PÄRIS LÄBI

Eile ja üleeile olin ma täiesti liimist lahti. No ikka nii, et ma ei suutnud end üldse üles korjata ja kokku panna. Emotsioonidega toime ei tulnud, iga asi ajas nutma ja loomulikult eile oli see päev, kui Tütar ei maganud ja Mees jõudis hilja koju. Huuh, esimest korda emaduse jooksul oli mul tunne, et tahaks lihtsalt ära minna. Et enam ei jaksa ja tahaks kuskile metsa ja ennast mitte liigutada. Ma olin sassis, kodu oli sassis, Tütar oli täiesti kreisi peast ja ma lihtsalt istusin ja ei jaksanud midagi teha. Kuidagi mul õnnestus õhtusööki valmistada ja enne magamaminekut laps vanni panna (enne mida ta teisel korrusel ahju tuhast tühjendas, JÄLLE). Ma ei jõudnud ära oodata, millal see päev läbi saab. Millal ometi Tütar magama jääb ja millal ma magada saan. Pärast kõike seda olin ma nii läbi ja hea meelega oleks joonud ühe tee meega aga täna hommikul oli mul glükoositest ja pärast kaheksat midagi süüa ei soovitata.

Täna olen nagu teine inimene. Nii nagu ma tavaliselt olen. Tasakaalukas ja rahulik. Lausa heas meeleolus, kuigi siiski veel väsinud. Hommikul glükoosijoogist paha ei hakanud, ükski nõelatorge haiget ei teinud ja sain seal isegi tukastada. Koju jõudes sõime Tütrega koos, läksime jalutama ja ta vajus esimese kümne minuti jooksul ära. Sain joogat teha ja veidi puhata. Nüüd on vaja energiat natuke rohkem kokku tuua, et viimased kooliasjad lõpetada ja rahuliku südamega eksamiteks õppima hakata, et enesekindlalt kool lõpetada. Vähem kui kuu aja pärast saab mu Tütar kaheseks ja täpselt kuu aja pärast ongi lõpetamine. Ja pärast seda. Oeh, siis ma küll naudin niisama olemist. Tegelen asjadega, millega ma tegeleda tahan – naudin perega olemist, naudin rasedust, valmistun sünnituseks, nokitsen mõne teki valmis ja punun pesa.

Ilusad väljavaated!

Advertisements

EI OLE PUHKUS

Olen koolis. Eile trallasime terve hommiku põllul. Õppisime peenart tegema ja puid istutama. See on ikka väga peen töö ja ma võin väga uhke oma viie üle olla. Saime kaevata ja poste maa sisse taguda TÄPSELT vertikaalselt. Saime puu TÄPSELT kahe posti vahele istutada ja täpselt keskele kinni siduda.

20140508-104840.jpg

20140508-105032.jpg

Hiljem oli nii tolmune olla ja kuna me venitasime hommiku väga pikaks, saime ka pika lõuna. Läksin ühikasse utoopilise sooviga pikali heita, sest Tütart väga ei huvita, mis ma tahan. Niigi saan praegu koolis käia, mida veel tahta onju. Ta ei saa minult sellist tähelepanu, millega ta harjunud on.

Peale pikka lõunat läksime korra klassi ja siis jälle õue. Seekord küüslauku väetama. Imekombel ei tundnud ma tol hetkel üldse väsimust aga kui pärast kasvuhoones end peeglist vaadata sain, nägin ma täitsa sooda välja. Hiljem õhtul avastasin, et oi, ma olen päikest saanud. Niimoodi, et põsesarnad, ninaselg ja lõuaots õhetavad. Ülahuule pealt on ka põlenud, nagu oleks külmavõetud. Jätab sellise kurnatud mulje. Mees

on rõõmus, et ma päikest saan, sest tavaliselt ma suvel olen täiesti valge ja päikest minimaalselt saanud.

Igatahes. Nädala selgroog on murtud ja homme saab koju. Mul on siiamaani väga tore olnud. Küll on mõned asjad tegemata aga mul on hea meel, et mu ema Tallinna gruppi ei saanud. Ma olin eelmine aasta Tallinna grupis ja neil on kaks talvist sessi Ehituskooli ruumides ja elamus oli hoopis väiksem. Nüüd olen emaga ühel kursusel ja inimesed on nii toredad ja sõbralikud. Tehakse täpselt selliseid totakaid nalju nagu mulle meeldib ja ma ei ole nii endasse tõmbunud. Löön rohkem asjades kaasa ja ei tõmbu kössi kui midagi võib olla ehk äkki valesti on. Peabki valesti olema, muidu ei saagi teada, kuidas õigesti on.

Ja kui ma koju lähen, saan lõpuks sõbrannedega aega veeta. Väljamaa on seljataga ja terve suvi meie ees. Ma saan kõigi aedadesse targutama minna.

20140508-111321.jpg

20140508-111338.jpg

20140508-111356.jpg

20140508-111414.jpg

PIKALI

Tütar ei tahtnud mind koolinädala lõpuks üldse silmist lasta. Mitte ühtegi ust ei tohtinud meie vahele jääda. Väga muutusi täis nädal. Ülemised hambad hakkasid end näitama ja enne kojusõitu hakkas ta plaksutama. Istus seina ääres ja plaksutas.
Aga Mees. Mehel oli väsitav nädal. Õnneks saab ta järgmine nädal sellest puhata.
Aga mina. Mina tundsin end enamus ajast väga hästi aga nii kui autosse istusin, olin ma surmväsinud. Ma pole varem sellist pingelangust kogenud. Mul on tunne nagu ma oleksin terve öö magamata ja ma olen nii näljane. Tahaks praegu Peetri Pizzat. Mmm, pitsa.

Ma olen selle nädalaga rahul. Saime kõik paraja katsumuse läbitud aga ma skoorisin mitu viite ja palju teadmisi ja sain natuke aega omaette olla. Nüüd on hea jälle igapäevases rütmis tiksuda.

20140321-162505.jpg

RÄPINA HEA

See nädal on Räpina nädal. Mees võttis töölt puhkuse, et mina saaksin koolis käia. Mina lähen hommikul kella kaheksaks kooli ja Mees jääb Tütrega ühikasse. Lõunapausi ajal käin veidikeseks nendega aega veetmas.
Mõnus on siin Räpinas, kõik on käe-jala juures. Ühikast kooli on viie minuti tee, hommikul ärkamine pole üldse raske ja Tütar jääb kell kümme magama. Siin on teine rütm, kuskile pole vaja kiirustada. Sõõm värsket õhku. Aeg iseendale.

Lapse kõrvalt on parem õppida. Minul vähemalt küll. Ma olen rohkem motiveeritud ja kasutan oma aega targemalt. Palju parem tunne on õppida, kui varem. Enne Tütre sündi logelesin ma tihtipeale oma aja maha aga nüüd mul on siht kuidagi paigas ja pea on selgem. Ma põen vähem, küsin rohkem ja olen enesekindlam. Ilmad on ilusad, isa-tütre side kasvab tugevamaks ja mina tegelen eneseteostusega. Julgust annab juurde ka see, et mu ema õpib samal kursusel ja see, et ma olen ümbrusega juba tuttav. Lisaks on mul mõned selle sessiooni asjad juba eelmisest aastast tehtud ja ma saan ühikas veidi tihedamalt nägu näitamas käia.

Hea on kätega mullas möllata, oksi lõigata ja viitesid koguda. Homme saab äkki liivakastis ka mängida ja puu otsas ronida. Mõtlen tõsiselt kutseeksami sooritamisele aga sinna on veel natuke aega.
Ma kaifin seda, et sain kodust välja, mulle meeldib, et mul on kuhjaga motivatsiooni ja ma olen konstantselt elevil. Kaua see kestab, ei tea aga ma loodan, et ikka kaua. Sest motiveerituse tunne on nii hea! Enne jäi see mulle natuke võõraks, kui ma oma pead vati sees hoidsin.

Ühesõnaga, mul on jube hea olla! Ja tagasi koju minna pole ka üldse paha, kui ees ootab korras maja.

20140319-182919.jpg

LÄBIMÕTLEMINE

Jube palju mõtteid tuleb korraga. Mul on mitu mustandit on salvestatud teemadest, millest tahaks kirjutada. Ja ma naudin seda vabadust, et mul on aega mõelda küll. Ma saan omas tempos kirjutada, teksti üle lugeda, teha parandusi või midagi juurde kirjutada. Mõni tekst vajab laagerdumist, samal ajal teine seda üldse ei kannata. Mõned asjad jäävadki poolikuks, õige hetk läheb mööda ja sellest mõte enam edasi ei liigu. Võiks ju need poolikud tekstid ka siiski avalikuks teha aga ma olen ilge viimistleja. Kõik peab olema millimeetri täpsusega paigas. On ka erandlikke juhtumeid, kus mulle segadus meeldib aga erand kinnitabki reeglit.
Tegelikult tahtsin ma läbimõtlemisega seoses kirjutada sellest, kuidas koolis õppides läksin ma tihti ähmi täis, sest aega oli vähe. Alati pandi mingi ajalimiit ja sellest jäi mulle alati väheks. Mulle käis närvidele, et mul oli mingi okas kuklas “Miks ma ei või rahulikult mõelda, miks kõik nii kiiresti peab käima!?” Enamasti ketraski peas vaid mõte “Aega on nii vähe, ma pean kiiresti midagi tegema!” Ma olen kindel, et mu tulemused matemaatikas oleksid palju paremad olnud. Ja aega jäi väheks just mingite teemade õppimise ajal, kui mul oli vaja rohkem aega aru saamiseks. Tööde ajal ma väga ajapuudusesse ei jäänud, sest ma tegin töö ära ja pidasin paremaks mitte midagi muuta või ma ei osanud mitte midagi lihtsalt kirjutada.
Mul on meeles üks imeline matemaatika tunnikontroll, kus ma lõpetasin töö kõige esimesena. Vaatasin klassis ringi ja oma imestuseks nägin, et mitmed helgemad pead pusivad ikka ülesannete kallal. Vaatasin töö üle, kõik ilusad numbrid, ei hakka üle kirjutama. Viisin oma töö tasakesi ära ja mõtlesin, et mismõttes see töö nii lihtne oli ja kuidas nad nii kaua seda teevad. Ja järgmine tund sain töö tagasi puhta viiega. Ainukesena. Mina olin hämmeldunud ja õpetaja oli hämmeldunud. Siis oli matemaatika õpetajaks meil legendaarne Albert Raamat. Vanakooli mees ja väga autoriteetne. Ütles, et ma olen ikka huvitav kuju – hädised kolmed ja puhtad viied. Ja, et sellega jään ma talle meelde. Ma olen siiamaani nii uhke selle üle, kompliment matemaatika õpetajalt! Ja veel härra Raamatult!

Mulle ei meeldi see koolisüsteem aga ma ei tea ka, kuidas paremini saaks. Üldiselt on kool olnud tore, eriti gümnaasiumis. Siis olid kõik juba enam vähem normaalsed ja mõnus oli suhelda. Tore oli viimastes tundides lollitada ja vahetunnis aknalaual istuda. Kõik muu oli tore peale selle õppimisprotsessi, ühesõnaga. Kuidas ma nüüd oma lapse niimoodi kooli saadan? Õppimine võiks ju ka tore olla. Minu jaoks siiamaani veel ei ole näiteks…