärtushinnangud. Eks suund on koguaeg sama olnud aga alles nüüd oskan ma seda omaks võtta ja endale kindlaks jääda. Varasemalt on olnud justkui rohkem mõjutusi ja ma olen neile vastuvõtlik olnud, mis pole enesearengu mõttes tingimata halb asi, sest tänu neile olen ma jõudnud just sellesse punkti siin. Eile õhtul õhkasin Mehele, et nii vabastav on ennast omaenda kammitsatest vabastada. Mul on hea meel, et ma asjaolude (shoppamist mittearmastav mees ja üleväsinud beebi) sunnil valisin endale kiiresti riided, mida ma pikemalt mõtlema jäädes ilmselt ei ostaks, sest endale riiete valimise suhtes olen ma väga kriitiline ja hakkan blokkima. Ilmselt seetõttu olengi ma enamasti turvalisse tsooni jäänud ja ainult kõige põhilisemaid asju ostnud – püksid, maikad, kampsunid. Seekordsest poodelmiskogemusest õppisin ma veel seda, et tulevikus ma eelistan seda teha üksi . Mees oli väga kannatlik, mis sest, et piinatud ilmega ja väga napisõnaline. 😀 Ma olen väga tänulik, et ta oli nõus mu kannul käima ja Poega hoidma aga poodlemine tekitab niigi stressi ja kui mul on kaasas veel beebitaimer, siis on närvid ikka väga pingul.

Eneseareng on ikka mõnus. Mulle meeldiks järgmisena end piltidel poseerides paremini tunda, kaasa arvatud enda tehtud piltidel. See pole mul kunagi väga hästi välja tulnud aga ma tunnen, et see on minu jaoks oluline asi endale rohkem meeldimise mõttes. Selfitamine on justkui nõme asi aga mina hoopis natukene püüdlen selle poole, hehe. Panen oma uue aasta püüdlused paberile ka. Rahutu tunne on leevendust saanud tänu tunnete kirjapanemisele ning uue energia majja toomisele.

Lisamärkuseks iseendale: täna on pühapäev, toad on soojad ja korras, õues sajab ilusat laia lund, varsti läheme kõik koos õue lund rookima ja õhtul sööme karrit.

TEGELANE

Polegi beebiuudiseid veel. Mõtlesin, et tahaks vahelduseks kirjutada üles toredaid asju Tütrest. Mida ta räägib, millega ta hakkama saab, kuidas käitub. Paljud asjad kipuvad ikka aja jooksul meelest minema, kunagi on tore lugeda ja meenutada.

Ta on kogu aeg palju seletanud aga nüüd on ta hakanud rohkem eesti keeles ka rääkima. Ta on selles mõttes hiline rääkija, et päris pikalt rääkis ta oma keeles aga nüüd on hakanud meile arusaadavas keeles end väljendama ja saame täitsa vestlusi pidada. Esimene sõna aitäh tuli juba enne aastaseks saamist. Kui issit hüüdis ta enne nimega või emmeks, siis nüüd on ta ikka issi ja Mees on selle üle väga rõõmus. Talle ikka meeldib oma lapse jaoks issi olla. Kõige ägedam sõna ta sõnavaras on praegu pokutot, mis tähendab putukat. Siis on veel lepatot ehk lepatriinu ja bliksis ehk liblikas. Ta oskab mingil määral loendada: üks, kaks, kuus, seitse või kaks, kuus, neli. Enamus värvidest on kas punane või sinine aga ka lilla ja oranž ja kollane ja roheline hakkavad tulema. Taluloomi tunneb hästi ja aina paremini kordab sõnu kohe järgi. Päris palju seletab veel oma keeles ka pikki jutte maha. Vahel omaette, vahel tahab vestelda. Ta on ääretult sotsiaalne – kui keegi külla tuleb, siis esimesel võimalusel viiakse ta mänguasju vaatama ja kuulama, kuidas ta kuskil näiteks kukkus ja haiget sai või kuidas ta Koeraga mängib ja talle süüa annab. Mänguväljakutel suhtleb teiste lastega ja vahel lihtsalt pilguga kontrollib, kas ma ka kuskil nägemisulatuses olen. Pelglik on ta vaid siis, kui järsku on ümberringi suur seltskond või tema jaoks võõras inimene, kes alguses liialt talle tähelepanu pöörab. Vaja on ikka eemalt vaadata ja harjuda ning hiljem küsib juba sülle.

Ja saabunud on see aeg, kui ta on hakanud päris korralikult oma iseloomu näitama. Ta on paras röövlitütar. Kui tuju on kehv, siis on ikka päriselt ka kehv. Üleväsimuse puhul on ülemeelikus täiesti üle võlli ja sel puhul kipub issi ka tavaliselt ülemeelikuks minema ja naljatama. Katsu sa siis neid magama meelitama. Poes käimine on viimasel ajal nii stressirohke, et peame Mehega mõlemad hiljem sellest kodus taastuma. Kärus ei taha istuda, niisama kõndides rändavad kõik atraktiivsed asjad korvi ja katsu talle siis iga asjaga seletada, miks me seda kaasa ei võta. Eriti kui tahaks lihtsalt kähku paar asja osta. Siis me poetame need asjad kuidagi riiulitele tagasi aga see nõuab ikka tükk tegemist. Pahameelest tuleb olenemata kohast valjuhäälselt märku anda ja pahameel tihtipeale väljendub alati kuskil poes. Ja no iga kord kaasnevad sellega ka suured krokodillipisarad. Lihtsalt nii õnnetu olemine on. Ja ükskõik, kui rahulikult sa sellesse ka ei suhtu, siis väsitab see ikka korralikult ära ja lihtsalt ei jaksa mitu korda seletada, et natuke on vaja oodata, sest poes peab asjade eest enne maksma, kui need koju viia saab. Aga no need pisarad on nii suured ja hääl nii vali. Mõnikord hakkab endal ka kurb, kui näed, et laps on täiesti endast väljas – trambib ja röögib ja viskleb. Uhh, päris korralik katsumus.

Aga see on vaid osake. Ta on näiteks veel üks mõnna unekott. Talle meeldib pärast ärkamist voodis pikutada ja teki sees mõnuleda. Hästi suur kallistaja ja musitaja on ka. Kallistab mind ja Meest ja Koera ja oma mänguasju, minu kõhtu. Samamoodi musitab. Laulab. Laulab poti peal ja elutoas ringi tantsides. Iga päev on meil vähemalt üks tantsusessioon, kus tema sahistab marakaga ja mina väikse trummiga. Raske on neid toredaid asju loetleda, sest tavaliselt on need igapäevased väikesed asjad, mis palju rõõmu tekitavad. Olgu ta siis parasjagu mõnus kaisutaja, paras põrsas või armas abiline. Aa, päeval oleme täiesti mähkmevabad. Potile küsib õigel ajal ja õnnetusi on aina vähem juhtunud. Öösel on veel mähe all, sellega pole mul veel olnud jaksu tegeleda aga seda jõuab ka. Praegu oleks seda minu jaoks liiga palju, ma pole veel valmis öösel vajadusel linu vahetama, kui mu uni nagunii nii katkendlik on ja pärast sünnitust ei tea üldse, mis olema hakkab. See potitamise värk on ikka naljakas. Jube uhke tunne on, kui üks päev on õnnetustevaba ja ühedki püksid ei pea pessu minema ja mitte ühtegi loiku kuskilt toast kuivatama ei pea. Me viskasime potitreenimise käigus üks suure vaiba elutoast ära, sest kuigi me pesime seda, siis see hakkas veelgi jubedamalt haisema. Aga see-eest on meil uus ilusa mustriga vaip, täitsa eestikas veel pealekauba.

Okei.

No järgmine postitus on küll juba beebikas, ma järgmine nädal sünnitan. Viimased paar nädalat on ootuses olnud ja see on emotsionaalselt päris väsitav. Vahepeal on täitsa okei olla aga aeg-ajalt haarab kurvameelsus ja ülemõtlemine. Kaks korda olen paar päeva järjest valutanud ka ja pooleldi olnud valmis juba sünnitama minema aga kõik on alati üle läinud. Õnneks pole füüsiliselt kuigi raske, isegi pardikõnnakut pole. Kõige tüütum on öösel WC-s käimine ja põrandalt Tütre mänguasjade korjamine. Aga nüüd vaid mõned päevad veel, võib olla vähem ja siis saame juba uue elukorraldusega harjuma hakata.

VIIMANE KOLMANDIK

Olen hakanud end rasedana tundma. Liigutused on aeglased, keha hakkab pika ja tegusa päeva peale tuikama, magamisasendite vahetamine on raskem, WC külastused on oluliselt sagenenud nii öösel kui päeval. Janu on suur, isu väga pole. Hea meelega sööks ainult mingit putru kogu aeg. Päeval tahaks ikkagi tukkuda koos Tütrega ja õnneks on temagi mõnusamalt uinuma hakanud. Beebi liigutab end väga aktiivselt. Nii aktiivselt, et kui eile ma polnud päeva jooksul eriti liigutusi fikseerinud, siis hakkasin kergelt muretsema. Õhtul enne magamaminekut siis vestlesime temaga ja ma sain aru, et ta on hoopis asendit muutnud ja liigutusi pole nii tugevalt tunda. Mis on tegelikult isegi päris mõnus, sest need sirutused tabasid mind aeg-ajalt ootamatult ja tõmbasid mu lausa küüru. Kui enne kerkisid jalgade ja käte togimisest künkad mu paremal küljel, siis nüüd saavad mükse mu siseorganid ja neid lööke võtab osaliselt enda peale ka platsenta. Siuh.

Eile oli meil kohtumine sünnitoetajaga ja seekord oli teemaks sünnituse anatoomia. Kuidas sünnitus algab, kuidas toimub avanemine, beebi laskumine ja sünd, kuidas lõdvestuda tuhude ajal, mida teha pressimise tunde ajal jne. Väga-väga huvitav ühesõnaga. Huvitav oli näha, kuidas laps sünnituse ajal liigub, kuidas naise kehas asjad toimuvad. Ma näiteks ei teadnud, et sabakont peab ka eest ära liikuma, et lapse peale ruumi teha ja selili asendis sabakont seda teha ei saa. Voh mis.

Pärast seda kohtumist tunnen ma end kuidagi eriti hästi. Me Mehega saime mõlemad väga palju targemaks ja kindlustunne sünnituse ajal on ka ilmselt suurem, kui teame, kuidas sünnitus kulgeb ja kuidas nendes faasides käituda. Mees tunneb ka end paremini ning oskab seekord tähele panna asju, mida eelmine kord ei osanud märgata ja tunneb, et saab mind rohkem toetada. Eelmine kord läksime ilma igasuguse plaanita ja olime valmis kõigeks, ka keisriks. Seetõttu ma näiteks ei julgenud süüa ega ka juua! Ja sünnitus on kehale väga suur koormus ja vett on väga-väga vaja. Seekord kirjutan sünnitusplaani, et minul oleks selgem pilt, et Mees ja Karita teaksid, millised on minu soovid ja et ämmaemandad saaksid minu soovidega arvestada ja sellest lähtuvalt käituda. Ega ma otseselt ei planeeri ära, milline sünnitus olema saab. Ma võtan vastu kõik, mis sünnitusega kaasa võib tulla aga on hea, kui mul on soovid kirja pandud ja sünnitusel viibijad saavad sellest lähtudes mind toetada, isegi kui ma ise tahaksin tol hetkel vastupidiselt käituda. Õnneks on eelmisest sünnitusest kogemus, et kui kasvõi kõige raskemal hetkel pakutakse valuvaigisteid, siis ma ei taha. Seekord ilmselt sellist hetke ei ole, kui keegi pakuks, sest see saab sünnitusplaani sisse kirjutatud aga siiski on hea tunne selles kindel olla. Ma tunnen, et mul on turvalisem usaldada omaenda keha kui valuvaigisteid. Mulle ei meeldi mõte sellest, et ma oma keha kuidagi ei tunne. Ma ei saa nagu kindel olla, mis on õige ja mis mitte, raske on sealjuures enda sisetunnet kuulata kui valuvaigistid valu tuimestavad. Ma ei tea, sellised tunded mul sellega seoses igatahes on.

Ma tunnen end selles suhtes hästi, et ilmselt mul ei tule sellist hetke, kus mulle Mees närvidele võiks käima hakata ja ma teda eemale võiks lükata. Samamoodi ma ei usu, et ma ise suurel häälel järsku valuvaigisteid nõudma hakkaksin. Ja kuna Mees on mu kõrval vana rahu ja minu suur tugev kalju, siis ma tunnen end veelgi turvalisemalt, et tema seisab minu soovide eest, kui ma ise selleks võib olla võimeline pole.

Uhh, ma tunnen lausa elevust sünnituse ees ja ma väga ootan seda kogemust. See saab kindlasti olema väga eriline kogemus. Rahulik ja teadlik. Sünnitus, mida on hiljem mõnus meenutada ja millest huvitatud kuulajatele rääkida. Mul on nii hea meel, et me otsustasime sünnitoetaja teenust kasutada, see on tõesti väga tänuväärne töö. Ausalt, soovitan seda võimalust igal naisel kaaluda.

Aga nii kaua ma veel naudin rasedust, tegelen tasakesi koduga, puhkan, suhtlen perega ja beebiga. Liigutan hääääästi aeglaselt ja enda suhtes tähelepanelikult. Pesen, triigin ja sorteerin pesu. Varsti paneme võrevoodi ka kokku ja tõstame magamistuba natukene ümber. Varsti on täitsa tunda, et kohe-kohe on beebi tulemas ja kodu teda ootamas. Pesapunumise faas on peal aga seda saab ka täiesti rahulikult võtta.

Nii hea on nautida.