ENNE JA PÄRAST SÜNNITUST

Nonii, sünnilugu läks Emmede Klubisse üles ning nüüd tunnen, et saan kõigest muust seonduvast ka vabalt kirjutada.

Kui 10. septembril veed tulid, oli meil kodu külalisi täis. Ingrid ütles nii toredasti, et suured peod ikka meelitavad inimesi. Aga ega pidu meie lahkumisega ära ei lõppenud – sõbrad jäid meie juurde veel sööma ja lauamänge mängima ning me jõudsime veel peole tagasi. Kanaisa loomusega meestele ei mahtunud muidugi pähe, et kuidas meid ometi koju lasti ning K-ni jõudsid ka mõned hirmujutud seoses lootevee puhkemise, koju saatmise ja napika sünnitusega. K mängis mõned mängud ning sahmis poole ööni koristada, et siis kolm tundi rahutult “magada”, esimese äratuskella peale püsti krapsata ja mind sünnitusmajja talutada. Mõtlesin, et heakene küll, sest kuidas ma sellise ära sahmerdanud mehe sünnitusele kaasa võtan. Kui mõlemad saame niimoodi paremini puhata, siis olgu nii. K üritas nii väga rahulik olla ja mind usaldada ning olen talle selle eest väga tänulik! See kindlasti nõudis suurt jõudu, sest tema oleks tahtnud tuhude regulaarsust või seda, et ma oleksin turvaliselt arstide hoole all.

Ma ise tundsin end kogu protsessis turvaliselt ning valisin sahmimise asemel puhkamise. Oleksin ju võinud lakkamatult jalutada ja üritada tuhusid hoida aga kuna kell oli palju ja magamata öö ei tundunud väga ahvatlev, siis sättisin end ebaregulaarsete tuhude saatel magama.

Sünnitusmajas ei tekkinud samuti pikaajalist regulaarsust kuid protsess käis ja ma tundsin, et sel päeval ma ikkagi sünnitan. Huvitav päev – täpselt 5 päeva pärast K sünnipäeva ning 5 päeva enne Jarli sünnipäeva. Kõik meie pere mehed on septembris sündinud. Mina praegu tunnen, et rohkem ma sünnitada ei jaksa. Kuigi see on väga lahe ja võimas kogemus, siis rasedus ja hiljem sellest kõigest taastumine on paras katsumus. Isegi kui mul on olnud keskmisest mõnusamad rasedused, kurnab see keha ja vaimu ning mina tahaksin nüüd puhata. Seekord oli K sünnitusel väga aktiivne. Ma tundsin juba enne, et see kord on meil võimalus veelgi suuremaks läheduseks. Eelmistel sünnitustel oli väga oluline, et ta füüsiliselt kohal oleks. Olin temaga kogu aeg füüsilises kontaktis – hoidsin tuhude ajal alati ta käest kinni. Seekord oli ta aga vaimselt väga kohal. Suhtles minuga enesekindlalt, ma tajusin tema usaldust ja usku, et ma saan sellega suurepäraselt hakkama. Et ma olen maailma parim sünnitaja. Ta hoidis mind täpselt nii nagu ma tahtsin, ütles täpselt seda, mida mul kuulda oli vaja ja oli üleüldse nii väga imeline! Sünnitusmajas oli tal nii mõnus meeleolu ja see kandus minule edasi. Aitäh, minu mees!

Sünnitustoas läks aeg nii kiiresti. Enda arvates olid mul pressid kuskil 15 minutit, tegelikult aga kuskil pool tundi. Uskumatu, et mu väike beebi nii lühikese ajaga välja tuli. Ma ei kujuta ette, mis surve ta peal võis olla, kui ta emakaga koostöös endale teed tegi. Hiljem lastearstid küsisid pead vaadates, et kas ta jäi sünnitusteedesse kinni või tuli kiiresti. Vapper väike mees! Nii tubli ja vapper beebi Biik, kes hakkas pool tundi pärast sündimist ja uudistamist ise tublisti imema. Jällegi – minu jaoks oli see 15 minutit. Seda ta ei saanud aga kaua teha, sest mulle tuli teha narkoos. Pärast nabaväädi lõikamist ja platsenta sündi vaadati mind läbi kuid jäi kahtlus, et mõned lootekestad pole välja tulnud ning need tuli narkoosi all eemaldada. Käsutasin K-l särgi seljast, et ta senikaua Biikiga nahk-naha kontaktis oleks ning uinusin. Ärkasin maksimum 20 minutit hiljem, kui olin ilusti puhastatud ja õmmeldud (ilupiste) – olin nii-nii unine. Beebi pandi mulle kaissu sööma, K näitas mulle Biiki imetud sinikaid oma rindkerel. Natuke itsitasime, vahtisime beebit ja suhtlesime välismaailmaga. Mina pidin tukkuma ka. Varsti sain püsti tõusta ning tõestada, et ma ei hakka isegi mitte natukene kuskile kokku kukkuma. Anti korraldus tihti tualetis käia ning toodi toit. Haiglatoit on kohati kummaline aga just sellel päeval õnnistati mind imelise kuuma boršisupiga. Luristasin selle endale sisse ning läksime peretuppa lebotama.

img_5405

eine

Pühapäeva õhtul enne valvetuppa kontrolli minemist viisime mu sõbrannale food kit‘i. Mul oli temaga kokku lepitud, et ta valmistab mulle pärast sünnitust vürtsika ingverikarri ja toob selle mulle otse sünnitusmajja. Oujee! See oli täpselt see kosutav eine, mida ma vajasin. Õhtul lasin emal veel šokolaadi tuua ning nautisin seda täiel rinnal. Lisaks oli K mulle smuutisid ja kookosbatoone varunud.

Suur õde ja vend käisid ühepäevast vennakest ka vaatamas. Mõlemad olid nii elevil ja nunnud. Säde hakkas lahkudes südantlõhestavalt nutma, sest ta nii väga tahtis meiega sinna jääda. Kallistas ja musitas läbi pisarate mind ja beebit aga lõpuks lahkus ikka rõõmsal meelel. Jarl oli minu jaoks üllatavalt huvitatud, sest Säde pärast tema sündi nii suurt huvi ei tundnud. Tema käib samuti beebit paitamas ja musitamas ning haiglas olles vaatas värsket kodaniku üsna heldinud pilguga. Oeh, mu süda tahab lõhkeda, mul on kolm last! Suur pere!

img_5437-1

tõeline õnneuim

Kuna teisel ööl läks K suurte lastega koju, siis jäime Biikiga kahekesi sünnitusmajja. Voodis oli nüüd rohkem ruumi ja Biik jäi pikaks ajaks magama. Ma ei tahtnud teda äratada, seega pikutasin teisel pool voodit. Ma ei saanud üldse magama jääda, sest tundsin, et olen temast liiga kaugel. Panin ühe sõrme tema peopessa aga lõpuks ootasin ikkagi nii kaua kuni ta jälle ärkas ja sain ta enda kaissu nossutama. Alles ta ju oli mul kõhus, kogu aeg nii lähedal ja nüüd järsku 30 cm liiga kaugel.

Haiglas oli täpselt paras niimoodi kaks ööd olla. Jõudis juba kodu- ja värske õhu igatsus tekkida. Kodus keegi ei marsi uksest sisse mind või beebit kontrollidega segama, saab rahulikult tukkuda ja olla. Üks naistearst käitus eriti kummaliselt, kui mind vaatama tuli. Biik oli just söönud ja magama jäänud ning hakkas äratuse peale nutma. Selle peale arst imestas ja küsis, et miks nutab. Ütlesin, et ta just jäi magama pärast söömist, mille peale arst ütles, et siis ta küll ei maganud veel. Hmh, okei. Siis ta katsus mu kõhtu, käskis pikali olles pead tõsta ning vaatluse järel hakkas rääkima kõhulihaste lahknemisest. Ma tahtsin vahele öelda, et jah, mul juba esimese rasedusega oli see, käisin Kõhukliinikus, olen teadlik ning hakkan varsti harjutusi tegema. Tema aga katkestas mind ning manitses, et ma ta nüüd ikkagi lõpuni kuulaks. Ta jätkas oma kummalist müügijuttu, kordagi mainimata sõna “diastaas”. Biik nuttis terve selle aja, kui ta rääkis mulle asjast, mida ma juba tean. Olin varasemast manitsusest natuke kohkunud ning pikutasin üsna abitult ja noogutasin, tema mulle ülalt alla vaadates. Kui ma poleks juba varem sellest teadnud, oleks mul ilmselt natuke keeruline olnud aru saada, millest ta rääkis, sest see oli üsna segane ja ebamäärane ning kõlas ebameeldivalt reklaamtekstina. Selline natuke ebamugav kogemus ja suhtumine arsti poolt.

 

Väga pikk ja laialivalguv postitus aga just need asjad tahtsin üles märkida, enne kui meelest läheb. Nüüd on kaks nädalat sünnitusest möödas ja rütm hakkab vaikselt juba kujunema. K puhkab oktoobri alguseni ning ilmad on nii ulme ilusad! Sain suure hunniku pesu pesta ja õue kuivama riputada. Ees on veel mõned suurpuhastused, minu riidekapp on juba puhtaks roogitud. Breakdown‘e pole väga esinenud aga kohati on ikka väsitav küll. Õnneks oskame kõik öösel magada ja puhkame end enamasti ilusti välja ning päeval oskame ka tublisti lebotada ja elu nautida.

Hommikuti on alati parem. Eriti sellistel päikeselistel sügishommikutel.

Advertisements

Protected: PESAMUNA SÜND

This content is password protected. To view it please enter your password below:

NIHE

Minul oli üks huvitav elumuutev kogemus vahepeal. Täpselt Poja sünnipäeval eemaldati mul põletikus pimesool. Mind on korduvalt samasuguse kõhuvaluga EMOsse viidud, üle kontrollitud ja koju saadetud, sest midagi ei avastatud ning valu taandus. Seekord valu ei taandunud, läks tugevamaks ning kuna see oli mul korduv valu, siis otsustati lõikusele saata. Huvitaval kombel ei tundnud ma hirmu ega kahetsust vaid kohe alguses aktsepteerisin oma olukorda sellisena nagu ta oli. Vahepeal oodates, kui palatikaaslane oli lõikusel ja mina veel teadmatuses, millal ma üldse operatsioonile saan, hakkas mul natuke kurb ja üksik. Kõht valutas ja oli eelmise päeva lõunast tühi aga iiveldas ja öökima ajas. Valuvaigistit ka veel juurde ei tohtinud saada ning ma ei teadnud, kui kaua ma veel ootama pean. Olin eemal oma mehest ja lastest ning kuigi ma teadsin, et neil läheb hästi, igatsesin neid ikka. Oli ju ikkagi Poja sünnipäev.

Kuna ma olin ärkvel olnud kella kolmest saati öösel ning päeva jooksul vaid kergeid pooluinakuid teha, tukkusin ma nii palju kui sain, kuni tuli põlema pandi ja kaks palatikaaslast tagasi toodi. Samal ajal tuli valvearst mind üle vaatama ning otsustas, et lähen veel täna lõikusele. Oh, ma olin nii tänulik, et oleksin peaaegu nutma hakanud ja meele tegi paremaks ka tore noor õde, kes mulle operatsiooni jaoks spets hõlsti tõi, allkirjad võttis ja nalja viskas. Teel operatsioonisaali sain tunda värsket õhku, mis oli nii rõõmustav! Ja enne kui mind voodist lauale toimetati sain ma endale peale suure oranži  s o o j a  rätiku. Milline õnnistus! Ma lausa mugisesin selle all. Kõik inimesed, kellega ma kokku puutusin olid head ja inimlikud ja lõbusad, et mul polnud ühtki hirmuvärinat. Vahemärkusena mainin, et varasemalt värisesin ma üle kere juba siis, kui mulle öeldi, et varsti tullakse verd võtma. Natuke pelgasin anesteesiat (kuigi ootasin seda huviga) aga kui mask ette pandi ja ruum lainetama hakkas, sain ma võib-olla neli hingetõmmet teha kui ma juba ärkasin ja mulle öeldi, et tehtud. Jällegi – sain tunda hoolt ja sõbralikkust. Kurk oli hingamistoru tõttu ärritatud, mul oli peas hapnikumask ja ma tundsin, kuidas ma pean justkui uuesti hingama õppima. Ma olin nii väga unine aga rahulolev. Mul oli soe, valu oli läinud ning ma teadsin, et ma saan nüüd puhata. Varsti saan isegi vett juua ja võib olla isegi süüa.

Mind viidi üsna pea tagasi palatisse ning ma sain rahulikult terve öö magada, mis sest, et üks palatikaaslane trolli moodi norskas. Hommikul oli kummaline olla – vahepeal jälle iiveldas, enamus korrad suutsin selle siiski üle hingata ja olemine oli sarnane pohmelusele. Õnneks midagi ei valutanud, lihtsalt kergelt kurnatud olemine oli. Saatusekaaslasega juttu rääkides tundsin väga ootamatult nii suurt und, et pidin poole vestluse peal ütlema, et ma jään magama ja jäingi. Olime õnnelikud, kui vee joomisele anti roheline tuli ning kui hiljem meil kolme eri värvi vedelikke lürpida lubati ning kogu palat haiglast välja kirjutati ja me koju saime minna. Ma oleksin tegelikult isegi üheks ööks veel tahtnud jääda, sest vooditel sai puldiga seljatuge reguleerida ja see oli nii mugav. Kodus pidi patju sättima hakkama.

Kokkuvõttes oli mul tegelikult tore kogemus. Asja võeti äärmise tõsidusega. Võeti mitmeid analüüse, tehti uuringuid, küsitleti põhjalikult. Mulle ei saanud osaks mingit traumat, millega meedia tihti hirmutab, kui asi puudutab meditsiini ning mille tõttu ma külma kohtlemist pelgasin. Seetõttu aga oskasin ma töötajate soojust märgata ja hinnata ning jagasin ka mõned soojad sõnad, mis läksid saajatele väga korda. Minu mindset on igatahes muutunud.

Minu Mees oli ja on siiamaani imeline. Ta sai kodus väga hästi hakkama koos lastega ja hiljem Pojaga – minu ema võttis paariks päevaks Tütre enda hoolde. Ta võttis nii paljud ülesanded enda peale – esimestel päevadel tegi süüa ja vahetas mähkusid ning pani lapsed magama (mõlemad!). Järgnevatel päevadel viis hommikuti Tütre lasteaeda (siiamaani viib), pani Poja õhtul magama, tegeles temaga ka öösel ning lasi minul rahus diivanil magada. Ta koristas, käis poes, pesi nõusid, vannitas lapsi. Kuna mina midagi tõsta ei tohtinud, siis kõik tõstmised tegi tema – Poeg autosse, vankrisse, vanni, söögitooli või nendest välja. Pesukorvid trepist üles ja alla, poekotid autost tuppa. Tavaliselt teeme neid asju koos või vaheldumisi aga sel ajal tegi tema kõike. Ja kui ma talle imetlust avaldasin, siis ta ütles, viidates tema operatsioonist taastumisele eelmisel suvel: “Nüüd on minu kord sinu eest hoolitseda.” Imeline armastav, kannatlik ja toetav mees! Süda!

 

TÕED

Jube raske on endale seda tunnistada aga tihtipeale kui ma olen midagi ette võtnud ja see osutub oodatust raskemaks, siis ma loobun. Või kui loobuda ei saa, siis motivatsioonipuuduses kuidagi venitan end sellest läbi. Millega kaasneb ebavajalik põdemine ja süütunne ja igatpidi end halvasti tundmine. Väga kurnav.

Aga tundub, et lõpuks on käes see ettevõtmine, millest ma loobuda ei saa ja millest end kuidagi läbi venitada ka ei anna. Lapsevanemaks olemine. Uhh, milline väljakutse. Negatiivsed emotsioonid saavad võimendatud väsimusest ja hirrrrrmsasti tahaks voodisse mitme teki alla end kerra tõmmata ja ärgata õhtupimeduses üles ja olla segaduses, kas on veel täna või juba homme. Mul on juba kopp ees sellest väsimusest, mulle aitab. Ma olen mitu päeva istunud toas ja mul on päris korralik cabin feveri keiss. Mina tahan värsket õhku ja mitte põdeda selle pärast, kas üks laps jookseb mult eest ära ja kas teine vankris piisavalt kaua magab. Sest mul on kandelinast ka juba natuke kopp ees. Nii jabur on siduda beebi endale päevas mitu korda külge ja hüpata nii kaua pallil kuni ta magama jääb. Ja siis kuidagi pesta selle pambuga nõusid või riputada pesu kuivama. Ise teen endal elu raskeks. No on jabur. Igasugused rasked asjad tulevad ette ja kui mõlemad lapsed mulle parasjagu kõrva karjuvad, siis tahaks lihtsalt veelombiks ära sulada. Aga loobuda ei saa. Tuleb hoopis välja mõelda, kuidas oleks natukenegi kergem. Eelkõige kuidas enda meeleolu ja enesetunnet parandada. Sest see on võti.

Panen selga heledad riided, oma lemmikkampsuni ja avastan, et mulle lähevad selga mu lemmikteksad ja ma ei näegi välja nagu sardell. Panen juustesse lemmikut juukseõli ja tunnen heameelt oma värskelt värvitud ja lõigatud juuste üle. Küpsetan toa mõnusat lõhna täis või kasutan meeleolu tõstvaid eeterlike õlisid. Riietan voodi üleni valgesse, tõmban kardinad täielikult akende eest ära. Korjan kokku legoklotsid ja juba on tuba rohkem kui poole rohkem korras. Joon kuuuuma teed või kohvi ja hingan sisse nende auru ja naudin vaikust, kui külmkapp urisemise lõpetab. Ajan lastega voodis juttu ja nühin oma nina nende juuste sisse. Istun soojal vannitoapõrandal kuni olen valmis ahju tule tegema. Ootan Meest koju ja olen meeldivalt üllatunud kui ta jõuab oodatust varem. Väiksed asjad, väiksed asjad. Liiga tihti ei ole mahti neis ilu ja rõõmu näha. Ja kuna praegu mul on tunne, et kaotan end natuke käest, sest kõik energia läheb laste ja kodu peale, siis on mul vaja meeldetuletust, et aeg-ajalt endasse ka vaadata. Mitte võtta kellegi teise tõed ja üritada neid enda ellu sobitada vaid võtta need tõed teadmiseks ja neis leida enda tõde.

Ja peamine asi – mitte põdeda nii palju. Täiesti mõttetu energiakulu.

TÄNA

Mõned nädalad tagasi teatas Mees, et läheb koolitusele. Ta on varemgi koolitustel käinud aga seekord sõitis ta Indiasse. Hästi põnev ja uus kogemus. Esiteks koolitusfirma on viimasepeal ja nende lähenemine igale kliendile on väga personaalne. Kuna India kultuur on hoopis teine kui meil siin, siis olin alguses suhteliselt ärevil ja muretsesin igasuguste asjade pärast, aga koolitusfirma poolt on kõik ära korraldatud ja mitte ainult. Antud on ka põhjalik info, kuidas kohalikus ühiskonnas toimetada, soovitused sisseostude tegemiseks, mida tähele panna inimestega suheldes jne. See kõik rahustas mu maha ja tunnen end selles suhtes turvaliselt.

Aga ma ei tundnud end turvaliselt pikaks ajaks üksi koju jäämise suhtes. Ma otsustasin kohe minna koos Tütrega selleks ajaks maale oma vanaema juurde. Tundsin, et ei suuda üksiolemisega toime tulla ja kodune rütm seda paremaks ei tee. Alles paar päeva tagasi hakkas mul koitma, et misasja. See on ju reaalsusest põgenemine. Miks ma tunnen, et mu elu laguneb koost, kui Mees kaugel on? Miks ma kardan, et ma hakkama ei saa? Ma enam ei oskagi öelda, sest alates sellest selguse hetkest ma ei mäleta enam, miks. Võib olla olin ärevil selle tõttu, et ma pole olnud rahaasjade eest vastutav ja nüüd saan natuke lähemalt sellega kokku puutuda. Mul on mingi teatud summa, millega pean teatud aja siis toime tulema ja selle hulgas on ka nö päris kulutused, mitte ainult toit. Ma pean kõigega arvestama ja püsima turvalises tsoonis, et mitte näiteks tühja paagiga kuskile tee peale jääda. Võib olla olen ma olnud emotsionaalselt Mehest liiga sõltuv? Pärast seda, kui ma sain aru, et me pole koos vaid siis, kui me füüsiliselt üksteise lähedal viibime vaid meie side on palju vaimsem ja ulatub palju kaugemale kui mõned sajad kilomeetrid. Me oleme siiski koos.

suvine jäädvustus

suvine jäädvustus

Mees istus täna varahommikul lennukile. Teda ära saates ja pärast seda pole siiani mingeid suuri emotsioone tekkinud. Olen kerges ooteseisundis, et äkki midagi tuleb esile ja siis saan kohe jaole. Igaks juhuks. Samas tunnen, et olen tasakaalus ja nii kaua, kui saan iga päev vähemalt ühe väiksegi kinnituse, et Mehel on kõik korras, siis nii see ka jääb. Muidugi mõtlen juba sellele, kuidas ma talle lennujaama vastu lähen ja kui tore taaskohtumine olema saab aga samal ajal olen elevil tema põneva kogemuse pärast. See toetab päris palju.

Maale me Tütrega paariks päevaks siiski sõidame, sest ma juba lubasin aga ei viibi seal nii kaua kui alguses plaanisin. Tuleme tagasi mõnusasse koju, oma rütmi elama ja oma voodisse magama. Ehk saan isegi omapäi sõbranna(de)ga einestama minna. 🙂

Blogi hakkan ilmselt ka tihemini täitma kui nüüd viimased kuu aega. Rasedusest tahan kirjutada, sest sellega koos saan ma väga erilise sünnitoetuse kogemuse, mis on nii ilus ja tõesti toetav. Ja mitmed muud asjad on veel mu meelel, mida tahan väljendada. Ma midagi konkreetsest lubama ei hakka, sest paljud teemad hajuvad päris kiiresti laiali ja enam neist kirjutada ei tahagi. Nüüd aga on aeg minna ja end voodisse sättima hakata. Ma olen seda terve päev oodanud. 🙂

LAPSEKASVATUSMEETODID

Nõukaajal oli üks raamat, mis pisteti värskele lapsevanemale pihku ja mille järgi hakati siis last kasvatama. Iga nelja tunni tagant süüa! Ei varem ega hiljem. Iga õhtu vanni! Rusikareegel. Magama alati samal kellaajal! Mis sest, et laps hoopis näljast karjub.
Ka tänapäeval on rohkem või vähem sellist suhtumist, et lapsi peab võimalikult vara “iseseisvaks õpetama”. Selle alla kuulub eelkõige iseseisvalt magama jäämine. Ja kuidas seda saavutatakse? Jäetakse laps oma voodisse end magama nutma. Ma ei ole veel välja mõelnud, miks ma peaksin oma last niimoodi magama “treenima”. Mis on sellise “meetodi” plussid? Saavutatakse see, mida tahetakse – laps jääb ise magama. Endal on lihtsam, vähemalt alguses. Magama jäämine ei pruugi olla enam probleem. Mis on miinused? Alguses võib kõik tunduda väga ilus ja korras aga hiljem võivad esile tulla probleemid, mida ei oska isegi seostada unekooliga. Esimesed eluaastad panevad aluse turvatunde arenemisele. Kui nutmine on üleüldiselt tervistav viis pingetega toimetulemiseks, siis lapse üksi jätmine samal ajal pole. Esiteks kaob tuvatunne, mis tekitab veelgi suuremaid pingeid, see tähendab, et lapsel on veel rohkem stressi, mida välja nutta. Teiseks, talle jääb tunne, et tema mured on tähtsusetud. Keegi ei kuula teda. Võib minna ka teistmoodi, et nutmise asemel laps on hoopis väga “tubli”. Ei nuta, ei protesteeri, ei vaidle. Ühesõnaga, ei tee midagi “halba”. See ei tähenda, et tal stressi pole, ta lihtsalt hoiab seda enda sees. Jesper Juul kirjutab sellest väga targalt. Lapsed teevad koostööd. Alati. Koostööd saab teha kahel moel: kas anda häälekalt märku, et midagi on vaja muuta (karjumine, nutmine, jonnimine, protesteerimine, iseenda või teiste vigastamine, asjade lõhkumine) või on nö head lapsed, kes teevad sõna otseses mõttes koostööd (on leplikud, sõnakuulelikud, isegi liigagi head lapsed).

See kõik muidugi ei tähenda, et lapsevanemad, kes on selliseid meetodeid kasutanud, on halvad vanemad. Ei ole, iga vanem teeb seda, mis tema arvates on kõige parem. Ja minu arvates pole õige lapsi kuskile enda raamidesse suruda. Tuleb teha samuti koostööd. See ei pruugi alati õnnestuda aga vähemalt proovitakse teadlikult ja ei loobuta esimese ebaõnnestumise pärast. Mina proovin teadlikult hoiduda igasugusest karistamisest, Mehe veenmisega läheb veel aega aga ma olen väga järjekindel. Enda kogemusest võin öelda, et rahulik seletamine on alati parem, kui otsekohe karistamine. Laps ei pruugi alati arugi saada, et on midagi valesti teinud. Mina näiteks lapsena ei saanud mõnikord aru, miks ma nutta ei või. Ja ma mäletan, kuidas ma ükskord ütlesin, et “Ma ei jonni, ma nutan!”

Mina usun kogu südamest, et alati saab heaga. ALATI. Ma ei karda oma lapsi “ära hellitada”, ma lihtsalt siiralt armastan neid ja näitan seda välja. See ei saa kuidagi halb olla. Kui ma kord õpetajate päeval eesti keelt andsin klassile, kus õppisid paar üle kooli “paha poissi”, siis nad alguses möllasid mööda klassi ringi ja üritasid mind provotseerida. Eesti keele õpetaja isegi hoiatas mind nende eest. Andsin klassile ülesande kätte ja ei üritanud neid mingil moel töötama sundida. Lõpuks nad tulid istusid minu juurde ja tegid seal samas ülesande ära. Mul polnud aimugi, mida ma teen aga ma leidsin, et minu närvitsemine oleks neile kütuseks olnud. Pärast seda ma mõistsin, et “pahad lapsed” pole üldsegi pahad. Kui sa arvad juba eos, et nad on pahad, siis nad ongi.